Sinine esmaspäev

Täna läks meil päris palju asju metsa, kuid üritan siiski hoida rõõmsat joont ja enamasti see õnnestub. Kui ei, siis mõtlen oktoobri lõpule Eestis ja võrdlen seda Austraaliaga siin ning ei kurda üldse. 

Sinisega ka alustame: 

Magasime kõik üsna okeilt, kuigi Hannah pidi minu ja Ville norskamist taluma, mis samas pole samuti midagi uut. Mina ise magan üldse nagu kott, jään magama ca 30 sekundiga ja ärkan hommikul nii, et midagi ei mäleta, ma väga naudin oma unesüsteemi. Teistel nii kerge pole. Eriti palju sakib muidugi, kui Felix 5.30 ärkab nagu täna. Proovisin temaga õue minna, et teised veel magada saaksid, aga väga ei õnnestunud. Tema tahaks ikka ainult matkaauto roolis istuda ja nuppe vajutada. 

Veidi hiljem, kui kõik üleval olime ja ma tundsin, et nii võiksin terve päeva veeta: 

Hommikul oli meil esmaspäeva puhul üks siniste silmadega üllatus ka - lind nimega Blue-faced honeyeater tuli otse laua peale ja tahtis hakata kotist saia võtma. Koti panime aga kinni ja nii võttis ta Felixi kausist hoopis müslit. Kavalpea! Väga ilus kavalpea iseenesest. 

Punase peaga musti harjakalkuneid liikus ka igal pool ringi. Olid teised laua peale jäetud salfrätipakki rappinud - rätikud mööda maad laiali, pakis suured nokaaugud sees. No on elajad. 

Pärast hommikusi toiminguid (mis meil järjest sujuvamalt lähevad), läksime taaskord kämpimisplatsi lähedal oleva rannanuki juurde "matkama". "Matkama" on jutumärkides, sest kuigi tahtsime matkata, siis leidsime vaid jalutuskäigu vaateplatvormile. Ei kahetse ikkagi midagi - vaated olid imeilusad ja jalutuskäik mõnus mis sest, et suurt kardiot teha ei saanud. 

Taaskord - mingi "suvakas tavaline rand": 

Ilus Hannah: 

Ilus pere: 

Vaade teisele poole lahele oli ka nii ebamaine. Liivadüünid sinise ookeaniga. Siia oleks võinud kauemaks uurima jääda: 

Asusime siiski teele. Olin lausa eelmisel õhtul (!) üle vaadanud kohad, mida järgmine päev külastada võiks ja ka lõpp-sihtpunkti paika pannud. Oh, kuidas ma oleks tahtnud, et mul oleks parem eeltöö tehtud. Samas jälle - kuidas seda siis üldse teha? Ma ei tea, kui palju me sõita jõuame, mis juhtub, mis piirkonda peatuma jääme jne jne. Ikkagi oleks pidanud rohkem vaatamisväärsuseid kaardile panema, oleks aidanud. Ma tegin küll elu kõige suurema reisiettevalmistuse, kuid see osa jäi nõrgaks. Saab paremini ja tulevikus üritangi veel rohkem ettevalmistusi teha. 

Pärast pooleteisetunnist sõitu jõusime minu valitud vahepeatuseni - Mystery Craters. Tundus olema laheda maastikuga koht kellegi eramaal, mida piletiraha eest vaatamas saab käia. Selline väike, aga äge koht. Aga no issakene, see oli ju esmaspäeviti kinni. Miiiiiks... 

Kuna seisime mingi lambise põllu peal kellegi eramaja taga, siis ei tahtnud ka sinna kauaks jääda. Otsustasime, et sõidame ühe jutiga lõpp-peatusesse välja. See oli muidugi efektiivne, aga väga, väga, väga väsitav sõit. Kõigil oli juba niiiiiii kopp ees. Mina juhtisin ja kuulasin "Printsessi päevikud" lõpuni, Hannah istus vahelduseks ees. Ville istus Felixi suureks rõõmuks taga, aga telefonis passimine ajas tal südame väga pahaks ja taga on kuum ka. Ees paneme maksimaalse tuulutuse nii, et on külm ja taga on ikka nagu saunas. See on üks selle matkaauto suuri miinuseid. 

Täna öösel oleme me kohas Hervey Bay. Juba eile vaatasin, et super, siin on ju võimalik vaalavaatlusele minna. Esialgne plaan oligi minna homme hommikul kohe varakult ja siis edasi Brisbane sõita. Kuna meil aga päevane atraktsioon ära jäi, siis oleks jõudnud ka keskpäevasele vaalavaatlusele ja seda juba täna, saaks homme Brisbanes kauem aega veeta. Paraku aga guugeldas Ville seal tagapingil, mis ta guugeldas - kõik laevareisid on välja müüdud. Eks ta loogiline ole, aga selle peale ma nagu üldse ei tulnud. Olime kõik juba nii elevil vaalavaatlusest ja puha, aga tutkit. Olimegi kell 13 kohal oma ööbimispaiga juures ja 0 plaani. 

Kuniks teised kämperiplatsi otsisid läksime Felixiga kahekesi akvaariumisse hoopis: 

Akvaarium oli väike ja nunnu, samas piisavalt põnev, et Felixi tähelepanu hoida. Uurisime ja puurisime, pühendusin talle täielikult. Tundsingi, et viimastel päevadel oleme vähe kahekesi olnud. Hea ühenduse taasloomine oma pojukesega. 

Kalad olid muidugi väga ilusad. Nägin mõnda, mida Hawaiil nägime ja mis just Hawaii vetes elavadki. Maailm läheb järjest väiksemaks. 

Üks küsitav koht oli nägemine, kuidas nad turistidele tasulist kilpkonnadega ujumist pakuvad. Need merikilpkonnad on seal samas olnud pea 30 aastat (merikilpkonnad elavad umbes 120-aastaseks) ning bassein ei ole üldse suur - 10x20 meetrit ehk? Terve pere siis ulpis selle kahe suure loomaga. No ikka veidi liiga... Teate küll. 

Kalade söötmise aeg oli äge! Felix sai ka ühe kalakese haidele ja raile visata. Tädi korraldustest inglise keeles sai kuidagi väga hästi aru ja kui viimane küsis: "Are you alright?", siis näitas talle ainult ületõstetud pöialt. Lapsed on käsnad.

Tagasitulles tuli Ville meile poole tee peale vastu, mis oli ülihea üllatus, kuna mu õlad olid pmst täiesti kanged selle juraka tassimisest. Temal oli muidugi hea päev. 

Läksime kõik koos Hervey Bay ühe kõige kuulsama vaatamisväärsuse juurde, milleks on Urangan Pier - suur muul, kuhu saab jalutada. Ühest otsast teise on lausa 1163 meetrit (üle kilomeetri!). Vaat see oli üks õige päeva matk, eriti veel, kui Felix ise kõndida ei taha. Õnneks osaliselt ikkagi kõndis ka. 

Muulimatka lõpuks oli poiss juba päris näljane ja eks me ise ka. Polnudki päeval midagi muud söönud kui krõpsu ja küpsist, mida bensukast haarasime ja puuvilju, mida Hannah lahti oli lõiganud. Meie eesmärgiks sai otsida kohta, kus friikaid pakutakse, aga no ei leidnud. Felix oli juba nii õnnetu, kui järgmises kohas taas öeldi, et ei ole, et hakkas Ville süles nutma. Vaene näljane poiss. Õnneks saime ta nõusse ikkagi sinna samma jääma. Kui õunamahl juba veidi veresuhkrut tõstis, siis oli nõus isegi pitsat sööma: 

Austraalias olles on uus lemmiklimps tekkinud: 

Pärast pitsat oli muidugi kämperiplatsi mängunurga ja basseini aeg. Üks asi, millega ma üldse ei arvestanud (panen selle pigem kogenematuse kui loogika puudumise süüks), on karavaniparkide kvaliteedi kõikumine. Karavanipargis olek moodustab nii suure osa matkabussiga reisimisest, et neid oleks pidanud hoopis hoolikamalt uurima ja mitte jätma kõike viimasele hetkele ning toetuma vaid mobiiliäppide poolt pakutud infole. 

Meie tänases parklas on ilus aed ja mänguplats ja kööginurk ja pesuruum ja duširuum... Asub see linnas sees, seega pood on vaid jalutuskäigu kaugusel. Kõik on puhas, steriilne isegi, aga samas mitte liiga. Eilse metsa ja metsaelukatega ei anna võrreldagi. Lahe vaheldus muidugi.

Hannah läks üsna varsti pärast ankru heitmist jalutama. Ka temal polnud kõige parem päev - selg valutas, pea valutas, voodi on ebamugav (+ ta küll seda ei ütle, aga ilmselt meie norskamine ka ikka omajagu ebameeldiv), unegraafik veidi sassis. Kõndis üksinda linnas ning nüüd toimetab köögis kooliasju teha. 

Ma pesin pesu ja võrdlesin Elizabeth II päid 1-dollariste tagaküljel: 

Huvitav päev oli, väga sinine esmaspäev, aga samas ma ei tunne kurbust. Olen vist arenema hakanud.