2019. aasta 10 parimat reisihetke

Aasta hakkab läbi saama, kallid sõbrad. Aeg teha väikene kokkuvõte. Sel aastal sai tehtud 4 suuremat reisi: New York, Jaapan, Šveits ja London. Esmakordselt külastatud riik oligi Jaapan, teistes olin juba käinud. Nagu näha, siis mu pikaaegne eesmärk nimega "4 välisreisi aastas" õnnestus ka sel korral, millega olen väga rahul. Blogisse on tulnud vähem jutukesi kui varasemalt, aga see on selle tõttu, et kokkuvõttes veetsin ikkagi vähem päevi reisides kui eelmistel aastatel. Midagi pole teha, suured elumuutused on käimas ja reisimine peab sobituma muu eluga. Loodan järgmisel aastal rohkem jutte blogisse saada, kuigi hoiatan juba ette, et see ei pruugi õnnestuda. Teine võimalus on, et kirjutan rohkem siseturismist, mis pole tegelikult ka paha mõte ja huvitav endalegi. Sel aastal kirjutasin ju Hiiumaast ja Vspast ja Rakvere spaast ja süstaga Võhandu jõe peal sõitmisest... Muide, minu blogi loetuim postitus on üldse matkaradadest Tallinna lähedal. See.

Aga et see aasta kuidagi põnevamalt kokku võtta, siis kirjutan siia 2019. aasta 10 kõige meeldejäävamat emotsiooni. On ju emotsioonid need, mida reisidelt ootame... Minu nimekiri ajalises järjekorras:

1. New Yorkis üles ärkamine. Ma olin New Yorki uuesti külastamist nii kaua oodanud ja mul on ülihea meel, et sel aastal see õnnestus. Mul on New Yorkis kuidagi eriline tunne, selline "Kõik on võimalik" ja Vabadus ja Suur Elu jne jne. Raske seda teistmoodi sõnastada isegi. See esimene hommik, kus ajavahe tõttu kella kolme ajal üles sai tõustud ning vaikselt päikesetõusu oodatud, oli lihtsalt liigutav. Oodates päeva, mil kõik on võimalik... See oli tunne, mida otsisin ja see oli ka tunne, mille leidsin.

See valgus nendel majadel... Kirjeldamatu.

2. Pärast Fricki kollektsiooni nägemist ühes suvalises dineris maha istumine ja võikude ja koogi söömine. Tundub nagu suvaline hetk, eksole? Tegelikult kui ma sellele reisile tagasi vaatan, siis seda hetke igatsen rohkem kui Empire State Buildingu otsas New Yorki vaatamist, rohkem kui METis või MoMas kunsti imetlemist või Carnegie Hallis klassikalise muusika nautimist. See lihtsalt oli nii lihtne ja nii... Ameerika. See tunne, kuidas mingi osa minust kuulubki sinna riiki, peab seda koduseks ja tunneb end seal mugavalt. Rääkisime M-iga juttu ja vaatasime aknast välja. Tavaline päev. Tavaline tunne selles erilises linnas tähendab ainult üht - see linn on minu.

Dineri pilti pole, aga on Central Park samast õhtust

3. Äriklassis Jaapanisse reisimine. Vaat see oli luksuslik kogemus ja kuigi ma olen kindel, et saan seda elus veel kogeda, siis esimene kord on ikka esimene kord. Lihtsalt see teaadmine, et jee, ma olen elus nii kaugele jõudnud, et sõidan äriklassis Jaapanisse. Okei, olgem ausad, ma ei ostnud neid äriklassi pileteid, vaid maksin nende eest economy hinna, kuid emotsioon oli sama hea. Tunne, et olen midagi elus õigesti teinud ja see on preemiaks. See oli ekstaatiline rikka inimese tunne.

4. Johanna ja Villega maid cafe-s käimine. Jah, Tokyos oli ilusaid templeid, veel ilusamaid vaateid pilvelõhkujatest ja igasugu muud vaatamisväärset ka, aga see õhtu, kus me kolmekesi seal sürreaalses kohvikus käisime, see jääb mulle igaveseks meelde. Kogu Jaapani animekultuur on lihtsalt nii teistmoodi kui midagi muud, mida Eestis kogeda saab. Need totakad kostüümid, salmikesed, muusika. Vanad pervodest mehed noori naisi sebimas, südamemärgid, jänesekõrvad. Me lihtsalt Villega muigasime ja naersime ja imestasime terve õhtu. Imestasime ka selle üle, et Johanna end absoluutselt kodus tundis. Kui erinevates maailmades inimesed elavad... Sürreaalne ongi vist selle tunde pärisnimi.

5. Miyajima saarel looduse ilu nautimine. Pärast suurt rahvamassi Tokyos, Kyotos, Naras ja absoluutselt igal pool mujal Jaapanis, kus käisime, oli Miyajima saar meile tõsiseks hingepalsamiks. See matk sinna saare tippu võttis füüsiliselt täiesti võhmale, kuid hingeliselt andis tagasi kõik, millest puudust tundnud olime. Loodustunne oli nii võimas, et ma lausa sulasin selle mäe, nende vaadete ja lõhnade sisse. Otsustasime, et peamiselt võiksid meie reisid Villega ikka loodusesse olla. See rahvamassi põlgus ja loodusearmastus oli mulle endalegi Jaapanis käies üllatuseks. Ei oodanud, et selliseid tundeid kogen ja veel nii sügavalt.

6. Miyajima saare romantika. Jah, selle sama päeva sisse mahtus veel teinegi väga suur tunne - armastusetunne mu kalli Ville vastu. Oli ju nimelt meie pulma-aastapäev. Tähistasime seda nii lõuna- kui õhtusöögiga kui igasuguste suuremate mõtetega eluolu osas üldse. Vaated mäe otsas ja päikeseloojang andsid kõigele veel eriti ägeda sära. Tore ikka kui elus on nii palju vedanud, et saab mööda maailma oma kõige kallimaga ringi reisida. Unistuste elu tunne.

Aasta aega abielus, jee!

7. Šveitsis Triinuga maailma asjade üle arutamine. Triin annab mulle alati nii palju energiat oma ilusa olekuga ja Šveits seal taustal on täiesti võrratu. Triinuga olles tunnen alati, et oleme suured ja tublid ja meil on parim elu maailmas. Käime reisidel ja kõige ägedamatel seminaridel ja elu ongi üks suur unistuste täitmise projekt. Ja kui seda kõike tõdeda veel Zürichi kesklinnakorteri terrassilt, taustaks ilutulestik ning kõrval armastatud inimesed, siis teame mõlemad, et oleme õigel teel. Olen nüüd kolm korda Triinul Zürichis külas käinud ja ausalt - see tunne on peamine põhjus, miks mind sinna nii väga tagasi tõmbab.

Pärastlõunane vestlustund pargis

8. Elu parim matk Stoosis, Šveitsis. Need vaated on 100% selle reisiaasta vägevaimad. Lõputu väli mägesid, rohelust, türkiissiniseid järvi ja helget olemist. Tundide viisi mäeharjal seda kõike nautida viib lausa ekstaasi. Juurde veel toredad vestlused, piknikud, päikesepaiste... Mõõdukas füüsiline koormus. Sel päeval teadsin, et nii tahangi oma elu elada - matkates, rõõmustades, suuri vaateid nautides. Elus on vähe, mis mind rõõmsamaks teeb kui reisimine, eriti kui see hõlmab loodust, mägesid ja kauget silmapiiri. Tean nüüd veelgi täpsemalt, millise elu poole ma teel olen ja milleks ma midagi teen.

Siiamaani ahhetan neid pilte vaadates...

9. Maarjaga meie Londoni AirBnB-sse saabumine. Mida aeg edasi, seda rohkem hindan seda, kus ööbin ja milline on mu ümbruskond, kui reisin. Hakkan vist vanemaks saama. :D Kui vanasti võisin vabalt magada kellegi sohval elutoas, siis nüüd pakub mulle elamuse ikkagi ka koht, kus majutun. Olen isegi mõelnud, et tahan teha eraldi reisi kuhugi lihtsalt selle pärast, et saaks teatud kohtades ööbida. Mul on AirBnB leheküljel "Unistuste kohtade" nimekiri ja isegi kui ma vaatamisväärsuseid vaatamas ei käiks, tahaks lihtsalt seda tunnet tunda, mis teatud korteril/majal/villal pakkuda on. Meie AirBnB Londonis oli nii äge ja uhke, nautisin seal olemist täiel rinnal ja minu meelest tegi see meie Londoni reisi nii palju ägedamaks. Tean, et Maarja nõustub minuga.

Stiilne hommikusöök stiilses korteris

10. Buckinghami palee külastamine Londonis. Ei ole mina ilusamat lossi näinud, kui see Buckingham on. Kuld ja peeglid ja maalid ja lühtrid ja imekaunid värvikombinatsioonid ja tõsiselt suur ja ajalooline tunne sinna juurde. Ma olin ju Buckinghami nii ammu näha tahtnud, aga varasemalt polnud selleks üldse võimalustki mitte. Jälgin erinevaid Briti kuningapere kontosid Instagramis ja olen kogu maailmas ilmselt veidike rohkem sees kui mõistlik oleks (vähemalt Ville arvates kindlasti :D). Kui äge oli näha neid ametlikke tööruume... See oli lihtsalt ime-ime-imeilus ja selliste kohtade külastamine tekitab minus alati tunde, et on veel, kuhu minna. Maailmas on veel suurust alles. On alles ilusaid kohti, ajalugu. Inimesed on ilusad ja head ja nii võimekad ehitama kõike kaunist. Tõsine inspiratsiooniallikas.

Mis on teie selle aasta suurimad emotsioonid reisimisega seoses? Midagi uut, midagi vana? Loodus või linn? Kes iganes jagada tahab, ma olen ainult üks suur kõrv/silm. Inspiratsiooniotsingud 2020. aastaks käivad.

Ühtlasi tahan tänada kõiki, kes mu blogi sel aastal lugenud on. Tean, et loen seda ise ilmselt kõige rohkem, sest mulle meeldib neid reise meenutada, kuid kui teid, lugejaid, ei oleks, siis ennast tundes oleks ma kindlasti palju laisem kirjutaja. Mul on hea meel, et olete. Aitäh teile selle eest!

Soovin kõigile ilusat aasta lõppu ja palju seiklusi uuel aastal!

Viru raba novembris

Nädalavahetus VSpas!

Kuigi november Eestis on sel aastal olnud tunduvalt helgem kui varasemalt, ei anna seda siiski võrrelda nende Havai randadega, mida viimased kaks aastat novembrikuus väisanud oleme. Sel aastal, nagu näete, pole Havai randadest halli haisugi. Meie järgmine soojamaareis on planeeritud kevadesse ja talv tuleb kodumaal üle elada.

Oleme selleks juba psüühiliselt valmistunud. Mõtlesime siin välja igasugu nippe, kuidas tuju üleval ja soojus kontides hoida. Nipp number üks - käia mitu korda spaas. Jumal tänatud, et Eesti spaariik on. Spaas on peaaegu sama tunne kui lõunamaal - soe, niiske, mõnus... Jah, ega päikest ei ole, kuid korvame selle siis hea söögi ning toreda seltskonnaga. :)

Eelmisel nädalavahetusel ajasime autole hääled sisse ja sõitsime Tartusse. VSpas olime käinud ka varasemalt, kuid nüüd oli plaanis veeta seal terve nädalavahetus hotellis ööbimise ja kõige muuga. Olin päris elevil, sest kuigi Tartu on Tallinnale väga lähedal, siis hotellis ööbimine tundub ikka nagu läheks "päris" reisile. Tuju tegi heaks ka see, et saime Villega kahekesi automatkale minna ning et VSpas ootas meid üks mõnus sõpruskond, kellega juttu ajada ning niisama aega veeta.

Tallinn-Tartu oli sel korral imeilus:

VSpa olin broneerinud booking.com lehe kaudu, sealt tuli odavam kui nende oma kodulehelt. Oleksin tegelikult tahtnud isegi hotelliveeb.ee-st romantikapaketi võtta, mis tegelikult sama palju maksnud oleks, kuid hinnas oleks olnud ka puuviljavaagen ja šampus tervituseks. Paraku olid nende romantikapaketid juba välja müüdud... No mis seal ikka, järgmine kord!

Hotelli fuajee:

VSpa hotell on tegelikult vägagi luksuslik. Teenindus on hea, toad ilusad ja miljöö uhke. Mulle meeldib, et nad helistasid enne tulekut üle, et kas oleme ikka tulemas ja küsisid eeldatavat saabumiskellaaega. Kõik oli väga professionaalne. Sama tundsin siis, kui eelmisel aastal seal Nooremarstide Ühendusega suurt rahvusvahelist konverentsi korraldasime - kõik toimis ilusti, meie soovidele tuldi vastu ja külalised olid väga rahul.

Imeilus koridor lõvipea-koputitega ustel:

Kokkuhoidliku inimesena võtan hotellides tavaliselt tavatoa - me ju tavalised inimesed, peaksime hakkama saama küll. :) Sel korral jäin broneerimisega aga veidi hiljapeale ja tavatoad olid otsas. Deluxe it is! Eelmisel aastal ööbisin tavatoas ja kuigi viimane oli suurem, nägi Deluxe ilusam välja.

Ideaalse pehmusega voodi mõnusa voodipesuga:



Vannitoa ja magamistoa vahel on suur klaasist sein (tavatoas seda polnud), kust näeb otse isiklikku mullivanni:

Imekaunis vannituba:

Edasi otsustasime seltskonnaga sööma minna. Olime juba enne mõelnud, et võiks Aparaaditehasesse minna, mis minu jaoks on justkui Telliskivi Loomelinnaku Tartu variant. Selline samasugune hipster-vibe, palju kunstipoekesi, erinevad restoranid... 

Aparaaditehases asuv restoran Aparaat meie suurt seltskonda ei mahutanud, kahjuks ka mitte Kolm Tilli. Olin neis varasemalt söömas käinud ja oleksin hea meelega uuesti läinud. Küll aga tuli meie viimase hetke broneeringule vastu Trikster Tihane. 

Trikster Tihane on pigem tavalisema tundega söögikoht, ei midagi ülemäära uhket. Menüüs on palju täistaimetoitu ja igasugu huvitavaid kokteile. Neil on ka lastenurk, kus põnnid mängida said ning üsna avar õhkkond lastele ringijooksmiseks. Meie 15-liikmeline seltskond istus suure laua taga ja saime rahus juttu ajada nii, et teised külastajad meid liiga valjuks ei pidanud. Seega õhkkonna mõttes väga hea valik. 

Toiduks võtsin mina vegeburgeri ja magustoiduks vegan variandi laavakoogist. Ülemisel pildil olev kokteil on ka minu, aga ma ei mäletagi, mis seal sees oli. Mäletan ainult, et oli hea. Tundus, et ka teistele nende söök meeldis ning kõik said kõhud täis. Julgen soovitada, eriti neile, kes sellist "tavalist" õhkkonda ja restoranitoitu hindavad. Jah, ma arvan, et ma lähen sinna mõni päev tagasi. 

Magustoit (pearoog läks nii kiiresti kõhtu, et ei taibanud seda jäädvustadagi): 

Tagantjärele tarkusena tuleb muidugi tõdeda, et sõime liiga palju. Olime nimelt samal õhtul veel sünnipäevale minemas ja mina ei suutnud ka sünkaril salatist ning koogist loobuda. Kui me ükskord tagasi hotelli jõudsime, siis põhimõtteliselt veeresime lifti ja liftist otse voodisse... 

Aga vähemalt tuju oli hea:

Kuna kogu see veeremine oli jäänud ikka väga öö peale, siis veetsime järgmise hommiku uimastena hotellis. Olime plaaninud õega kokku saada, aga isegi see jäi ära. Lihtsalt pikutasime ja magasime, sõime enam-vähem viimastena hommikusööki (õnneks saab hotellis nädalavahetusel kuni kella üheteistkümneni süüa) ja edasi läksin massaaži. 

See oli minu jaoks VSpa külastuse juures täiesti esimene kogemus, see massaaž. Broneerisin ja maksin selle eest juba varem interneti teel. Kellaaeg oli teada, nad saatsid veel meeldetuletuse. Läksin kohale ning mind juhatati lahkelt ühte nende massaažitubadest, millel nimeks Santorini. Veel oli seal Zanzibari tuba näiteks ja nii mõnigi teine eksootiline koht. Massöör jättis mind üksinda, sain ühekordsed aluspüksid ning juhise massaažilauale minna, kui valmis olen. Tagasi tulles sättis see kena noor naine mind paika ja 45 minuti jooksul masseeris täitsa korralikult nii käsi, jalgu, pead kui selga. Ma olin kokkuvõttes päris rahul. 

Ilus Santorini pilt oli ka seinal:

Edasi läksime siis spaasse. Meie toahinna sisse kuulusid tasuta spaakülastused, saime käia ja olla nii palju, kui hing ihkas. Ainult soolamaailma eest pidime juurde maksma 3 eurot päev, pole ka hullu. Samas mu meelest on see jälle selline väike summa, et võiks ju tegelikult toa hinna sisse kuuluda, arvestades, et VSpa hotell ei ole sugugi mitte odav koht, kus ööbida. 

Vees oli sellegi poolest tore olla:

Käisime läbi kõik kohad, kuhu lubati. Okei, see on väike liialdus. Saunamaailmas ma väga olla ei viitsinud. Ma olen üldse selline kehv saunataja - istun 5-10 minutit, siis juba piisab. Jääauku ka ei hüpanud. Enamuse ajast veetsingi mullivannis pimenevat taevast vaadates või siis lamamistoolis Tartu Kaubamaja ees sõitvaid autosid jõllitades. Kujutasin ette, et olen kusagil Aasias katusebasseini ääres. Peab ütlema, et isegi töötas:

Siin paar klõpsu katusebasseinist endast:

Ja siin Ville mõnusas 50-kraadises saunas ("Vene Banja"), mis mulle kõige rohkem meeldis. Vaadake seda lahedat põrandat näiteks... :

Veetsime spaas kokku umbes 3 tundi. Olgem ausad, ega kauem ei jõuagi. Või te jõuate? Mul on küll selle kolme tunni peale nahk krimpsus ning kõht tühi, rääkimata veepuudusest. Jõin küll ohtralt seda vett, mida nad tasuta annavad, aga no janu oli sellegi poolest. Õnneks oli meil vana head sõltuvusjooki Värskat ja tuppa jõudes kugistasin pool pudelit alla. Kahjuks ei täitnud see kõhtu nagu toit seda teeb, seega näljaprobleemi pidime ikka lahendama. Samal ajal pidime olema targad, sest õhtusöök restoranis ootas ees. Kvartali kaubanduskeskuse (kus VSpa asub) 0-korrusele Maksimarketisse ka minna ei viitsinud, no nii laisad olime. Ville pakkus välja, et tellime toitu tuppa. Esialgu mõtlesin, et see on ju liigne raiskamine, nad võtavad veel 10 eurot kohaletoomise eest ka... :D Lõpuks nõustusin, polnudki kunagi toateenindust proovinud. Havaile nagunii sel aastal ei lähe, lubame siis endale veidi luksust, eksole?

Toit oli imehea (otse nende restoranist Joyce) ja seda oli täpselt parajas koguses, et õhtuni vastu pidada:

Õhtusöögiks saime kohad üle tee asuvasse Kaubamaja Tokumarusse. Lihtne koht, hea toit ja tasakaalustas ilusasti VSpa üliluksuslikku olemist. Rääkisime sõpradega juttu, nautisime head sushit ja tundsin, et isegi pimedas novembris võib Eestis vahel päris mõnus olla. 

Ville õhtusöök:

Kõigele krooniks saime hiljem presidendi sviidis aega veeta ning lauamänge mängida. Parim aeg! Mis nii viga elada... Presidendi sviit oli väga uhke:

Järgmisel hommikul magasime nii kaua, et oleks peaaegu hommikusöögist ilma jäänud. See uni kulus meile väga ära. See puhkus ise kulus meile väga ära. Jah, eks ta üsna kallis oli (toa hind ikkagi 170 eurot öö), kuid omaenda meeleolu üleval hoidmiseks hädavajalik. Võib vabalt olla, et teeme sel talvel veel midagi sarnast. Vspad soovitan aga kõigile, kes head teenindust, ilusat miljööd ja veidikest luksust hindavad. 

Olime Villega koduteel puhanud ja rõõmsad ja leidsime, et elu on täpselt nii hea, kui heaks me selle ise teeme. 

Süstaga Võhandu jõel

Septembri alguses tähistasime taas mu ema sünnipäeva. Oleme seda varasemalt teinud Alatskivi lossis ja Alutaguse seikluspargis, muidugi mujal ka, aga need kaks korda on olnud midagi, mida siin blogis kajastanud olen. Käes on kord kolmandaks sünnipäevaseikluseks! Sel korral otsustasime süstadega Võhandu jõele sõitma minna.

Süstaga polnud ei ema ega keegi mu õdedest kordagi sõitnud, samuti mitte Ville ega Tim, mu õepoeg. Olin kuulnud jutte, kuidas süstaga läheb palju kergemini ümber kui kanuuga, millega meil kõigil kogemused olemas olid. Muretsesin päris palju! Õnneks oli tegu müüdiga - süstaga on just raskem ümber minna kui kanuuga. Seda seletas meile Matkajuhi meeskond. Matkajuht.ee on ettevõte, kust süstad renditud said. Vaatasin nende kodulehelt, et nad korraldavad igasuguseid põnevaid seiklusi, võite ise täpsemalt uurida SIIT.

Pärast juhiseid, paadijagamist ning vestide selga panemist aidati meid süstadesse. Mina sain olla Villega, Saskia oli Tihhoniga, lapsed Tim ja Toomas olid koos ning ema sõitis mu noorema õe Johannaga. Ideaalne bande!

Saskia ja Tihhon:

Kuigi peab ütlema, et meie matkahommik oli olnud veidi närviline, sest mina kartsin hiljaks jääda nagu alati, kogu üritus venis nagu alati ja päris mitmed meist olid tusased (mina kaasa arvatud), siis pärast seda, kui vee peale saime, kadusid mured hetkega. Kõigil tõusis naeratus suule! Uskumatu, kuidas vee peal liuglemine inimese olekut muudab.

Tundsin kohe, et süstaga sõitmine on mõnusam kui kanuuga. Esiteks - asend on mugavam, sest istuda saab seljatoega "toolis", jalad kas rätsepistes või sirgelt ees või kuidas iganes keegi soovib. Teiseks, süstaga sõitmisel ei pea esimene sõitja nii palju rohkem tööd tegema kui kanuuga kulgedes (mina olen alati see esimene olnud, sest kergemad istuvad ees) ning kolmandaks, süst on tõesti stabiilsem. Süstaga sõites istuvad aerutajad tegelikult vee piiril ning ei kalluta end ühele või teisele poole, liigutavad rohkem käsi. Kanuuga käib kaasas paratamatu kõikumine küljelt küljele. Vähemalt minusugustel algajatel kindlasti. :D

Õnnelik sünnipäevalaps oma "toolis":

Neljas asi, mis mulle süstaga sõitmise puhul eriti meeldib, on see, et tempot on väga lihtne reguleerida. Kiiresti sõita pole raske, samal ajal aeglaselt kulgeda on ka täitsa mõnus, jõgi kannab nagunii. Meie sõitsime enamjaolt üksteise taga rivis, mitte väga koos, et ruumi oleks, aga nii, et enamuse ajast kõik nägid enda ees sõitjat ja ka enda taga sõitjat, kasvõi kusagilt kaugelt, aga ikka nägid. Võhandu jõgi on muidugi nii käänuline, et pidevaks kontaktiks ei saagi väga kaugele minna.

Grupipilte tegime siis, kui jälle kõik kuidagi samasse kohta jõudsime:

Ilmaga meil vedas. Septembri alguses on tihti vihmaseid päevi, kuid meie nautisime päikest, sinist taevast ja rohelust. Ametlikult oli ju veel suvi! Nautisin täiel rinnal looduse lõhna, sügisevalgust ja vee vulinat. Ville oli nii lahke ja tegi enamuse tööst, mina tegin pilte ning rõõmustasin elu üle. Ville ka ei kurtnud, ütles, et mõnus treening, üldse mitte liiga raske.

Meie matka esimeses osas olid ka mõned kärestikud, kust enam-vähem kuivana läbi saime. Kõige märjemaks sai millegipärast Johanna. Siit väike nipp - kui teil on kunagi plaan süstaga sõitma minna ja seda justnimelt suvel, siis tasub kindlasti mitu paari vahetusriideid kaasa võtta. Esimese poole lõpuks läbimärg olles on väga raske normaalse tundega matka teist osa alustada. Ilmselt poleks vahet, kui väljas 25 või 30 kraadi oleks, kuid 20-kraadises septembripäikeses võib üsna külm hakata.

Olime matka meelega mitmesse ossa jaganud, kuigi ega me antud marsruudil teistmoodi poleks saanudki, nimelt tammist üle ikka ei sõida ja vahepeal pidime oma kanuud käsitsi jõe teisele kaldale viima tammist teisele poole.

Ville ja Tihhon aitasid lahkelt kõiki teisi:

Ei oleks tahtnud süstaga sellisest kohast läbi liuelda:

Enne, kui uuesti teele asusime, pidasime maha pikniku. Olime autod jätnud kavalalt erinevatesse kohtadesse ja meie oma koos toidukraamiga seisis meid oodates mõnusalt muru peal. Olime kõik nii näljased! Esimene osa oli kestnud paar tundi. Värske õhk, mõõdukas treening - pole paremaid isutekitajaid. Sõime kõike, mida kaasa olime võtnud ja tuju oli ikka täiega hea.

Kõik pugivad ja on rahul:

Sünnipäevalaps:

Kõhud täis, asusime taas Võhandu jõele. Matkajuhi antud vestid olid nii head, sain oma telefoni nende esitaskusse pista ja muudkui pilte teha. Kes telo pärast väga muretsevad, neile muidugi ei soovita, sest üks käevääratus ja vees see ongi. Õnneks pole jõgi sügav, eks selle saaks kätte küll, kuid igaüks ise teab, kui veekindel ta telefon on. Tihhonil kogenud süstasõitjana oli ikka korralik veekindel kott kaasas, kus väärtuslikumat kraami hoida nagu telefon, rahakott ja kuivad riided. Ilma telefonita ma aga vee peale minna ei soovita, sest kuigi jõgi on madal, siis kärestiku kividesse või kaldalt vette ulatuvatesse okstesse kinni jäädes võib teinekord abi väga vaja minna.

Lisaks looduse nautimisele nautisime muidugi ka seltskonda. Proovisime aeg-ajalt võidu teha ning välja selgitada, kellel koostöö kõige paremini sujub. Ema ja Johanna olid enda jaoks leiutanud mingi hea numbrite süsteemi või oli see siis "vasak-parem"-süsteem. Igatahes liikusid nad hästi organiseeritult. Poisid olid samas jälle väga kiired ning jõudu täis. Meie Villega proovisime lõigata nurki ning teha võimalikult vähe tööd, et jõudu kauemaks jätkuks. See õnnestus meil päris hästi, lõpus olime ikka teistest kaugel ees.

Poistel oli väga lõbus:

Meil kõigil oli väga lõbus:

Eriti suurt muljet avaldasid liivapaljandid. Lõuna-Eesti on ikka nii ilus... Tartus üles kasvades ja koolis käies olen ju neid Taevaskojas nii mitmeid kordi näinud, kuid nüüd ei satu sinna nii tihti ja täitsa nostalgia tuli peale. Päike, liivakivi, männid - see on Eesti paradiis.

Perega koos looduses aega veetmine on aga mu isiklik paradiis.

Valgus nagu filmis:

Meie matka teine osa osutus palju kärestikulisemaks. Tihhon oli meid selle eest küll korduvalt hoiatanud ja üritasime kärestikku sissesõitmise reegleid meeles pidada (ikka "kolmnurgast" jne), kuid märjaks saime kõik. Vesi lihtsalt pritsis sisse, mitmel korral lausa nii palju, et oli tunne, et keegi justkui ämbriga oleks vett süstadesse kallanud.

Enne viimast kärestikku, nooled on abiks süsta- ja kanuusõitjatele, et nad teaks sobivamat kallast valida:

Pärast seda kaunist majakest otsustasime, et lõpetame selle päeva. Oleksime võinud ka veel kolmanda osa sõita, kuid olime juba niiiiiii märjad. Ema ja Johanna olid endale mingisugused kühvlid teinud kommitopsidest, millega nad vett välja said, kuid meil selliseid ei olnud ja tulime kokkulepitud kohas kaldale ära. Olime esimesed ning teised jälgisid meie eeskuju - ka neil ei olnud just kõige kuivem olla. 

Just niimoodi nägi välja meie süst pärast uhket matka: 

Mõni kogenum süstasõitja ehk küsiks, et miks me põllesid ei kasutanud. Põlled kuuluvad süstasõitmise varustusse küll, kuid suviti on siiski liiga palavad, et neid kasutada. Ma arvan ka pärast matka, et poleks vaja olnud, oligi lõbusam. :D Mina käisin süstast välja ronides veel täiega käna, libisesin sinna mutta pikali nagu väike notsu. Naersime Villega täiega! Oli see ikka üks lõbus päev.

Üks lõbus pilt läbimärjast Saarast alukate väel maantee ääres riideid vahetamas. Maas känkaras on mu läbimärjad retuusid. Pole isegi mitte piinlik:

Ütlen ausalt, see on siiani mu lemmik ema sünnipäeva tähistamine olnud. Teeks uuesti iga kell. Okei, ainult suvel, aga siiski! :D Samamoodi mõtlesin, et peaks tegelikult ka välismaal sama proovima. Näiteks Havail pakuti mitmeid kordi süstasõitu, aga siis ma ei osanud sellest midagi arvata. Nüüd tahaks küll väga minna.

Soovitan 100% kõigile - ilus loodus, mõnus kulgemine ja palju nalja!