Tegelikult ei ole. Me oleme matkaautoga varem ka sõitnud, tegime ju Pärnumaal SELLE tripi. Aga no ikka on tunne, et pole kunagi midagi sarnast teinud. Hommikul olime kohe närvis, me kõik. Tegelikult oleme terve päeva närvis olnud. Täna ei olnud just eriti hea päev, ausalt öeldes.
Kell 10 pidime AirBnb toa ära andma, aga autoputka tehti lahti alles kell 9. Alles selle pärast, et selle üleandmisega läheb meeletult aega. Kes kunagi rendiauto on võtnud, siis see teab, et no 20 minutit ikka läheb. Campervaniga on asi teine, sest läheb ikka no tund ära. Nad näitavad, kus midagi asub, kus nupud gaasi, vee, ventilatsiooni, elektri jms jaoks on. Tehnika! Kuna ma kella kümneks tagasi ei jõudnud, siis Hannah vedas kohvrid toast meie ilma liftita 3. korruse korteri ukse taha ja jättis need sinna ning läks Felixiga võtmeid ära andma. Tulime Ville ja campervaniga tagasi veidi pärast kümmet ning võtsime nad kähku peale, Ville läks 3. korrusele kohvreid tooma. Närviline, närviline.
Pärast kiiret peatust Bunning'sis (Austraalia Bauhof vm) alustasime oma sõitu. Plaan on meil siis järgmine: sõita umbes kahe nädalaga mööda Austraalia idarannikut Sydneyni välja. See on umbes 2600 kilomeetrit ja väga, väga palju vaatamisväärsusi teel.
Meie teekond lõunasse ei alanud siiski viperusteta. Olime umbes 20 kilomeetrit sõitnud, kui autol mootorituli põlema läks. No muude tuledega saaks enamasti veel hakkama, aga see mootorituli on küll liiast. Egas midagi - keerasime otsa ringi ja sõitsime tagasi, nii nad meile telefonis juhendasid. Otsustasime ka Felixi tooli välja vahetada, sest see oli ohtlikult suur.
Ville pani meid Hannahi ja Felixiga kaubanduskeskusesse maha ning läks ise autoga kontrolli. Kontrollis öeldi talle, et neil pole muud teha kui auto välja vahetada. Ville hakkas seal siis kõiki meie kompse ühest autost teise tõstma. Meie aga ostsime nii kaua vetsupaberit, märgasid salfrätikuid, õunamahla, Felixile uued plätad ja lõunasöögi. Lisaks hankisin veel 3 tuubi aaloega päevitusjärgset kreemi, sest mu tagumik oli nii-nii-nii valus, väga halb oli istuda. Ka õlad olid valusad ja Villel kogu selg. Jõhker on see päikesepõletus. Absoluutselt ei salli seda.
Poodlemisest väsinud:
Kui lõpuks uude autosse saime ja teele, oli kell juba 14.00 - liiga palju. Pärast lõunasööki teel jäid Felix ja Hannah praktiliselt kohe magama ja meie Villega plaanisime päevast teekonda. Meil olid valmis vaadatud peatuspaigad, kuid kuna me pimedas sõita ei taha, siis oli selge, et ega me mingeid suuri haake või peatuseid teha ei taha. See oli okei, me polnud kurvad, täna on ikkagi matkaautoga tutvumise ja sellisesse elustiili sukeldumise päev. Võtame rahulikult.
Cairnsist välja saades olid vaated imekaunid - metsad, mäed, laiad teed ja rohelus.
Banaanifarmid, kus ka eestlased tihti tööd teevad:
Ühe väikese peatuse õnnestus siiski teha - Josephine Falls. Parkisime oma camperi ära ja hakkasime läbi metsa koskede poole jalutama.
Poiss on nagu takjas Ville küljes, ahmib seda matkaauto asja sisse igal minutil. Tahab kõike-kõike ise teha, kõike ise otsustada. Oli ka temale üks närviline päev, kuigi oluliselt põnevam ja rõõmurohkem. Ta ootas seda matkaautot niiiiiii kaua.
Parklas nägime lindu nimega Australian Brush Turkey ehk tõlkes Austraalia Harjakalkun. Loomulikult elab ainult Austraalias ja ei kusagil mujal. See on ikka nii põnev, et saab täiesti uusi loomi ja linde näha. Minu jaoks on see põnev.
No vaadake neid puid:
Olime esimest korda Austraalia metsas. See lõhn ja helid ja puud ja tunne, see oli midagi erilist. Võtsin teadlikult selle hetke, et see tunne meelde jätta. Uus loodus, siin me oleme.
Jalutasime koskede juurde - nii vinged! Lahedamad kui Balil, sest ruumi oli rohkem. Inimesed küll ujusid ja lasid liugu ja mängisid vees, aga järjest allapoole tulev vesi väga suurte kivide peal oli imeline vaatepilt. Kahju, et me ujukaid ei võtnud! Tagasi ka ei saanud minna, sest aega oli liiga vähe.
Ville läks korra jalgupidi vette:
Perepilt:
Tegelik perepilt:
Edasi sõitsime peaaegu ühe jutiga 2 tundi ja 40 minutit meie selleöisesse matkaauto-majutusse. Vaatasin selle välja teel olles ja olin ilmselt veidi liiga optimistlik, oleksin võinud vist lähemale võtta, viimased pool tundi sõitsime ikkagi pimedas, mida me tegelikult teha ei tahtnud. Edaspidi tahaks peatuspunkti jõuda hiljemalt kell 5 õhtul, sest päike loojub kell 6.
Peatusime korra ka ilusa vaate juures - Hinchbrook lookout. Nägime rahvusparki ja saari ja märgala. Seal on kindlasti palju krokodille. Nii ilus valgus:
Camperiplatsile jõudsime pimedas. Päris vastik oli keset seda segadust asju korda ajama hakata, kondekas huugas ja meid oli liiga palju, et mugavalt ära mahtuda. Palav, väsinud, ikka veel omajagu närvis - selline see meie õhtu oli.
Nüüd oleme Hannahiga ühisköögis. Mina kirjutan blogi ja Hannah teeb oma ülikooliülesandeid, tal on parasjagu käsil magistri lõpuaasta. Ümberringi räägivad camperinimesed oma kogemustest teel. Tundub lõbus kamp iseenesest. Ehk mingis kohas teen rahvaga juttugi, aga täna ma ei jaksa.
See on meil esimene kord. Homme on juba sujuvam.
No comments:
Post a Comment