Reisiväsimus

Teate, mul on väsimus peal - reisiväsimus. Täpselt pool reisi on läbi ja tunnen, et vajan paari päeva rahu ja vaikust, siis jaksan edasi. 

Ega ei aita muidugi ka see, et hoolimata ilusast õhtust hakkas öösel sadama ja muudkui kallas ja kallas. Loomulikult lekkis seda vihma ka kämperi sisemusse. Keset ööd tulid mul sellised paranoiad voodi märjaks saamisest, et kolisin poiste juurde magama. Seal, nagu ikka, magasin väga kehvasti. Keegi alati siputab, kellegi jalad on kellelgi näos, kitsas on jne. Ma olen ilmselt väsinud ka sellest, et olengi lihtsalt väsinud. 

Hommikul kui Ville kämperit koristama hakkas, siis leidis ta seda vett ikka igalt poolt. Kappidest tõstis kühvliga vett välja, seda oli konkreetselt mitu sentimeetrit. Rätikud olid läbimärjad. Külm oli. Sadas ikka veel. Olime kõik kuidagi õnnetud. 

Meie tavaline hommikune vaade elule, kus Ville koristab, Hannah räägib Felixiga (sageli inglise keeles, sest Felix tahab) ja Felix on lõpuks Hannahi pealambi kätte saanud. Mina kirjutan kusagil taustal blogi.

Muide, Hannah on pärit kakskeelsest perekonnast ja ta räägib tihti Felixiga inglise keeles. Ma arvan, et see on ka keele arengule kõvasti kaasa aidanud. Näiteks fraas "stinky feet"on meil juba vana nali ja selle algatas Hannah juba kaua aega tagasi, üle aasta kindlasti. Nüüd teeb Felix seda nalja juba ise.

Hannah ja Felix oma koaalamänguasjadega: 

Eile oli muide jälle kämperi halli vee tühjendamise päev, seekord läks sujuvamalt. 

Felix naudib iga sekundit eesistmel: 

Panime kiiresti asjad kokku ja läksime restorani, mis sellel varasel tunnil (ikkagi enne 10 AM) lahti oli - pitsakoht. Sõime hommikusöögiks suured pitsad ning hammustasime midagi magusat peale. Kui soolaste toitudega olen võõrsil ettevaatlik, siis magustoite proovin hea meelega väga erinevaid. Täna vaatasin, et seal on mingi huvitav kreemiga toru, mille kohta poemüüja ütles, et see on "Cream Horn" ehk kreemisarv. Võtsin selle, oli päris tore. Mitte kõige parem, aga laheda kujuga kreemi-lehttaignamaiustus. 

Ida-Austraalia tavaline saiakestelett: 

Kohalik kirik, mille aknal on kured ja muu loodus. Lihtsalt imeilus: 

Ja siis võiski sõit alata. Meil on nüüd Sydneysse ainult mõned sajad kilomeetrid, saame rahulikult võtta. Mina teen sõidu ajal enamasti proof-readingut oma sõbranna raamatule või kuulan audioraamatut, hetkel on käsil Taylor Jenkins Reidi romaan "Maybe In Another Life". Ville kuulab ka audioraamatut, Hannah loeb oma paberraamatut või magab, Felix kas magab, vaatab aknast välja või mängib oma autode või kleepsuraamatuga. Ta on meil ikka uskumatult tubli matkabussipoiss. Väga, väga hästi saab hakkama. 

Juba 2 tunni pärast olime tänaõhtuses peatuspaigas - Port Stephensis. See on jälle koht, mida mu isiklik Austraalia-eestlane Liivika mulle soovitas. Mõnus linn tundub olevat oma puhkusehõngu ning imeilusa sinise merega. 

Esimene peatus oli taaskord Koaalade Varjupaik ja haigla. No kui juba neid vaadata saame, siis võtame viimast. Megailusasti korraldatud, õppisin nende loomakeste kohta veel rohkem juurde, kuigi olen neid teadmisi juba mitu päeva kogunud. Mida põnevat siis teiega jagada? Näiteks seda, et koaalad magavad 18-20 tundi ööpäevast. Nad suudavad oma eukalüptilehti süüa ainult abistavate soolebakterite toel, muidu oleksid eukalüptilehed neilegi mürgised nagu nad teistele olenditele on. Koaalad võivad väga kõvasti hammustada ja ka küünistada. Koaaladel on esikäppadel kaks pöialt. Lahedad faktid, onju? 

Jalutasime seal ringi ja lihtsalt nautisime. Ville magas kämperis. :D Tal oli ka öösel raske nii suure seltskonnaga. Koaalad magasid puu otsas: 

Mul vedas tohutult, sest nägin haigla aknast sisse vaadates seda, kuidas parasjagu üks viga saanud koaalake arstikabinetti toodi. Nad tõid ta mulle akna juurde vaatamiseks ja jälgimiseks. Tegid nunnule kaks rahustavat süsti, et uuringuid teha nagu rötgen ja verevõtmine jne. Seletasid mulle seda läbi akna, neil oli mingi kõlar, millesse said rääkida ja teisel pool akent ma siis kuulsin. Väga armas neist, ma olin seal ju ainuke. 

Need koaalad on olnud selle Austraalia reisi üks kõrgehetki ja seda meile kõigile. Koaalasid ei leidugi mitte kusagil mujal kui Austraalias ja ma olen nii õnnelik, et oleme seda kõike kogeda saanud. 

Felixi käsi ja koaala tagajalg, millel on ainult üks pöial: 

Enne karavaniparki külastasime ka vaateplatvormi, kust kogu Port Stephensoni näha oli. Need vaated olid tõepoolest ilusad. See meri meeldib mulle kõige rohkem - mis värv! Meri ja rohelus kokku on lihtsalt paradiisi sümboliks. 

Ja edasi otsustasin, et vot ma ei teegi mitte midagi. Ville läks rattaga sõitma, Hannah merre ujuma, aga mina oli lihtsalt kämperis. Tegime Felixiga küüned korda, käisime temaga mänguplatsil (Ville oli temaga enne juba ujuma jõudnud) ning sellises wannabe arcade-toas. 

Mängutoas olid peamiselt need nännimasinad, kus kolmeharulisega saab proovida asju kätte saada. 

Kulutasin 9 eurot, mille eest ta masinast kaks väikest jullat sai. Ärimudel töötab, ilmselgelt. 

Mänguväljakul proovis Felix teiste laste juurde minna, aga nad olid seekord veidi liiga suured ta jaoks. Kuna tegemist oli laupäevaga, siis on karavaniparki kogunenud suuri seltskondi lastega, kes kampades liiguvad. Kui Eestis oleks aastaläbi selline ilm, siis ilmselt peaks ka perekonna kokkutulekuid ja tähtpäevi kusagil karavaniparkides. 

Ville aga nautis kauneid vaateid ja head sööki - täitsa üksinda! Ei, me ei ole tülis, muide. :D Lihtsalt oligi selline tunne, et tahtsin puhata ja mitte midagi teha. Hiljem tegin tööd ka, see ka struktueeris kuidagi. 

Hannah nautis üle pika aja ujumist. Ütles, et pigem Eesti suvi, aga ujutav. 

Olen täna õhtul tubli olnud ja igasugu asju ära teinud. Ka selle blogiposti. Peaks vist põhku pugema ja oma viimast ööd kämperis nautima. Noh, nii palju, kui see võimalik on. :D Hoidke mulle pöialt, et vihma sadama ei hakkaks!