Aga et see aasta kuidagi põnevamalt kokku võtta, siis kirjutan siia 2019. aasta 10 kõige meeldejäävamat emotsiooni. On ju emotsioonid need, mida reisidelt ootame... Minu nimekiri ajalises järjekorras:
1. New Yorkis üles ärkamine. Ma olin New Yorki uuesti külastamist nii kaua oodanud ja mul on ülihea meel, et sel aastal see õnnestus. Mul on New Yorkis kuidagi eriline tunne, selline "Kõik on võimalik" ja Vabadus ja Suur Elu jne jne. Raske seda teistmoodi sõnastada isegi. See esimene hommik, kus ajavahe tõttu kella kolme ajal üles sai tõustud ning vaikselt päikesetõusu oodatud, oli lihtsalt liigutav. Oodates päeva, mil kõik on võimalik... See oli tunne, mida otsisin ja see oli ka tunne, mille leidsin.
 |
| See valgus nendel majadel... Kirjeldamatu. |
2. Pärast Fricki kollektsiooni nägemist ühes suvalises dineris maha istumine ja võikude ja koogi söömine. Tundub nagu suvaline hetk, eksole? Tegelikult kui ma sellele reisile tagasi vaatan, siis seda hetke igatsen rohkem kui Empire State Buildingu otsas New Yorki vaatamist, rohkem kui METis või MoMas kunsti imetlemist või Carnegie Hallis klassikalise muusika nautimist. See lihtsalt oli nii lihtne ja nii... Ameerika. See tunne, kuidas mingi osa minust kuulubki sinna riiki, peab seda koduseks ja tunneb end seal mugavalt. Rääkisime M-iga juttu ja vaatasime aknast välja. Tavaline päev. Tavaline tunne selles erilises linnas tähendab ainult üht - see linn on minu.
 |
| Dineri pilti pole, aga on Central Park samast õhtust |
3. Äriklassis Jaapanisse reisimine. Vaat see oli luksuslik kogemus ja kuigi ma olen kindel, et saan seda elus veel kogeda, siis esimene kord on ikka esimene kord. Lihtsalt see teaadmine, et jee, ma olen elus nii kaugele jõudnud, et sõidan äriklassis Jaapanisse. Okei, olgem ausad, ma ei ostnud neid äriklassi pileteid, vaid maksin nende eest economy hinna, kuid emotsioon oli sama hea. Tunne, et olen midagi elus õigesti teinud ja see on preemiaks. See oli ekstaatiline rikka inimese tunne.
4. Johanna ja Villega maid cafe-s käimine. Jah, Tokyos oli ilusaid templeid, veel ilusamaid vaateid pilvelõhkujatest ja igasugu muud vaatamisväärset ka, aga see õhtu, kus me kolmekesi seal sürreaalses kohvikus käisime, see jääb mulle igaveseks meelde. Kogu Jaapani animekultuur on lihtsalt nii teistmoodi kui midagi muud, mida Eestis kogeda saab. Need totakad kostüümid, salmikesed, muusika. Vanad pervodest mehed noori naisi sebimas, südamemärgid, jänesekõrvad. Me lihtsalt Villega muigasime ja naersime ja imestasime terve õhtu. Imestasime ka selle üle, et Johanna end absoluutselt kodus tundis. Kui erinevates maailmades inimesed elavad... Sürreaalne ongi vist selle tunde pärisnimi.
5. Miyajima saarel looduse ilu nautimine. Pärast suurt rahvamassi Tokyos, Kyotos, Naras ja absoluutselt igal pool mujal Jaapanis, kus käisime, oli Miyajima saar meile tõsiseks hingepalsamiks. See matk sinna saare tippu võttis füüsiliselt täiesti võhmale, kuid hingeliselt andis tagasi kõik, millest puudust tundnud olime. Loodustunne oli nii võimas, et ma lausa sulasin selle mäe, nende vaadete ja lõhnade sisse. Otsustasime, et peamiselt võiksid meie reisid Villega ikka loodusesse olla. See rahvamassi põlgus ja loodusearmastus oli mulle endalegi Jaapanis käies üllatuseks. Ei oodanud, et selliseid tundeid kogen ja veel nii sügavalt.
6. Miyajima saare romantika. Jah, selle sama päeva sisse mahtus veel teinegi väga suur tunne - armastusetunne mu kalli Ville vastu. Oli ju nimelt meie pulma-aastapäev. Tähistasime seda nii lõuna- kui õhtusöögiga kui igasuguste suuremate mõtetega eluolu osas üldse. Vaated mäe otsas ja päikeseloojang andsid kõigele veel eriti ägeda sära. Tore ikka kui elus on nii palju vedanud, et saab mööda maailma oma kõige kallimaga ringi reisida. Unistuste elu tunne.
 |
| Aasta aega abielus, jee! |
7. Šveitsis Triinuga maailma asjade üle arutamine. Triin annab mulle alati nii palju energiat oma ilusa olekuga ja Šveits seal taustal on täiesti võrratu. Triinuga olles tunnen alati, et oleme suured ja tublid ja meil on parim elu maailmas. Käime reisidel ja kõige ägedamatel seminaridel ja elu ongi üks suur unistuste täitmise projekt. Ja kui seda kõike tõdeda veel Zürichi kesklinnakorteri terrassilt, taustaks ilutulestik ning kõrval armastatud inimesed, siis teame mõlemad, et oleme õigel teel. Olen nüüd kolm korda Triinul Zürichis külas käinud ja ausalt - see tunne on peamine põhjus, miks mind sinna nii väga tagasi tõmbab.
 |
| Pärastlõunane vestlustund pargis |
8. Elu parim matk Stoosis, Šveitsis. Need vaated on 100% selle reisiaasta vägevaimad. Lõputu väli mägesid, rohelust, türkiissiniseid järvi ja helget olemist. Tundide viisi mäeharjal seda kõike nautida viib lausa ekstaasi. Juurde veel toredad vestlused, piknikud, päikesepaiste... Mõõdukas füüsiline koormus. Sel päeval teadsin, et nii tahangi oma elu elada - matkates, rõõmustades, suuri vaateid nautides. Elus on vähe, mis mind rõõmsamaks teeb kui reisimine, eriti kui see hõlmab loodust, mägesid ja kauget silmapiiri. Tean nüüd veelgi täpsemalt, millise elu poole ma teel olen ja milleks ma midagi teen.
 |
| Siiamaani ahhetan neid pilte vaadates... |
9. Maarjaga meie Londoni AirBnB-sse saabumine. Mida aeg edasi, seda rohkem hindan seda, kus ööbin ja milline on mu ümbruskond, kui reisin. Hakkan vist vanemaks saama. :D Kui vanasti võisin vabalt magada kellegi sohval elutoas, siis nüüd pakub mulle elamuse ikkagi ka koht, kus majutun. Olen isegi mõelnud, et tahan teha eraldi reisi kuhugi lihtsalt selle pärast, et saaks teatud kohtades ööbida. Mul on AirBnB leheküljel "Unistuste kohtade" nimekiri ja isegi kui ma vaatamisväärsuseid vaatamas ei käiks, tahaks lihtsalt seda tunnet tunda, mis teatud korteril/majal/villal pakkuda on. Meie AirBnB Londonis oli nii äge ja uhke, nautisin seal olemist täiel rinnal ja minu meelest tegi see meie Londoni reisi nii palju ägedamaks. Tean, et Maarja nõustub minuga.
 |
| Stiilne hommikusöök stiilses korteris |
10. Buckinghami palee külastamine Londonis. Ei ole mina ilusamat lossi näinud, kui see Buckingham on. Kuld ja peeglid ja maalid ja lühtrid ja imekaunid värvikombinatsioonid ja tõsiselt suur ja ajalooline tunne sinna juurde. Ma olin ju Buckinghami nii ammu näha tahtnud, aga varasemalt polnud selleks üldse võimalustki mitte. Jälgin erinevaid Briti kuningapere kontosid Instagramis ja olen kogu maailmas ilmselt veidike rohkem sees kui mõistlik oleks (vähemalt Ville arvates kindlasti :D). Kui äge oli näha neid ametlikke tööruume... See oli lihtsalt ime-ime-imeilus ja selliste kohtade külastamine tekitab minus alati tunde, et on veel, kuhu minna. Maailmas on veel suurust alles. On alles ilusaid kohti, ajalugu. Inimesed on ilusad ja head ja nii võimekad ehitama kõike kaunist. Tõsine inspiratsiooniallikas.
Mis on teie selle aasta suurimad emotsioonid reisimisega seoses? Midagi uut, midagi vana? Loodus või linn? Kes iganes jagada tahab, ma olen ainult üks suur kõrv/silm. Inspiratsiooniotsingud 2020. aastaks käivad.
Ühtlasi tahan tänada kõiki, kes mu blogi sel aastal lugenud on. Tean, et loen seda ise ilmselt kõige rohkem, sest mulle meeldib neid reise meenutada, kuid kui teid, lugejaid, ei oleks, siis ennast tundes oleks ma kindlasti palju laisem kirjutaja. Mul on hea meel, et olete. Aitäh teile selle eest!
Soovin kõigile ilusat aasta lõppu ja palju seiklusi uuel aastal!
 |
| Viru raba novembris |
