Olen näiteks näinud 90-ndate aastate Pariisi Triumfikaare pealt:
Aga alustame. Aasta siis oli 1996 ja minu tugev ning seiklushimuline ema võttis ette meie esimese suurema perereisi vastiseseisvunud Eestist välja, et külastada sugulasi Prantsusmaal ning ühtlasi veeta paar päeva Pariisis. Olles tugev naine, ei võtnud ta seda reisi ette mitte üksinda, vaid vedas kaasa ka oma 2 eelkooliealist last ning meie vanaema, kes ei olnudki varem Nõukogude Liidust välja saanud. Kui ma nüüd seda kõike eemalt vaatlen, siis tuleb tõdeda, et oli alles julgustükk! Meist neljast ei rääkinud keegi prantsuse keelt, ema mingil määral inglise keelt oskas, kuid kindlasti mitte sellisel tasemel nagu tänapäeva 30-aastased. Ei teagi, kas ise samas olukorras oleks sama teha julgenud...
Hullud koos:
Aga aasta oli siiski 1996 ning minu ema oli noor ja uljas ja tegi teoks reisi, millest sai alguse kogu minu praegune reisihullus. Olin siis 7-aastane, õde oli 5. Ootasime seda reisi väga. Küsisin nüüd hiljem emalt, et kuidas ta üldse selle reisi korraldamisega hakkama sai, sest tegemist ei olnud mitte paketireisiga, vaid ta oli selle kokku pannud täiesti üksinda. Ema ütles, et ega ta täpselt ei mäletagi, ta ilmselt helistas lihtsalt Tallinna Lennujaama, et broneerida piletid ja võttis kaugkõne muidugi ka Prantsusmaale, et tädi Pauliinega tulek-minek kokku leppida (pärast selle postituse läbilugemist ütles ema, et tegelikult lepiti kõik lausa kirja teel kokku :O). Pariisi hotelli broneeris tädi meile ise. Kui palju avatum on maailm praegu ja kui lihtne on neid reise korraldada... Või siis - oli? :) Loodan väga, et hetkel on tegemist vaid ajutise seisakuga.
Meie hotellis. Ma polnud kunagi varem hotellis ööbinud:
Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis tundub mulle, et see reis kestis mitu nädalat. Ema arvas, et tegemist oli maksimaalselt nädalaga - veetsime paar päeva tädi Pauliine ja onu Michelle'i juures (kes peale prantsuse keele muid keeli vist ei rääkinudki, aga kes meile rõõmsalt naeratades hommikusööki pakkus) ja pärast seda käisime Pariisis - suurlinnas, mis mulle kustumatu mulje jättis.
Kui väikesed olime meie ja suur oli maailm:
Reis ei kulgenud sekeldusteta. Esimesed reisid üldjuhul ei kulgegi - õppimiskõver on järsk. Nimelt, olime juba Tallinna Lennujaamas, kui selgus, et mind ei taheta lennukisse lasta. Vanasti olid ju lapse andmed vanemate passis, aga kuna mina olin paar kuud tagasi 7-aastaseks saanud, siis minul pidi tegelikult eraldi reisidokument olema ja lihtsalt pildist ema passis ei piisanud. Mida teha? Polnud ju messengeri, mille kaudu tädile teada anda, et nad Pariisi lennujaama vastu ei tuleks. Mind maha jätta ja kolmekesi minna? Olin selle mõtte peale nii kohutavalt haledalt nutma hakanud, et emal ei olnud südant ka seda teha. Hästi - piletid tuli ümber muuta. Ema mäletas, et natuke pidi juurde maksma, aga oli täiesti tehtav. Lisaks tädi Pauliine. Ema helistas Prantsusmaale, kuid nemad olid juba lennujaama poole liikuma hakanud, õnneks onu saadi ikkagi kätte. Kuidagi asi lahenes, sest pärast Tartusse tagasi sõitmist, ühe päevaga kogu dokumentatsiooni ära tegemist, järgmisel hommikul tagasi Tallinna sõitmist ja lennukiga Prantsusmaale saamist olid nad siiski seal. (Hiljem tagasi Eestisse tulles oli Prantsusmaal tükk tegu seletamaks, miks vaid ühel lapsel reisidokument on ja teisel mitte...)
Onu ja tädi õpetasid meile "moosisai ja piim" ütlema prantsuse keeles. Hääldada oskan seda siiani, aga kirjutama ma parem ei hakka, pole mõtet end lolliks teha. Meie tüüpiline hommikusöök imeliste sarvesaiadega:
Lisaks võõrapärasele, aga väga heale hommikusöögile, oli sel reisil hulgaliselt muudki avastamisväärset. Mäletan, et reisisime KLM-iga ja vahemaandumine oli Amsterdamis. KLM kinkis mulle ja mu õele Saskiale kajakamänguasja (kajakas oli vist nende maskott vm), kajakaraamatu, kajakavärvipliiatsid, kajaka magneetilise pusle jne. Enne õhkutõusmist pakuti püramiidikujulises pakendis valget ümmargust lutsukommi, et kõrvad lukku ei läheks. Nii palju uut! Nii põnev! Ja need vaated lennukiaknast... Näen, kuidas see reis tervet mu elu mõjutanud on. Vanaema oli muidugi omajagu skeptiline igasuguse uue suhtes. Ema rääkis, et näiteks ei tahtnud ta Amsterdamis meie vanaaegse nahkkohvri vedamiseks ratastega käru võtta, et pigem kanname. Ema suure veenmise peale see käru ikkagi võeti. Pärast mitmekilomeetrist jalutuskäiku uude väravasse (Schipol on ju hiiiiiglaslik) tunnistas ta, et käru oli ikkagi hea mõte. Nendele vertikaalsetele eskalaatoritele ta siiski ei astunud, vaid kõndis kõrval samal ajal, kui meie seisime ja liikuvat põrandat nautisime.
Vanaemale olid uueks ja huvitavaks vaatepildiks ka mustanahalised inimesed. Tahtis nendega kohe eraldi fotot saada. Nii, kui pildi tehtud saime, sai see mustanahaline poiss aru ja pistis jooksu...
Ega mu emal meie kolmega lihtne ei olnud, ta tunnistas, et reis oli päris väsitav olnud. Mu õde Saskia ei armastanud näiteks üldse mingit võõrast toitu süüa. Sel ajal polnud Pariisi tänavatel ka mingeid kaubanduskette, supermarketeid, kust toitu oleks hankida võinud. Oli teine nädala jooksul päris minimaalse toiduga leppinud. Küll aga mäletan mina, kuidas ema meile tänavalt värskeid maasikaid ostis. Maasikaid! Aprilli lõpus, enne maid! See karp oli tühi enne, kui ema maksmise lõpetas.
Meie pargipingil midagi hamba alla pistmas:
Õega meenus ka üks teine seik. Õel oli poisipea, nagu piltidelt näha võib. Muidu ju päris armas ja stiilne, aga kui ühte avalikku tualettruumi tahtsime minna, siis sinna teda lubada ei tahetud. Öeldi, et "too big". Ema ei saanud aru, miks ometi? Lõpuks taipasime, et töötaja arvas, et tegemist on poisiga. Ema oli siis suures hädas näidanud lipsukest õe aluspükste värvlil tõendamaks, et tegu on tüdrukuga. Täielik absurd. Hea, et pükse päris maha ei pidanud võtma. Oh, seda maailma...
Edaspidi tegi ema talle veidi tütarlapselikuma soengu:
Ja siis mäletas ema ka seda, kuidas ta meile õpetas, et kui ära kaome, siis tuleb politseinik otsida ja ütelda: "My name is..." ja siis oma nimi, loomulikult. Kontrollis siis, et mis ütlema peab? Mina varase tuupurina ütlesin korrektselt, et "My name is Saara," aga Saskia mõtles natuke ja ütles: "I love you!" Kust ta selle võttis? Ei tea.
Vanaema ja kaks "masuurikat" nagu meid kutsuti:
Vanaema ja kaks masuurikat vol 2:
Kõige eredamad mälestused on mul ikkagi vist Pariisist endast - see Suur Tunne, mida igal reisil otsinud olen, see uudsus, kunst... Väikesest Eestist ja veel väiksemast Tartust tulles oli see tõesti imedemaal käik. Majad olid nii ilusad, inimesed elegantsed, tänaval mängis muusika ja meie jooksime paljajalu pargimurul.
Nagu muinasjutus:
Sees siiski ei käinud, pean järgmine kord ette võtma. ;)
Triumfikaare otsas ägedad olemas:
Kõige eredamalt on mul meeles Pariisi sümbol Eiffeli torn. Vatrasin sellest lasteaias hiljem nädalaid ilmselt. Mäletan, et kartsin juba siis kõrgust ja et see va raudkolakas kõigutas ikka korralikult. Majad nägid see-eest ülevalt välja nagu tikutopsid, see oli maruvahva minusugusele koolieelikule.
Kujutan täiesti ette, mis mu väike pea sellel hetkel mõtles - ilmselt mitte midagi. :D Hirm ja uudishimu võtsid võimust:
Mul on soe tunne, kui selle reisi peale mõtlen. Olen väga tänulik mõlemale vanemale, kes mulle selle reisi võimaldasid. Eriti tänulik olen muidugi emale tema hulljulguse ja seiklushimu eest, ilma nendeta me poleks Pariisi jõudnudki. Ja loomulikult aitäh ka selle eest, et meid Saskiaga nii armsalt riidesse panid ning sellest kõigest veel pilti ka tegid. Meil oli äge lapsepõlv!
Mis arvate, naised, kas läheb ükspäev kordamisele? :)
