Kokkuvõte Uus-Meremaa seiklusest

Eile ei teinud me suuresti midagi. Sõitsime Rotoruast tagasi Aucklandi. 

Need vaated ikka... 

Kõige tähtsam hetk oli tegelikult mere ääres käimine. Me olime ainukesed rannas. Me kusjuures polnudki varem siin riigis mere ääres käinud, välja arvatud Milford Soundis siis. Aga me polnud varem ujumas käinud! 

Vesi oli selline tavaline Eesti suve oma, mingi 18 kraadi. Esialgu mõtlesin, et ma ei lähegi ujuma, kuid siis ikkagi otsustasin selles Vaikse ookeani lahesopis ka keha märjaks kasta. Ville polnud mulle ujukaid võtnud, seega läksin alasti. Kedagi ju polnud... 

See oli eriline aeg seal rannas. Lihtsalt meie kolmekesi, loodus ja Uus-Meremaa. Pean vist ütlema, et üks erilisemaid tundeid siin riigis siiamaani. 

Edasi läksime hotelli, käisime korra ujumas ja tellisime Felixiga toitu tuppa. Ville käis võttis baaris ühe õlu pärast seda, kui oli auto tagastanud. 

Auto oli meil selline, polnudki enne pilti pannud: 

Istusime hotellis kogu õhtu ning puhkasime. See kulus väga ära. Väga!

Nüüd oleme juba teel Singapuri ja teengi kokkuvõtte Uus-Meremaa peatükist. Maailm on nii kaugel jõudnud, et saan lennukis wifit kasutada ja postitust kirjutada, kas pole mitte äge? :) 

Plussid: 

1. Uus-Meremaa loodus on väga, väga ilus. Leidub nii helesinist merd kui kõrgeid lumiseid mäetippe. Ideaalne sellistele loodusearmastajatele nagu meie seda oleme. Meeldivad sulle siis rannad, metsad, loomad või mäed - leiad kõike.

2. Uus-Meremaa on korralik, moodne riik. Kõik on hästi korraldatud. Näiteks pangakaardiga maksmine on pigem norm, tihti öeldi kohe, et ollakse sularahavaba asutus. Kõik reeglid on paigas, ekskursioonid hakkavad õigeaegselt. Selline normaalne Põhja-Euroopa töökorraldus. 

3. Uus-Meremaa on turvaline. Nagu see daam sealt kiivide keskusest ütles, siis on suurem tõenäosus, et su asjad varastab mingi lind või opossum kui teine inimene. Ka erinevate allikate järgi on Uus-Meremaa maailmas Islandi järgi kõige turvalisemaks hinnatud. Looduse mõttes samuti - siin pole madusid (nagu Hawaiil). Isegi loomaaias ei lubata neid pidada. 2 meremadu kusagil tegelikult olema pidi, aga neid nähakse üliharva. 

4. Uus-Meremaal ei ole palju rahvast. Pole raske leida rahulikku kohta, kus inimestest puhata. Üks huvitav fakt selle riigi kohta on tõsiasi, et 30% Uus-Meremaast ehk 80 000 ruutkilomeetrit kuulub rahvusparkidele. Tuletan meelde, et kogu Eesti pindala on 45 000 ruutkilomeetrit, seega Uus-Meremaal on rahvusparkide all pindalalt 1,7-kordne Eesti. 

5. Riigikeel on inglise ja inimesed on üldjuhul sõbralikud. Väga mugav eestlase jaoks.

Miinused: 

1. Põhiline miinus meiesuguste turistide jaoks on ikkagi see, et Uus-Meremaa on lihtsalt nii kohutavalt kaugel. Ajavahe on 11 tundi, juba selle ületamine on košmaar omaette. Kui tahta kohe Eestist Uus-Meremaale lennata, siis tasuks arvestada vähemalt 2 ümberistumisega ja kindlasti üle 30-tunnise seiklusega. Ei ole kuidagipidi mugav. 

2. Uus-Meremaa on ülejäänud maailmaga võrreldes pigem kallis. Nagu arvata võite, siis juba lennupiletid siia on ühele perekonnale tuhandete suurune väljaminek. Kohapeal on kütus odavam, kuid majutus kallim ja toit ka kallim kui Eestis. Samas jällegi - olin valmis isegi hullemaks. Peaks vist Eesti suurt hinnatõusu tänama, jah? 

3. Muuseumid ja muud turistiatraktsioonid on üldjuhul lahti kella 17:00-ni, mis on lapsega reisides ebamugav. Pärast lõunauinakut tahaks ju ka midagi teha, aga siis juba lähebki kõik kinni. Ka restoranid on tihti avatud kahes osas - hommikul kuni kella kaheni päeval ja siis on 3-tunnine paus. Põhjustas meile korralikult ebamugavusi, sest kasvõi eile otsisime kell 15:30 avatud restorani taga nagu nõela heinakuhjast. 

Lõpuks leidsin mingi india putka, milles kõhu täis saime. Ville oleks tegelikult ka MacDonaldsisse läinud, aga ma lihtsalt ei suutnud enam. India toit oli täiesti ideaalne:

Rohkem miinuseid välja tuua ei oskagi. Uus-Meremaal on kõik olemas! See on ilus ja võimas ja äge ja kindlasti üks erilisemaid reisikogemusi siiani. Okei, võib-olla on miinuseks vaid veel see, et päris troopilist kliimat ei tasu otsida, aga on see siis nüüd mingi mure? 

Ühest asjast tahan veel kirjutada. Midagi, millele olen mõelnud nädalaid. Nimelt: on inimesi, kes ütlevad, et kui sa pikaks ajaks kuhugi minna ei saa, siis polegi mõtet minna. Näiteks, et meie 2 nädalat Uus-Meremaal on kaugelt liiga lühike aeg, et kõike näha. Eks muidugi olen nõus - ongi! Samas kas peaks üldse minemata jätma, kui pikemaks ajaks ei saa? Kas oleks pidanud kõik 6 nädalat Uus-Meremaal olema ja Bali ja Austraalia nägemata jätma, et ühte riiki rohkem süübida? Ja kõige suurem küsimus - millal võib öelda, et nüüd olen kõike näinud? Julgen arvata, et isegi kohalikud ei saa seda tegelikult öelda. Mina Eesti kohta näiteks ei saa - ma pole ei Kihnut ega Ruhnutki veel külastanud! 

Kokkuvõttes - muidugi oleks kõvasti rohkem näha ja oleks tahtnudki näha, aga olen tänulik siiski selle eest, mida kogeda saime. Võib vabalt juhtuda, et teinekord jälle! Iga-aastaseks reisiks kahjuks teha ei saa, sest ma ei jaksa igal aastal nii kaugele sõita. Küll aga on tore see, et nüüd olemegi selle kõige kaugema koha ära külastanud ja ülejäänud on lähemal. :) 

Rotorua väävlijärved ja maoorid

Tänane päev oli väga eriline. Nägin elu kõige kummalisema värviga järve ning sain teada, miks maooridel need näomaailnud on. Hehe, okei, see oli ainult murdosa erilisusest. 

Kui hea on ärgata nii, et asju ei pea pakkima. Nautisime ikka täiel rinnal! Villele polnud isadepäevaks ühtegi kingitust, aga ma olin ostnud koogi. Ma olen ikka nii õnnelik, et just Ville mu poisile isaks on. Neil on nii tugev side. Teevad koos nalja (väga tobedat ja ka ainult natuke tobedat), Ville lohutab, kui Felix nutab, hoolitseb ta eest, aitab ja julgustab. Mu vanaema ütles kunagi, et oma lastele isa valides vaata seda meest ja mõtle, kas sa tahaksid endale sellist poega. Jah, tahtsin ja kuigi ta on ka natuke minu moodi, siis suures osas on mul tunne, et ka sain. 

Rotorua on linn Uus-Meremaa Põhjasaarel, Aucklandist paari sõidutunni kaugusel. Siin elab umbes 60 000 inimest ja umbes 42% neist on maoorid, mis on oluliselt suurem protsent kui Uus-Meremaal keskmiselt. Rotoruat külastab aastas mitu miljonit turisti ja enamasti tulevadki nad siia kas maooride kultuuriga tutvuma või siis selle piirkonna kõige suurema vaatamisväärsuse - kuumaveeallikate ja muu seesuguse tõttu.

Ka meie läksime eile kohta nimega Wai-O-Tapu Thermal Wonderland - kõige külastatum "termaalpark" selles piirkonnas. Saan aru, miks. See tõesti oli imedemaa. Suitsevad augud, kuum mulisev muda, 100-kraadised järved jne. 

Kõik see on tekkinud vulkaanilise tegevuse tagajärjel. Uus-Meremaal on ka aktiivne vulkaan, mis aeg-ajalt tegutseb. Uus-Meremaa on täpselt Austraalia laama ja Vaikse ookeani laama piiril, seega sealt see kõik tuleb. Ka maavärinaid on siin omajagu, kuigi me enamikke neist ei tunne. 

Jalutasime kõik rajad läbi. Felix kõndis vahepeal ise, aga vahepeal muidugi oli kas Ville kukil või minu süles. 

Haisust - jah, oli. Oli kohe väga hull tegelikult. Aeg-ajalt oli tunne, et tahaks sinna looduskaitse all olevasse põõsasse oksendada. Õnneks pidasime vastu. Hiljem oli küll tunne, et isegi auto haiseb selle mädamunaka järgi. 

Kõige põnevamad olid mu jaoks siiski värvid. Tundub, nagu oleks mürgitatud see vesi, aga tegelikult on see lihtsalt mineraalide ja valguse koosmäng. Ühtegi pilti, mis sellest pargist tehtud on, pole ma töödelnud, muide. Täpselt sellised värvid olidki. 

Kokkuvõttes - hea külastus oli, soovitan! 

Lõunat sõime seekord restoranis. Võtsin karri ja riisi. Ahhhh, milline õnnistus... Mul on burgeritest ja pitsast küllastus. See karri oli lihtsalt imehea. 

Sidrunijäätised meeldivad ka, neid söön igal võimalikul juhul. 

Pärastlõunal sain teha videokõne mu kooliõe ja sõbranna Erikaga. Erika on siin Uus-Meremaal juba mitu aastat elanud ja kohe reisi plaanides teadsin, et tulen talle külla. Paraku mängis elu meile sellise vingerpussi, et ise ka ei usu. :D Nimelt kolis Erika oma elukaaslasega just siis Aucklandist Christchurchi kui meie Aucklandi jõudsime. See oli reaalselt päevade küsimus, aga ei saanud enam midagi muuta ka, seega nautisimegi samas ajavööndis videokõne tegemist. On ikka elu! Õnneks me nägime Erikat ja Driesi suvel Eestis, kui nad külas käisid. No egas midagi - siis järgmine kord! Erikal ja Driesil läheb siin hästi ja mul on nende üle nii hea meel. 

Õhtu lõppes maooride kultuuriga tutvudes. Olin endale broneerinud etenduse ja pidusöögi kohalikus külas. Jah, tean küll, et need asjad kipuvad olema üsna turistikad, aga mõtlesin, et saab siis vähemalt süüa. Pean ütlema, et sain oluliselt rohkem, kui lihtsalt süüa, mulle meeldis see õhtu. 

Maoore on maailmas umbes sama palju kui eestlasi - ligi miljon. Nad on üks osa Polüneesia rahvastest ning suguluses teiste mererahvastega, kes lähipiirkonnas elavad, ka näiteks havailastega, keda samuti näinud oleme. 

Maoorid on oma kultuuri edasikandmisega vaeva näinud ja seda on näha. Maooride keel on Uus-Meremaa teiseks ametlikuks riigikeeleks inglise keele järel. Kõik Uus-Meremaa lapsed õpivad koolis ka maooride keelt. Näotatoveeringuid tehakse ainult maooridele (vähemalt nii on koolitatud tatoveerijad lubanud), valitsuses on eraldi maooride kohad jne. Kindlasti ei ole see kõik idülliline ja konflikte ning kiusamist esineb, kuid minu jaoks on huvitav, et nad on suutnud end ikkagi kaardil hoida. Nad on suutnud alles hoida oma keele ning kultuuri, kuigi kogu Uus-Meremaal elavatest inimestest on neid vaid 17%. 

Meile tutvustati traditsioonilist maa sees kuumade kivide peal küpsetatud toitu: 

Väga põnev oli nende etendus. Meile tutvustati kombeid, muusikariistu, räägiti praegusest elust. Tõsiselt hariv. 

Võrdlesin seda havailastega, muidugi. Uus-Meremaa energia on teravam, konkreetsem, havailastel on see pehmem. Siiski üsna sarnased. Ühe perekonna kaks last. Näotatoveeringutest: mehed saavad need vastavalt ametile, ainult lõual on tatoveering siis, kui lapse oled saanud. Naistele tehaksegi tatoveeringuid vaid lõuale ja samamoodi vaid siis, kui lapse oled saanud. Tatoveeringud sümboliseerivad nelja eri lindu, mida Uus-Meremaal näha võib. Põskedel kujutatakse tavaliselt näiteks kiivi munasid. Põnev maailm. Ma küll ise endale tatoveeringut ei taha, kuid huvitav on vaadata, mida teised teevad. 

Söök oli imeline. No tõesti - suurepärane! Proovisin praktiliselt kõike ja kõik meeldis ka. Kartul ja liha on põhitoit - hea kodune tunne. 

Tutvusin oma lauas ühe Seattlest pärit perekonnaga: ema, isa ja 2 last. Nad tegid samuti Austraalia ja Uus-Meremaa korraga. Lapsed olid 8 ja 11. Isa tegeles dataserveritega, ema oli kodune. Lapsed olid koduõppel - ema ütles, et pärast covidit nad lihtsalt otsustasid, et nii on lihtsam. Hästi tore perekond. 

Ja mul oli tõesti hästi tore õhtu. Aitäh poistele, et minna sain! Ville sai hommikul ka osa näomaalingutest - Felixil oli öösel ninast verd jooksnud ja hommikul vaataski talle vastu meie oma blond maoori.

Kääbikud ja mädamunahais

Täna nägime ära selle ainsa vaatamisväärsuse, mida enne Uus-Meremaaga lähemalt tutvumist kindlalt teadsin, et siin on - The Hobbiton ehk siis Sõrmuste Isanda ja Kääbiku filmide võtteplats. Olin neid kääbikute maja ees tehtud pilte internetist juba väga kaua imetlenud ja täna sai siis teoks iseenda pildile panemise. 

Palun - kääbikute perekond teie ees (ok, mul on Gandalfi kepp, aga no põhimõtteliselt):

Hommik ei alanud just hiilgavalt. Kuigi see hotellis magamine on imeline, siis Felixiga ühes voodis magamine kaugelt mitte. Ta rahmeldab ju terve öö! Sain korduvalt jalgadega pähe, siis kasutas ta mingi hetk mu selga oma padjana jne jne. King size oli täiesti kasutu. Ilma segajateta magan ma nii, et panen silmad kaheksaks ja pooleks tunniks kinni ja siis teen lahti ja lähen eluga edasi. Selline öö hakkimine väsitab mind to-hu-tult. 

Ma olin hommikul kohe nii pahas tujus, et olin: 

Meil polnud kaua aega taastuda ka. Kribasin kibekiirelt blogiposti valmis ja asusimegi järgmisesse sihtpunkti teele. Hommikusööki meil muidugi polnud, seega ka selle haarasime veel teelt. Mul käis kogu aeg pea nii õudsalt ringi ja iiveldas, et ma lihtsalt mingi hetk mõtlesin, et kukun kokku. Meil on siin Felixiga kerge kõhuhäda, ehk sellest? Ja ei, ma ei ole rase. 

Sõit Hobbitoni oli oma kahe tunniga täielik piin. Iiveldas. Pea käis ringi. Felix ei jõudnud ära lunida, et tema ikka kohe sinna benji-hüppele saaks. Ausalt, ta räägib sellest kogu aeg. Hommikusöögikohas olid nad unustanud vee kaasa panna. Kuidagi elasin üle nii, et ei minestanud ega oksendanud, aga seda sõitu ma hea sõnaga meenutama ei jää. 

Õnneks kuidagi saime Hobbitoni. Ma olin millegipärast unustanud Felixi kaasa broneerida (temale oli pilet nagunii tasuta) ja nii tõsteti meid 20 minutit hilisemale tuurile. Mis meil sellest, eksole? Saimegi veidi hinge tõmmata. 

Hobbitoni saabki külastada vaid tuuri korras ja kuigi mulle selline tuuri korras reisimine ega uurimine ei meeldi, siis saan täiesti aru, miks nad teistmoodi seda teha ei saaks - kogu koht lihtsalt tallutaks ära. 

Hobbiton on marununnu. See tõesti on üks imeliselt tehtud vaatamisväärsus. Kui Sõrmuste Isanda filmid kunagi välja tulid, olid nad ikka väga populaarsed. Vaatamata sellele, et armastan pigem ulme- kui fantaasiakirjandust, siis olen isegi kõik ära vaadanud ja mitte ühe korra. 

Meie giid tutvustas filmitegemise telgitaguseid, rääkis, kus mingid stseenid filmitud on. Esmapilgul plaanisid nad selles piirkonnas filmida vaid peostseeni, kuid lõpuks otsustasid sinna terve kääbikute küla rajada. 

Kõik need väikesed kääbikute majakesed olid lihtsalt üliarmsad. Kõik oli nii autentselt tehtud. Väikesed vestikesed rippusid nööridel, mini-meepurgid olid toolide peal. No vaadake ise: 

Felix sai tuttavaks ühe 4-aastase USAst pärit Marcoga, kellega neil väga lõbus oli. Muudkui toimetasid ja askeldasid ja jooksid koos käest kinni. Kaks kääbikut seal koos. :D 

Tuur lõppes joogiga kohalikus kääbikute pubis. Pidi olema kõige külastatum pubi terve Uus-Meremaa peal. Ville sai tavalise õlu ja meie jõime Felixiga ingveriõlu. Felix oli muidugi väga uhke. "Meie oleme õlumehed!" 

See külastus oli tõesti äge, täiesti oma raha väärt. Võttis pisarad silma ja mitte ainult ühel korral. 

Ööseks tulime linna nimega Rotorua, mis samuti peidab endas ühtesid Põhjasaare kõige kuulsamaid turismiatraktsioone. Me oleme Villega nii õnnelikud, et saame nüüd lausa kaks ööd samas kohas magada. Mäletan, et kui Rotorua majutust valisin, siis mõtlesin korduvalt, millist kohta võtta ja lõpuks otsustasin ikkagi kallima kasuks. Oi, mul on praegu hea meel selle üle. 

Kuna eile oli Ville õhtul Felixiga ja ka homme on, siis otsustasin, et täna on minu kord. Läksime Felixiga Polüneesia spaasse, mida ka väga soovitatakse. Rotorua kant on nimelt kuulus oma kuumaveeallikate poolest ja Polüneesia spaas saabki neid (täie raha eest) nautida. Valisin Felixiga kahekesi külastamiseks siiski vaid perespaa - hinnavahe oli meeletu. Perespaasse sai alla 4-aastase kaasa võtta tasuta ja enda pilet oli umbes 16 eurot. Kui ma oleks läinud järvevaatega kuumaveebasseinidesse, siis oleks kahe pileti peale kokku maksnud umbes 80 eurot. Kaugelt liiga suur hinnavahe ja kuna Felix ütles kohe pildi pealt vaadates, et tema tahab Sinna basseini (perebasseini), siis võtsin odavama. Ehk läheme siis hiljem kolmekesi kallimasse. 

Perespaas oli 2 kuumaveeallikabasseini ja 1 suur perebassein. Vaatamata kohati pildituks võtvale mädamunahaisule oli meil tegelikult väga lõbus! Felix lasi liumäest alla, nautisime sooja vett, tegime nalja. Mõnus aeg kahekesi, tõesti nautisin iga hetke. 

Varsti tulevad jõulud ka siin, kus need aasta kõige soojemal ajal on. See on küll kummaline, aga mis teha, kultuuride segu on vastav. Põnev vaadata igal juhul. Ka meie tegime eile onlines perekonna jõululoosi ära. 

Kääbik on see aasta nii tubli laps olnud!