Thursday, September 21, 2017

Kokkuvõte Amsterdamist

Enne, kui kokkuvõtte kallale asun, tahan jagada teiega ühte õpetlikku lugu lennujaama minekust.

Teadsin, et meie lend Helsingisse läheb kell 6.50 hommikul. Kuigi Schipol on suur lennujaam, siis ei arvanud me, et tahaksime kohal olla rohkem kui üle pooleteise tunni enne lennu väljumist. Õigemini plaanisime lennujaama jõuda 5.40. Toomase sõnul pidi tipptund algama kell 6, seega arvestasime, et jõuaksime ilusti enne turvaväravatest läbi. Nonii, mõeldud, tehtud. Umbes kell 5.47 olime check-inis. Ja mis ma siis avastasin... Lennu väljumisaeg oli siiski 6.30. Oh, mind. Miks, oo, miks ma ei võinud ära teha online check-ini?? Ja miks ma ei kontrollinud lennu väljumisaega eelmisel õhtul, kui Toomas veel küsis, et kas 6.30 lennuga lähete? Ei, pidin vastama kindlalt 6.50 ja jätma asja sinnapaika. Saarakene... Meil vedas Maarjaga hullupööra, et check-ini tehtud saime, sest värav oli tegelikult juba kinni. Lisaks vedas, et lennujaamatöötajad meid enne läbi lasid, kuigi teised lendajad olid ikka päris pahased, sest nemad ärkasid palju varem kui meie ja pidid kauem ootama. Tänasin neid nii mõttes kui avalikult, kui pärast äärmiselt aeglast turvakontrolli, kus kõik meie kotid ootajate silme all eraldi läbi vaadati, värava poole jooksma saime hakata. Jõudsime. Jõudsime! Aitäh kõigile, kes aitasid. Ma enam nii ei tee. :/

Lennukis rahunesime, sain üllatavalt isegi magada ning Helsingisse maandumine oli juba palju parem. Lend oli taaskord täiesti rahuldavalt sujuv ja Maarja oli maandudes väga rõõmus, et me alla ei kukkunud. :D Läksime Helsingi bussijaama Kamppisse hommikust sööma. Õigemini sõime me juba lõunat, sest kell oli ligi 12, kui maha istusime.

Nautisime vaadet linnale ja lohutavat Itaalia sööki. Võtsime kokku ka oma reisi ning tegime uusi plaane unistuste elluviimiseks. :) Koos unistamine on kindlasti üks mu lemmiktegevusi maailmas!

Selline oli siis meie Amsterdami nädalavahetus - ilus, inspireeriv, õpetlik, täis sõprust ja vaimutoitu. Aitäh!!

Ja kuidas saakski ma lõpetada ilma plusside ja miinuste ringita?

Plussid:

1. Palju erinevaid võimalusi vaba aja veetmiseks. Kellele (kanepi)pidu panna meeldib, nendele lausa ideaalne kohake, sest putkasid, kust legaalset kanepit saab, on kesklinn täis.

Samas võib ka mõnusalt aega veeta Madalmaade Kuldajastu kunsti imetledes:

Või siis lossis jalutades...

2. Mugav euroopapärane elukorraldus - bussid, metroo, söögikombed, tagasihoidlikud ja viisakad kohalikud. Hea mõnus linn keset Euroopat, kus sisse sulandumiseks väga palju pingutama ei pea.

Toomase sõnul on hollandlaste tavatoiduks peamiselt võileivad. Meie esimese päeva lõunasöök oli tegelikult väga hea:

Ilusad puhtad tänavad (seda Aasiast ei lea! va Singapur):

3. Hinnatase on nii kuulsa linna kohta täitsa rahuldav. Lennupiletid sinna ja tagasi maksid umbes 125 eurot, majutus oli septembri tõttu veidi kallim, 3 ööd 450 euro eest. Tavaliselt oleks ilmselt odavam olnud, aga lisaks tudengitele hõivasid sellel nädalavahetusel hotelle veel International Broadcast Conference'i liikmed, mida ilmselt oli päris palju, sest konverentsi reklaamsilte nägime üsna mitmeid kordi.

Hotelli üle me aga ei kurda, sest tuba oli oli puhas ja mugav ning miljöö nooruslikult lihtne. Meile sobis.

Miinused:

1. Turiste on palju ja see hakkab silma, sest Amsterdam on nii väike. Piletitel on sabad ja tänavatel mass. Taaskord hea, et muuseumipiletid varem ära ostsime, muidu oleks palju väärtuslikku aega kaotsi läinud.

2. Kesklinnas (ning veidi ka mujal) haiseb jubedalt kanepi järele. Kuna mul isiklikult tuleb lausa väike okserefleks sellest lõhnast, siis see on ja jääb miinuseks.

Väike nunnu kass, vast ei maga uimaund...

Samas munchieskohvikud on toredad ka ilma munchiesita:

3. See liiklus. Amsterdamis on jalgratastel eesõigus peaaegu igal ajal. See on ühtlasi nii häiriv kui ohtlik, sest oma kogemusest võime öelda, et kunagi ei tea, kust see ratas välja ilmuda võib. :D

Kokkuvõttes jäime siiski reisiga väga rahule. Suurima elamuse pakkus minu jaoks ikkagi kunst. Näiteks siiamaani mõtlen, et ka mul võiks mõni selline lillepott olla...:

Täna suuresti kõiki lugejaid! Eriti suur tänu läheb aga kallile Maarjale, kes ilmatuma toredaks reisikaaslaseks oli ja kelleta see reis pooltki nii äge poleks olnud.

Sest kellega siis veel kui mitte Maarjaga võiks me nii palju aega veeta enda näokujusid plastmassi sisse vajutades:

Või siis pühapäevahommikul välja näha just nii unised, aga siiski samal ajal eriti õnnelikud olles:

Teiseks tänan Toomast, kes meid taaskord põnevate lugude ja heade soovitustega kostitas ja kolmandaks Villet ja Villut, kellega Helsingis prelüüdi teha sai! Ja siis ka ema, kes kirjavigadel silma peal hoiab... Ja siis kõiki teid, kes te loete, sest nii on palju põnevam kirjutada! :)

Minu ja Ville järgmine reis on hästi suur, sest reisime kaugemale, kui kunagi varem. Ma olen ilmatuma põnevil ja ootan seda väga! Juhtub juba vähem, kui 6 nädala pärast. Samuti on mul kirjutamata postitusi suvest, mille enne suurt reisi kindlasti ära tahan teha, nii et kohtume juba õige pea. :)

Kallid,

Saara

Monday, September 18, 2017

Päris Amsterdam

Mul on hea meel, et me ka pühapäevaks otsustasime Maarjaga Amsterdami jääda, sest eile näitas Amsterdam meile oma õiget palet.

Hommikusöögiks oli lõpuks ometi midagi traditsioonilist - pannkoogid. Guugeldasime välja parima hommikusöögikoha Amsterdamis ja läksime proovisime need pannkoogid ära. Me ei pidanud pettuma, sest toit oli imehea. Maarja tellis seikluslikult midagi täitsa uut - pannkoogid õuna ja peekoniga. Mina nautisin sügiseselt magusaid kooke vanillijäätise ja õunakoogipuruga. Peab ütlema, et Maarja kook oli siiski parem ja ehk isegi kõige parem söök meie reisi jooksul üldse.

Kui eelmised päevad olid olnud pigem vihmased ja vahel kõndisime päris sajus, siis eile oli ilm väga tore ja päike näitas end meile enamuse ajast. Kohe hommikul tundsin, et mulje Amsterdamist kui räpasest kanalilinnast hakkas lahtuma, sest igal pool oli näha ilusaid maju ja kergust ja helgust, ka kesklinnas.

Maarja oli kohe alguses rääkinud, et tema tahaks kanalituurile minna. No mis mul selle vastu olla saab... Istusimegi Central Stationi juurest paadikesele ja audiogiidi saatel veetsime tunni mööda kanalirägastikku kulgedes. See oli väga mõnus kogemus, nägime paadilt ära tähtsamad ehitised ja kuulsime palju huvitavat Madalmaade kohta selle hiilgeaegadel 17.-18. sajandil.

Paadireisil leidsin end ikka uuesti ja uuesti mõtlemast arhitektuuri üle. Kui esialgu tundus kogu linn mulle sünge, sest hoonete värvigamma on pruun-hall ja rohelust on vähe ja ruumi on vähe, siis nüüd hakkasid majad järjest helgemad paistma, kuna taipasin märgata neid imeilusaid suuri aknaid, mis kindlasti palju valgust sisse lasevad.

Toomas rääkis, et tegelikult on vanad majad oma suurtest akendest hoolimata (või just nende tõttu) elamiseks päris ebamugavad, kuna tihti pole majades kütet ja amsterdamlased elavad seal ka siis, kui toas vaid 10 kraadi sooja on.

Õnneks ei ole veel talv ja meie päevas oli sooja küll. Lisasooja saime ühest itaali kohvikust, kust tiramisu, teed ja kohvi võtsime. Kohvikud on linnapuhkuse osa ja meeldivad nii mulle kui Maarjale. :)

Edasi saime kokku Toomasega, et koos veel midagi toredat ette võtta. Mõtlesime kolmekesi, et läheks õige Amsterdami botaanikaaeda külastama. Toomas ei olnud seal käinud ja mina tundsin, et vajasin veidi rohelise-teraapiat.

Teraapiat sai! Kui üldsiselt võiks öelda, et aed oli pigem väike ja väljapanek tagasihoidlik, siis roheline mõjus sellele vaatamata rahustavalt ja soojendavalt. Ma vist igatsen veidi lõunamaid...

Ühe toreda asjaga üllatas Amsterdami botaanikaaed mind aga täielikult - neil oli liblikamaja!!! Ma Armastan liblikamaju! Soe ilus kasvuhoone koos kümnete julgete liblikatega. Ma oleks sinna vist vabalt mitmeks tunnikski jäänud.

Kümneks tunniks me sinna siiski ei jäänud, vaid liikusime edasi. Aias sai veel paar selfit klõpsatud, sest miks ka mitte. :)

Edasi rääkis Toomas meile, kuidas hoolimata linnakärast võib sisehoovides päris vaikne olla, sest majad on kui müürid hoovide ees. Vanasti olid nunnadele näiteks täiesti omad hoovidki tehtud, kuhu hiljem ka muid üksikuid naisi (nagu leski ja vanatüdrukuid) panema hakati. Käisime ühte sellist hoovi vaatamas ka ja tõepoolest - Amsterdamis on rahu ja vaikust! See oli uskumatu kontrast turistidest pungil tänavaga...

Benijnhas:

Aga loodus ja rahu sellega veel ei lõppenud. Tahtsime ära näha ka Lonely Planeti poolt soovitatud Vondelpargi, mis pidi New Yorki Central Parki stiilis linnaelanike vaba aja veetmise koht olema. Ega meenutas Central Parki küll - suur ristkülikukujuline pargike, mille läbimiseks omajagu aega läks. Polnud see küll nii suur kui New Yorkis, aga kindlasti piisavalt suur, et rohelust ja loodust nautida.

Kaks rõõmsat selli purskkaevu taustal:

Linnukesed:

Ja siis üks teine rõõmus sell lindude taustal:

Vahepeal käisime ka söömas. Otsisime pikalt kohta, kuhu maha potsatada ja kust üks toekas lõuna-/õhtusöök võtta, kuna samme tuli eile kokku pea 30 tuhat. Madalmaad on teatavasti pidanud ka kolooniaid ja kõige kuulsamad neist on vast Lõuna-Aafrika ning Indoneesia. Ka praegu elab Amsterdamis üle 170 erineva rahva vaaatamata sellele, et linnaelanikke on kokku vaid 800 tuhat. Maailmalinnale kohaselt on tänavatel muidugi ka palju erinevaid söögikohti. Lõpuks otsustasimegi indoneesia söögi kasuks, mille üle on mul samuti väga hea meel, sest see toit oli taevalik: nuudlid, kanaliha, pähklikaste, mis viis keele alla, kookosepuru... Maarja nautis väga oma fritüüritud banaani.

See võib välja näha nagu midagi mitte väga erilist, aga ometi oli seda sajaga:

Olen ka varem maininud, et mulle ikka väga meeldivad vaated kõrgetest kohtadest, seega läksime ka ühte sellist jahtima. Otsustasime raamatukogu kasuks. Kuna sel korral jäi teatri- ja muusikakunst hoopis kogemata, siis oli vähemalt teadusmaailma paradiisi hea külastada. Raamatukogu oli suur ja uhke...

Raamatukogu katuselt nägime aga videvikku vajuvat linna ning armsaid väikeseid linnatulekesi piparkoogimaja meenutavatel ehitistel süttimas. Nagu muinasjutus. :) Nii ilus!

Kuna Toomast näeb nii harva ja Amsterdami ilmselt veel harvem, siis ei tahtnud me veel koju minna. Otsustasime hoopis tunnikeseks taaskord maha istuda ja vanu aegu meenutada. Naersime ja lõkerdasime Liibanoni restoranis nii, et pisarad silmis. Hakkame vist vanaks jääma, nii palju toredat on, mida meenutada. Kõrvale nautisime pähklimagustoitu:

Imeline päev! Amsterdam ei olegi ainult kanalid ja kitsad tänavad ja kanep ja jalgrattad. See on ka väga palju hoopis midagi muud. :)

Sunday, September 17, 2017

Vaimutoit

Ma mäletan, kui pärast mitut kuud Põhja-Karjala väikelinnas olemist sain aastal 2014 Londonisse. Mäletan, kui ahnelt sõin kogu vaimutoitu, mida ette pandi, kuidas imetlesin kunsti ja inimesi ja avarust. Endorfiinid olid laes ja see kõik oli lihtsalt i-me-li-ne. Ma olin seitsmendas taevas. Täna oli päev, mil vaimutoitu sai samuti palju söödud, lausa ahnitsetud kohe.

Tublid turistid alustavad oma päeva aga hea hommikusöögiga, mis meil tõepoolest ka väga hea oli. Läksime Tripadvisori poolt soovitatud bagel-kohvikusse ja võtsime hommikusöögi nimega Power Breakfast. Kogusime jõudu nii taldrikutelt kui sõna otseses mõttes ka õhust, sest viimane vibreeris kaunilt Chopini seatud reeglite järgi. Imeline klassikaline laupäevahommik.

Next stop - Van Gogh Museum. Minu Lonely Planeti raamatukese järgi on Van Gogh muuseum Amsterdami kõige tähtsam vaatamisväärsus. Kuna ma isiklikult kogu Amsterdami läbi käinud pole, siis on pingerida raske kommenteerida, aga muuseum oli ikka väga uhke.

Ostsime piletid internetist juba nädala alguses ära, et kuulsaid muuseumisabasid vältida. Olime sama teinud ka eelmisel päeval külastatud Kuningliku Palee ja Ripley näitusega ja hiljem ka Rijksmuseumiga, see väike ettevalmistus on end tõesti ära tasunud. Vaatan, et olen aastatega reisimisest midagi ikka õppinud ka. :D Ei oleks üldse tahtnud vihmas seista ja järjekorras oodata kuni pileti saab.

Need pildid, mis ma siia üles panen, on tegelikult patuga pooleks tehtud, sest muuseumis pildistada ei tohtinud. Selle eest saab Van Gogh kindlasti miinuspunkti. Mis vahet sel on, appikene küll? Nagunii on reprosid miljoneid, ega ma töö väärtust selle oma telefonipildiga siis vähenda...

Seal oleks olnud küll ja küll, mida pildistada, sest need pildid olid erilised ja imeilusad. Ka audiogiid oli hästi tehtud, tõi meile oma ilusa taustamuusika ja südamlike lugudega mitmeid kordi pisaraid silma. Mõni võib öelda, et mis need kunstimuuseumid ikka, ainult seisad ja vahid pilte, aga audiogiid teeb kogu kogemuse palju täielikumaks. Saime kõvasti targemaks. Aitäh, Vincent van Gogh, et olid. Ja aitäh ka perele, kes kunsti maailmale tõi.

Siin aga meie kahe kuuma koeraga, mis lõunasnäkiks võetud sai. Nimelt, kuna Rijksmuseum pannakse kinni kell 5, siis pidime kiirustama, et ka seal olla jõuaks. Toomas oli eelmisel päeval öelnud, et vähemalt 2-3 tundi läheb ikka, seega kugistasime lõuna ja liikusimegi ilusa ehitise poole, mis sisaldas endas peegeldust kogu Madalmaade ajaloole ja kultuurile.

Tänu netipiletitele ei pidanud me sabas seisma, isegi kotid ja vihmavarjud ja selfipulgad (mis mingil kummalisel põhjusel muuseumis keelatud olid) saime kiiresti kappidesse. Seekord ei pidanud isegi audiogiidi ostma, sest Rijksmuseum on teinud telefoniäpi, mis audiogiidina toimib ning omaenda (puhaste) kõrvaklappidega saime kuulata lugusid Madalmaade kõrgaja kunsti kohta.

Nagu Van Goghi muuseumiski, oli ka siin inimesi nagu murdu:

Alustasime kohe ajajärgust 1600-1700, et ajapuudusel vähemalt kõige kuulsamadki tööd ära näha. Oh seda maailma ilu küll...

Kõige tähtsamad olid muidugi Rembrandt ja Vermeer. Viimase tööde nägemine oli kindlasti minu selle muuseumi tipphetkeks ka, sest nendest sai gümnaasiumi ajal nii palju rääkitud ja juba siis meeldis mulle vaadata pilte piltidest, mis nii müstilised tundusid. Nii ka nüüd.

Kuigi realism on oma tehnilise täiuslikkusega tõesti täiuslik ja reaalsemaks minna ei saa, meeldib Maarjale impressionism ikkagi kõige rohkem (ja ka mulle sümpatiseerib väga). Madalmaadest palju peale van Gogh kedagi võtta pole, aga kuna van Gogh olulisemate mõjutajate töid oli samuti välja pandud, siis Maarjal õnnestus leida ikkagi üks kaunis Monet, millesse ta esimesest silmapilgust ära armus:

Muuseumist leidus ka hulgaliselt muid ajaloolisi esemeid, olin täitsa vaimustuses hiina portselani imiteerivast Madalmaadel valminud sööginõudest ja muust kaunist:

Äge Game-of-Thronesi-hetk tekkis, kui Rijksmuseumi kunstiraamatukogu nägime. Seal 6km raamatuid...

Vaimutoidu söömaaeg lõppes liiga kiiresti. Oleks tahtnud palju täpsemalt uudistada ka varakeskaegset kunsti, 20. sajandist rääkimata, kuhu me lõpuks isegi ringkäigule ei jõudnud. Eks siis järgmine kord. :)

Siis aga oli aeg ka keha kinnitada, sest muidu lendleb see hoopis taevastesse kõrgustesse minema. Valisime oma Lonely Planeti raamatukesest välja hea kohaliku söögiga restorani ja asusime teele. Kohal olles tellisime mõlemad taaskord kolmekäigulise set meali. Eelroaks olid kitsejuustu kroketid, mille päritolumaa ongi Vikipeedia sõnul Madalmaad.

Sattusime kõrvallaudu istuma ühe nunnu Amsterdamis elava sõbrannapaariga, kellega sai söögi kõrvale ka paar sõna juttu puhutud. Nemad ütlesid, et traditsioonilised Madalmaade kroketid on tegelikult alati lihaga. Meile meeldisid need sellegipoolest ja ma ei usu, et asi oleks vaid üsnagi tühjas kõhus olnud. Pearoaks oli aga ahjuroog lillkapsa, veisehakkliha, vana Amsterdami juustu, karrisibulate ja kartulipudruga. Maitses nagu hea kodune toit.

Magustoiduks tulid minipannkoogid serveerituna tuhksuhkru ja võiga, rooga nimetatakse siinkandis Poffertjes. Magustoidu ajaks olime me oma uute sõbrannadega nii hästi jutule saanud, et nad pakkusid meist lausa piltigi teha:

Kõhud täis, plaanisime minna paadiretkele, mille jaoks olime selleks ajaks kahjuks siiski hiljaks jäänud. Jalutasime siis hoopis niisama muuseumipiirkonnas ringi, mis meile nii väga meeldis, eriti mulle. Kui esimese päeva järgselt jäi linnast mulje pigem kui kitsast ja veidi tumedast ja veidi räpasest, siis muuseumipiirkond polnud seda üldse. Oli avarust ja õhku ja tumehallidest majadest olid saanud helehallid.

Meie tuju oli nii hea! Tegime heatujulisi pilte. :)

Edasi oli meil kaks valikut: kas minna koju või minna veel kuhugi. Mõtlesime, et teeme siis selle tüki ära ja läheme vaatame selle punaste laternate piirkonna ära. Sellest imekaunist piirkonnast oli raske lahkuda, need majad olid ikka marununnud.

Eks see päev olekski võinud jääda kõrgkultuurseks, aga ometi pidime me end uudishimust ka sinna sopaauku vedama. :D Guugeldasime kusagil tänavanurgal, et milliselt tänavalt me akna peal tantsivaid naisi näeme ja kui sinna jõudsime, siis ei suutnud me oma silmi uskuda - see tänav oli turistidest Umbes. Laupäeva õhtu küll ja puha, aga nii palju inimesi??

Nende punaste akende peal naisukesed siis seisid. Pildi tegemine oli keelatud. Maarja luges, et naised rendivad punase valgustusega aknaid tavaliselt kaheksaks tunniks. Maru imelik on ikka vaadata, kuidas inimesed justkui loomaaialoomad on ja oma keha niimoodi müüvad. Piirkond ise on tekitatud võimude poolt, kes tahtsid prostitutsiooni ühte kohta kokku koguda, et seda lihtsam reguleerida oleks. Nüüd me selle siis ära nägime.

Pärast seda läksime koju. Päeva kultuuriprogrammi viimane osa oli kindlasti kõige vähem lemmikum, aga me mõlemad tunneme, et tore, et ära sai nähtud. Linnuke kirjas, jess! :D Õhtul mõtlesin aga Vermeerile ja van Goghile ja sinistele iiristele, millele mõelda oli palju parem kui kanepihaisustele mustadele tänavatele, mille ääres poolpaljaid naisi näha saab...