Väsinud turistid Rhodosel

Tänase päeva üks ilusamaid pilte: 

Seega ei, ma ei näita tänasest ainult diivanipadjapilte. :D Hommikul ärgates oli küll päris räbal olla ja mitte ainult minul, vaid ka Villel ja Felixil. Felix ärkas taaskord enne kukke ja koitu ja seda sõna otseses mõttes - päike polnud veel tõusnudki. Istusime teleka ees teki sees ja üritasime kuidagi siia reaalsusesse jõuda. Võinoh, mina üritasin, Felixil oli ainult Cocomeloni reaalsus tähtis. 

Varsti hakkas õnneks ka päike tõusma:

Ville ärkas jubeda õlavaluga. Ilmselt sellest poisi tassimisest, ta ise muidugi kahtlustas, et äkki oli hoopis ujumine või halvasti magamine ning lõppude lõpuks polegi vahet. Igal juhul ei tahtnud ta teha midagi, mis matkakotti hõlmaks. Samuti ei tahtnud me täna teha pikki autosõite, sest poiss tundus sellest väsinud, olime mures. Felix hakkas mingi hetk ka nii hullult kriiskama, et ajas veel pikutama jäänud Ville üles ja nii me kolmekesi istusime, torssis ning väsinud. Otsustasime rahulikult võtta. Kirjutasin oma blogi umbes 3 tundi, aga valmis see sai. 

Lõpuks otsustasime, et läheme käime ikkagi seal Lindose Akropolis ära, kuhu juba eile minna tahtsime, kuid kuhu me siiski ei jõudnud. Mõtlesime, et äkki kuidagi ikkagi sinna üles saame ilma, et matkakotti kasutama peaks. Internetis oli infot nii palju ja nii segaselt, et sellest ei saanud ma enam midagi aru. Meie võime midagi välja nuputada oli aga alles. 

Vol 2: 

Parklas uurisime teistelt turistidelt, et kuidas nemad hakkama said ja kui kaua see matk sinna mäe otsa võtab üldse? Need varemed tundusid  nii kõrgel olevat... Üks kamp ütles, et umbes 15 minutit läheb üles, teine ütles, et 2 tundi. Beebiga paarike ütles, et käruga ei ole seal midagi teha ja seda mäletasin ka Kristi juttudest Rhodose kohta, seega käruga poleks me nagunii läinud. Aga! Meelde tulid ka eeslid. Panustasime neile. Nii saigi, 16 euro eest võeti meid eeslite turjale ning niimoodi me ülesse saime. 

Ville tegelikult ütles, et tema kõnnib, ei taha eeslit koormata ja ma ise tundsin end ka veidi imelikult selle väikese looma seljas, kuid eeslid läksid üles vaid paarikaupa ning Felix poleks mingil juhul üksinda eesli seljas hakkama saanud, seega läksime kolmekesi. Felix tegelikult veidi kartis ja oli lõpuni oli üsna kahtlustava näoga, kuid otseselt ei kisanud, seega peaks ütlema, et ikkagi edukas tõus. 

Felixi lemmiksõiduvahend on tegelikult üldsegi selline: 

Akropoli piletid maksid 12 eurot inimese kohta. Taaskord oma hinda väärt. Lindose Akropoli osas on siis tegu mäe otsas paikneva kindlusega, kuhu seadsid end aja jooksul sisse nii kreeklased, roomlased, Bütsantsi rahvas, rüütlite ordu kui ottomanid. 

Kõige vanem osa kindlusest on üle 2500 aasta vanune Ateena tempel, millest omakorda on säilinud dooria stiilis sambad. 

Kui kaugelt vaadata ja ajalugu mööda lasta, siis tegelikult on tegu ikkagi suure kivihunnikuga. Kas 5000 aasta pärast on vahet, kelle laotud täpselt see sisemüür oli ja kes ehitas järjekordse tugisamba? Mitte, et ajalugu mind ei huvitaks, lihtsalt vahel mõtlen, et mida ma arvaks nendest kohtadest, kui ma ajalugu üldse ei teaks. 

See on selge, et Lindose Akropol meeldiks mulle ka ilma kultuurilise taustata. Need vaated... Sinine-sinine vahemeri oma kuldsete kaljudega, valged purjekad ja valged majakesed - see oli täielik silmailu. Üks suuremaid tundeid selle reisi jooksul kindlasti. Sain oma "lae tõstmise" kätte, mida ma igale reisile ikka otsima lähen. 

Felixiga toimetasime ka rahuldavalt. Ega temaga muidugi nüüd imelihtne ei ole, eriti kohas, kus on pidev oht, et keegi kuristikku kukub. Õnneks hakkab tal endal ka veidi ohutunnet tekkima ja saab aru, mida tähendab kukkumine ning valu. Vahetasime siiski kordamööda valvekordi, et kasvõi mõne hetke rahulikult üksinduses vaateid nautida saaks. Siis mõtlesin küll, et jumal tänatud, et osa teest eeslitega tulime, oli jaksu seal templi otsas kembelda. Ville ikkagi kahetses, et me kotti kaasa ei võtnud. Kui keegi peaks mudilasega kunagi Lindose Akropoli külastama, siis võtke see matkakott, säästate nii aega kui närve. 

Lindose küla ise on väga armas valgete majade kogumik. Meenutas seda kaunist Santorinit, kus 16 aastat tagasi käidud sai (juba 16... olin siis keskkooli 10. klassis). 

Ülevalt: 

Ja alt: 

Alla läksime ilma eesliteta. Oleksime nende majade vahele küll äärepealt ära eksinud, aga vastutulevad eeslid juhatasid teed. :) Felixile ostsime eksprompt ühe jäätise ka kuniks Ville meid autoga peale võttis. See kadus nagu vesi kuumale kerisele. Eks ta oli ka sellest kivide peal ronimisest ikka omajagu väsinud. 

Jäi teine lausa autos korraks magama, kui taas Akropoli kõrval asuvale rannale nimega St John sõitsime. Sel korral käis Ville kaua-kaua ringi snorgeldamas ning sai ka mõned toredad pildid. 

Sukeldujaid näete?

Seal samas rannas tuli läbimurre Felixi ja mere suhetes. Kui eelnevalt ei tahtnud ta varvastki märjaks teha, siis sel korral Ville suure keelitamise peale õnnestus ta lausa põlvini vette meelitada. Nipiks sai kivikeste vette viskamine, "sulps" oli lihtsalt nii tore sõna, mida 10 korda järjest ütelda. :D Me olime Villega väga-väga rõõmsad, et see veega sõbrunemine ikka juhtus. Kuidas sa tuled lõunamaareisile ilma, et laps soojas merevees mängida saaks... 

Pärast rannast tulemist olime me kõik väga läbi. Felixil oli juba ammu uneaeg ja meil kõhud korisesid. Mul hakkas lausa pea ringi käima. Saime tee pealt mingid saiakesed ning kokakoola (ma tõesti üritan, aga 2-3 purki on ikka iga päev läinud...). Felix sõi pitsasaia, jõi vett ning näris pirni. Koju tulime, siis läksid poisid kohe magama ja mina mõtlesin, et no mida, pidime ju puhkepäeva tegema... Vähemalt, oli meil ehtkreeklaslik keskpäevane vaikne tund. 

Sel korral ma veini ei joonud. Jõin hoopis hästi palju vett, lugesin raamatut ja sorteerisin pilte. Kogu mu uimasus ja väsimus kadusid nagu võluväel. Mul tõesti oligi veepuudus, see on ju lõunamaal nii kerge tekkima. Soolane vesi viib oma, kokakoola oma ja päike oma. Ma arvan, et jõin raamatu kõrvale oma liitri vett (hästi uhkelt veiniklaasist, kusjuures). Jäägu see olukord mulle meelde!

Kui poisid poole viie ajal üles ärkasid, hakkas taevas vaikselt juba õhtuseks muutuma. Otsustasime, et õhtupooliku siis puhkame päriselt. Käisime hoopis poes, Villel oli piim otsas - ilma selleta ta oma tummist musta teed ei joo. Tahtsime homseks megamatkaks veidi snäkke varuda ja lisaks oli see niisama tore väljasõit, ikkagi väljamaa kauplus ja puha. :D 

Muide, beebisööke siin väga ei ole - teadmiseks kõigile, kes lastega tulla tahavad: 

Teel koju peatusime rannas. Ville läks ujuma ja meie rõõmuks jätkas Felix oma vee ja kividemängu. Nii ilus hetk. Nii tore, et ta veel nii väike on, saame koos palju-palju reise teha - kõik erinevad, sest iga kord on ta jälle natuke kasvanud ja muutunud. Vahel tahaks siiski, et mõned hetked kestaks igavesti. 

Ma tundsin, kuidas armastan oma pere, seda planeeti ning taevast, milles sirasid Jupiter ja Veenus ja kuhu tõusis suur ning punakaskollane täiskuu.