Kokkuvõte Tai reisist

Aeg kokkuvõtte  käes!

Sihtpuhkt: Tai

Reisiaeg: 19.02.2025 - 05.03.2025

Stiil: ise korraldatud reis

Reisiseltskond: Saara (36), Johanna (25), Felix (5)

Majutus: 4 ööd Bangkoki hotellis (4*), 2 ööd loomakaitseorganisatsiooni majutuses, 1 öö Pattaya lähedal hotellis (4*), 5 ööd Koh Changi saarel hotellis (4*) ja 1 öö lennujaama lähedal hotellis (4*)

Transport: Bangkokis ühistransport ja takso, edasi rendiauto

Lennud: Tallinn-Helsingi-Bangkok-Helsingi-Tallinn Finnairiga economys, lennuaeg Helsingisse umbes 25 minutit nagu ikka, Helsingist Bangkokki 11,5-12 tundi

Söök: hotellihommikusöögid, 2 korda päevas restoranitoit, ise süüa ei teinud

Tai plussid: 

Olles Kagu-Aasia üheteistkümnest riigist külastanud seitset, siis Tai kohta võib küll öelda, et selle piirkonna riikide mõistes on tegu pigem rikkama ja seetõttu ka mugavama riigiga. Kaardiga saab maksta (kui just alla 7-eurost arvet ei taha teha), prügi on üllatavalt vähe, ühistransport töötab ja autoga sõites on teed mõistlikult hooldatud. Taksot kutsud näiteks Bolti äpi abil. Euroopast tulles ei ole ilmselt nii suur šokk, kui näiteks otse Kambodžas või Myanmaris maandudes oleks. 

Kliima on mõnus, soe. Vahetevahel ka liiga soe, aga kõik on roheline ja suvine. Täiuslik soojamaareisi ilm, kus põhimõtteliselt võib 2 nädalat ka ainult bikiinides veeta. 

Hinnad on odavad. Ei ole nii odavad, kui vaesemates Kagu-Aasia riikides, aga odavad siiski. 4-tärnilise hotelli saab kolmele 100 eurot ööd, kolme peale läks lõuna keskmiselt 20 eurot maksma ja me võtsime ka jooke ja magustoite jne. Autorent on väga odav. Massaažid on tihtipeale alla 10 euro tunnis. 

Väga palju värskeid puuvilju on saada ning toit üleüldiselt on väga hea. Tai köök on au sees kogu maailmas ja kohapeal on ka kõige lihtsam lõuna ülimaitsev. 

Tai kohalikud on ülimalt sõbralikud, tagasihoidlikud ning on näha, et nad soovivad sulle head. Poodides on hea käia, sest nad ei survesta sind ostma. Käid ja vaatad rahulikult ning kui midagi soovid, siis annad teada. Budism annab ühiskonnale samuti kuidagi vabama ja rahulikuma võnke. 

Tai miinused: 

Nüüd, kus üle Venemaa lennata ei saa, on lennuaeg ikka kohutavalt pikk. See 11-12 tundi lennukis on raske. 6-tunnine ajavahe on tehtav, aga ka tuntav. Umbes nädal läheb, et täielikult ära harjuda. 

Kliima mõttes on ehk miinus see, kui vahetevahel üle 35 kraadi on. See oli mulle isiklikult siis kuidagi raskem taluda sel korral, aga on olnud aegu, kus see soojus ei ole seganud. Seega need, kes nii sooja (ja niisket) kliimat ei eelista, siis nende jaoks on kliima pigem miinuseks jah. 

Tais on väga, väga palju vene turiste ning võrreldes eestlastega on nad oluliselt kõvahäälsemad ja lärmakamad, mis kohati ikka üsna häiriv on. Läksime me ju isegi tülli nende basseini ääres suitsetajatega. 

Liiklus on vasakpoolne ja liiklusreeglid pigem soovituslikud, autot rentides tuleb arvestada suure motorollerite hulgaga. Motorollerit rentides tuleb samuti hoolikas olla, Tais juhtub rollerite seljas olevate turistidega iga aasta mitukümmend tuhat õnnetust. 

Köökidega majutustes ei saa tegelikult tihtipeale süüa teha, sest panne-potte jne pole või siis pole pliitigi, kuigi kirjelduses on, et on köök. Nende jaoks köök ei tähenda sama, mis meie jaoks. 

Ja siis need prussakad, onju... Ja tegelikult sääski on ka omajagu. 

Mida õigesti tegime ja mida õppisime? 

Ma arvan, et ma valisin lennuajad väga hästi. Jõudsime kohale keskpäeval ja saime otse hotelli minna ning seal rahulikult puhata, ei pidanud oma kompsudega ja väsinuna kusagil linnas oma check-ini aega ootama. Eriti tähtis oli see meie 5-aastase jaoks, kes öölennul ainult 4 tundi magas. 

Ma arvan, et ma võtsin head majutused. 4-tärnilised olid täiesti mõistlikud ja mugavad. Piirkonnad olid head. Autorent oli ka ülimalt hea mõte, saime vabalt ringi käia ning ei sõltunud taksodest nii palju. 

Lapsega on ikka alati hea, kui on kaks korda rohkem täiskasvanuid kui lapsi. Oma õe kaasa võtmine lubas mul iseseisvalt ringi käia ning näha kohti, mida lapsega oleks keeruline näha olnud. Sain blogi kirjutada. Felixile oli kogu reis kah arenguhüppeks, eriti ujumise ja inglise keele osas. Ta sai ujumises nii palju julgemaks, kodune ujumisõpetaja ütles ka, et kohe teine tera. Inglise keeles rääkida ta ei karda, saab aru ning vastab küsimustele. 

Kui nüüd mõtlema hakata, siis tegelikult suuri õppetunde ei tulegi meelde. Tõesti hästi läks ning kõik sujus. Reisiplaanid olid piisavalt detailsed, aga mitte liiga. Puhkasime ja seiklesime vaheldumisi. Johanna ütles samuti, et teinekordki. Ka nahk jäi terveks nii mul kui Felixil, mille üle ma olen väga uhke. Ma ei kõrveta ei iseennast ega oma last. Kõhuhädasid ei olnud. 

Okei, selle notaritõendi oleks võinud kaasa võtta, mis ütleb, et Ville lubab mul Felixiga kahekesi reisida. :D Aga see on ka ainuke asi, mis meelde tuleb. 

Kui palju maksma läks? 

Lennupiletid maksid kolmele kokku 3275 eurot. Seal sees olid siis pikkadel reisidel ka kindlad istekohad (ei julgenud suvalistega riskida nii pikal lennul ja lapsega) ning üks lisapagas alla panemiseks. Tahtsin ikka kõik oma kreemid jne kaasa võtta, Felixil on see ujumisvest juba omajagu suur. 

Hotellid läksid kokku maksma 1133 eurot, safari koos 2-öölise majutusega juurde 405 eurot. Autorent üheksaks päevaks maksis kokku 290 eurot. Kohapeal kulus kolmepeale 2 nädala jooksul umbes 1400 eurot ehk 100 eurot päevas (seal sees siis kõik söögid, veidi nänni, mis ostsime, Bangkoki taksod, kõik massaažid ja hoolitsused, kõik vaatamisväärsuste piletid, kütus jne). 

Kokku läks see reis meile kolmepeale maksma umbes 6500 eurot ehk 2170 eurot inimese peale. Ma ei oskagi öelda, et kas see on palju või vähe. Kui oleksime Villega kahekesi läinud, siis oleks ilmselt inimese peale väiksem summa tulnud, nüüd ikkagi panustasin mugavusele, sest tahtsin, et Felixil maksimaalselt hea oleks. Samuti võtsin lisavoodi Johannale, sest ma ei eelda, et ta minu ja Felixiga ühes voodis magama peaks. Olime eraldi omajagu, sõitsime eraldi transportiga veidi. Lennupiletid said võetud parima aja järgi, mitte hinna järgi. Ehk siis ilmselt saaks odavamalt, aga ma ei tunne tegelikult, et liiga palju oleks kulunud. Eelmise aasta nädal Islandil läks meil Villega kahepeale 5100 eurot. :D 

Seda, kas Kagu-Aasia teinekordki teemasse tuleb, seda ma ei tea. Ma arvan, et ma olen selles piirkonnas nüüd nii palju reisinud, et tasub pausi pidada. Juba vaatan uue maailmajao poole ning ehk naasen Kagu-Aasiasse siis, kui tekib tahtmine uuesti neid imeilusaid Buddhakujusid vaadata või seda konkreetset Kagu-Aasiale omast lillelõhna tunda. Eks näis. Selles piirkonnas huvitaks mind järgmisena Laos ning Indoneesia beyond Bali. 

Aitäh, et lugesite! Aitäh Johannale ja Felixile, et seikluskaaslasteks olite. Aitäh Villele, et kodust toetust ja korraldustoetust pakkusid ning aitäh, et usaldasid. Aitäh emale, kes kirjavigu parandas. 

Uus reis on juba valmis mõeldud, stay tuned! 

Meie viimane veider päev Tais

Seda postitust kirjutan omaenda mõnusast voodist koduses Tallinnas. Hea on tagasi olla, ma ei higista ning konditsioneer ei huuga. Siiani jõudmine on aga üsna kummaline olnud tegelikult. 

Alustuseks ei jagagi ma pilti päikeseloojangust, vaid hoopis ühest eilse päeva iseloomulikust hetkest, kus ei suuda otsustada, kas see, mida vaatad, on pigem ilus või pigem veider. 

Hommik Koh Changis hakkas nagu ikka - Felix 6.30 üleval, veidi uimerdasime ja siis tõstsime viimast korda oma taldrikutele pannkooke ja troopilisi puuvilju. Mina alustasin ikkagi soolasega nagu mul siin üle aasta juba kombeks on - värsked köögiviljad, muna ja kanaliha. Alles siis tulid kondentspiima või vahtrasiirupiga pannkoogid ning draakonivili, ananass, melon ja arbuus. 

Pakkimine läks kiirelt, olin eelmisel õhtul enamiku asjadest kokku pannud. Pakkisin enam-vähem nii, et sama kohvripaigutusega saaks kohe Eestisse sõita, lennukiriided eraldi jne. Omast meelest olen ma päris hea pakkija, kuigi Johanna arvab, et pigem mitte, temal on kõik metoodiliselt omal kohal. Vahel tõesti, kui ma ei jaksa, viskan lihtsalt kõik sinna suurde kotti ja ei viitsi isegi sorteerida, kuid pikkadel lendudel on asjad tavaliselt ikka süsteemselt paigutatud. 

Praamiga tegime seekord samasugust yolo nagu varem, et lihtsalt sõitsime kohale. Hind ülesaamiseks oli sama (8 eurot kopikatega kõik kokku), aga oodata tuli seekord kõvasti rohkem, ligi tund aega seisime praamijärjekorras. Tobe lugu, pärast praami oli veel pea 5 tundi sõitu ees. 

Felix kasutas aega ahvitrikkide tegemiseks: 

Lõpuks saime praamile. Õnneks nendele alustele olen elus nii palju sõitnud, et ei pane kulmukarvagi liigutama. Tallinki laevad on küll kõvasti tugevamad ja kindlamad, kuid siin on meri soojem, õnnetuse korral jaksab kauem ujuda. 

Tšau, Koh Chang, armas troopikasaareke! Jääme sind meenutama kui ühte džunglilappi ilusa sinise mere keskel. Mingu sul ikka hästi. 

Ja siis hakkaski meie ilmatuma pikk sõit Bangkoki lennujaama poole. Kell oli selleks hetkeks umbes pool kaksteist päeval. Olin plaaninud esimeseks peatuspaigaks ühe kosematka, kuid nii Johannal kui Felixil oli tunne, et tegelikult ei jaksa enam ja mul endal oli sama fiilis, seega jätsime vahele. Sõitsime otse edasi. Selleks hetkeks olime ära sõitnud umbes kolmveerand tundi ja järgmine peatus oli 2 tunni pärast. Teadsin, et kõht läheb ilmselt vahepeal tühjaks, tegime iga natukese aja tagant snäkipeatuseid, plaanisime korralikumalt süüa järgmise vaatamisväärsuse juures. 

Tavalised majad tee ääres vikerkaarevärvide ja juhtmetega: 

7-Elevenist uus asi, mida proovida - pardikujulised kõvad kookosetarretise tükid. Aga miks mitte? (Polnud minu maitsele, eelistan kookose krõmpsuvat struktuuri, mitte tärklisekõvasid tükke).

Me oleks tegelikult võinud ikkagi mingi söögikoha otsida ja vahepeal peatuda, see oli ikka üle mõistuse tüütu sõita nii pikka otsa. Noored said ilusasti hakkama, Felixile jätkuvalt autos mingit telefoni kätte ei anna, midagi tal viga polnud. Ma ise lihtsalt väsisin. 

Kütusepeatus, Tais tangivad autot töötajad, mitte sa ise ei tee seda, akna pesevad ka puhtaks: 

Aga siis tuli päeva suurhetk - vaatamisväärsus. See oli ühtlasi ka päeva kõige veidram osa. Tegemist oli siis Wat Namton Thammarot nimelise templiga. 

Kui Google Maps meid antud paika kohale viis, siis leidsime end järjekordselt täiesti inimtühjast kohast. Keegi oli siiski kulu põletamiseks hunnikud kokku lükanud ja need põlema pannud, suitsu oli omajagu. Veider, väga veider. Igal pool olid eriti värvilised skulptuurid ja taaskord ei näinud me mitte ühtegi inimest! Ei saa olla, et see on mahajäetud teemapark number kaks... Pidi ju tempel olema. 

Tempel see õnneks ikkagi oli - värviline ja kahtlane, aga oli: 

Aga see, mis templit ümbritses, oli küll teemapargi-maiguline ning polnud üldse pühadusele kutsuv mu meelest: 

See, mu kallid inimesed, ei vääri Buddhakuju tiitlit: 

Ja see vääriks ehk vaid osaliselt: 

Siis nägime ka paari naist, kes kohalikku toidukraami müüsid, ühte valges rüüs kiilakat nunna (nagu nad ikka on) ja ühte tädi, kes nunnaga vestles. Kogu tempel oli seest roosa, seega eks nende naiste nägemine sobiski sinna pilti paremini. Buddhakujud olid ka nagu mingid ehted reas, igaüks eri toonis. Polnudki midagi sellist varem näinud. 

Seekord olime templiriietuse maha jätnud, kasutasime neid seelikuid, mida laenutati. Hiljem tänasime selle eest väikese annetusega (ilmselt kokku alla euro, ei lugenud neid münte, mida Felix annetuskasti toppis):

Kogu templiümbruse kõige hämmastavamad skulptuurid olid siiski kaks puud, mille küljes "rippusid" erinevad kujud. Ilmselt olid need sinna pandud nagu puu viljad, kuid minu jaoks meenutasid need suuri võllapuid oma patustega... 

No mis mulje teile jääb? 

Teisel pool parklat oli hoopis kummaline koht - justkui nagu religioosne ja templi jätk, kuid skulptuurid olid väääääga kahtlased. Üks nunn värvis ühte neist üle, enamik lagunesid vasakule ja paremale. Hulkuvaid koeri leidus iga nurga tagant, kukkesid ja kanu samuti. 

No see ei saa ju budism olla?!

Need majakesed olid kunagi vetsud vist. 

Väga, väga arusaamatuks jäi kogu asi. Me seda skulptuuriosa ei hakanud pikemalt vaatama, meil olid ikkagi kõhud väga tühjad ja olime senisest teekonnast üsna väsinud. Kuna oodatud turistidehordi ja neid teenindavaid restorane ei olnud, siis tuli meil kiiremas korras edasi sõita ja uut söögikohta otsida. Lõpuks peatusime ühes bensiinijaamas, sest vähegi okeid restorani me kiirtee ääres ei näinud. 

Lootsime bensukast sooja toitu saada, et äkki kõrvalhoonetes pakutakse, aga need kõik olid puhtalt tai road, millest Felix kategooriliselt keeldus. Ostsime siis bensukapoest minicroissante, kanaviinereid, sulajuustu, õunu jms. Felix midagi hamba alla sai, meie samuti, kuigi viineritest ja juustust keeldus. Polnud ideaalne, aga nälga ei surnud. 

Kui me 1,5 tunni järel Bangkoki jõudsime, läksime Burger Kingi ja võtsime eined kaasa. 

Demonstreerib igal võimalikul juhul oma äratulnud hammast:

Sel päeval pidin tagastama ka auto. Viisin Felixi ja Johanna oma 40-eurise ööhinnaga hotelli ning ise läksin autot lennujaama tagasi andma. See oli päeva kõige raskem osa isegi. See Bangkoki lennujaam lihtsalt... Ja Tai tähestik. Ja sõidukultuur. 

Ma sain autorendist juba alguses juhendi kaasa, et kuidas sinna autotagastusse sõitma peab. Nii ma siis olin - ühe silmaga vaatasin Google Mapsi oma telefonis, teisega vaheldumisi teed ja paberit. Väga raske oli aru saada, kuhu ma keerama pean, aga kuidagi koba peale õnnestus lausa esimesel korral. Olin valmistunud hullemaks... 

Ja oh, õudust! Ma olin ju unustanud kütust tankida. Paak oli 75% täis. Mõtlesin, et vahet pole, jätan selle auto sinna ja maksan siis nende liitrite eest veidi rohkem, kuid paraku oli neil hästi tobe süsteem, et maksma peab ainult trahvi, mitte liitrite eest. Trahv oleks olnud umbes 31 eurot, täispaak aga maksis 40. Mõtlesin, et ah, nende 20 euro pärast võin selle hulluse veelkord läbi teha. Eks ma lõpuks tegingi, aga praegu mõtlen, et jumala peast põrunud, oleksid võinud selle 20 eurot lihtsalt alla neelata. 

Õnneks kõik muud asjad olid autol korras ja ütlesingi meie suksukesele "Hüvasti!". Täitsa okei Honda oli - suur ja ruumikas. Kütust võttis vähe, kuigi ka see on siin odav. Hotelli läksin taksoga. Alles taksosse istudes sain aru, kui suur kergendus selle auto äraandmise järgselt tuli. Tehtud! Ma olen nii tubli! 

Rõõmus Saara: 

Õhtul panime asju kokku, asjatasime. Selle võrra oli hommikul lihtsam. 

Hommikul tõusime ilma vaevata kell 5, olime saanud 5-8h und olenevalt inimesest. Mina siis 7 tundi, Johanna 5 ja Felix 8. Käib kah. Samuti ei olnud probleemiks taksosõit lennujaama, pagasi ära andmine, värava leidmine, pardaleminek... Kõik sujus nagu kellavärk. 

Ja nii me ära läksime. Kohtumisteni, Tai! 

Ja tere, kõik teised riigid: 

Lõpetuseks pilt kodusest Läänemerest päikeseloojangus. Tais tegin nii palju loojangupilte, need olid nii imelised. Sain sellel reisil tõesti veelkord kogeda seda loojangu ilu, seekord siis juba Põhjamaa oma:

Lähipäevil teen kokkuvõtte kogu reisist, arvutan summad jne. Seniks - olge hoitud!