Eestlased Maltal - nüüd juba päriselt

Meie üle-eilne päev meeldis kõigile väga. No okei, kõigile peale Ville, sest tema tundis ennast sandisti. Mitte küll nii sandisti, kui järgmisel päeval, rääkimata tänasest, kus ta tõesti mingis viiruses on, aga ütleme, et see kehv enesetunne hakkas juba siis tundma andma. See sai otsustavaks ka plaanide tegemisel. 

Nimelt, kui me eelmisel kolmapäeval Tallinn-Malta lennukile astusime, jagas üks tore naisterahvas flaiereid Maltas toimuvate eestikeelsete tuuride osas. Meie seda jagamist ei märganudki, aga ema sai ühe kätte. Flaieril oli pakutud 2 eri tuuri - Malta pealinnas Vallettas ja endises pealinnas Mdinas. Valletta tuur oli juba läbi, aga üle-eile tehti siis Mdina tuur, kus me palju ringi polnud vaadanudki, seega sinna me minna soovisimegi. 

Mdina tornid, mida juba nädal aega kaugelt vaadanud olime: 

Mida aga teha Ville ja Felixiga? Ville nõustus lahkelt temaga olema kuniks emaga tuuril käime. No ideaalne mees, tõesti on. Ütles, et ega ta Felixiga seal nagunii midagi kuulata ei saaks ja tõsi see on, sellise rahmeldisega pole mõeldavgi 2 tundi rahulikku tempot teha ning jutuajamisi kuulata. Lisaks ei viitsinud ta ise päikese käes kinnisvaravaatlust teha, vaid valis pigem pargis jäätisesöömise. Okei, kõik sobib! Päeva esimese linnatunni sain siiski ise poisiga mänguväljakul hängida, kui Ville ja ema eeltuurile läksid ja paar suveniiri kotti pistsid. 

Tuur algas kell 11 ning kogunemine oli Mdina peaväravate juurde. Ekskursiooni viis läbi Ingrid Eomois, Malta eestlaste esikõneleja, võib öelda. Ingrid on Maltal elanud juba 22 aastat ning töötabki siin giidina, teeb tuure nii eesti kui inglise keeles, viimaseid muidugi rohkem. Ingrid kirjutas muide ka Petrone Prindi "Minu Malta", mille leiate siit. 

Kokku oli meid tuuril 3 perekonda: üks tore pere Pärnust isa-ema ja kahe pojaga, üks paar ja meie emaga. Kõik intelligentsed, huvitatud inimesed. Rääkisime ka omavahel mõne sõna, toredad inimesed. Küll mulle ikka need teised kaasreisijad meeldivad, maailmavaade on suurem. 

Ingrid viis meid Malta esimese pealinna Mdina sisse, mis on tegelikult väike-väike müüridega ümbritsetud vanalinn, kuid millel on siiski oma linnapea. Mdinas elab ainult paarsada inimest, enamuses pensionärid, vanade aadliperekondade järeltulijad. Seal ei saa tavaliselt autoga sõita, poode pole, apteeki pole jne. Hommikul vara sõidab sinna autolavka, et vanainimesed poes saaks käia. Enamik Mdina majadest on siiski juba butiikhotelliks või restoraniks saanud, mis osaliselt on tore, sest siis on rohkem ressurssi neid korras hoida, aga samas mingi osa autentsust kaob, kui mitte kõik. Maailm muutub. 

Poodi ei ole, aga no kirik on ju ikka: 

Sadu imekauneid uksekoputeid. Delfiinikuju on kõige populaarsem: 

Ingrid rääkis põnevaid jutte nii ajaloost kui kaasajast, huviga kuulasime. Sellised päevad, mil midagi uut õpime, on parimad. Tahan ta raamatu ka läbi lugeda. Nägime ära ka kohad, kus Mdinas Game of Thronesi mingeid episoode on filmitud. Ma armastan seda seriaali, muide, nagu arvata võite. 

Bordellivaade, kas mäletate? 

Ja kes mäletab kaevu?

Meie ekskursioon lõppes kohaliku söögiga: pastizzi saiakesega, mille juurde jõime musta teed piimaga nagu Maltalased seda joovad. Ah, tõesti lahe! Kes Maltale minemas on, minge kuulake Ingridi tuure, lõbusad ja harivad. Üks ägedamaid kogemusi Maltal. 

Samal ajal olid Ville ja Felix loodusloomuuseumis, kus Felix veidi kartma hakkas. Ei imesta, miks... 

Pärast tuuri tundsin, et tahan tegelikult ühes Mdina majamuuseumis ka käia ja küsisin arglikult Ville käest, kas ta oleks nõus veeel kauem Felixiga olema, et me emaga sinna kiire külastuse saaks teha. Ville oli nõus. Ausalt, nüüd Eestis olen selle poisiga nädal aega jutti, et tasa teha kogu see lahkus, mille Ville meile osutas. 

Majamuusemi nimi oli Palazzo Falson ja maja, millest muuseum oli tehtud, kuulus kunagi Falsoni aadliperekonnale, siis Rüütliordu suurmeistrile ja siis 20. sajandil kellelegi kohalikule rootslasele Olof Frederick Gollcherile. Kõik neist jätsid villale oma jälje ning palju ilusat. Tundsingi, et midagi ilusat on sellest reisist veel puudu. Just asjade ilu, mida mul kodus väga pole, sest mul pole palju asju ja need, mis on, on ostetud praktilisel kaalutlusel. 

Ilus ahi, millel süüa tehti: 

Ilusad hõbedast esemed ning eriti ilusad miniatuurid, mis mulle mingil teadmata põhjusel ikka kohe väga meeldivad: 

Ja siis need klassikalised rikkalikud elutoad... 

Ja jumala eest, see raamatukogu:

Muuseumi lõpetuseks nautisime katusekohviku pirukaid ja smuutisid. Ema ütles, et ta on sellel reisil nii-nii palju uusi asju proovinud ja kogenud ja mina tundsin siirast rõõmu, et see nii on. Ma olen õnnelik, et meil nii hea läbisaamine on, et naudime teineteisega reisimist. Ja ma tõesti naudin. Mida aeg edasi, seda sarnasemaks me muutume. 

Felix oli selle aja peale lõunatudu ära teinud ja Ville juba tund aega autos tšillinud. Tegemata oli päeva kohustuslik käik randa. 

Valisime seekord selle sama Golden Bay, kus eelmine õhtu käisime. Tundus kuidagi, et on hea lõpetus sellele rannaelule. 

Läksime Villega kohe snorgeldama, aga avastasime poole tee peal, et GoPro kaamera oli tühjaks saanud, seega ei saanudki me teha pilti sellest väikesest raist, kes merepõhjas liugles ning kalakesest, kes ta seljas ratsutas. (Väga kummaline vaatepilt oli.) Ei teinud pilti veealustest kaljudest ja merisiilikust ja kõigist neist kaladest. Aga tore oli, seekord oli see snorgeldamine ainult meie enda jaoks. 

Ema vette tulla ei tahtnudki, küll aga pani jalad (ja püksid ja pepu) vette meie vana hea kuivamaaloom. Jee, jälle samm edasi! Riideid ta muidugi seljast ära polnud nõus võtma. 

Läksime emaga hoopis minimatkale ümbritsevatele kaljudele. Ka see oli imeilus oma kuldses päikeseloojangusäras. Vesi on Maltal lihtsalt uskumatut värvi ja maastik imeilus. 

Nii see päev lõppes. Kodus sõime jääke, jõime veini ja ei viitsinud üldse mitte järgmiseks päevaks asju pakkida.