Sellest, kuidas Rhodosel turist olla

Meie viimased 2 päeva Rhodosel ei olnud nii sündmusterikkad kui neile eelnevad päevad, seega kirjutan neist ühe postituse all. 

Kuigi... Päikese loojumine on ka sündmus, onju? 

Nagu arvata võite, siis meie mammutpäev, mil Rhodosele tiiru peale tegime, väsitas meid nii väga ära, et järgmisel päeval mõtlesime taaskord, et no mitte kuhugi me ei lähe, istume ainult oma majakeses ja surfame internetis. Aga olles joonud ära hommiku-zero ning Ville puhul siis ilmatuma kange musta tee piimaga (Ville võttis oma Yorkshire teekotikesed isegi reisile kaasa), tundsime, et noh, mis nüüd? :D Eks pidigi olema kahte tüüpi inimesi - neid, kes lähevad puhkusele puhkama ja neid, kes lähevad seiklema. Ei oska see pere puhata, no ei oska... 

Aga me ikkagi proovisime sel korral!

Läksime siis alustuseks lihtsalt randa. Teadsime, et selle Tsampika kõrval on liivarand (olime seda ju mäe otsast näinud) ning igasugu lamamistoole, just meile ja põnnile sobilik kooslus - kui ta vees olla ei taha, siis saab vähemalt end toolide kokkuvoltimisega lõbustada. 

Ka kilekott ja mänguauto olid teemaks: 

Ville käis ujumas, mina mõtlesin, et loen raamatut, aga lõpetasin ikkagi telefonis - töötlesin eelmise mammutpäeva pilte, mida ka mitte vähe ei olnud. Ja üldsegi, tegelikult ei tunne ma end süüdi, et ma märkimisväärse osa ajast (3-4 tundi päevas) telefonis veedan. Ma saan aru, et olen sõltlane, kuid sellest sõltuvusest tuleb ka häid asju. Ma viimasel ajal mõtlen kogu teemale tavalisest rohkem, sest mitu tuttavat inimest on sotsiaalmeedia "hüljanud". Ma ise pole siiski valmis, kogu internetikogukond pakub mulle liiga palju rõõmu ja ühendustunnet. 

Aga mida turistikat siis lisaks rannas päevitamisele ja telos istumisele veel teha? No loomulikult šoppamas käia! Tegelikult olen ma nii ilmatuma õnnelik, et see poeskäimine meil täielikult miinimumini on viidud (va toidupoed siis). Ma tõesti ei viitsi mingit nänni kaasa osta. Ei ole meil kodus ei külmkapimagneteid ega väljamaa riideid. Mingi hetk leppisime isegi perekonnaga kokku, et lõpetame nänni toomise. Ainuke ese, mida reisilt ostan, on T-särk õepojale, kellele olen neid särke läbi aastate ikka väga palju toonud. Vahel, kui midagi ilusat näen, siis ikka võtan, aga ekstra poodlemise jaoks ma reisil käia ei jaksa. NB! Ei mõista hukka neid, kes seda teevad, võib tegelikult päris huvitav olla ja selleks peab ka ikkagi informeeritud olema, kui lähed otsima midagi konkreetset, mida kodupoed (ega Amazon) ei paku. 

Ka postkaarte ei saada enam väga (ning ei palu üldiselt endalegi saata), pole lihtsalt võimalust kõike säilitada. Ainult emale tahtsin postkaarti, tal on seinal suur kogu laste (ja enda) reisidelt pärit postkaartidega. 

Muide, mäletan, kui ma 16 olin ja kooriga Kreekasse läksime. Mäletan, kuidas ma vaatasin neid türkiissinise ja kuldsega tehtud malekujundeid ja mõtlesin, et selline malekomplekt on midagi, mille endale ostan kui rikkaks saan. Nii huvitav äratundmisrõõm tuli, kui nüüd suveniiripoes sarnast malekomplekti nägin. Jäin kohe seisma ja mõtlema, et kas mu soov on alles. Nägin, et kusagil ikka see alles on, kuid mitte nii tugevalt, et antud komplekt endale praegu koju kaasa viia. Kui mul peaks suur villa olema, mida sisustada, siis ilmselt võtaks. Õnneks ei ole mul praegu ei villat ega sisustamisvajadust. Elan oma väikese perekonnaga võimalikult asjadevabas korteris ning sisustan oma aega hoopis järgmise reisi planeerimisega. :D 

Söögipaus oli reedel täielik treat. Olime enne mööda sõitnud ühest suure mängunurgaga restoranist ja otsustasime, et sõidame sinna tagasi. Nimeks oli Taverna Maria. Oh, küll oli tore koht! Felix sukeldus kohe mänguplatsile ja me saime rahulikult menüüd vaadata, juttu ajada, oliivipuude all elu nautida. 

Teisi lapsi oli ka, kõik vanemad kui Felix, aga enamik tahtsid temaga mängida. Eriti nunnu oli, kui Felix ühe 7-aastase prantslannaga kodu mängis. Muigasime Villega, et kas selline saabki meie tulevik olema? :D 

Söök oli imeline. Võtsin "Kreeka eine" ehk vaagnatäie toitu, kus olid erinevad määrded, saiad, liha, salat - traditsiooniline Kreeka toit. Väga meeldis! Felix sõi isukalt juustupalle. 

Pärast einet toodi meile veel tasuta jäätised ning restorani omanik küsis, kust riigist me oleme. "From Estonia" peale ütles hoogsalt: "Aitäh!" Küsisin, et kuidas tal ometi kõik meelde jääb? Ta lihtsalt muigas ja tõdes, et mõnel lihtsalt on selline hea mälu... Suurepärane teenindus. See mulle Kreekas on meeldinud, et inimesed tunnevad uhkust selle üle, mida nad teevad ja tahavadki päriselt head teenindust pakkuda. Kui ma vanasti pelgasin, et see on pigem selline rahanurumise viis, siis nüüd näen ainult rõõmu ja uhkust. Inimesed tahavad olla head teenusepakkujad ka lihtsalt selle pärast, et nad saaksid auga enda kohta nii öelda. 

Hea mäluga kohvikupidaja taustal ja ees see meie pärdiku isa...

Lõuna läks blogikirjutamisele ja puhkusele. Veini asemel vesi ja nii ma kosusin. Poisid magasid. 

Õhtupoole otsustasime, et ei istu niisama. Olime küll kauaks uimerdama jäänud, kuid mingisuguse jalutuskäigu või matka tahtsime ikka teha. Kõik oma matkamõtted võtsin ühest heast nimekirjast, mis asub siin. Selles nimekirjas imponeeris eriti palju mereäärne olemine ja nii me sinna Rhodose teisele küljele (taaskord) sõitsime. 

See rada oli täiesti sobiv me jaoks - käruga pääses sõitma ning edasi-tagasi võttis alla tunni. Kuna sel korral jalutasime Rhodose põhjaküljel, siis nägime selgelt ka Türgit oma oma kaljuse rannajoonega. Kui me oleks Rhodosel kauem olnud, oleksime tahtnud paadiga Türki ka minna. 

Õhtune valgus oli siiski parim - see soe ja kuldne... Säras päike ja särasime me isegi: 

Jah, reede oli  puhkuseks ja taastumiseks. Laupäev aga - kojusõiduks! 

Juba eelmisel ööl magasime kehvasti, rahutult. Nii mul kui Villel tuleb alalõpmata enne reisi mingi ootusärevus sisse. Muretseme, et kas me oleme ikka piisavalt valmistunud, kas meil on kõik asjad pakitud jne jne. Õnneks tegutsemine leevendab seda ärevust, seega panime juba eelmisel õhtul ärevuse tegutsemise sisse ning valmistasime kojusõitu ette. Käisime poes, ostsime toitu ja 8 euro eest ka suure rulli pakkekilet. : D 

Laupäeval läks meie lend 17.20, seega tegelikult oli pool päeva aega seiklusteks ja mul on hea meel, et suutsime oma ärevust nii palju maandada, et ikkagi seiklused ette võtsime, mitte ei optimeerinud kodus pakkimise iga sentimeetrit. Läksime hoopis mahajäetud hotelli vaatama! 

Ma ei teagi, kuidas Ville selle vaatamisväärsuse leidis, kuid äkki pakkus välja ning mina olin nõus - mis mul sellise veidi ebahariliku külastuskäigu vastu olla saab? 

Kui nüüd guugeldan ja selle sama hotelli kohta infot otsin, siis ausalt - no midagi ei leia... Mis aastal see hüljati? Kaua ta niimoodi seisnud on? Kellele see kuulub? Nagu tondilossis oleks käinud, isegi info on kadunud. 

Üsna kõhe oli ringi luusida ka, kuigi samas ilus - loodus võtab ikka kõik üle. Viinamarjad kasvasid seintel ja põrandatel, osadel isegi väikesed viinamarjad küljes. Suur bassein oli täiesti tühi. Kaarjad aknaraamid kaunistasid ümbritsevaid vaateid. 

Valgus kaunistas meid: 

Kummaline, kummaline külastus oli, lahe "kastist väljas" seiklus meie turistiteekonna lõpetuseks. Teel peatusime veel vaadete pildistamiseks, et kogu see roheline värv ja hea lõhn viimseni endasse talletada. Millal järgmine kord rohelisi lehti näeme? Loodetavasti mitte kevadel, vaid ikka järgmisel reisil. 

Nautisime viimast korda ka meie koduranda. Kedagi ei olnud peale meie väikese pere. Felix sai oma uusi snorgeldamisjalanõusid kasutada ja loopis hoolega kivikesi vette: 

Meie aga kasutasime juhust ja käisime täiesti alasti ujumas. Ikkagi eestlased! :D Vesi oli nii mõnus, nii läbipaistev, nii sinine ja kehad olid nii kerged selles soolases vees. Me lihtsalt ulpisime, vesi kandis. (Lisamärkus - muidugi käisime kordamööda ujumas, ei jätnud 1-aastast üksinda kaldale, lihtsalt, et teaksite, et meil ikka mingi mõistus peas on.)

Õnneks lubas meie majutuse omanik meil veidi hiljem välja registreerida, sai Felix ka ikka poolteist tundi täis magada. Meie pakkisime asju ja kui koristajad tulid, siis istusime õues ja ootasime lapse ärkamist. Oh, kuidas ma jään igatsema seda soojust ja päikest ja sinise-rohelise kombinatsiooni. Jään igatsema neid õhtuid, kus istun lahtiste ustega elutoas ning kuulan palmilehtede sahinat. Või hetki, kus seisan aias alukate ja T-särgi väel juuksed tuules lehvimas ning mõtlen, mida täna teha. Ilusad mälestused. 

Kojusõit polnud kaugeltki nii ilus. Rhodose lennujaamas ootasime kaua-kaua (45 min vähemalt ja 45 min nii väikese lapsega ühe koha peal seista on täielik piin) ning oli palav ja umbne nende pikkade riietega toimetada. Felix saab siiski meilt vaprusemedali, et vastu pidas: 

Teine vaprusemedal tuleb 3,5 tunni eest lennukis, kus ta küll hüperaktiivselt ringi sahmerdas, kuid siiski mingit kisa ega suuremat häält ei teinud. Ainuke inimene, keda ta otseselt häiris, oli meie ees istuv tütarlaps, kes pidi korduvalt taluma matse oma seljatoele. Oh, need väikeseid, aga nii-nii tugevaid jalakesi... 

Riiga jõudes oli Felix väsinud ja meie olime ka. Kell oli ikkagi juba 22.30 ning tal oli uneaeg kõige hiljemalt tund aega tagasi. Enamuse vahemaandumisest vaatas ta klaasistunud silmadega aknast välja. Küll aga hullem oli alles ees - Riia-Tallinn lend. See kestis küll vaid 40 minutit, kuid see oli tõesti ainuke lend, millel Felix karjus nagu homset poleks. Õnneks küll mitte kogu lend, veidi alguses ja veidi lõpus, kokku ehk umbes 15 minutit. Vaene poiss oli ju nii väsinud... Samas teadsime ette, et see lõpp selline raske on, aga polnud ka muid lennuaegu, mille vahelt valida. 

Riias käru ära andmas - me oleme nii tänulikud, et sel korral saime käru kasutada mõlemas lennujaamas ja selle alles enne lennukisse minemist ära anda. Kergendas tohutult meie koormat. 

Koju jõudes oli kell 1 öösel. Felix sai magama kell 1.30 ning ärkas 8.30, seega magas sel ööl 7 tundi. Jah, lõpp oli üsna õudne, kuid arvestades seda, et selle reisi 4 lennu peale kokku, mis kestsid omakorda kokku umbes 9 tundi, nuttis ta hüsteeriliselt vaid 15 minutit, on see ikka suur-suur saavutus. Vaprusemedal kolmandat korda! Küll on tubli see meie väikene poiss. Ja ega meil endal ka väga viga pole - üksinda reisides poleks tagasisõidust midagi rääkida olnud - tavaline lennureisi värk - pagas ära, ootad, istud lennukisse, ootad, maandud, ootad, käid vetsus, ootad, sööd, ootad, istud lennukisse, ootad jne jne jne. Aga saime ka meie selle järgmise leveliga hakkama, kus ootasime koos 1-aastasega. Tehtud! 

Lähipäevil postitan kokkuvõtte, kus kirjas meie õppetunnid, mida järgmine kord teisiti teeme ja soovitused Rhodosele reisimiseks. 

Kuidas me rendiautoga Rhodose saarele tiiru peale tegime

Eilne päev oli meie kõige intensiivsem siiani ja mul on telefonis mitusada pilti, millest üritasin blogi jaoks väikese valiku teha. Ei olnud kerge! 

Kuna meie majutus on Rhodose lõunaküljel ja suur osa vaatamisväärsustest asub samuti kas lõunas või siis kirdes, Rhodose linnas, polnud me Rhodose põhjaküljel veel käinudki. Põhjaküljel oli vaatamisväärsusi, mida näha tahtsime, täpselt kolm ning selge oli see, et ühekaupa neid vaatama minna oleks olnud mõttetu, aga rohkem korraga ei saa, sest siis ei jõua lapse uneajaks tagasi. Seega tegime otsuse - võtame ühe päeva ja vaatame üle need 3 kuulsat kohta + veel 2, teeme sellega tiiru saarele peale ning ongi tehtud. Felix saab siis magada seal, kus parasjagu juhtub. Lapsepiinajad, onju? :D 

Varahommikune pere:

Meie esimeseks peatuspunktiks viiest oli Liblikate Org - mõnus matkatee oja ääres puude all. Nime järgi võiks arvata, et nägime ka palju liblikaid, aga kahjuks siiski mitte, sest liblikad lendavad selles orus vaid suvisel ajal, talvel pole kedagi (peale kasside ja kitsede, nagu ikka). Meid see ei morjendanud, sest ka niisama matkamine teeb alati tuju rõõmsaks. 

Siia vahepeale tahan jälle tänada Riinat, kes meile selle matkakoti laenanud on. See on muutnud meie elu, päriselt ka! Ma ei kujuta üldse ette, kuidas me viimased ca poolteist aastat üldse liikuma oleksime saanud. Kes Riina reisidest (ja matkakoti seiklustest) veel pilte tahab näha, kiigake ta Instagrami, need pildid on sõltuvusttekitavad. 

Liblikate Org oli tõesti tore - see sügisene jahedus (Kreeka stiilis ehk siis 18-kraadine vm), tõusev päike ning kargem õhk olid ideaalsed. Kohtasime kassi, kelle endale oleks võtnud, kui siin oleks elanud. Jooksis teine meiega pikalt kaasas, tahtis pai ja Ville sülle. 

Ville telefonist leidsin isegi sellise pildi: 

Enamik matkast möödus rahus ja vaikuses, turiste nägime vaid siis, kui juba tagasiteel olime. Üldse oleme siin massidest ees, sest jõuame kohale 9-10 paiku, massid aga ca kell 11. Suht hilja, kas te ei leia? Meie tegime kell 11 ühes Liblikaoru kohvikutest juba oma esimese lõuna, Ville võttis omleti ja meie jagasime Felixiga järjekordset gyrost:

Esimene tehtud, 4 veel! Tagasi teele: 

Päeva järgmiseks punktiks olid Kamirose linna varemed. Taaskord mingi kivikuhi, jah? :D Põhimõtteliselt küll, aga päris äge kivikuhi siiski. Kamirose linn ehitati juba ammu-ammu, esimesed osad olid vanemad kui 2600 aastat. Seal oli kunagi Ateena tempel, veehoidla 400 (!) perekonna vee jaoks, elumajad, saunamajad, teine Ateena tempel, purskkaev ja mida kõike veel. Enamik linnast hävines selles samas 226 eKr toimunud maavärinas, kus see maailmaime, Rhodose sadamas paiknev mehekujugi. Pidi ikka suur maavärin olema! 

Linn oli samuti suur, kauguses paiknevaid inimesi näete?

Päris tore jalutuskäik oli. Kamirose varemed ei olnud mul üldse alguses nimekirjaski, kuid Kristi soovitas ning turistileheküljed ka, seega mõtlesin, et panen ikka. Olen rahul. Suutsin seekord kuidagi paremini sinna olustikku sisse minna ning tõsimeeli ette kujutada, kuidas seal mäe otsas elada oleks. Kui jõudsin arusaamani, et tõenäoliselt oleks mul 10 last ja peaksin nad kõik ühes kitsukeses tagatoas ilmale tooma, lõpetasin selle ettekujutuse. Elu Maal pole kunagi nii hea olnud kui praegu ja kuhugi minevikuaega tagasi minna ma ei igatse. 

Naudin hoopis praegust hetke. 

Felix nautis ka, kohe nii väga, et kustus esimese 15 minuti jooksul ära ja magas oma 45 minutit selle reisikoti sees. Tõstsime koti Ville seljast maha ja võtsime endale ühed mahlad, kuniks poisi und valvasime. Ma plaanisin alguses lihtsalt vett võtta, aga siis tuletasin endale meelde, et proovin kohalikke toite-jooke ning valisin hoopis sidrunimahla - midagi, mida ma Eestis kunagi ei telliks. Suht okei oli. Selline veidi kibe, aga talutav. Mingil määral isegi hea. 

Felix oli ärgates päris tujust ära - ei saanud ju oma tavapärast 2-3h lõunaund teha... Otsustasime, et teeme päevakavasse pausi ja istume natuke aega mere ääres. Ville ujus, mina ujusin, Felix mängis kivide ja rannatoolidega neid kokku pannes ja lahti võttes. Taustaks kostus lainekohinat, mida teisel pool saart põhimõtteliselt ei olegi - nii tüüne on see vesi. 

Esimene "Hot dogs or legs?" pilt sellel reisil: 

Rannakohvikust (igas rannas on kohvik muidugi) tellisime sõidu peale toitu kaasa, võtsime pitsa. Kohale toodi neli! :D Okei, okei, 4 minipitsat. :) Kui nad alguses küsisid, et mitmeks tükiks lõikame, siis 4 tundus mõistlik, ma ei arvanud, et nad 4 minipitsat teevad. Oligi lahedam!

Selleks hetkeks oli kell alles 2 ja meil oli ära vaadatud ka alles 2 vaatamisväärsust. 6 tundi teel ja 2 vaatamisväärsust, no püha juudas... :D Okei, läksime aga teele. Järgmiseks sõitsime veidi sisemaale tagasi, sest vaja oli käia Rhodose kõige kõrgemas tipus - Attavirose mäe otsas. 

Seda punkti ei olnud kusjuures ühelgi turistileheküljel, vaid selle võtsin kavva taaskord sealt samast Kristi blogist. :D Tänks, Kristi! Ainult selle sama väljasõidu pärast otsustasime rentida ka veidi kõrgema auto, mitte väikese valge miniauto nagu pea kõikidel teistel turistidel oli. Kusjuures, kuni eilseni arvas osa minust, et pingutasime auto  valikult üle, aga ausalt, me po3leks sinna tippu ilma oma Renaultita jõudnud. 

Mis masinatega nad need tuulikud sinna vedasid, pole tõesti aimu ka: 

Attavirose mägi on 1200m kõrgune, täitsa okei tõus tunniajase autosõiduga (Hawaiil sai 4 tunniga 4200m tehtud...). Enamus teest on asfaltteeritud, aga üsna pikk lõik on selline, mis ei ole ja see lõik on reaalselt ko-hu-tav. Oli hetki, kus arvasin, et ega me sinna üles ei jõua. Augud, kivid, lahtine kruus... Pole ime, et nad turiste sinna sõitma ei julgusta. Väikeste valgete autodega poleks siin midagi teha. 

Tipp paistab, autotee sinna ka:

Tänud, Renault, vedasid siiski välja: 

Tipus olla oli tore. Tuuline, aga tore. Felixile meeldis, et oli palju kivisid, mille peal ronida - meie väike kaljukits ikkagi. :D Mulle ja Villele meeldis, et nägi kaugele-kaugele. 

Üks õnnelik pere: 

Alla tulles korjasime hääletajad peale - jah, hääletajad! Kaks austria tüdrukut olid mäe tippu roninud ja plaanisid rahulikult teiselt küljelt tagasi kõndida, aga mingil hetkel said aru, et tee on ikka liiga pikk. Viisime nad mäejalamile tagasi ja lühendasime nende teed umbes 4 tundi. 

Vahepeal tegin akendest palju pilte. Nii tore, et Ville ei pahanda, kui ma järjekordselt "Stop! Ma teen pilti!" hüüan, vaid proovib auto võimalikult kiiresti ja turvaliselt peatuma saada. 

Meie neljanda vaatamisväärsuse juurde sõites hakkas see väikemees juba täitsa ära väsima. Kell oli ka juba pool viis õhtul, olime teel olnud 8,5 tundi. No aga ei saanud seda neljandat vaatamat jätta, te ju nõustute, eks? 

Monolithose Loss on 100-meetrise mäe otsas asuv järjekordne "kivihunnik" - 1480. aastal rüütlite poolt ehitatud kindlus, mis nüüd on küll juba varemetes, kuid millelt avanevad siiski ilusad vaated. 

Kartsime Villega, et tuleb veel mingi pikk matk teha selle vingerdisega seljakotis, kuid õnneks nii hull polnud. Üles saime umbes 10 minutiga. 

Preemiaks palusime perepilti: 

Vaated olid tõesti megad. Loojuv päike oli õigel pool saart, kauguses nägime Türgit. Rhodose põhjakülg on nii lopsakas ja roheline, hoopis teistsugune kui kivine ja kuiv lõunakülg. Ilus kontrast. 

Pärast selle 4. vaatamisväärsuse külastuse saime aru, et toss on väljas ja seda mitte ainult Felixil, vaid meil endal ka. Viimane peatuspaik oleks olnud saare edelatipp nimega Prasonisi, kuid sinna oleks üksinda sõitnud juba üle tunni ja siis veel 1h15min koduni ka. Eip, jääb ära. Hakkasime hoopis kohe kodu poole sõitma, aga need 15 minutit võtsime küll lisaks, mis meid ümber saare läänekülje viisid. Nautisime väga seda teistsugust mereäärset õhkkonda, hirvesid oliivisalude vahel ning loojuvat päikest. Meenutasime teisi saari, kus elu jooksul käinud oleme ja võrdlesime tundenüansse. 

Felix istus kivisilmadega ja kuulas Cocomeloni muusikat, mida Spotifyst lasksime. Koju jõudes tõdesime, et olime ära olnud 11 tundi. Küll me olime väsinud... Läksin Felixit magama panema ja jäin ise ka kohe. Magasime Felixiga mõlemad järjest kõik teel oldud tunnid tasa - neid tuli samuti 11. Huh, kui intensiivne! Huh, kui võimas päev.