10 kohta, kuhu enam kunagi ei läheks

Lubasin augustis, et Reisile Saaraga 10. sünnipäeva puhul teen 10 postitust arvuga "10". Siit tuleb järgmine!

Ma üldiselt olen nii suur reisimise fänn, et läheks kogu aeg ja igale poole, aga mõtlesin, et panen ikkagi kirja kohad, mis kindlasti mu eelistustesse ei kuulu. Kes sama meelt ei ole, andke siis teada, on kõigile huvitav! Panen kohad kirja ilma pingereata, mul pole "kõige vähem meeldivat kohta". Ja lisaks mainin veel, et tegelikult oli seda nimekirja ikka päris raske teha ka. 

1. Mombasa, Keenia

Mombasa on imeilusa rannajoonega asula Keenia lõunaosas, India ookeani kaldal. Hotelle on seal palju, üks luksuslikum kui teine. All Inclusive pakkumisi leiaks ilmselt kümnetes ja kümnetes. Küll aga pole seal minu meelest no ikka mitte midagi muud erilist kui see ilus rannajoon, hotellid ja soe ilm. Linn on tagasihoidlik, tavaline, prügine, nagu ikka. Valged liiguvad enamasti taksodega. Olen Mombasa hotellipuhkust tegelikult nii mitmelegi sõbrale soovitanud, aga ise ma enam ei läheks, sest lihtsalt - nähtud. Maailmas on nii palju kohti ja Mombasa pole mu südant võitnud. 

2. Varssavi, Poola

Peaaegu nagu kodu, onju? :D Kui ma 2015. aastal üksinda Varssavisse bussireisile läksin, oli elu põnev - 5-tärnikas ööbimine, üksinda tänavatel jõlkumine, vaatamisväärsuste uurimine. Küll aga on mul sellest reisist vist mingi trauma, sest Varssavi tundub no nii... mahajäänud, et lihtsalt ei taha. Jah, nad on vanalinna ilusasti taastanund, jah, see juutide muuseum on imeline ja igasugu asju saab osta väga odavalt, aga no ei. Euroopas on ka muid (pea)linnu. 

3. Odessa, Ukraina

Odessa oli omamoodi ilus sellel 2018. aastal, kui õega seal käisime, kuid see oli ikkagi räämas. Muidugi oleks huvitav näha, kuidas see vana linn on sõjale vastu pidanud, kuid see oleks ka kõik. Me juba käisime ooperiteatris, juba sõime musta torbikuga jäätist, juba nautisime art noveau stiilis ehitisi. Las see jääda teistele. Mujale Ukrainasse tahan siiski veel minna ja olen täiesti kindel, et lähengi. 

4. Ho Chi Minh, Vietnam

Kogu sellest 2016. aasta alguse reisist oli Ho Chi Minh kõige jubedam koht. Nii palju rahvast, nii palju motikaid, sattusid ka väga kehvad toiduelamused (clear soup - ainuke selgus on see selge jube maitse). Paadituur Mekongi jõel oli õudne-õudne turistikas. Sõjakoleduste muuseum ajas südame pahaks. Mingi hea tunne oli seal tegelikult ikkagi korraks ka, selline kergus pärast Malaisiat, aga kui valida saaks, siis valiks pigem ümberkaudse, kasvõi Vietnami kesk- või põhjaosa. 

5. Bratislava, Slovakkia

Bratislavas oli veidi sarnane tunne, mis valdas Varssavis. Kui ma mitte kuhugi mujale reisida ei saaks, siis käiks sealgi tihedasti, vaataks muuseume ja prooviks uusi restorane ja jalutaks vanalinnas, aga muidu on ikka liiga sarnane Tallinnale, liiga lähedal. Natuke vana ja siis palju uut, mordernset ja vanaga võrreldes hingetutki. Tülpinud tunne tuleb peale. (Ma tegelikult mõistan oma privileegipimedust, et te teaksite.)

6. Göteborg, Rootsi

Kui ma vaatasin oma blogi paremal serval olevat reisitud riikide ja paikade nimekirja (nähtav ainult veebiversioonis), siis seda nimekirja tehes hakkas kohe silma Göteborg. Meil tegelikult oli sinna Kadri ja Maarjaga suurepärane kontsertreis, Ed Sheeran laulis nii ilusasti ja see linn oli mõnus ja suvine, kuid no mitte midagi ei tõmba tagasi. Ed Sheeran tõmbaks, kui ta ainult seal kontserte teeks aga õnneks ei ole seegi tõsi. Teised Rootsi väikelinnad, siit ma tulen! (See oli nali, Göteborg on suurem kui Tallinn tegelikult). 

7. Kyoto, Jaapan

Käidud ja nähtud ja... ei jätnud erilist muljet. Jah, Tokyosse läheks küll veel, see on ikka üks eriti suur linna ja seal on kindlasti vaadata lõpmatus koguses värke. Kyoto aga on väikene, tagasihoidlik, kõige suuremad vaatamisväärsused nägime ära ja sellest täiesti piisab. Kui tahaks kuhugi väiksemasse kohta minna Jaapanis, siis Kyotot selleks ei valiks. 

8. Malta

Lõpuks jõudis ka Malta siia nimekirja. Tegelikult tõesti saime Maltal kõik asjad ära näha, mida päriselt näha tahtsime. Isegi need ilusad rannad ei kutsu enam uuesti, kuigi tõesti, need olid väga ilusad. Pigem vaataks juba muid Vahemere saari, kus käinud ei ole. Maltal ei olnud ju ka üldse metsasid ega lopsakat rohelust, kuhu võiks niisama nädalaks sukelduda ilma, et turistikaid teeks. Jah, Malta, tõenäoliselt näeme järgmine kord järgmises elus. 

9. Phnom Penh, Kambodža

Phnom Penh on räpane, lärmakas, suur. Meie hotell seal oli luksuslik ja katusebassein ilus, aga ainult hotellis istumiseks pole vaja Phnom Penhi heitgaase sisse hingata. Rahvusmuuseum ja Kuningapalee olid ilusad ja tõesti, ainult sinna läheks mõlemasse paariks tunniks küll, aga näiteks Genotsiidimuuseumisse mitte kunagi, muid budistlikke templeid on terve Kagu-Aasia täis. Seega - ei. Kui Kambodža, siis pigem juba kohe Siem Reap. Seda õudsat jõepaadiga ühest linnast teise sõitmist ei teeks ka enam mitte kunagi. 

10. New Haven, Connecticut, USA

Kuigi Yale ja kogu selle ülikoolikompleks oli nii-nii-nii lahe, siis New Haven on täielik pommiauk. Never again. Kui keegi kutsuks mind ainult Yale-i ja kõik sündmused toimuksid selle sama ülikoolilinnaku territooriumil ja sammugi välja astuma ei peaks, ehk siis... Muus osas jäi liiga ebaturvaline tunne. Võin vabalt pigem poole ööni üleval olla ning online sündmusest osa saada kui sinna kohapeale minna. 

Kuidas teil? Olete minuga nõus? Jagage palun oma "Mitte-kunagi-enam" sihtkohti. 

Kokkuvõte Malta reisist

Kolmapäeval enne lendu pakkisime end korralikult sisse, tegime AirBnB majakese korda ja läksime ema ja Felixiga jalutama. Ville tundis end jätkuvalt kehvasti ja jäi "koju" pikutama. Meie aga nautisime veelkord seda atraktsiooni nimega Victoria Lines, seekord palju rohkem korras hoitud teid. 

Rendiautole olime teinud ühe kriimu, saab näha, kas selle eest võetakse mingi raha maha või ei. Muidu läks seal vasakpoolses liikluses sõitmine täitsa hästi nii mul kui Villel, polnud üldse enam sellist paanikat nagu 2021 lõpus Küprosel. 

Lend jäi tund aega hiljaks ja niimoodi ei saanud ka ema oma viimase bussi peale Tartusse tagasi, läks siis varahommikusega. Elu... 

Sõime selles lärmakas Malta lennujaama Hard Rock Cafes veidi "prügikartuleid" ja burkse: 

Lend oli täitsa okei. Felix sõi krõpsu ja vaatas multikaid ja aknast välja ja tegeles kleepsuraamatuga. Muidugi istus mu kuklal ja rahmeldas ringi ja jalutas mööda vahekäiku, aga taaskord - null nuttu, mitte ühtegi suuremat pahandust. Vaatamata kõigele on ta ikka väga hea lennukilaps. 

Aga nüüd! Hea magus osa nimega "Malta plussid ja miinused".

Plussid: 

1. See riik on tõepoolest nii väikene, et jõuab ühest saare otsast teise alla tunniga ning isegi vähese ajaga omajagu näha. 

2. Kütus on nii odav! Tavaline bensiiniliiter oli 1,3 eurot. Vahemaad on väikesed ja kütus odav, transpordile ei kulu üldse palju raha. 

3. Kuna Malta oli Briti impeeriumi osa, siis enamik kohalikke räägib ka inglise keelt täiesti vabalt. Inglise keel on neil lausa teiseks riigikeeleks. Malta keel on samuti mõnusalt ladina tähestikus, kuigi sugemetelt araabia keelele sarnane. Kohanimesid siltidel on lihtne lugeda. 

4. Maltat peetakse Euroopa parimaks snorgeldamis- ja sukeldumisriigiks. Seda ma ei tea, kas see tõsi on või ei, aga snorgeldamishuvilised pettuma ei pea. Nii palju ägedaid randu, nii erinevaid - kiviseid ja liivaseid, sügavaid ja madalaid, populaarseid ja vähempopulaarseid. Tõsine rannafänni maiuspala. 

5. Malta on Eestile lähedal ja vähemalt praegu läheb sinna Tallinnast ka otselend. Kes Lõuna-Eestis elab, siis ka Riiast saab otselennuga. 

6. Hinnad on väga okei, üsna sarnased Eestile ja isegi odavamad. Väljas kesktaseme restoranis on suur-suur praad umbes 15 eurot (sellest saaks vabalt 2 inimest söönuks), odavamates restoranides saab ka alla 10 euro söönuks. 

7. Kliima on sügisel ja kevadel ideaalne, kevadel saab palju kohalikku värsket kraami ka. 

Miinused: 

1. Alustame sellega, millega eelmine nimekiri lõppes - kliima. Suvel on kraade üle 40 ja talvel alla 15, aga kütet neil majades ei ole. Seega eestlaste jaoks ongi sobiv aeg Maltat külastada kevadel ja sügisel. Talvel ka sajab palju. Suvel ei saja üldse ja kõik taimed kolletuvad. 

2. Maltal on hästi rõske, vähemalt suvevälisel ajal. Meie riided ei kuivanud ära ei õues ega toas. Lõpuks panime ühes toas konditsioneeri tööle ja uksed kinni, et see õhku kuivataks. Siis saime enam-vähem kuivaks. Rõskusest enamik maju seest hallitab. 

3. Majad on üsna pimedad, vähemalt traditsioonilised küll. Kuigi selles traditsioonilises majas elamisel olid oma võlud, siis järgmine kord võtaksin ikkagi midagi moodsamat ja valgemat. Hallitusest ei pruugi see päästa muidugi. 

4. Maltal on päris palju prussakaid, ka meie korteris oli mitu hiiglaslikku. Samas mürgimadusid ei ole ühtegi. 

5. Liiklus on kaootiline. Mitte küll nii hull kui Kagu-Aasias, aga "Anna teed" märki enamik ei austa, sõidab see, kellel rohkem kuraasi. Vasakpoolne liiklus ka veel + miljon ringteed. Nad tõesti armastavad ringteid, neid on pandud isegi sirge tee keskele ja mitte ainult ühes kohas. Parkimiskohti on raske leida.

6. Restoranid avatakse õhtul alles kella 19 või 20-ajal, mis meie jaoks oli veidi hilja. 

7. Söök koosneb enamasti pastast, pitsast ja igasugu küpsetistest. Jäneseliha on väga populaarne. Ei ole väga tervislik, ausaltöeldes. 

8. Maltal on palju-palju inimesi, looduslikke vaikseid kohti on tunduvalt vähem kui näiteks Rhodosel. Villega arutasime pikalt, et kas eelmise aasta Rhodos oli parem kui selle aasta Malta ja kui mina hääletasin ilusate randadega Malta poolt, siis Ville ei nõustunud absoluutselt. Ütles, et iga kell valiks enne Rhodose oma metsade ja vaikusega (ja ägeda Airbnb majaga). 

9. Maltalased pole ise ka loodusesõbrad. Ingrid rääkis, et ta on 100% kindel, et teab Maltal kasvavatest taimedest nii palju rohkem kui 90% maltalastest. Neid lihtsalt ei huvita. Majade katustel on vähe taimi (kuigi kliima ju ideaalne!), pargid pole nii ilusasti kujundatud kui Eestis jne. Malta kultuur keerleb rohkem kiriku, firmariiete ning kullasära ümber. Nii kummaline kui see ka ei ole... Seega vähemalt meie pere jaoks veidi võõras, kes me metsas mütata armastame ning kaltsukates šoppame. Maltal vaadatakse second-hand asjadele ja meelelaadile võõrastavalt. 

Kirikud on see-eest väga ilusad:

Ma ise arvan, et Maltale mu teed enam ei vii, aga see puhkus mulle meeldis, eriti Comino saare, vanaagse arhitektuuri ja imehea ilma pärast. Jään 2022. aasta sügisereisi meenutama kui ühte õnnestunud valikut ning mõnusat aega perega. 

Tänusõnad ka:

1. Aitäh, Rasmus ja Liilia, kes meie kodu ja kassi hoidsid. :) 

2. Aitäh ema, kes sa terve reisi jooksul korda hoidsid, kõik nõud ära pesid, tuju üleval hoidsid. Ema tõesti on aastatega ikka ideaalseks reisikaaslaseks saanud - ta ei ole kunagi pahas tujus, alati optimistlik. "Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab" suhtumisega. Kehvade olukordade peale naerab ja headest võtab viimast. Nii tore, et saime just sinuga reisile minna. 

3. Ville, mu seikluskaasa. Me oleme hea tiim ja sa oled lõpmatult lahke ja hooliv inimene. Aitäh, et andsid nii palju aega, pühendumust ning rõõmu kogu perele. Me armastame sind. 

4. Felix, sa väike mutukas. Aitäh, et suutsid enamuse aja mõistlik olla, lasid Villel öösiti magada ning vahel ka hinge tõmmata. Aitäh, et lennureisid nii hästi üle elasid. 

Felixi kohta veel seda, et see reis on tõesti olnud kõige raskem, sest ta on selles iseteadlikus eas, kus kõlbab ainult tema enda viis maailma tundma õppida. Kui selleks on issi süli, siis absoluutselt midagi muud ei sobi, läheb kuni hüsteeriani välja. Kui tema süüa ei taha, siis ta ei taha ja võibki päev otsa banaanist toituda. Kui ta ei taha seda teatud pluusi selga panna, siis ta lihtsalt ei taha. Mis sest, et see on ainus puhas pluus kapis. Ei. Tenerifel ja Rhodosel oli selles osas lihtsam. Noh, loodame, et järgmiseks aastaks on ka tema vaim veidi paindlikumaks muutunud. Tegelikult oli ta ikkagi väga mõnus reisikaaslane ja mul on hea meel, et me temaga koos maailma avastada saame. 

Mõned asjad veel, mis õigesti tegime selle reisi jooksul: 

1. Võtsime väga väikese auto. Suurega ei ole siin tõesti midagi teha, väikest saab paremini parkida ja kitsastel teedel on palju lihtsam manööverdada. Samas ilma autota oleksime nii palju ühistranspordist sõltunud, et seda ka teha poleks tahtnud. 

2. Läksime enne koolivaheaega. Lennupiletid olid odavamad (kokku nelja peale 581 eurot, kus sees ka tasulised kohad ja kahele inimesele käsipagasikohvrid), majutus oli odavam (kokku 782 eurot), rendiauto läks umbes 270 eurot (oleks odavamalt saanud, jäime hiljapeale). Koos muude kulutustega läks taaskord 2000-2500 euro vahemikku, sama, mis eelmisel aastal, kuigi nüüd oli meid 4. Ma olen rahul. 

3. Võtsime ema kaasa. :D 3 täiskasvanut ühe energilise 2-aastase peale on miinimum, millega reisida kannatab! 

4. Sobivas koguses riideid sai kaasa võetud. Eriti hea, kui oleks pesumasin olnud ja kui ma oleks võtnud Felixile ainult ta lemmikriideid, oleksid mingid vaidlused olemata jäänud. Aga ikka tundub, et oleme ikkagi saanud järjest paremaks selles pakkimises, sest kõik riided kasutasime ära, midagi üle ei jäänud ja tegelikult puudu ka mitte. Ema sama meelt ei ole, aga tema kotte mina ei pakkinud ka. 

Selleks aastaks siis välisreisidega kõik! Postitustega kindlasti kõik ei ole. :) Aitäh kõigile lugejatele kaasa elamast! 

Eestlased Maltal - nüüd juba päriselt

Meie üle-eilne päev meeldis kõigile väga. No okei, kõigile peale Ville, sest tema tundis ennast sandisti. Mitte küll nii sandisti, kui järgmisel päeval, rääkimata tänasest, kus ta tõesti mingis viiruses on, aga ütleme, et see kehv enesetunne hakkas juba siis tundma andma. See sai otsustavaks ka plaanide tegemisel. 

Nimelt, kui me eelmisel kolmapäeval Tallinn-Malta lennukile astusime, jagas üks tore naisterahvas flaiereid Maltas toimuvate eestikeelsete tuuride osas. Meie seda jagamist ei märganudki, aga ema sai ühe kätte. Flaieril oli pakutud 2 eri tuuri - Malta pealinnas Vallettas ja endises pealinnas Mdinas. Valletta tuur oli juba läbi, aga üle-eile tehti siis Mdina tuur, kus me palju ringi polnud vaadanudki, seega sinna me minna soovisimegi. 

Mdina tornid, mida juba nädal aega kaugelt vaadanud olime: 

Mida aga teha Ville ja Felixiga? Ville nõustus lahkelt temaga olema kuniks emaga tuuril käime. No ideaalne mees, tõesti on. Ütles, et ega ta Felixiga seal nagunii midagi kuulata ei saaks ja tõsi see on, sellise rahmeldisega pole mõeldavgi 2 tundi rahulikku tempot teha ning jutuajamisi kuulata. Lisaks ei viitsinud ta ise päikese käes kinnisvaravaatlust teha, vaid valis pigem pargis jäätisesöömise. Okei, kõik sobib! Päeva esimese linnatunni sain siiski ise poisiga mänguväljakul hängida, kui Ville ja ema eeltuurile läksid ja paar suveniiri kotti pistsid. 

Tuur algas kell 11 ning kogunemine oli Mdina peaväravate juurde. Ekskursiooni viis läbi Ingrid Eomois, Malta eestlaste esikõneleja, võib öelda. Ingrid on Maltal elanud juba 22 aastat ning töötabki siin giidina, teeb tuure nii eesti kui inglise keeles, viimaseid muidugi rohkem. Ingrid kirjutas muide ka Petrone Prindi "Minu Malta", mille leiate siit. 

Kokku oli meid tuuril 3 perekonda: üks tore pere Pärnust isa-ema ja kahe pojaga, üks paar ja meie emaga. Kõik intelligentsed, huvitatud inimesed. Rääkisime ka omavahel mõne sõna, toredad inimesed. Küll mulle ikka need teised kaasreisijad meeldivad, maailmavaade on suurem. 

Ingrid viis meid Malta esimese pealinna Mdina sisse, mis on tegelikult väike-väike müüridega ümbritsetud vanalinn, kuid millel on siiski oma linnapea. Mdinas elab ainult paarsada inimest, enamuses pensionärid, vanade aadliperekondade järeltulijad. Seal ei saa tavaliselt autoga sõita, poode pole, apteeki pole jne. Hommikul vara sõidab sinna autolavka, et vanainimesed poes saaks käia. Enamik Mdina majadest on siiski juba butiikhotelliks või restoraniks saanud, mis osaliselt on tore, sest siis on rohkem ressurssi neid korras hoida, aga samas mingi osa autentsust kaob, kui mitte kõik. Maailm muutub. 

Poodi ei ole, aga no kirik on ju ikka: 

Sadu imekauneid uksekoputeid. Delfiinikuju on kõige populaarsem: 

Ingrid rääkis põnevaid jutte nii ajaloost kui kaasajast, huviga kuulasime. Sellised päevad, mil midagi uut õpime, on parimad. Tahan ta raamatu ka läbi lugeda. Nägime ära ka kohad, kus Mdinas Game of Thronesi mingeid episoode on filmitud. Ma armastan seda seriaali, muide, nagu arvata võite. 

Bordellivaade, kas mäletate? 

Ja kes mäletab kaevu?

Meie ekskursioon lõppes kohaliku söögiga: pastizzi saiakesega, mille juurde jõime musta teed piimaga nagu Maltalased seda joovad. Ah, tõesti lahe! Kes Maltale minemas on, minge kuulake Ingridi tuure, lõbusad ja harivad. Üks ägedamaid kogemusi Maltal. 

Samal ajal olid Ville ja Felix loodusloomuuseumis, kus Felix veidi kartma hakkas. Ei imesta, miks... 

Pärast tuuri tundsin, et tahan tegelikult ühes Mdina majamuuseumis ka käia ja küsisin arglikult Ville käest, kas ta oleks nõus veeel kauem Felixiga olema, et me emaga sinna kiire külastuse saaks teha. Ville oli nõus. Ausalt, nüüd Eestis olen selle poisiga nädal aega jutti, et tasa teha kogu see lahkus, mille Ville meile osutas. 

Majamuusemi nimi oli Palazzo Falson ja maja, millest muuseum oli tehtud, kuulus kunagi Falsoni aadliperekonnale, siis Rüütliordu suurmeistrile ja siis 20. sajandil kellelegi kohalikule rootslasele Olof Frederick Gollcherile. Kõik neist jätsid villale oma jälje ning palju ilusat. Tundsingi, et midagi ilusat on sellest reisist veel puudu. Just asjade ilu, mida mul kodus väga pole, sest mul pole palju asju ja need, mis on, on ostetud praktilisel kaalutlusel. 

Ilus ahi, millel süüa tehti: 

Ilusad hõbedast esemed ning eriti ilusad miniatuurid, mis mulle mingil teadmata põhjusel ikka kohe väga meeldivad: 

Ja siis need klassikalised rikkalikud elutoad... 

Ja jumala eest, see raamatukogu:

Muuseumi lõpetuseks nautisime katusekohviku pirukaid ja smuutisid. Ema ütles, et ta on sellel reisil nii-nii palju uusi asju proovinud ja kogenud ja mina tundsin siirast rõõmu, et see nii on. Ma olen õnnelik, et meil nii hea läbisaamine on, et naudime teineteisega reisimist. Ja ma tõesti naudin. Mida aeg edasi, seda sarnasemaks me muutume. 

Felix oli selle aja peale lõunatudu ära teinud ja Ville juba tund aega autos tšillinud. Tegemata oli päeva kohustuslik käik randa. 

Valisime seekord selle sama Golden Bay, kus eelmine õhtu käisime. Tundus kuidagi, et on hea lõpetus sellele rannaelule. 

Läksime Villega kohe snorgeldama, aga avastasime poole tee peal, et GoPro kaamera oli tühjaks saanud, seega ei saanudki me teha pilti sellest väikesest raist, kes merepõhjas liugles ning kalakesest, kes ta seljas ratsutas. (Väga kummaline vaatepilt oli.) Ei teinud pilti veealustest kaljudest ja merisiilikust ja kõigist neist kaladest. Aga tore oli, seekord oli see snorgeldamine ainult meie enda jaoks. 

Ema vette tulla ei tahtnudki, küll aga pani jalad (ja püksid ja pepu) vette meie vana hea kuivamaaloom. Jee, jälle samm edasi! Riideid ta muidugi seljast ära polnud nõus võtma. 

Läksime emaga hoopis minimatkale ümbritsevatele kaljudele. Ka see oli imeilus oma kuldses päikeseloojangusäras. Vesi on Maltal lihtsalt uskumatut värvi ja maastik imeilus. 

Nii see päev lõppes. Kodus sõime jääke, jõime veini ja ei viitsinud üldse mitte järgmiseks päevaks asju pakkida.