Täna elasime hoopis teistsugust elu kui siiani elanud oleme.
Ärgates oli tore - ilm oli ilus, käisime kordamööda rannas surfareid vaatamas. Felixile näitasin ka ja ütlesin, et issi oskab ka. Ville ei hakanud siiski minema, lubas järgmises kohas, me olime veidi hiljapeale jäänud - ajavahe ikkagi. :D Me nimelt ületasime eile Queenslandi ja New South Walesi piiri ning liikusime seega ühest Austraalia maakonnast teise. Kuna need maakonnad on erinevas ajatsoonis, siis kell läks tunni võrra edasi. Nüüd on ka Eestiga 8 tundi vahet, enne oli 7.
Meie esimene vaatamisväärsus oli Minyoni kosed, mis piltide pealt suurepärased välja nägid. Kahjuks ei näinud nii suurepärane välja nendeni sõitmine, sest ühest kohast ei saanud edasi, kuna tee oli maalihke tõttu kinni pandud ja teiseks oli lihtsalt väga kehva sellel "maakateel" sõita, mis pidevalt põrutas ja raputas. Kolmandaks tagurdas Ville parklas mingile postile otsa nii, et tagatuli katki läks (õnneks mitte pirn küll). Ja neljandaks - selle kuiva aastaaja tõttu oli kosk ära kuivanud. Kõik läheb hästi, onju? :D
Peatusime, et taamal paistvat metsatulekahjut uurida. Seal oli helikopter ka kohal, juba eile.
Aga no need vaated olid seda kõike väärt. See lihtsalt oli ulmeliselt ilus ka ilma koseta. Ah... Tänase päeva parim osa. Ville ütles enne, et ainuke hea osa. Eks ta ole...
Ma armastan nii metsa kui ilusaid vaateid. Kogu see käik oli midagi, mis mind reisides ikka väga rõõmustab.
Kogu seda juga ümbritsev mets oli nii maagiline. Ville ja Felix tahavad, et ma limbot mängiksin:
Sõit mägedes oli samuti maagiline. Pidevalt hoiatati koaalade eest teel ja ma oleks nii õnnelik olnud, kui oleks mõnda näinud, seega otsisin silmad punnis puudelt ja põõsastelt neid karukesi, kuid ei leidnud lõpuks ikkagi ühtegi. Tuleb siis leppida loomaaialoomadega - asjaks seegi!
Jakarandad on teine lemmik, imekaunid. Lilled õied on nagu lilla lumi maas.
Edasi suundusime kuhugi, kust saaks süüa. Päris otse taaskord minna ei saanud, sest tee-ehitus suunas ümber, kuid ühte suvalisse väikelinna jõudsime jälle. Linna nimi oli Bangalow. Me neid väikelinnu oleme nüüd omajagu näinud ja nad on kõik kuidagi kutsuvad. Madalad majad, palju loodust... Siin on ikka tõesti palju loodust. Hea, kui inimestele üldse ruumi jääb, muidu kasvab kõik täis.
Väga keskpärane lõuna:
Lambist leitud Vabamüürlaste maja ning antiigipood selle sees:
Koolimaja parkla:
Little did we know, et see oli päeva ilusa osa lõpp. Edasi läks asi hulluks. Kui meil siiani on olnud ainult ilus päike, vahel liigagi kuum, aga üldiselt mõnus, siis nüüd hakkas vihma kallama. Konkreetselt - kallama.
Meie järgmine punkt oli üks ilus vaatamisväärsus suurepärase vaatega ja kosematk. Nagu arvata võite, siis seda me ei teinud. Sõitsime kohale ja ilm oli järgmine:
Nonii, mis edasi? :D Sõitsime siis oma laagriplatsile. Megavinge koht on - lastele suur-suur mänguväljak, torudega bassein, rand kohe siin samas jne. Paraku nendest asjadest pole üldse kasu, sest vihma kallab ja õues on põhimõtteliselt 2 korda vähem kraade kui eelmine päev - 16.
Istusime siis veidi kämperis ja mõtlesime, et mis tegema hakkame. Alguses oli isegi mõnus ja hubane.Mõtlesin, et saan selle ilmaga ühe pika-pika blogipostituse kirjutada.
Õige pea aga hakkas päris igav ning see 3-aastane oli üsna rahutu siin autos. Läksime siis hoopis kaubanduskeskusesse. Panime Hannahiga esimest korda reisi algusest alates (pea 3 nädala jooksul) teksapüksid jalga.
Ville sai endale lõpuks püksivöö ja ostsime 3 vihmavarju ka. Imestasime, et neil on siin DVDsid müüv pood. :D Mis kümnendil me elamegi?
Õhtusöögiks olid taaskord kartulid ja kana, millest Felix kana ei söönudki. Ma võtsin kohe klaasi veini selle õudsa ilma puhul.
Päeva kõige hullem hetk oli siis, kui tulime kaubanduskeskusest matkaautosse tagasi. Meie matkaauto laseb vett läbi! Täielik õudukas. Märkasime seda juba enne, kuid ei arvanud, et see nii kõva probleem on. Põrand ujus, akende tihendite vahelt lausa jooksis nirena vett maha. Vetsus oli mitu cm vett.
Kuivatasime nii palju, kui saime. Panime rätikud vett koguma. Helistasime rendifirmasse ja rääkisime loo ära, sealne kutt ütles kuidagi väga segaselt, et helistavad hommikul ja tulevad bussile järgi. Küsisime, et kui hotelli võtame, kas firma kompenseerib tšeki? Ta täiesti kindlalt öelda ei osanud, soovitas tšekid alles jätta.
Selle matkaplatsi retseptsioonitädike oli selleks ajaks muidugi koju läinud, kell oli ikkagi seitse läbi juba, seega siit samast me endale majakest võtta ei saanud. Otsustasime, et tulgu, mis tuleb, elame selle öö üle. Sättisin end nii, et otseselt lekkiva akna all ei oleks (see oli minu voodi kõrval), teistel oli parem seis.
Ootame, vaatame. Elu on seiklus.
No comments:
Post a Comment