Swiftholm part 2

Pea kuu aega kirjutan selle reisi viimast postitust, jumala eest. See oli muidugi ka väga emotsionaalne aeg, see Stockholmi viimased kaks päeva. 

Nagu arvata võite, siis pärast kontserti olime me Kristiga läbi nagu läti rahad ja lihtsalt... magasime. See kontsert oli füüsiliselt väga suur pingutus meile mõlemale. Laupäev oli aga eriline, sest meiega liitusid meie kaks sõbrannat - Katrin ja Liisa. Katrin tuli väga varase lennuga ja lasin ta hommikul kella 7 ajal sisse, aga läksin pärast seda uuesti magama. Nagu maratoni oleks jooksnud. 

Katrin oli muidugi energiat täis! Kui lõpuks üles saime, siis otsustasime Katriniga veidi Stockholmi peal ringi vaadata. Kristi jäi taastuma. 

Stockholm ja kevad - imeilus. Oleksin ise bussiga läinud, aga Katrin vana sportlane tahtis jalutada ja nii me siis kõndisime, ikka kilomeetreid. :D 

Mingi hetk leidsime end laupäevaselt kirbukalt, mis ühte parki üles oli pandud. Katrin sai ilusa mütsi. Ma ei saanud midagi, ei viitsinud tassida. Aga ega ma ei ostagi tavaliselt reisidelt asju. 

Meie suund oli ABBA muuseum. Kuigi Taylor Swift on mu hetke kõige lemmikum artist, siis ABBAt olen ma kuulanud ka ikka väga palju. Kuigi jah, teismeeas peamiselt. 

ABBA on üks kuulsamaid Rootsi bände. Maailmakuulus, igal pool tuntud. Muuseumis tekkis kuidagi nii kodune tunne. Said nad kuulsaks ju tänu Eurovisioonile. Selline tunne nagu see oleks päris oma, päris meie Euroopa värk, mitte Ameerika. Kodune. Naabrid. Nii mõneski mõttes väga, väga palju lähemal kui Taylor Swift kunagi on. 

Selle pildi mustvalge koopia oli teismelise Saara seinal aastaid: 

Vaatasime Katriniga ringi, tegime nalja. Laulusime karaoket! Tantsisime karaoket. :D Seal oli selline huvitav hologrammidega lava, kus sai justkui ABBAga koos lava peal "Dancing Queeni" esitada. Tegime ära! 

Koju tagasi jõudes liitus meiega ka Liisa ja nii meil kamp koos oligi. Kuna Kristi ja Liisa ehitavad praegu majasid, siis ilusa korteri sisustusjutte jagus piisavalt. Kõrvalt on huvitav vaadata, aga ausalt, ei kadesta ikka üldse. 

Õhtuks tellisime Woltist süüa (elagu rahvusvaheline digimaailm!), jõime veini ja rääkisime maailma asjadest. Naersime. Nautisime. Imeilus õhtu. Olgu selliseid mu elus veel palju-palju-palju. 

Ostsime isegi sobivad joogid: 

Elagu suvi ja Stockholm: 

Pühapäeval oli selge, et kuhugi kondama ja 10 000 sammu alla tegema ei tohi minna. Teine maraton oli ees! Lisaks sellele oli meil ka enda valmis panemise maraton ees. Meil olid kõigil nii vinged kostüümid! 

No vaadake seda: 

Aga see polnud kõik. Soeng, meik, kivikesed! See võttis kaua aega ja meil oli lõbus. Katrinil olid isegi kivikestega sukad! Kui juba, siis juba. 

Tulemus oli täiesti maagiline: 

Kui neljakesi bussi peale jalutasime, siis tulid mitmed inimesed meiega rääkima ja kostüüme imetlema, kuigi me polnud kaugelt ainsad swiftied, kes mööda linna Friends Arena poole liikusid. Tundsin kõik kostüümid ära. Kellel olid seljas ruudulised pidžaamapüksid muusikavideost "You Belong With Me", kes oli endale käsitsi Taylori Grammy auhindade gala kleidi õmmelnud, kui Taylor albumi "Folklore" eest parima albumi auhinna sai. Väga palju litreid, palju narmaid, kauboisaapaid Taylori varasema stiili auks, isegi kõige uuema albumi kontserdite järgi tehtud kostüümid, mis tulid avalikuks ainult paar päeva enne meie kontserdit. Need fännid on tõesti pühendunud. 

Äripartnerid: 

Ikooniline pilt: 

Sel korral olid meil VIP-piletid ja nendega ei pidanud üldse järjekorras ootama, sai kohe sisse. Saime kohe lava ette! Eks kontserdit ootasime ikka, aga see oli lõbus ootamine teiste fännidega. 

Paramore oli kolmandaks õhtuks selgelt väsinud. Esimene õhtu oli selline jõud taga, nüüd oli see mõneti kustunud. Aga pole hullu, ikka oli huvitav vaadata. 

Kõige huvitavam oli aga Taylor, sest ta oli KOHE SEAL SAMAS. No tõesti, oma silmaga kõiki ta näoilmeid näha... Bändi näha! Lavadekoratsioone näha! Wow-wow-wow-wow! Me olime NII EES! 

See õhtu jääb mulle meelde kogu eluks. Ma armastan Taylorit nii väga, ta on nii ilus ja hea ja imeline muusik. Tema muusika on mu elu nii palju paremaks teinud ja ma olen südamest-südamest tänulik. Ta on nagu haldjas, kes elu sädeleva tolmuga üle puistab. 

Mul ei olegi selle kontserdi kohta palju rohkem öelda. See oli täiesti täiuslik. 

Lõpupoole läksime Kristiga veidi kaugemale massist, sest ees oli väga vähe õhku. Tagapool sai tantsida ja kuulata ja ikka näha teda sealsamas. Meil olid väga head kohad ja see 400 eurot oli 100% väärt seda raha. 

Õnnelikud inimesed pärast kontserti ja palju, palju prügi. Suurte kontserdite paratamatus. 

Seekord kõndisime koju umbes poole teest. Teise poole viis meid takso. 

Esmaspäeval olime kõik natuke kurvad, et see imeline muinasjutt läbi on. Kontserdijärgne masendus, nagu nad selle kohta ütlevad. Minu, Liisa ja Kristi lend läks üsna hommikul, seega pärast ärkamist pakkisime kiirelt asjad kokku ja istusime taksosse. 40 minutiga olime lennujaamas. Bolt töötab hästi. Taaskord - elagu rahvusvaheline digimaailm. 

Hommikusöök: 

Tšau, Rootsi, see kindlasti pole viimane kord: 

Ja tere, Tallinn! 

Ja ma loodan, et see pole ka viimane kord, kui Taylor Swifti näen. Long live. 

Swiftholm part 1

Reede! Esimene päev elus, kus nägime Taylor Swifti. Suur päev, väga suur päev. Aga alustame algusest. 

Minu meelest üks paremaid asju välismaal ärkamise juures on see kohviku hommikusöök, mis meid ootab. Valisime välja ühe palju soovitatud koha, selle nimi oli Mr Cake. 

Ilus pesa aitab ka muidugi: 

Olin hommikul juba paki porgandeid alla ajanud, seega magus hommikusöök oli teemas. Mina võtsin glasuurkattega kaneelisaiakese, Kristi mingi kardemoniga võisaia. Mõlemad olid täiesti täiuslikud. 

Oh, happy day:

Edasi otsustasime natuke Stockholmi peal ringi vaadata. See oli mul tegelikult vähemalt 3. kord Stockholmis, aga ega ma eelmistest väga midagi ei mäleta. Eelmine oli 12. klassi lõpureis aastal 2008 ja enne seda ilmselt aastal 1995, kus Estonia hukus vanema kaotanud lastele mingisugune abiüritus korraldati. 

Aga see linn on ilus, stiilne. Kuidagi palju läänelikum tunne on kui Soomes, Eestist rääkimata. 

Meie sihiks oli Rootsi kuningaloss, mida 17. sajandil ehitama hakati. Korruseid on seal 3 ja tube ei rohkem ega vähem kui 1430. 

Mind isiklikult huvitasid eelkõige kogu see kuld ja kard ja uhke sisekujundus. Ma tõesti ei tahaks sellises kohas igapäevaselt elada, aga oi, kuidas ma naudin selliste kohtade külastamist. Annab kohe sellise suure tunde. 

Võrreldes teiste uhkete lossidega on Stockholmi oma üsna tume, aga ehk on asi selles, et kardinad olid ees, et pleekimise eest kaitsta. Samas kulda ja laemaalinguid oli nii palju, et äragi ei jõua lugeda. 

Vahel ikka mõtlen, et mis tunne oleks elada inimesena, kes sellisesse maailma on sündinud. Kellegina, kelle 25 põlve vanemaid kusagil raamatus kirjas on. Kui palju teistsugune inimene ma oleks? Kas ma oleks üldse see Saara, kes ma olen? Kas ma oleks enesekindlam? Kas ma oleks rohkem saavutanud või vastupidi, elaksin pidevas inspiratsioonipuuduses? 

Edasi mõtlesime, et käime sellest ABBA muuseumist ka läbi, aga sinna ei saanud pileteid, kõik olid ette ostetud. Tagasivaadates mõtlen, et hea oli, sest tegelikult olime selleks ajaks juba ligi 10 000 sammu teinud. Kaugelt, kaugelt liiga palju enne 3,5-tunnist kontserdit. Läksime bussiga koju. 

Kontserdi jaoks olin seekord rohkem valmistunud kui varasemalt. Taylor Swift on minu elus väga tähtsal kohal olnud juba kaua aega. Ma olen tema muusikat kuulanud üle 15 aasta, see on minuga kaasas käinud nii väga kurbadel kui väga rõõmsatel hetkedel. Ma olen väga tänulik, et ta olemas on, on mu elu nii palju ilusamaks teinud. 

Seega panin selga FB marketplacest kokku kogutud väärilise kostüümi: 

Reedeks olid meil Kristiga need nn "tavapiletid". Kell 18:15 läks soojendusesineja peale, me läksime kella 17-ks kohale. Ootasime umbes tunni järjekorras, mis oli tõesti ilmatuma pikk, aga korraldus oli siiski väga hea ja tunniga saime ilusasti sisse, mis nii suurte kontserdite puhul on pigem erand. Harry Stylesil eelmine aasta ootasime järjekorras tunduvalt pikemalt. 

Rahvast oli väga palju. Sinna Friends Arenale mahtus 65 000 inimest ja see kontsert oli täiesti välja müüdud. Hiljem ütles Taylor, et rekord selles, kui palju inimesi sinna korraga tuli, sai purustatud. Ma arvan, et eestlasi oli korralik neljakohaline number, soomlasi samamoodi. Ühtedega rääkisin järjekorras juttu ka. Isegi USAst olid inimesed kohale lennanud, sest tänu Euroopa seadustele on siinsed kontserdipiletid odavamad kui need USAs on, kus lõpuks on piletid oksjonil ja maksavad ikka kordades rohkem. Ameeriklastel on odavam Euroopasse reisida kui kohalikus kohas kontserdil käia. 

Appikene, kui õnnelik ma olin. Ma olin sellest samast hetkest unistanud aastaid. No raske kohe seda õnne kirjeldada. 

Paramore, soojendaja oli huvitav ja nunnu. Muusika pole päris minu stiil, aga oli tore. Kui aga Taylor peale tuli, siis mõtlesin, et ma minestan. See eufooria oli jalustrabav, täiesti ulmeline. Rõõmupisarad valgusid põskedelt alla. 

Ma olen selle sama kontserdi filmi vaadanud kümneid kordi, ma tean kõiki neid laule peast, aga ikkagi. Ikkagi. Selline kodutunne, selline puhas rõõm. Ta on täiesti geniaalne, ilus inimene, inspiratsiooniks nii mitmel rindel. 

Kõik ülejäänud fännid olid sama liigutatud. Kõik tantsisid, kõik laulsid kaasa. Selline ongi rahvusvaheline laulupidu, ühendustunne on kõikehõlmav. Ja ma arvan, et see ongi see, kuidas edaspidi maailm toimib, üha rohkem ja rohkem. Ei ühenda mitte riigid, aga ühine muusika, ühine kunst, ühised väärtused. Ma tunnen suvalise Taylor Swifti fänniga rohkem ühendust kui konservatiivist mehega kusagil Eesti maapiirkonnas, kuigi esimesega ma ühist keelt ei räägi. 

Kontsert oli väga pikk ja meie jalad olid lõpuks nii kohutavalt väsinud, et tundus nagu me ei suudaks mitte ühtegi sammu teha. Esimesel kontserdil oli see kojuminek ka halvasti korraldatud, ootasime üle silla minekut ligi tund aega. Õnneks saime seda istudes oodata. Pärast poolteteist tundi saime lõpuks kohta, kuhu takso tellida. 

Oi, me olime väsinud. Aga nii õnnelikud. Nii õnnelikud!