Puhkus Dubais - kas võimalik?

Lühike vastus oleks, et on küll võimalik. See, mida keegi puhkuseks peab, on muidugi erinev. Meie jaoks Maarjaga on näiteks näituste külastamine ja linna vaatamisväärsustega tutvumine mõnus puhkus, kuid saan aru, et päris "puhkus-puhkus" see pole, sest see väsitab. Samas... Mis ei väsitaks? :D 

Kahest Expo päevast olime reede hommikul küll ikka väsinud, mis väsinud. Magasime kaua, üle 9 tunni. Tõustes oli selline tunne nagu oleks kogu maailma väsimuse välja maganud, nii mõnus. Otsustasime juba eelmisel päeval, et võtame reedese päeva päriselt puhkamiseks ja mingit suurt mööda linna jooksmist ei tee. Eestlased Eesti paviljonis ütlesid ju meile nagunii, et enamik tuntumaid vaatamisväärsuseid on nähtud.

Hommik pannkookidega, nagu ikka: 

Pärast hommikusööki kirjutasin rahus blogi. See kogemus on tore, kui saab mõnusalt kirjutada, 37. korruse vaade taustal. Suur tunne ja mõnus ka, sest kirjutamine meeldib mulle nii väga. Selline oma isiklik idüll kohe. 

Kaua magamine ja rahus hotellitoas tšillimine polnud meie ainukesed puhkusetegevused sel päeval. Sai ka see Päris puhkus järele proovitud päikese all peesitamise, basseini ja kokteilidega. Meie hotelli 4. korrusel oli nimelt õuebassein, mille äärde alguses arvasime, et võib-olla, et ei jõua, kuid kuhu reede hommikul (või peaks ma ütlema päeval?) siiski suundusime. 

Palmid, pilvelõhkujad, väga soe ilm ja mõnusalt hea jahutus basseinis - ideaalne. Ujusime ja jutustasime ja olime niisama vaikuses. Arutasime, mis võiks olla eestikeelne vaste sõnale contentment. 

Kokteilidega läks küll veidi kauem, sest kuna ma tellisin õunamahlaga kokteili ja neil õunamahl oli otsa saanud, siis hakkasid nad seda värsketest õuntest pressima. No on inimesed. :D Hiljem vabandasid ette ja taha, nii kummaline. Värskelt pressitud õunamahlaga kokteil, seda saabki vist ainult Dubais. 

Aga selge on see, et sellist basseinipuhkust suudame me Maarjaga teha maksimaalselt 2-3 tundi ja ongi kõik. Lihtsalt ei viitsi vedeleda seal nii kaua, isegi mitte raamatu ja telefoniga. Maailmas on nii-nii palju, mida vaadata, lausa kahju hakkab sellest ajast. See võib muidugi tulla ka faktist, et meil pole väga pingeline töö ja me ei tööta täiskohaga. Kindla ajagraafikuga tööd teen mina nädalas 14 tundi, Maarja umbes pool ajast 7 tundi ja pool ajast 37-40, nagu tavagraafikus. Igal juhul on meil piisavalt vaba aega ka puhkuse väliselt, et ei oleks vaja 7 päeva järjest palmi all puhata ja mitte midagi teha. Muidugi, kui väga pingeline töö oleks, siis ilmselt oleks vaja. Aga hea, et ei ole. 

Meie läksime hoopis šoppama. :D Läksime tegelikult ka kultuurilist kogemust saama, vaatasime üle selle suure-suure kaubamaja nimega Dubai Mall, kus pidi olema lausa 1200 poodi. No selge on see, et kõike me läbi ei käinud, hea, et üldse ära ei eksinud seal. Eksimine on siiski väga võimalik, sest see pood pole üldse selline pilvelõhkuja nagu tema naabrid, vaid suur lahmakas 3-korruseline ehitis oma mitmete-mitmete tiibadega, kuhu võibki ära kaduda. 

Meil palju osta polnud vaja, lihtsalt mõned kingitused ning üks riideese endale - tahtsime nimelt mõlemad sellist hõlsti, mida tavariietele tõmmata, kui uuesti Araabiasse saabuma peaksime. 

Aga esmalt - söök. Võtsime söögikoha nimega Hatam ja tellisime lambaliha, hummusetaldriku ning salati. Leib ja köögiviljad toodi kõrvale. Hea toit: 

Pärast järgmist poetiiru läksime päeva ainukesele kellaajalisele üritusele - maailma kõrgeima hoone Burj Khalifa tippu. Burj Khalifa on Dubai Malliga otseühenduses, seega poest astusimegi järjekordsesse järjekorda. Lift viis meid 124. korrusele, ikka hoomamatult kõrgele. Burj Khalifa on ise 828 meetrit kõrge ning juba viimased 13 aastat maailma kõige kõrgem hoone. Tegelikult ikka hull mõelda küll, et peaaegu kilomeeter kõrgusesse... 

Vaated olid loomulikult külastust väärt. Nägime kaugele linnapiirile, vaatasime üle kõrghooned ja selle suure šeiki maantee, mis kõiki seitset emiraati ühendab. Oh, kui väikesed me inimesed oleme ja kui suuri asju ehitame. Nagu termiidid! Lõhume ja ehitame, lõhume ja ehitame.

Ja vahepeal meeldib meile veega ka mängida, nagu lastele ikka: 

Ma vist olen juba maininud, et tegelikult kardame me mõlemad Maarjaga kõrgust. Maarja rohkem, seega ega ta väga klaasiäärde tulla ei soovinud. Mina ikka istusin täitsa ääres ja vaatasin huviga välja. Ainult ühe korra tekkis paanika, siis hüppasin järsku endalegi üllatuseks eemale, kuid ülejäänud aja sain rahus maailma jälgida. 

Maarja võttis end kokku ja astus kah kaks sammu servale lähemale: 

Tegime õige valiku ja tulime torni veel valges, päikeseloojangu ajaks. Niimoodi nägime seda Dubaid nii valges kui pimedas. Oli imeline kogemus!

"Imeline" oli ka viis, kuidas alla saime - ikka ja jälle järjekorras seistes. Seekord viidi meid lausa kusagilt salateed pidi väiksemate liftidega, sest rahvast oli nii palju, et ära ei mahtunud. Saime mingite kuulsate inimeste korterite ja restoranide koridoris seista. 

Väike kokteilipaus pärast suurt pingutust: 

Edasi tuli ära teha järgmine klassikaline turistilõbustus - purskkaevušõu Dubai Malli ees. Seda vaatemängu pakutakse tegelikult iga poole tunni tagant ja iga kord on erinev muusika. Meie sattusime diskomuusika peale, käis kah. Maarjale meeldis. :D Mulle meeldisid purskkaevud, kuigi jah, Kuala Lumpuri versioon samast asjast oli ilusam, sellest kirjutasin siin. 

Aga no see õhtu - nii soe... Tore, kui pimeduse saabumine ei tähenda automaatselt koju teki alla pikutama minemist. Just pimeduse saabudes saabub seltsielu, rahvas tuleb kokku saama, ostlema, linna peale jalutama. Päevasel ajal on see kõik ju pea võimatu... Jalutasime meiegi ning pildistasime teineteist - klassikalised lõbustused kõigi noorte ja vanade jaoks. 

Dubai Mall, millest just välja astusime: 

Vaade, mida imetlesime: 

Ja meie, niisama ilusad: 

Kell 20.15 rõõmustati meid valgusmänguga vastu Burj Khalifa seina. No see oli ka ikka täielik ime, kõik see 800 meetrit helendas ja säras ja mängis nagu televiisor. Siin Dubais peabki tõesti kõik olema see kõige-kõige parem ja suurem ja uhkem. Nad on oma eesmärgi täitnud. 

Selle maja otsas siis käisimegi: 

Ja siis oligi shop until you drop. Põhimõtteliselt nii juhtuski, sest otsisime hiliste õhtutundideni seda va hõlsti. No absoluutselt kusagilt ei leidnud või vähemalt ei leidnud sellist, mis ei maksaks 200 eurot vms. Vaatad küll, et rahval on pidevalt need mustad-valged rüüd ümber, saavad riietelt kokku hoida, aga kus sa sellega. Need rüüd võivad maksta ikka väga-väga-väga palju. Samas oli üllatav, et poed, mis ka meie kauplustes on näiteks nagu Reserved, Vero Moda, Next jne, pakuvad Dubais hoopis teistsugust valikut. Loogiline, aga mingil määral ikkagi üllatas. 

Riided Ramadani jaoks: 

Olime oma hõlstiotsingutest lõpuks nii väsinud, et otsustasime loobuda. Õnneks aga õnnistati meid enne metroo peale minekut just selle õige poega, kus endale ideaalsed lehvivad kleidid saime. Praktilised, lihtsad ja piisavalt odavad. Success!

Koju jõudsime hilja, pea kell 23.00. Sõime oma kaasaostetud jäätist ja krõpse, pakkisime asju ja vaatasime pilte. Idaalne rahulik viimane õhtu. See ongi puhkus. 

Järgmisel hommikul ärkasime kell 05.30 ja asusime kodupoole teele. Tagasiteest ja Dubai plussidest-miinustest siis juba järgmises postituses. 

Dubai Expo parimad paviljonid

Jah, te näete õigesti, ikka on teemaks Expo. Ka eile olime ligi 11 tundi Expol ning vaatasime ja ahmisime endasse kõike, mida maailm pakub, ja seda oli PALJU. Samas oli seda ka täiesti piisavalt, et jätkuks kaheks päevaks, rohkem ei jaksaks ka. Vaadatud sai küll veidi üle 10% kogu näitusest, kuid kõike näevad vist ainult need, kes siia nädalaks tulnud on. Või kaheks. 

Eile aga hakkas hommik aeglasemalt Seekord ei jõudnud üldse grupiga kokku saama, nii väsinud olime eelmisest päevast... Ikka tõsine töö on see näituste väisamine, onju? Õnneks luksuslikud vaated poputavad: 

Ka hommikusöök, mille jaoks lausa järjekorras pidime seisma, oli täitsa mõnus: 

Eile oli veelgi soojem kui üleeile, pidevalt 35-38 kraadi. Enamike eestlaste jaoks on see ikka juba veidi liiast ja ega ausalt öeldes endalgi just kõige mugavam ei olnud, kuid eelistan siiski seda kui miinuskraade. Rahvast oli muidugi palju-palju-palju. 

Vastu seikluste poole: 

Mõtlesime küll eile hommikul, et kuna on nii kuum, siis kõik suuremad järjekorras seismised jätame õhtusse, kui päike loojunud on, aga kui Expole jõudsime, siis olime nii väge täis, et läksime otse ühe kõige populaarsema paviljoni juurde, et see ära vaadata. Õnneks jäi see eilne juba 2,5-tunnine Emiraatide paviljoni järjekord absoluutseks tipuks. Saudi Araabia oma ees ootasime ehk pool tunnikest, kui sedagi.

Leiate meid üles? 

Tegemist oli rekordilööjaga - näitusega, mis lõi lausa 3 maailmarekordit - kõige suurem interaktiivne valguspõrand, kõige pikem interaktiivne veejuga ning kõige suurem peegelduv LED-lampidega ekraan. Nad olid ikka väga korralikku tööd teinud. 

Saudi Araabia näitus oli tõesti üks parimaid. Suur-suur valguspall-maakaera oli vaatamisväärsus omaette, aga ka kõik muu hämmastas. Selle näituse kohta oli alumisel korrusel lausa omaette näitus. :D Vaat nii vinge oligi. 

32-meetrine interaktiivne veejuga, lastele väga meeldis: 

Üldse oli Expol ikka väga palju lapsi. Me Maarjaga muudkui vaatasime ja vangutasime päid. Reaalselt, õues on 35 kraadi kuuma ja sul on lapsed ilma mütsideta päikese käes jalutamas, osad nutavad, teised sahmerdavad ringi... Kuigi jah, tõsi ta on, et valgeid oli vähe ja tõmmumad poisid-tüdrukud on ilmselt sellise ilmaga harjunud, seega suurem mure on meie enda peades, nagu ikka. 

Väga kuum järjekord Šveitsi paviljoni ees, aga vähemalt jagati tasuta päikesevarjusid seismise ajaks:

Šveitsi paviljon oli uhke, jälle soovitan, kes veel siin viimase nädala jooksul Expot külastada tahavad (tervitades Triinu! :D). Kohe pärast kõrbekuumust tervitas meid 0-nähtavusega udune "Šveitsi mets", teejuhiks vaid põrandal kulgevad LED-lambid. Vägev värk! 

Näha on siiski, et 20 miljonit inimest on paviljonidest üle käinud, sest nii mitmedki vaatamisväärsused on kulunud ja osa on katki. Hiina paviljon, kuhu järgmisena läksime, oli üldse tolmune - ilus täiselektriline osaliselt AI juhitud auto ja liivatolmuga kaetud, no kuhu see kõlbab? Hiina paviljon oli üldse kultuurikogemus omaette. Kuidagi lapsik ja lärmakas ja... veidi isegi eemaletõukav. See kultuur on lihtsalt nii teistsugune. 

Plussiks oli siiski kosmose kajastamine: 

Pärast suurt tööd kolme paviljoniga oli aeg sööma minna. Sobiva restorani leidsime Vietnami paviljonist, tellisime tofukausi mulle, kanakausi Maarjale, lisaks arbuusi- ja suhkruroojoogi ning kevadrullid. Palun väga, 65-eurone lõuna. :D 

Egas midagi, võtame viimast. Opportunity paviljonis näidati, kuidas väikeste muutustega saab palju ära teha, näiteks kuidas Zimbabwe naisi õpetati välja väikeseid päikesepaneele kokku panema ja hooldama ja kuidas nii sai nii mõnigi majapidamine endale esimest korda elektri - võimaluse süüa teha, lastel õhtul koolitöid teha, õmblemisega ja kalapuhastamisega lisaraha teenida. Kuidas üks väike muudatus muudab nii-nii palju ja toob inimesed vaesusetsüklist välja. Opportunity paviljoni hüüdlause Mission Possible oli üldse kõige südamelähedasem. Me suudame, me suudame! Igavene optimist minu sees elab täiel rinnal. 

Bahraini paviljon oli üks suur alumiiniumleht ja postid: 

Suurbritannia paviljon aga hoopis midagi muud - arhitektuur ning tehisintellekt. Tegemist oli luuletava arvutiga. See oli esimene kord, kus Suurbritannia paviljoni kujundas naine. AI oli õpetatud vastavalt inimeste antud sõnadele luuletusi tegema ning tegi seda ka kohapeal. 

Luuletused on näha "torude" otstes: 

Meie mõtlesime Maarjaga samuti, et mis sõna talle anda võiks. Esmalt tahtsime anda "Mikrobioom" nagu meie ravimitootmisettevõte ja suurim ühine projekt siiani, aga seda arvuti vastu võtta ei tahtnud, tal olid mingid omad reeglid, mida sai ja mida ei saanud kasutada. Sõna ei tohtinud olla nimi ega mingi vandesõna ega... ilmselt ka mingi fancy meditsiiniline termin nagu seda "mikrobioom" siis ilmselt on. Okei, mis veel? Panime siis sõna doctor. Luuletus liigutas me südameid: 

Jah, osa paviljone olid ilusad ja visuaalselt täielikud meistriteosed. Osa jälle, nagu Suurbritannia näiteks, olid lihtsalt sügavad. Ukraina paviljon oli loomulikult sinna sisu poole kaldu. Kõik seinad olid kaetud märkmepaberitega, millele toetusavaldusi kirjutatud oli. Südantlõhestav. 

Monaco, see väike, aga siiski nii võimas riik, oli veidi mõlemat - nii visuaalne kui sisuline. Kas teadsite näiteks, et Monaco uurib väga palju Antarktika pingviine ning muud bioloogiat? 

USA paviljon oli üks mu isiklikest lemmikutest, sest ma lihtsalt olen selline kosmosefänn. Kogu Expo oli seekord väga kosmosetemaatiline ja ma fännasin seda täiega. Ei teagi, kust see kosmosearmastus peale on tulnud, aga igal juhul tuli see juba lapsepõlves. Tähistaevas on lihtsalt nii ilus ja see, mis seal peitub on nii võimalusterohke, et võimatu on mitte vaimustuda. 

Kuna USA on kosmoseuurimises ka üks esirindlikkumaid, siis temaatikat oli palju alustades nende erinevatest missioonidest, võimalusest katsuda kuu pealt toodud kivikest ning lõpetades Space X-i loodud Falconi koopiast. 

Siin aga 14 aastat Marsil vastu pidanud uurija nimega Opportunity (alles nüüd märkan, et ühildub Expo ühe põhisuuna nimega), koopia on 1:1 mõõtkavas: 

India paviljon oli samuti väga uhke, palju sisu ja palju visuaali, taaskord palju kosmost. Lisaks sellele ilus India arhitektuur, maailma vallutanud jooga, erinevad ettevõtted, mis Indiast pärit on ning võimalused kogu riigi elanike eluolu parandada. Hea töö, India! 

Mina ja raketistardid: 

Paviljonis oli kohal ka joogameister, kes kohapeal joogat tegi. Istuva Buddha peal olevad sõnumid pakkusid midagi hingele. 

Midagi pakkus hingele ka meie järgmine külastus - Naistepaviljon. Leidsime, et see on midagi, mida kindlasti külastama peame, naisettevõtjad nagu me oleme. 

Taaskord üks sisukamaid külastusi. Esimeses toas tutvustati valikut maailma muutnud naistest, siis pöörati tähelepanu probleemidele ning viimases toas näidati võimalikke lahendusi, mis osa maailmas juba toimivad. Vinge. Ma olen õnnelik, et olen naisena sündinud. 

Nagu näete, oli vahepeal päike looja läinud ja otse loomulikult olime meie ikka väga väga väsinud, eriti need jalad. Veidi oli tunne nagu tahaks pikali visata ja kusagilt 3-tunnise jalamassaaži tellida. Siin Dubais maksaksime end küll vaeseks seda tehes, odavam oleks ilmselt Taisse lennata ning lähimasse salongi sõita. Õnneks läksime järgmiseks Water Feature't vaatama, kus jalgupidi vees seista saime, see leevendas meie muresid. 

Water Feature oli suur ringikujuline kunstkosk, mis pimeduses valgusemängu pakkus. Taaskord - imeäge. Tundsin, kuidas ma tõesti õnnelik olen. Maailmas on nii palju põnevust! Elu on elamist väärt. 

Dubai Expo viimaseks külastuseks jäi Eesti paviljon. No ei saanud seda ju vaatamata jätta. Seekord keskenduti täiesti digiteemale, Eesti maja asus ka Liikuvuse tiivas, sobis hästi, sest meie andmed on tõesti kiiresti liikuvad ning tänu digitoodetele saame ka rahvusena seda olla. Mis viga puhata Balil, kui samal ajal tuludeklaratsiooni teha saab? Ja valida ja lepinguid allkirjastada ja kaugtööd teha... 

Seal rääkisime ka paari kohaliku eestlasega, kes siin Dubais elavad. Jälle nii põnev. Eestlasi pidi siin olema ikkagi ilmselt kolmekohaline arv. Ühe daami mees töötas ettevõttes, kus neil juba 4 eestlast on. Igas sadamas... Teate ju küll. 

Enne kojuminekut tegime väikese koogi: 

Ja siis oligi kõik. Dubai Expo saigi tehtud. See oli vinge ja igati külastamist väärt, hea, et sai nähtud. "Ainult õiged valikud," nagu ütles Maarja. Oma mõtetes peegeldan seda kogemust veel kaua ja kui kokkuvõtte kirjutan, siis jagan ka igasugu top-nimekirju paviljonidest, mida külastasime. Seniks - nautige pilte. Instagramis on palju videoid ka, kes vaadata soovib. :)