Oh, kui magus see uni on pärast neid reisipäevasid. Kahjuks kestis vaid 6 tundi. No mis sa ikka teed, kui teine niisama ära läheb. Aga uni ise oli hea. Isegi see ei seganud, et õhtul meie mõõdukaks pettumuseks vaid linade alla pidime varjuma ja tekke polnudki - kliima on täiesti sobilik vaid linaga magamiseks.
Meie AirBnB asub Malta loodenurgas, põhisaarel. Tegemist on hästi traditsioonilise elamisega, kus välisuks viib otse tänavale ning korter on pikliku kujuga ning tagaotsas asetseva sisehooviga. Magamistube on 3, voodeid 4 (+beebivoodi, milles see kutt magama ei nõustunud). Vannitubasid 1. Külmkapp, pliit, ahi, veekeedukann, mikrolaineahi jms. Mõnus elamine, ühesõnaga.
See on nii nauditav, see oma sisehoovi astumine. Kell 9 hommikul on 26 kraadi sooja, ülevalt paistab sinine taevas ning eemal laulavad linnud. Õhk on mõnusalt niiske, tervislik. Ühe inimolendi jaoks just paras kliima.
Felix kõnnib viimasel ajal juba nii palju ise, see on täielik rõõm. Ville peab küll aeg-ajalt veel koormaeesel olema, aga mitte enam kogu aeg. Jess, areng!
Pärast hommikusööki otsustasime, et tuleb see koduke siin Maltal ka söögiga varustada. Kes Lõuna-Euroopas käinud on, need teavad, et lõunaeurooplased armastavad kangesti mingeid miniputkasid pidada, millest viie-aastase säilivusega küpsiseid ja hingehinnaga banaane osta saab. Seda me ei soovinud. Läksime hoopis Lidlisse, vanasse tuttavasse kohta. Kuhjasime kärusse head ja paremat, tegime umbes 90-eurose arve, aga ikkagi oli odavam kui Eestis.
Kodune söömaaeg:
Emaga on äge reisida, talle meeldib uusi toiduasju proovida. Meie läheme tavaliselt seda teed, et ostame kõiki samu asju, mida alati. Ülejäänud reis on juba piisavalt seikluslik, toidust tahaks turvalisust. Ema aga on seikluslik ka toiduga, võttis proovimiseks erinevat uut ja huvitavat.
Viigimarju poleks me üksinda vist ostnud:
Edasi otsustasime, et on vaja randa minna. Mul oli nimekiri soovitatud randadest juba valmis, tegin kodus ikka eeltööd ka. Selles osas on hea, kui kahe reisi vahele jääb 2 kuud, jõuab rahulikult planeerida ja põnevust tunda. Kui tihedamini reisiks, siis nii hästi valmistuda ei jõua nagu kogemus näitab.
Igatahes - rand. Valisime ilusa liivaranna saare teisel küljel, kuhu oli tubli 15 minutit sõita - Malta on tõesti väikene saar, ainult 316 km2 suurune. See on ju kolmandik Hiiumaast!
Vesi oli soe nagu ta siin Maltal sügisel ongi. Felix muidugi vette tulla ei tahtnud. Nemad mängisid Ingaga nii kaua rannal, meie saime Villega kahekesi snorgeldama minna. Jehhuu, see ema siinolek on ikka tõeline õnnistus. Üksinda ma väga snorgeldada ei taha tegelikult, kuigi Rhodosel seda tegin. Ma lihtsalt pole nii hea ujuja ja kardan, et äkki tõmban vett kuhugi kopsudesse ja siis hakkan rabelema. Nüüd aga - kahekesi... Milline mõnus meenutus lapse-eelsetest reisidest. Veealune maailm polnud küll nii äge kui kunagi Two Stepis või mujal troopikas, aga lahe oli ikkagi!
Ja siis tuli üks päeva parimaid hetki - ma sain ema nõusse, et ta ka snorgeldamist prooviks. Oi, ta ütles, et ta täna ei taha ja kõik muud jutud, aga mina ikka surusin. Kes mind teavad, need teavad, et ma võin olla väga halastamatu suruja. :D Aga õnnestus! Ta tuligi! Mu ema kardab vett tegelikult ja alguses oli päris koomiline vaadata, kuidas ta seal soolases kõikekandvas vees elu eest rapsib, sest kardab uppuda. Õpetasin teda, kuidas full-face snorgeldamismaski kasutada, kuidas soolasel veel end kanda lasta, kuidas mitte rapsida, et kalad sind nii palju ei kardaks. Ah, ma ei tea, miks ma sellest nii suurt rõõmu tunnen, aga see on reaalselt üks paremaid asju, kui saan emale uusi maailmu tutvustada. Ma loodan, et saan seda elus veel palju-palju teha. Ja ema oli õnnelik! Ta ütles, et uskumatu, mis elu seal all käib. Nüüd enam tagasiminekut ei ole. :) Jess!!!
Ville ja Felix olid selle aja peale juba autos, et Felix lõunaund magada saaks. Õnneks magas ta 2 tundi jutti. Mina valvasin lõpuks autos ta und, Ville magas ise ka ja ema puhkas meie Malta kodus. Siesta.
Õhtupoole oli muidugi vaja matkama minna. Kõik teavad, kui hull esimese päeva matkaja ma olen, onju? :D Näiteks siin ja siin... Seekord valisin meile vaatamiseks Victoria liinid, mis on 19. sajandi lõpul brittide poolt ehitatud kaitsemüürid, mille peal ronida saab.
Felix oli jälle nii tubli... Ikka tõeline matkasell! Me ei leidnud kohe neid müüre üles, läksime kusagilt suvalisest põõsast teele, mis absoluutselt õigesse kohta ei viinud. Kutt ronis tublisti üles ja alla ning ei kurtnud. Enamuse sellest pooleteisest tunnist, mis seal turnisime, oli Felix tubli ja tahtis ise tatsata. Tagasitulles kandis Ville teda õlgadel ja sai korraliku trenni, aga see oli ka rohkem selle tõttu, et kiiremini edasi saaks. Tema jalakesed on ju veel nii väikesed...
Vaated olid ilusad. Hea, et tulime Maltale nüüd, sügisel. Rohelus hakkab tagasi tulema ning ei ole nii kuum. Täiuslik ilm.
Ema uuris rõõmuga taimi ja ütles korduvalt, et ta oleks nagu botaanikaaias. Mõnes muus elus võiks ta olla bioloog, tõepoolest. Ta teab nii paljude taimede nimesid, mida ma kunagi kuulnudki pole. Imestab looduses vabalt kasvavate liikide üle, mida meie Eestis ainult toalilledena näeme. Pooled ta reisipiltidest tulevad vist taimedest.
Kuna Ville sai nii higiseks, siis tahtis ta enne sööma minekut kindlasti ka ujumas käia. Noh, me oleme ju saarel, muidugi sai. 10 minuti pärast olime juba järgmises rannas ja Ville poseeris mulle piltide jaoks vettehüppeid tehes. Lõbus õhtu! Felixiga leidsime rannast järjekordse kakahunniku, millest ta nüüd vahetpidamata muudkui räägib. "Rannas oli kaka ka!" Vanaemaga loopis kivikesi vette. Felixil on ka ikka ideaalne elu.
Meie valmisvaadatud söögikoht oli täielikult broneeritud. Läksime siis ühte teise, üsna traditsioonilisse Malta kohta. Peale meie polnud ühtegi inimest... Äkki olime liiga varased, aga veidi hämmastav ikka, sest see koht oli üsna suur.
Portsud olid sama suured kui koht ise. Ema võttis jäneseprae, nende traditsioonilise roa. Ville kanaprae, mina traditsioonilise piruka ja Felixile tellisime spagetid, millest ta mitte ühtegi ampsu ei võtnud. Mina ei jõudnud oma söögist isegi veerandit nahka panna. Tõime kõik koju, kuigi Ville on kindel, et lõpuks viskame need ikka ära. :D Saab näha.
Olgu kõik me päevad sama ilusad kui see esimene.
No comments:
Post a Comment