See aasta on olnud nii tõhus aasta, on olnud nii palju, milles ennast ületanud olen ja tuleb välja, et see kehtib ka ratsamatkade kohta. Plaanisin teha vähemalt ühe ratsamatka, aga elu mängis ka teise kätte. Matk, millest nüüd kirjutan, oli tegelikult esimene neist, juba ammu planeeritud ja kokkugi lepitud - minu ja Triinu iga-aastane suvine ratsamatk.
Valisime Juurimaa talli. Juurimaa on Eesti hobusõprade seas väga tuntud nimi ja tahtsin minagi uudistama minna, milline õhkkond seal valitseb. Triinu jaoks oli tegu tuttava kohaga, oli teine seal laagriski käinud ja kuna talle meeldis, siis tuli ka sealtpoolt roheline tuli.
Kokkulepitud päeval sadas, aga õnneks ainult Tallinnas. Juurimaa tall asub Tallinnast aga umbes tunniajase autosõidu kaugusel, seega meie lootus püsis, et päris läbimärjaks ei saa. Ei saanudki! Juurimaale saabudes oli ilm pilvine, kuid üsna soe ja kui ka midagi sealt taevast tuli, siis oli see tõesti udupeen vihmake.
Rääkides õhkkonnast - no tõesti, imeline. Kristiina, kes meile matka korraldas, on asjalik, konkreetne ja usaldusväärne. Tema väike poeg on samuti tore, ütles meile kohe alguses tere ja näitas erinevaid loomi. Neil on nimelt lisaks hobustele seal ka küülikud ja kanad ja eeselgi... Tõeline talu. See poiss elab mu lapsepõlve unistuste elu.
Juurimaal on hobuseid väga palju, Kristiina ei osanud isegi öelda, kui mitu täpselt. On nende omi hobuseid, on rentnike hobuseid, on suuri ja väikeseid. Meie tõime endale sõitmiseks hallid "eestlased" - armsad eesti tõugu hobused. Ei tea, miks see hobuse värv küll nii oluline on, aga minu jaoks on ikka tore olnud sõita sellistega, kellega tavaliselt ei sõida. Halli värvi hobused on meeldinud mulle väikesest peale ja milline äge tunne oli 3 halli hobusega mööda metsi ringi sõita.
Hobused panime valmis ise - midagi, mida väga hindan. Annab võimaluse loomaga kontakt luua ning samuti meeldib mulle ka lihtsalt see tunne, et oskan seda teha, ei vaja juhendamist. Vahel ikka mõtlen, et milliseid muid töid ma võiks teha, kui arstitööd enam teha ei saaks. Ma võiks vabalt kusagil groomer olla.
Nagu öeldud, sõitsime kolmekesi - mina, Triinu ja Kristiina. Tegelikult oli meid lausa 4, sest Kristiina poeg tuli ka kaasa. Nende kahe sõitmas nägemine oli tegelikult üks ägedamaid vaatepilte kogu päevas - see 4-aastane istus ilusasti Kristiina ees, hoidis oma aasadest kinni ja nii sõitsid nad nii sammu, traavi kui galoppi. Oi, kuidas ma tahaks, et mu enda poeg minuga ka kunagi koos matkale tuleks.
Pildil on muideks vahva vahejuhtum kummikuga - väikemehel kukkus nimelt kummik jalast keset galopisõitu ja kuigi Kristiina ütles, et las jääb, pärast tuleme tagasi, siis poiss ei olnud rahul. Ta kartis, et kajakad söövad kummiku ära... Egas midagi, pöörasime ümber ja käisime järel. Heh, nii äge! Triinu oli tubli ja korjas üles:
Kuigi esmapilgul oli meil plaanis minna jõe äärde ning hobuseid vette kasta, siis otsustasime, et need seiklused jäävad teiseks korraks, ilm oli ikkagi piisavalt jahe, et mitte minna. Ka poriga peab ettevaatlik olema, libastuv hobune ei too head ei ratsanikule ega ka hobusele endale. Mu meditsiinikeeles mõtlev aju kujutab väga hästi ette, mida kõike juhtuda võib, kui hoolikas ei ole. Juurimaa tallis, muide, ollakse väga hoolikad - Kristiina küsis kohe, kui vana Triinu on ja kuuldes, et ta alles 12, andis kohe turvavesti selga. Juba sel hetkel said nad mu peas plusspunkte.
Ratsamatkal vaheldus maastik tihti. Kord sõitsime aasal, kord kruusateel. Läbisime metsi ning imetlesime kopliservades teisi hobuseid. Tegime sammu ja traavi ja galoppi. Muidugi oleks olnud toredam, kui oleks saanud suure-suure ringi teha, kuid kodulähedane sik-sakitamine oli ka äge, saigi kohaga täpsemalt tuttavaks.
Matk lõppes üsna õigel ajal, treenimata keha hakkas väsima ning kõht läks tühjaks. Ütlesime hobustele suured tänud ning viisime nad tagasi koplisse. Taaskord tundsin uhkust, et saan kõigega ise hakkama ja ka Kristiina usaldas meid, ei pidanud ise kaasa tulema. Just sellist elu ma tahtsingi.
Oli üks tore-tore matk ja Juurimaa talli soovitan väga! Nad on asjalikud, sõbralikud ja usaldusväärsed. Tagasi läheks iga kell.
No comments:
Post a Comment