Austraalia kummalised küljed ning seiklus ulmefilmis

Tänane öö oli raske. Vihma kallas, ärkasin miljon korda üles, sest muretsesin, et taevas on mu voodi märjaks teinud, lisaks veel pahad unenäod jne. Hommikul olin kohe väsinud hoolimata sellest, et magasin kokku 9 tundi. Õnneks Ville ja Felix magasid paremini ja Hannah üle pika aja samuti - andsin talle väikese tsopiklooni, mille keset ööd sisse võttis.

Kuigi mu voodi oli kuiv, siis camper oli märg. Köögikappide alt immitses nii palju vett, et selle kuivatamiseks läks kaks suurt käterätikut. Mis siis nüüd? Õhtul lubati, et hommikul helistatakse ja ootasimegi nii poolteist tundi, et see juhtuks. Mina kirjutasin blogi, Ville tegeles camperiga ning Hannah ja Felix jutustasid Hannahi magamislavatsil, Felixile väga meeldib seal üleval. 

Mingi aeg otsustasime ikkagi ise helistada ja hea on, et seda tegime, sest see hilisõhtune kõne oli vastu võetud mingise kõnekeskuse poolt, kes reaalselt midagi teinud polnud. Meil paluti oodata ja lubati tagasi helistada. Kuna vihma sadas ja ilusat karavanipargi basseini ja laste mängukat nagunii kasutada ei saanud, siis läksime taaskord kaubanduskeskusesse, seal saime auto suure varjualuse alla jätta ja ise kõne oodates sööma minna. 

Saiakesed ja coca cola oli täpselt see, mida vajasin. Mingi hetk Villele helistati ja saadeti meilile parandustöökoja aadress, kuhu ta minema peaks. Meie jäime keskusesse. Mina sain vastata juba ammu ootel olevatele meilidele, Hannah ja Felix käisid poodides. Mul oli seda aega väga vaja, tunnen end kohe paremini, kui kuklas vastamata meilide nimekiri ei jookse. 

Ville tuli tagasi infoga, et midagi ei saagi teha, auto vajab suuremat remonti. Mehaanik soovitas vana head duck tape-i ja eks nii siis saigi tehtud. Ville teavitas rendifirmat ka ning nemad vastasid, et eks peab tegema nagu ekspert soovitab. Teibist hoolimata laseb omajagu läbi. Me kindlasti kavatseme selle õuduse eest kompensatsiooni küsida. Ei teagi, palju peaks. 

Edasi polnud muud, kui jälle teele asuda. Pean tunnistama, et ootan, millal selle auto ära saab anda ja korterisse elama minna. Olen nii palju mõelnud, et kas matkaauto võtmine oli hea mõte või ei. Sellel on nii palju plusse, aga on ka kõvasti miinuseid. Kui auto ära oleme andnud, siis jagan kindlasti nimekirja ka teiega. 

Felix lõunaund tegemas: 

Küll aga jagan kohe ühte teist nimekirja, mis mu peas samuti küpsenud on: mille poolest on Austraalia kummaline? Muidugi on see kummaliselt ilus, kuid lisaks sellele on Kängurumaal ka muid külgi, mis pole otseselt halvad, vaid pigem just imelikud. Igatahes, siin see nimekiri on: 

1. Mis värk selle muusikaga on?! Reaalselt igal pool mängitakse ainult vanu hitte, no igal pool! Kõik kaubanduskeskused, kõik restoranid, bussid ja laevatuurid, kõik on ainult vana mussi täis. Kirjutan seda postitust kaubanduskeskuses ja taustaks kõlab Guns N' Roses "Sweet Child of Mine". Eile restoranis lasti näiteks Lenny Kravitzi "It Aint Over 'Til It's Over", Red Hot Chili Peppersi "Snow", Queeni "Radio Ga Ga". Isegi raadiost kuuleme vaid vanu lugusid. See on nii naljakas! Iga kord Villega poodi või restoranisse minnes juba kuulatama, et millise vana hitiga meid seekord üllatatakse. 
2. Vasakpoolne liiklus. Kui autoga sõites oleme peaaegu täiesti ära harjunud, siis kõndides läheb kogu aeg meelest. Jälle avastan end muudkui inimestele otsa kõndimast ja siis näen, et olen taaskord parema teeserva lähedale sattunud. Vasak, vasak, vasak! Keep left!!
3. Kaardiga makstes tuleb teenusepakkuja tasu ise kinni maksta, milleks on umbes dollar ja mõned sendid. Eestis maksab ikka poemüüja selle eest, kuid siin peab klient tasuma kaardiga maksmise mugavuse eest. Väga teistmoodi. 
4. Kämperiplatsidel ei tohi alla 10-aastased üksinda vetsu minna. Hea, et mul suuremat last kaasas pole. Tõesti oleks imelik 9-aastasega naiste vetsu minna. Eelteismelist tütart ei tahaks ka isaga meeste vetsu saata. Mida need algklassilapsed seal vetsus siis teevad, et neid valvama peaks? Kukuvad potti?
5. Nad ei sorteeri siin eraldi biorpügi. Väga kummaline on banaanikoored ja jogurtitopsid kõik ühte prügikasti panna. Bioprügi tekib meil kämperis ikka omajagu. Ometi nad hoolivad oma loodusest väga, kuidas siis see asi märkamata on jäänud? 
6. Eesti pooleliitrine koka on siin 600ml - nagu oleks kergelt juurde võtnud. :D 330ml on aga veidi väiksem isegi. Täitsa teistsugune ikka. 
7. Need teeäärsed sildid panevad imestama. Luuletused liiklusmärkidel? Miks mitte! “Break the drive, stay alive!” jms. Vahel on lausa viktoriiniküsimused, et väsimust peletada. Nunnusid silte on samuti: koaalad teel, kängurud teel, sipelgasiilid teel. Jalakäijate silt on väga naljakas, nagu multikast oleks välja karanud. 
8. Autod ei anna väga jalakäijatele teed, ka mitte ülekäigurajal. Võime seal ääres seista ja lihtsalt kihutatakse üle, mingit märkigi pole peatumisest. See pole ka mingi juhuslik asi, kogu idarannik on sama trendiga. Ei teagi, kas peaks lihtsalt agressiivselt teele astuma või siis ootama, kuni enam ühtegi autot ei tule. 
9. Poed müüvad DVD-sid ja tänaval nägime telefoniputkat. Ma polnud telefoniputkat ikka juba väga, väga ammu näinud. 

Selline sai siis see nimekiri. Mis arvate? 

Esimese sõidutunni lõpuks jõudsime kohta nimega Port Macquarie, kah üks austraallaste soositud puhkusepaiku. Peatusime, et jalgu sirutada ja kuna kaardilt nägin kohta nimega Koaalahaigla, siis sinna poole sammud seadsimegi. Ikkagi koaalad. Kui känguruid on Eestis ka, siis koaalasid ma tõesti varem näinud pole, isegi mitte välismaa loomaaedades. Ehk on see nii, sest nad söövad ainult kindla eukalüptipuu alamliikide lehti ja neid ei saa igal pool kasvatada? Eukalüpte pidi tegelikult olema Austraalias juba üle 200 liigi, aga koaaladele sobib ainult 50. 

Enne haiglakülastust saime piiluda ka Roto majasse, mis osutus esimeseks muuseumikülastuseks siin mandril. Väga vinge oli! Roto on 19. sajandi lõpust säilinud puidust maja, milles elas kunagi perekond Flynn. Muuseumis räägiti pereliikmetest ja majast endast. Kohe täitsa teistmoodi tunne oli seda 19. sajandi Austraaliat vaadata. Nii sarnane, aga samas ikkagi erinev ka. 

Maja oli lihtsalt imeilus - just lihtne, aga imeilus. Sellist ilu polegi siin veel kohanud, meie ilu on siiani piirdunud metsade ja mägede ja ranna ja ookeaniga. Ei tasu unustada, et ka inimesed teevad ilu. 

Eriti palju ilu olid inimesed teinud Koaalahaiglas. Haiglasse tuuakse teedel viga saanud ja muidu haigeid loomi, kus neid ravida üritatakse ja siis loodusesse tagasi saadetakse. On ka isendeid, kes enam looduses hakkama ei saa - näiteks on jäänud pimedaks või saanud insuldi või lihtsalt mingil kummalisel kombel tulevad ikka ja jälle autolöögi tagajärjel kliinikusse, mistõttu neid enam tagasi ei viida (ka selline juhtum oli). 

Päris mitmel koaalal on klamüüdia. Teadsin seda John Oliveri "Last Week Tonight" telesaate kaudu, huvitav äratundmine taaskord. Koaalade kliinikussetulemise põhjuseid: 

Tore oli neid armsaid kukkurloomi vaadata (nad polegi ju karud, tuleb välja...). Armsad ka klamüüdiat kandes. 

Mida aeg edasi, seda ilusamaks ilm läks. No jumal tänatud! Ei oskagi kohe head ilma hinnata, kui viimased 3 nädalat see iga päev nii iseenesestmõistetavalt mõnus on olnud. Muidu oleks vihm ka tore vahelduseks, aga selle lekkiva kämperiga ikka sakiks palju. 

Lõunasöögi sõime seal samas linnas Port Macquaries. Proovisin sellist asja nagu avokaado tempura, üks kummaline ristsigitis. Mitte halb, aga kummaline. 

Seekord on meie karavanipargis samuti ülipalju lõbustusi lastele. Suur mänguväljak, suur liumägedega bassein ja hiigelsuur batuut. Jätsimegi Felixi Hannahiga mängukale ning otsustasime hoopis väikese jalutuskäigu lähipiirkonnas teha. 

See on nüüd see päeva kõige ulmelisem osa. Kohe alguses kingiti meile täiuslik vikerkaar: 

Edasi matkasime läbi liiva ja roheliste taimedega täidetud metsa. Mingi järjekordne uudne maastik, kus enne käinud polnud. Siin Austraalias ongi vist igaühele midagi uut. 

Liivaranda oli nii kaugele kui silm ulatab, aga tuult oli metsikult ning lained kindlasti mitu meetrit kõrged. Ma ikka pelgan, kui neid vaatama jään. Nad ikkagi on päris hirmutavad oma võimsuses. Ville ütles, et tema ei pelga, talle pakub just lõbu. Ei tea, mis tunne see olla võiks? 

Kõndisime muulil, nautisime vaateid. Ville ootas, et laine vastu muuli peksaks, see juhtus just siis, kui pilti hakkasin tegema, meil oli väga lõbus: 

Ulmefilm: 

Edasi vahetasime pesumaja jaoks veidi peenraha (poes kõlas "Karma Chameleon") ning tulime mööda veidi tsiviliseeritumat teed tagasi. Pelikane nägime ka! Neid ei saa kusjuures kauaks vaatama jääda, siis tekib küll tunne, et mingi paralleelreaalsus on üle võtnud - no need loomad ei saa ju Maalt pärit olla? 

Õhtu on siin rahulik. Üle mitme päeva saime korralikult pesemas käia ja kämper on ka kuiv. Ville tõi meile alkopoest ühe Austraalia veini, mis päris hea on. Täna on nii palju parem päev kui eile.