Eile oli suur päev - jõudsime oma esimese saareni, milleks oli Grand Cayman.
Ma panen teile siia paar pilti ka, et teaksite, kus olen. Meie kruiis kestab kokku 9 päeva, mille jooksul külastame 4 saart ehk siis neist üheksast on 4 saarepäeva ja 5 merepäeva.
Kõigepealt üldine Kariibide kaart:
Ja siis meie rännuteekond:
Eile hommikul üllatasin end veel varasema (!) tõusuga kui enne. Olin üleval juba 03:45. No põnevus on lihtsalt nii suur. Kuidas see kõik olema hakkab? Milline on Grand Cayman? Kuidas läheb ekskursioonil? Kui ma üldselt paari päevaga sulandun reisi sisse nii hästi ära, et võtan asju rahulikumalt, siis nüüd on kuidagi teistmoodi. Ma ei tea mitte millestki mitte midagi ja see on üks väga lahe tunne.
Kuuvalgus, siit ma tulen!
Leidsin hommikusöögilauast vanad head hommikused linnukesed, seekord oli ka teisi. Rääkisin Patrickuga, kes oli ca 55 ja kes armastab väga lugeda. Ta rääkis mulle raamatutest, mis teda palju mõjutanud on. Tema juures istus pensionil olev endine medõde, kes ütles, et ta elu on väga hea, aga kui kehakaal teemaks ei oleks, siis oleks see täiuslik. Lisaks ütles ta, et 1987. aasta oli tema elu parim. She is not really getting it yet, aga igaühel oma tee. Varsti-varsti. :)
Päike tõuseb Grand Caymani kohal:
Ekskursioonidega on siin reisil lood nii, et Celebrity pakub enne reisi algust (juba kuid enne reisi algust) erinevaid ekskursioone sihtkohtades. Varem broneerides on nad odavamad ka ja nii ma siis uurisin ja puurisin ja mõtlesin, millistele tahaksin minna. Ekskursioonidele muidugi ei pea minema, aga ma ikkagi tahtsin. Ei hakka ju igas sihtpunktis autot rentima... Eriti veel üksinda.
Nii ma siis broneerisin 4 erinevat ekskursiooni. Crand Gaymanil oli selleks astelraide külastamine ja snorgeldamine. Astelraid on nii vinged elukad, ebamaised kuidagi ja olen siiani näinud vaid mõnda üksikut väikest isendit, viimati Maltal, kusjuures. Nii läksingi piletil oleva juhise järgi hommikul kell 8:15 suurde teatrisaali, kust sain numbrikleepsu ja ootasin kutset grupireisiga alustamiseks. Meid, ekskursioonitajaid, oli seal alguses ikka sadu ja väga-väga aeglaselt kutsuti erinevate ekskursioonide gruppe kordamööda kogunema.
Siit tuleb päeva kõige negatiivsem osa. Laev randus juba kell 7 hommikul, aga mina sain sealt välja alles 9:30. Nii kaua pidi ootama teatris. Mõtlesin omaette, et oleksin juba ammu võinud kaldal olla ning saarega tutvust teha. Meil ei ole seal ju päevi, tahaks kõike kogeda. Ma olin rahutu. Üritasin paari hicksikaga rääkida, nad osutusid kah üsna kummalisteks eksemplarideks, tuju oli Abrahami emotsionaalse skaala järgi number 10 peal - frustration, impation, irritation.
Grand Cayman on muide väga madal saar, selle kõrgeim punkt on ainult 18 meetrit merepinnast. Samuti on madalad need veed selle ümber ja seega ei saanudki me päris randa minna. Süsteem toimub nii, et paadikesed tulevad inimestele järele ning viivad kaldale, hiljem toovad tagasi. Kaldale saab muidugi ainult siis, kui sul nende pardapass kaasas on - väike isiklik kiipkaardike toanumbriga, kuhu sinu isikuandmed ja pilt jms süsteemi on kantud, seega kui piiksutad seda laevast väljudes, on laevapersonalil kohe teada, et sind pole kohal. Sellega avaneb su toauks ning sellega maksad igas poes ja baaris, kui midagi osta soovid.
Nüüd natuke Grand Caymanist ka. Esmalt - tegu on Caymani saarestiku suurima saarega. Little Cayman ja Cayman Brac on 2 väiksemat saart, asuvad kaugel eemal.
Kaardike teile:
Caymani saarestikus ei olnud tegelikult ühtegi inimest kuni 1503, kui Christopher Columbus sinna oma laevastikuga tuli. Saar oli kilpkonni täis, meremehed täitsid oma toidu- ja joogivarud ning seilasid edasi, keegi kohapeale elama ei jäänud. Alles 1670 omastasid britid 3 saart ning kuulutasid valduse enda omaks. Nüüd, ligi 400 aastat hiljem, on olukord ikka sama - Caymani saared kuuluvad Suurbritanniale.
Ligi pooled Caymani praegustest elanikest on sisserännanud. Kõik räägivad ilusat inglise keelt, loomulikult. Nii ka see bussijuht, kes meid saarestiku pealinnast George Townist North Soundi kaldale viis, et Stingray City poole mineva paadi peale hüpata saaks. Kaardil see Stingray City (Astelrai Linn) täitsa märgitud ka.
Ahh, tegelikult oli nii hea korraks maapinnal olla. See kruiisitamine on mõnus nii mitmeski mõttes, aga kindel jalgealune on ka. Taimed, linnud... Muru. Okei, meil 16. tekil on ka muru, aga kuigi see on päris muru, on see ikkagi laevamuru, maapind selle alla on vb 10cm, kui sedagi. Võtsin eile isegi korraks sandaalid ära ning seisin tänava ääres ühe puu all paar minutit. Massaažiterapeut ütles, et see aitab pikemat und tuua ja ma ei tea, kas asi oli hilisemas rohtude võtmises, kokakoolas või kauemas ülevalolekus või tõesti maandatuses, siis järgmine päev magasingi kella poole üheksani hommikul.
Eile oli muidugi väga soe päev, see on ikkagi troopika. Sooja oli 29 kraadi, päike paistis kogu päeva. Katsin juba hommikul kogu keha paksult päikesekreemiga ära. Ei, mulle tegelikult ei meeldi seda teha, vastik kleepuv on ja kuidagi hästi hingata ei saa, aga mis teha, kui pole sellist tumepruuni nahka, mis piisavalt melaniini sisaldaks. Mõni inimene ütleb, et päikesekreem pole meie loomulik viis elada - no tõesti, sellise valge nahaga on ainuke loomulik viis elada seal, kus päike lagipähe ei paista ehk kaugel-kaugel põhjas. Ka reisimine pole loomulik viis elada, muide. :) Ma tõesti jälestan päikesepõletust, see on kaugelt ebamugavam kui päikesekreemi kasutamine, seega ma pigem kannatan kleepumist kui valu. Sest tõesti oli kuum ja tõesti oli intensiivne, eriti merel.
Paadikesega viidi meid lahesopi keskele, kus elutsevad astelraid, nn Astelrai Linna. Seal oli ka teisi paate, kes kõik gruppe "linnatiirule" tõid. Kõige rohkem tahtsid inimesed endale pilti, kus neile astelrai sülle on pandud. Jah, lugesite õigesti - sülle. Kummaline maailm, kas pole? Reisijuhid ütlesid, et pilt astelraiga on Caymani saarte põhiline suveniir.
Selline nägi siis välja see üritus:
Mul oli seal veidi ebamugav. No ei olnud ma kindel, et see päris okei tegevus on. Jah, eks ma ise olin selle reisukese endale broneerinud, kuid ma ei saa öelda, et mul raidest kahju ei olnud. Samas jälle - nad pole ju puuris, tulevad ise sinna inimeste juurde, lasevad end sülle võtta, saavad süüa. Samas Lonely Planet kirjutas, et kogu see tsirkus rikub nende ööpäevarütmi, kuna nad on tegelikult ööloomad. No mine võta kinni... Te läheks?
Ma ise ei tahtnud neid ei sülle võtta ega ka puudutada. Snorgeldamismask oli mul kodust kaasa võetud, GoPro samamoodi, ujusin seal ringi ja pildistasin inimeste jalgu ning astelraisid, kes väga julgelt väga lähedalt mööda ujusid. Selles suhtes oli mul tõesti hea meel neid nii-nii lähedalt näha. See graatsilisus on absoluutselt lummav.
Hiljem lasin ennast niisama pildistada, see jääb minu suveniiriks:
Pärast Stingray Cityt liikusime paadiga Coral Gardensisse ehk Koralliaeda, et veidi snorgeldada. Kõigile anti vestid, snorgeldamisvarustus ja lestad. Lestasid ma kasutasin, aga muu oli mul endal, isegi vesti olin Tallinnast kaasa tarinud. Nende poolt antud snorgeldamisvarustus oli see "tavaline", mul oli mu full face mask, mida armastan. Oma armas roosa ujumisvestike oli ka mõnusam kui nende oranžid päästevestid. Mul oli mugav olla.
Kalu oli omajagu, aga koralliaed see tegelikult polnud - need polnud korallid, need olid väikesed taimekogumikud ca 2 meetri sügavuses vees, aga see oli okei. Armsad triibulised kalad ujusid ringi ja ma nägin isegi liiki nimega Blue Tang! Hawaiil on neid palju kollaseid, sinist pole kunagi näinud. Lisaks olid liigid nimega Trumpetfish, Horse-Eye Jack Fish (väga kummaliste mustade silmadega kalad), need triibulised nimega Sergeant Major, Bi-Color Damselfish, Pork Fish jpm.
Ekskursiooni lõppedes olin tänulik, et see möödas oli. Selleks ajaks olin ma niiiii väsinud, niiiii näljane ja nii päikesest kurnatud, et tahtsin ainult kusagile kohvikusse sööma minna ja maismaal aega veeta. Nende pakutud lõheroosa "puntš" oli nagu keemiatunni katsevedelik, kuid jõin selle siiski osaliselt ära, et veresuhkrut tõsta. Edaspidi tean, et võtan midagi endale kaasa. Õnneks möödus aeg kiiremini ühe endise kokaga juttu rääkis - nii tore härra, nii hea energiaga. Polnud vormilt hicksikas, aga sisult oli. Ta reisis oma tütrega, kes ka tippkokaks õpib nagu ta isegi. Elab Floridas ning "kohe teab, et võidab neid auhinnamänge" - ta oli tõesti nii paljusid võitnud. Nii lahe! :D Ütles, et ta järgmine reis on Hawaiile. Well done!
Mina aga nautisin maismaad. Caymani pealinnas George Townis elab 34 tuhat inimest, mis teeb sellest suurima linna kõikides paikades, mille ühine nimetus on British Overseas Territories. George Towni suurimaks vaatamisväärsuseks on selle koloniaalajastu arhitektuur. No see tõesti oli ilus, pildistasin kohe palju ja erinevate nurkade alt. Muidugi alles pärast seda, kui olin oma avokaado-peekoni võiku alla kugistanud ja pool liitrit vett peale joonud.
Aga tulemus:
Kogu see ekskursioon algas ja ka lõppes palju hiljem, kui olin lootnud. Nii ei saanudki ma näha nende kuulsat 7-miili randa, samas päeva lõpuks oli mul ka suht suva, sest tahtsin ainult taimede lähedal olla, meri võis jääda kus see ja teine. Nautisin iga viimast kui hetke George Townist, imestasin pankade rohkuse üle (Caymani saared on ametlikult täiesti maksuvaba riik, seega siin on pangahoone kõigil maailma suurimatel pankadel), vaatasin uhkemaid losse ning täiesti räämas lihtsamaid maju, mille ümber-vahel-peal igasugu kanu ja kukkesid ronis. Kanad ja kuked kõndisid ka pangahoonete vahel, rannas, autoteedel... Paistab, et sama probleem, mis Hawaiil. Lõpuks üritasin endale kübarat leida, aga need, mis müüdi, ei mahtunud mulle pähe. Pea oli vist päikesepistest paisuma hakanud...
Tagasi laevas olin umbes 15.30, tulin ära ühe viimasena. Läksin kohe buffeesse midagi sööma ja istusin taaskord lambist ühtede hicksikate lauda. See oli päeva üks parimaid osasid. Ma suutsin nendega suheldes leida sellise hea tunde, et olime täielikus süngis. Mul polnud isegi vahet, kas nad on seal või mitte, ma olin nii rahulik. Carla oli 45, lapsi ei ole, elukaaslast ka mitte, algselt Iirimaalt, aga elas Costa Ricas, tegi retriite, heliteraapiat, tervendamist jms. Ta teeb retriite ka kogu peredele, kus on näiteks lastejooga, mida ta sõbranna veab. Lapsed õpetavad isegi vanematele joogat tegema, nendega tegeletakse ja vanemad saavad samal ajal taastuda igal võimalikul viisil. Ah, ta oli lihtsalt nii armas! Ka sel suvel on retriit Prantsuse Alpides ja ma hea meelega läheks, ma usun, et Felixile meeldiks ja Villele ka. Felix saab juba piisavalt inglise keelest aru. Teine naine oli 33 ja ta nimi oli Aya - ilus, oh nii ilus naine Torontost. Striptiisitar, üks 15-aastane poeg, elukaaslast pole. Tema oli inimene, kellega ma eriti suurt sidet tundsin, just energeetilist. She was really getting it. Ütles, et kui ta saaks Abrahami juurde "kuumale toolile", siis küsiks ta, et kas ta Sisemine Mina on pärit kusagilt mujalt dimensioonist ehk põhimõtteliselt küsiks, et kas ta on tulnukas. Oi, me naersime. Ma naersin nii, et mu lõualihased läksid krampi. See oli nii hea. Nad on lihtsalt nii ägedad. Ainult armastus.
Otsustasin eile, et ma ei viitsigi sinna kella kuuesele õhtusöögile restorani minna, vaid söön buffees. Mulle tegelikult see restoranitoit ei maitse nii väga. Olles Eestis ikka väga palju eri restoranides käinud, siis see lihtsalt jääb alla. Ma pigem söön seda värsket salatit kui nende arusaamist fancy diningust. SnoobiSaara tõstab pead, onju? :D Võtsin siis järgmise portsu süüa, läksin laevatekile päikeseloojangut vaatama ja mind kõnetas Maryann, kelle nime hiljem teada sain. Hakkasime rääkima ja otsustasime samas lauas süüa päikeseloojangut vaadates. Ka tema reisis üksinda, elas New Yorkis, oli 65 (nägi välja mitte vanem kui 55, nagu ikka), väga stiilne ja väga sõbralik. Ah, ta meeldis mulle nii väga. Endine hispaania keele õpetaja. Ma lihtsalt olin kuidagi nii rahul ja mina ise temaga rääkides, nii mugav tunne. Ma tundsin end nii loomulikuna. Carla, Aya ja Maryann olid mu eilse päeva lemmikud. Isegi suuremad lemmikud kui astelraid.
Sain tähistaevast ja laevatulede kumast pildi, siin paistab näiteks Reha ja Sõel, kes otsida oskab:
Mul oli sel õhtul veel hicksikate kokteilipidu, seega kummutasin kohe ühe coca zero alla, et kofeiini peal sinnani vastu pidada. Ma olin siiski tõusnud 3:45 ja pidu algas kell 20:30. Algusajaks oli täiesti ärkvel. Panin selga oma kõige pidulikumad riided ja tegin täismeigi. Jah, ma võtsin isegi kõik oma meigiasjad kaasa.
Pidu oli alguses veider, ma ei saanud väga vaibi sisse. Kokteile pakuti lademetes, jõin ühe šampuseklaasi ja siis juba teise koka. Mingi hetk jõudsin tantsima ja tantsisin kogu selle imeliku vibra välja. Kordasin endale muudkui "Happy-Healthy-Happy-Healthy-Happy-Healthy-Dead", tundsin seda kergendust ja lasin edasi. Ma isegi ei tantsinud kellegi spetsiifilisega, uued tuttavad tantsisid ümberringi ja mul oli hea meel. Seal oli Dunja, 25-aastane serblane, kes Hickse juba 10 aastat kuulanud, seal oli New Yorkis elav venelanna Anya, alla 30 kindlasti, seal olid 70+ daamid täielikult säravates litritega kleitides, seal olid geimehed, kes tantsisid lihtsalt nii lahedalt, seal olid paarikesed, üksikud, tuttavad ja veel mitte tuttavad - kõik õnnelikud. Lihtsalt tantsisin ja tundsin rõõmu soojast õhust, rõõmust ning Kariibi taevast. See oli ilus.
Mina ja Ana, brasiillannast väga väga edukas teadlik manifesteerija:
Ja kõik see pere. Hicksikaid on sel laeval 770 inimest.
