Ja siis oli neid kolm (+ 5 miljonit)

Alustuseks - Sydney on ilus, see tõesti on. Vaade meie basseinikorruselt:

Hommikul võtsime rahulikult. Osa minust tahaks need Sydney päevad ainult meie AirBnB korteris veeta, vaadet nautida ning Netflixist "Sex Educationi" uusi osasid vaadata. 

Võib-olla vaid vahepeal 4 korrust üleval basseinis ujumas käia: 

Aga no ei saa, ei saa. Kuigi see kõlab ahvatlevalt, siis lihtsalt ei saa nii palju aega puhkamise peale panna, sest Sydney vajab avastamist ja mind alati tõmbab uute kohtade poole uusi kogemusi saama. Hommiku veetsime ikkagi rahulikult. Ma kirjutasin blogi ning käisimegi poisiga ujumas. Lisaks meile oli seal isa kolme lapsega, kes kõik umbes 8-12 vanuses. Isa istus diivanil ja tegi arvutis tööd, vahel rääkis telefoniga. Lapsed hullasid vees. 

Eile oli meil tegelikult päris suur päev - Hannah sõitis õhtul ära. Kuigi oleksime Hannahiga hea meelega edasi koos olnud, siis ta pidi tagasi kooli ja tööle minema ja see kõik ongi arusaadav. 

Felix teeb Hannahi õpetatud nalja nimega "Stinky feet":

Läksime Felixi ja Hannahiga hommikul veidi linna vaatama. Ville tegeles kämperi äraandmisega, mis kokkuvõttes hästi läks. See kompensatsiooni tagasiküsimine on veel lahtine, aga kuna nemad tegid vea ja tagastasid meile tagatisraha tunduvalt varem, siis vähemalt ei saa nad sealt muud raha maha võtta (katkine tagatuli ja teemaksud, mida alguses mainisid, et võtavad). Kummaline situatsioon. 

Tavaline Sydney kesklinnatänav. Vana ja uus segamini: 

Alustasime kolmekesi Sydney Tower Eyest. Minu meelest on sellised kõrged kohad head, et linnast paremini aru saada. Sydney on ikkagi nii suur, siin on üle 5 miljoni inimesi. Samuti on see hästi "säbruline", st rannajoon ei ole sujuv ja linn on nagu ämblik laiali. 

Klaasist ja kivist Sydney: 

Roheline väikeste majadega Sydney: 

Sinise vee ja lugematute praamidega Sydney: 

See oli üks tore käik. Isegi Hannah, kes kõrgust kardab, oli nõus veidi aknale lähemale tulema. Kõrgusekartuse raviks pidi ekspositsioonitehnika päris hea olema!

Edasi läksime vaatasime soovitatud St Mary katedraali üle - kohalik gooti stiilis kirik. Ütlen kohe, et oli küll ilus, aga no ei jätnud suuremat muljet. Jah, see punane kivi oli lahe: 

Samas jälle olles näinud sadu kirikuid üle terve Euroopa ei avalda see ehitis muljet. See on lihtsalt nii kummaline, kuidas erinevates kohtades peetakse vaatamisväärsusteks erinevaid asju. Jah, kui eladki siin, siis võib see kirik äge tunduda. Maailma mastaabis on see lihtsalt... suvaline kirik. Priviligeeritud jutt, ma tean. 

Järgmine vaatamisväärsus - Kuninganna Victoria Ehitis - oli ägedam. Tegemist on romantismistiilis majaga keset klaasist pilvelõhkujaid, mis mõjub eriti huvitavalt. 

Queen Victoria Buildingu sees on vanaaegse stiiliga poed ja poetänavad, imekaunis kellatorn ja mosaiikpõrandad. Tõsiselt ilus koht, romantiline. 

Väga ebaromantiliselt võtsime sealt Boozti smuutisid ja sõime ühes kohvikus. See tähendab, et mina sõin. Hannah ei leidnud midagi, mida süüa. Ta oli enne reisi ikka väga närvis. Teekond koju tuleb ilmatuma pikk, juba esimene lend Dohasse on 15 tundi. Felixile saime Hannahi abiga siiski pool avokaadot sisse.

Hommikupooliku lõpuks oli Felix juba väsinud ja nutune. Eks kõht oli tühi ja lõunaune aeg ka. Nende linnapäevade miinus ongi see, et Felix ei saa hästi lõunaund teha. Nad küll koju jõudes Villega mõtlesid proovida, aga Felix oli nii vastu. Saime talle hoopis saia ja juustu sisse ja eluvaim tuli sedamööda samuti. 

Mina plaanisin pärastlõunal igasugu asju teha, aga uskuge või mitte - jäin magama! Seda asja pole väga, väga kaua aega juhtunud. Ma ei ole lõunaune-inimene, need panevad mu pea valutama. Pikutasin aga voodis ja lihtsalt kustusin ära. Ilus vaade, pehme voodi... Nii see uni tuleb. 

Siis oligi aeg korterist välja minna - viimane kord kõik me neljakesi. Hannah lennukile ja meie sõpradele külla. Hannah oli jätkuvalt närvis, kuid üritasime teda rahustada, et oleme telefonikõne kaugusel, tal on palju kogemust, ideaalne inglise keel jne. Tal tõesti on omajagu kogemust, pole esimene kord pikki lende teha. 

Tegime lõpupildi: 

Aitäh, kallis Hannah, selle aja eest, mille meiega veetsid! Oled imearmas inimene ja nii kallis nii meile kui Felixile. Keegi, keda saab usaldada. Seikluslik nagu me ise! Aitäh-aitäh-aitäh! 

Hannah ise ütles, et ta tuleks meiega teinekordki reisile, aga kindlasti mitte matkaautoga. :D Pole hullu, ka meie ei taha matkaautoga enam minna! 

Kõrvalmärkusena võin öelda, et Hannahil ei läinud lennujaamas kõige paremini, sest pika lennu Sydney-Doha-Oslo-Tallinn viimane ots ehk Oslost Tallinna oli tühistatud ja selle asemel oli talle saadetud pilet, mis läks Tallinnasse kaks päeva varem (?!?). Suure pusimise tulemusel nad kuidagi said kohvri ikkagi Tallinna registreeritud, et Hannah ei peaks seda Oslost uuesti välja võtma, aga eks näis, kuidas päriselt läheb. Ühtegi teist otselendu sel päeval Tallinna ei lähe. Ilmselt pannakse ta Riia kaudu lendama. Uuh, see tuleb pikk sõit. Pea vastu, Hannah! Palusime, et ta meid kogu aeg kursis hoiab ja kui nad ise piletit ei leia (kuigi kindlasti peaksid), siis ostame kasvõi kohe uue pileti Oslost koju. 

Rahustav pilt nende ilusate jakarandapuudega, mis just praegu õitsemas on. Kaua see ilu ei kesta: 

Meie aga läksime kohalikele Austraalia eestlastele Liivikale ja Roelile külla! Jee! Ah, see oli nii vinge. Liivikat tean juba Tartu-aegadest, Roel on ta belglasest abikaasa. Mõlemad on Sydneys elanud üle 5 aasta, kuigi tulid siia vaid kaheks. Liivika on õppinud matemaatilist statistikat ning Roel samuti, nüüd lausa töötavad samas ettevõttes, kes pakub konsultatsioone väga erinevatele firmadele. Nad tegelevad peamiselt andmetega vastates küsimustele nagu "Kui palju peaks sellises vanuses inimene sellise taustaga liikluskindlustuse eest maksma?" ja "Mis oleks kõige kasulikum viis kuidas ettevõte saaks sellises olukorras kasumit suurendada?" Eesti keeles on selle ameti nimetuseks aktuaar ehk kindlustusmatemaatik, kuid nagu Liivika ja Roel ütlevad, siis Eestis ei ole nende jaoks praktiliselt üldse tööturgu. Austraalias on tööd väga palju ja nad teevad seda hea meelega, sest töö on tõesti huvitav. Neil läheb väga hästi. 

Jalutasime ringi, nad ütlesid, et see on tavaline Austraalia tagahoovitänav, kus pole muud kui garaažid ja prügikastid:

Liivika ja Roel elavad ilusas linnaosas, kus on palju rohelust, aga mis on hea transpordiühendusega kesklinnale. Nende kontorit võin lausa nähagi, kui basseinikorruse aknast Ooperimaja poole vaatan. Liivika ja Roel ütlevad, et kui Austraalia oleks Euroopale lähemal, siis poleks mingit küsimust - nad jääksid siia alatiseks. Kuna aga see on nii kaugel, siis pole nad kindlad. Austraalia on Euroopast ikka väga kaugel. Nad küll üritavad Belgiat ja Eestit külastada võimalikult tihti, kuid see pole ikkagi sama, mis kohapeal elamine. Eks näis. 

Meil oli koos väga lõbus! Käisime restoranis. Tahtsin meie kõigi söökidest pilti teha, aga sain ainult oma kõrgustesse tõusva kana fajita pildile. :D Teised võtsidki burgereid jms, tuttavad toidud, see minu kana oli välimuselt hoopis teistsugune. 

Edasi jalutasime nende korterisse. Neil on imekaunis 2 magamistoaga korter. Nad ütlesid, et enne piisas neile ühest magamistoast ka, aga kui koroonaga pidi pidevalt kodus olema, siis tundsid, et suurem pind on parem, saavad mõlemad rahulikult kodukontoris tööd teha. Nii vinge oli näha seda kultuuride segu, mis kodust peegeldus. Belgia, Eesti ja Austraalia - kui lahe! Roel räägib muide üllatavalt hästi eesti keelt, on võtnud erinevaid kursuseid ning tal oli isegi kirjasõber Leelo - keegi daam Peipsi äärest. :D Felixiga suutis ta igal juhul päris mitmeid lauseid vahetada ja nad said teineteisest aru, kuigi enamasti rääkisime inglise keeles. Liivika ütles ka, et see kahe keele vahel vahetamine nõuab nii palju ajuressurssi, et õhtuti ta ei jaksa veel eesti keeles ka rääkima hakata. Tean täpselt, mida ta tunneb, mul endal on ka tööpäeva lõppedes soome ja eesti keel täiesti pudru ja kapsad. Õnneks Ville saab mõlemast aru. 

Nii põnev oli kuulata neid lugusid, võrrelda (reisi)kogemusi, nautida seltskonda. Nii põnev! 

Tulime taksoga koju viimasel hetkel, et Felixit magama panna, aga õnneks täna saab jälle. :) 

Õhtu hilisema tunni veetsin vaadet nautides. Üksinda pimedas toas tulukeste taustal - kirjeldamatu. Ei oska muud öelda, kui - kes teab, see teab. 

Uus hingamine

Eile oli meie viimane päev kämperis. Võiks öelda, et kurbmagus hetk, aga ei - see oli ainult magus. :D Me olime kõik nii väsinud sellest matkaautost, et ootasime selle äraandmist pikkisilmi. 

Mälestuspildi tegime ka ikkagi: 

Hommikul pidime muidugi pakkima. Oh, seda segadust. Õudne, kui palju asju meil igasugustes kappides ja sahtlites oli. Samas kõik asjad mahtusid enam-vähem kohvritesse ära ka. 

Sydneysse oli tegelikult ainult 2,5 tundi sõitu, aga otsustasime, et teeme selle siiski pooleks ja nii ma otsisingi meile vahepeatuse Newcastles, "väikelinnas" teel Sydneysse. See väikelinn oli tegelikult umbes Tallinna-suurune, kuid võrreldes Sydneyga oli kaardil nagu küla. 

Ilm oli vahelduseks jälle päris soe. Viimastel päevadel see ikka kõigub meeletult. Hommikul võib vabalt olla 14 kraadi ja siis mingi hetk päikese käes on 30. Ulme! Olime pakkimisest nii higised ja kämperis oli tagapingil taas saun, seega ujumine oligi heaks vahelduseks. Meie sihtpunktiks sai Bogey Hole. 

Bogey Hole on looduslik kivine bassein rannas. Okei, see on peaaegu looduslik, sest sinna on ehitatud ikkagi trepid ja mingi väike kaunistav kett-aed, millest laine tulekul kinni saab hoida ja millest edasi minna ei soovitata. 

Koha kõige vägevam külg oligi selles, et sai seal basseinis suuri mitmemeetriseid laineid vaadata ja siis veidi värisevate jalgadega tõdeda, et nad ei tulegi sulle täies mahus peale, vaid murduvad basseini serval.

 

See vaatemäng oli lihtsalt imeilus. Ville oli muidugi see julge, kes kohe keti juurde seisma läks, meie olime Hannahiga lihtsalt basseinis ja nautisime elamusi. Felix ei tulnud üldse vette, aga see oli ka ette teada. Talle sellised lained ei meeldi. 

Edasi tegime veel väikese jalutuskäigu otsa. Ilus ilm, hea tuju, kuidagi mõnus kohe. Eile oli pühapäev ja nautisime seda, et nägime kohalikke puhkamas. Erinevad grupid istusid pargis murul, pidasid piknike. Lapsed ja koerad ja naer. Milline oleks Eesti, kui aastaläbi oleks suvi? Kui pärast tavalist tööpäeva saaks alati parki piknikule minna? Kui pühapäeva pärastlõuna ühisgrillil burgereid tehes oleks tavaline? Siin Austraalias on kerge energia, palju kergem, kui Eestis ja eks see suuresti sellest ilmast tule. 

Lõunaks proovisime esimest korda ära nende kiirtoiduketi Hungry Jack's. Kartulid olid mu jaoks kaugelt liiga soolased, aga taimne burger okei. Ville kurtis, et tema lihaburgeri vahel oli liiga vähe rohelist. 

Ootasin küll linna väga, kuid asi, mida ei oodanud, olid ummikud... No appi... Kuidas saaks nii linna kui metsiku looduse mõlemad korraga? Peab veel leiutama. 

Kesklinnas ise jäi suu lahti. Nii suured ja ilusad majad, millised vaated! 

Sydneysse jõudes leidsime kerge vaevaga oma AirBnB korteri üles. Halleluuja! Aitäh, mineviku-Saara, et sul oli oidu pärast pikka kämperireisi meile ilus koht broneerida. Ja veel milline! Halleluuja!!!

Ma muidu kämperi kohta ütleks, et nüüd ei tahaks enam pikka aega, aga juba mõne päeva pärast hakkame uuesti pihta. :D Ma ei tea, kas nutta või naerda. Seniks naudin neid imeilusaid vaateid Sydney kesklinnas.

Siin on nii palju ruumi! Pärast väga kitsast elamist tundub korter nagu ballisaal. Ruumi pesta, ruumi laua taga istuda, ruumi diivanil istuda. Diivan, mis pole samal ajal voodi! See on paradiis. Ja vaade on taevalik.

 

Otsustasime pärast pesemist ja sisseseadmist (loe: kogu korteri oma kraamiga katmist), et lähme jalutame veidi linnapeal ka. 18 minutit jalutamist oli Sydney ooperimajani ja sinna me teekonna ette võtsime. 

Vaikselt hakkas pimenema, majadel süttisid tuled. Ideaalne hetk. Meil oli nii tore! Ville puhkas korteris, ta oli just saanud kämperi kuhugi tänavale parkida ja tahtis veidi aja maha võtta. Meie aga tegime jalutuskäigu, nautisime seda hiiglaslikku kummalist ooperimaja, mille järgi kõik aru saavad, et tegemist on Sydneyga. Lihtsalt nautisime. 

Kojutulles vaatasime üle pika aja telekat. Võinoh, Felix vaatas. Netflix oli sees ja Shrek läks peale. Mitte küll kauaks, sest järgmine peatus me seikluses oli mõnus suur pehme voodi, kus madrats ei käi miljoniks tükiks. 

Okei, Hannahi pildilt tundub, et me kõik vaatasime ikkagi. :D 

Just sellist elu mul ongi vahelduseks vaja. 

Reisiväsimus

Teate, mul on väsimus peal - reisiväsimus. Täpselt pool reisi on läbi ja tunnen, et vajan paari päeva rahu ja vaikust, siis jaksan edasi. 

Ega ei aita muidugi ka see, et hoolimata ilusast õhtust hakkas öösel sadama ja muudkui kallas ja kallas. Loomulikult lekkis seda vihma ka kämperi sisemusse. Keset ööd tulid mul sellised paranoiad voodi märjaks saamisest, et kolisin poiste juurde magama. Seal, nagu ikka, magasin väga kehvasti. Keegi alati siputab, kellegi jalad on kellelgi näos, kitsas on jne. Ma olen ilmselt väsinud ka sellest, et olengi lihtsalt väsinud. 

Hommikul kui Ville kämperit koristama hakkas, siis leidis ta seda vett ikka igalt poolt. Kappidest tõstis kühvliga vett välja, seda oli konkreetselt mitu sentimeetrit. Rätikud olid läbimärjad. Külm oli. Sadas ikka veel. Olime kõik kuidagi õnnetud. 

Meie tavaline hommikune vaade elule, kus Ville koristab, Hannah räägib Felixiga (sageli inglise keeles, sest Felix tahab) ja Felix on lõpuks Hannahi pealambi kätte saanud. Mina kirjutan kusagil taustal blogi.

Muide, Hannah on pärit kakskeelsest perekonnast ja ta räägib tihti Felixiga inglise keeles. Ma arvan, et see on ka keele arengule kõvasti kaasa aidanud. Näiteks fraas "stinky feet"on meil juba vana nali ja selle algatas Hannah juba kaua aega tagasi, üle aasta kindlasti. Nüüd teeb Felix seda nalja juba ise.

Hannah ja Felix oma koaalamänguasjadega: 

Eile oli muide jälle kämperi halli vee tühjendamise päev, seekord läks sujuvamalt. 

Felix naudib iga sekundit eesistmel: 

Panime kiiresti asjad kokku ja läksime restorani, mis sellel varasel tunnil (ikkagi enne 10 AM) lahti oli - pitsakoht. Sõime hommikusöögiks suured pitsad ning hammustasime midagi magusat peale. Kui soolaste toitudega olen võõrsil ettevaatlik, siis magustoite proovin hea meelega väga erinevaid. Täna vaatasin, et seal on mingi huvitav kreemiga toru, mille kohta poemüüja ütles, et see on "Cream Horn" ehk kreemisarv. Võtsin selle, oli päris tore. Mitte kõige parem, aga laheda kujuga kreemi-lehttaignamaiustus. 

Ida-Austraalia tavaline saiakestelett: 

Kohalik kirik, mille aknal on kured ja muu loodus. Lihtsalt imeilus: 

Ja siis võiski sõit alata. Meil on nüüd Sydneysse ainult mõned sajad kilomeetrid, saame rahulikult võtta. Mina teen sõidu ajal enamasti proof-readingut oma sõbranna raamatule või kuulan audioraamatut, hetkel on käsil Taylor Jenkins Reidi romaan "Maybe In Another Life". Ville kuulab ka audioraamatut, Hannah loeb oma paberraamatut või magab, Felix kas magab, vaatab aknast välja või mängib oma autode või kleepsuraamatuga. Ta on meil ikka uskumatult tubli matkabussipoiss. Väga, väga hästi saab hakkama. 

Juba 2 tunni pärast olime tänaõhtuses peatuspaigas - Port Stephensis. See on jälle koht, mida mu isiklik Austraalia-eestlane Liivika mulle soovitas. Mõnus linn tundub olevat oma puhkusehõngu ning imeilusa sinise merega. 

Esimene peatus oli taaskord Koaalade Varjupaik ja haigla. No kui juba neid vaadata saame, siis võtame viimast. Megailusasti korraldatud, õppisin nende loomakeste kohta veel rohkem juurde, kuigi olen neid teadmisi juba mitu päeva kogunud. Mida põnevat siis teiega jagada? Näiteks seda, et koaalad magavad 18-20 tundi ööpäevast. Nad suudavad oma eukalüptilehti süüa ainult abistavate soolebakterite toel, muidu oleksid eukalüptilehed neilegi mürgised nagu nad teistele olenditele on. Koaalad võivad väga kõvasti hammustada ja ka küünistada. Koaaladel on esikäppadel kaks pöialt. Lahedad faktid, onju? 

Jalutasime seal ringi ja lihtsalt nautisime. Ville magas kämperis. :D Tal oli ka öösel raske nii suure seltskonnaga. Koaalad magasid puu otsas: 

Mul vedas tohutult, sest nägin haigla aknast sisse vaadates seda, kuidas parasjagu üks viga saanud koaalake arstikabinetti toodi. Nad tõid ta mulle akna juurde vaatamiseks ja jälgimiseks. Tegid nunnule kaks rahustavat süsti, et uuringuid teha nagu rötgen ja verevõtmine jne. Seletasid mulle seda läbi akna, neil oli mingi kõlar, millesse said rääkida ja teisel pool akent ma siis kuulsin. Väga armas neist, ma olin seal ju ainuke. 

Need koaalad on olnud selle Austraalia reisi üks kõrgehetki ja seda meile kõigile. Koaalasid ei leidugi mitte kusagil mujal kui Austraalias ja ma olen nii õnnelik, et oleme seda kõike kogeda saanud. 

Felixi käsi ja koaala tagajalg, millel on ainult üks pöial: 

Enne karavaniparki külastasime ka vaateplatvormi, kust kogu Port Stephensoni näha oli. Need vaated olid tõepoolest ilusad. See meri meeldib mulle kõige rohkem - mis värv! Meri ja rohelus kokku on lihtsalt paradiisi sümboliks. 

Ja edasi otsustasin, et vot ma ei teegi mitte midagi. Ville läks rattaga sõitma, Hannah merre ujuma, aga mina oli lihtsalt kämperis. Tegime Felixiga küüned korda, käisime temaga mänguplatsil (Ville oli temaga enne juba ujuma jõudnud) ning sellises wannabe arcade-toas. 

Mängutoas olid peamiselt need nännimasinad, kus kolmeharulisega saab proovida asju kätte saada. 

Kulutasin 9 eurot, mille eest ta masinast kaks väikest jullat sai. Ärimudel töötab, ilmselgelt. 

Mänguväljakul proovis Felix teiste laste juurde minna, aga nad olid seekord veidi liiga suured ta jaoks. Kuna tegemist oli laupäevaga, siis on karavaniparki kogunenud suuri seltskondi lastega, kes kampades liiguvad. Kui Eestis oleks aastaläbi selline ilm, siis ilmselt peaks ka perekonna kokkutulekuid ja tähtpäevi kusagil karavaniparkides. 

Ville aga nautis kauneid vaateid ja head sööki - täitsa üksinda! Ei, me ei ole tülis, muide. :D Lihtsalt oligi selline tunne, et tahtsin puhata ja mitte midagi teha. Hiljem tegin tööd ka, see ka struktueeris kuidagi. 

Hannah nautis üle pika aja ujumist. Ütles, et pigem Eesti suvi, aga ujutav. 

Olen täna õhtul tubli olnud ja igasugu asju ära teinud. Ka selle blogiposti. Peaks vist põhku pugema ja oma viimast ööd kämperis nautima. Noh, nii palju, kui see võimalik on. :D Hoidke mulle pöialt, et vihma sadama ei hakkaks!