Kokkuvõte Austraalia peatükist

Meie 2,5 nädalat Austraalias ongi läbi. Veetsime 3 + 3 ööd Airbnbs ja 11 ööd matkaautos. Sõitsime maha üle 2848 kilomeetri ja ööbisime 11 erinevas karavanipargis. Nägime kümneid ja kümneid koaalasid, veel rohkem känguruid, saime korduvalt ookeanis ujuda. Nägime kolme eestlast, kes Sydneys elavad. Külastasime väga palju kuulsaid vaatamisväärsuseid. Nägime väga palju Austraalia väikelinnu. Tunnen, et saime päris hea aimduse, kuidas inimesed Austraalia läänerannikul elavad. Ma tunnen, et meie reis täitis täielikult oma eesmärgi. 

Ville kommentaar reisist: "Austraalia on puhas, süstemaatiline, mulle jätab positiivse mulje. Loodust on palju." 

Mulle endale Austraalia ikka väga meeldib. Väga! 

Plussid:

1. Loodus on ilus ja seda on palju. Isegi imeilusad kohad pole ülerahvastatud, vähemalt meie seda ei kogenud. On ookean ja metsad ja kõrbed ja džungel ja loomad ja linnud ja taimed ja Nii Palju Elu. Sellistele loodusesõpradele nagu eestlased on, on see täiesti ideaalne puhkusekoht. Kui ei taha, ei peagi inimestega suhtlema, saabki ainult looduses olla. 

2. Kultuur on samuti eestlastele väga sobilik - üsna USA ja Euroopa vahepeal. Inimesed on sõbralikud ja helged, aga mitte nii ülevoolavalt rõõmsad nagu ameeriklased. Neis on sügavust. Austraallased saavad meie kogemuse põhjal ka päris teravalt öelda, isegi kliendile, samas on see ikkagi aupaklik, lihtsalt väga konkreetne. Mulle meeldib, nii mugav on olla. Liivika ja Roel ütlesid, et see on ka üks suurimaid plusse Austraalia juures - siinses ühiskonnas on mugav elada, sest inimesed austavad teineteist ja ei riku meelega kellegi tuju õel olles (nagu Eestis ikka juhtub ja kahjuks mitte vähe). Lisaks võetakse kiiresti sõbraks mitte nagu mujal, kus võõraid peljatakse. 

3. Austraalia on väga puhas. Prügi korjatakse ära ja lagastamist me ei näinud. Ühiskond pöörab looduse kestvusele suurt tähelepanu, seda oli kohe näha.

4. Siin on turvaline. Ma ei tundnud end kordagi hirmul teiste inimeste ees. Hannah korra Cairnsi tänavatel tundis, aga ma ei tundud isegi seal, kuigi jalutasin üksinda mööda pimedaid tänavaid kohvikusse. 

5. Ja loomulikult - siin on soe. Eks me ole siin ideaalsel ajal - Austraalia kevadel. Nende talvel on kindlasti veidi jahedam, kuigi see talv pidi olema näiteks Sydneys keskmiselt kuskil 20 kraadi, mis on täiesti okei. Suvel (detsembris, jaanuaris ja veebruaris) tõusevad temperatuurid 40-45 kanti, mis oleks kindlasti liig, vähemalt meie jaoks. Seega - kevadel (ja sügisel) on meie jaoks just hea ja soe nagu olnud ongi. Temperatuurid võivad küll kõikuda omajagu ja igapäevaselt, kuid keskmine on hea ja mõnus. 

6. Kaardiga saab maksta pea igal pool v.a. karavaniparkide pesumajades. 

Mõni miinus siiski ka: 

1. Internetiühendus võib kohati äärmiselt halb olla. Ma ei räägi isegi wifist, kuigi ka selle jagamine pole kohvikutes reegliks. Juba tavaline telefonilevi on kehva, eriti, kui kusagil maanteel või põllul oled. Meil oli pidevalt hetki, kus ei saanud isegi Waze tööle panna, sest lihtsalt levi ei olnud. Sellega oli jama, kuna tahtsin iga päev blogi kirjutada. Muidu oleks offline kaardiga hakkama saanud. 

2. Vahemaad on pikad. Ma ei tea, kui palju aega läheks, et tervele Austraaliale tiir peale teha, ikka metsikult. See meie 2-nädalane tripp oli samuti liiga pikk, oleks pidanud poole vähem sõitma või poole aeglasemalt, et olekski iga teine päev paigal. Seega jah, pole just koht, mida saaks kiirelt "ära vaadata". 

3. Ja muidugi - Austraalia on Eestist ilmatuma kaugel. Tallinna ja Sydney vahel on 15 218 kilomeetrit. Suveajal on ajavahe 7 tundi, talvel 9. 

4. Tunnetuslikust poolest oskaks ainukese miinusena välja tuua, et kohati on kuidagi juuretu tunne. Ilmselt on see sellest, et põlisrahvas pole integreerunud hilisemate liitujatega ja hilisemad liitujad on mandril ainult tühised paarsada aastat olnud. On juuri, aga mitte veel väga sügavaid. Eks näis, kas need kaks taime kunagi üheks kasvavad või ei. 

Ja nüüd meie õppetundidest Austraalia perioodil: 

1. Vahepeatus Balil oli väga hea mõte, sest Austraalia reisi alguseks oli ajavahemure murtud. Saime seda mandrit nautida täiel rinnal. See oli hästi tehtud. 

2. Austraalia on ideaalne puhkusekoht ning paik, mis meile väga meeldib. Väga sarnane Hawaiile, ainult, et Hawaiil on sügavamad juured ja seega Hawaii on südamele lähemal. Muidu - koht, mis tõesti meeldib ja kuhu hea meelega tagasi tuleks. 

3. Matkaautoga sõitmisest - no tegelikult ei meeldinud väga. Murekohti oli palju. Üheks nendest on sõidu ajal kostuv õudne lärm: kapiuksed loksuvad, nõud kappides klirisevad, pannirestid kolisevad jne jne. Teiseks läheb uskumatult palju aega selle masinavärgi kokku pakkimiseks. Mina naiivsena arvasin, et korterist korterisse kolida võtab palju aega - no kus sa sellega! Kõik lahtised asjad kappi, kapiuksed kinni (et logisema ei hakkaks), juhtmed tagant ära, kondekas välja, aknad kinni ja kõik muu, millega tegelema peab. See võtab oluliselt kauem aega kui paari kohvri kokku pakkimine. Lesson learned. Kolmandaks peab kohale jõudma enne kella kuute õhtul, soovitavalt juba enne nelja isegi. See teeb võimalikud reisipäevad palju paindumatuks kui oleks võinud esialgu arvata. Neljandaks oli õhutatus kehva. Sõidu ajal oli Hannahil ja Felixil saun ja meil Villega ees jääkamber. 

Positiivse punktina annab matkaauto tõesti palju pandlikkust, sest võid tegelikult jääda ööseks ka kuhugi tee äärde, kui häda peaks peale tulema. Kuigi ametlikult suvalisse kohta parkida ei või, siis esimest korda linnas parkimisplatsil ööseks jääda pole hull, sest tehakse vaid noomitus. Saad plaane teha jooksvalt. Kuna ma alguses võtsin matkaauto just seepärast, et 3-aastane Felix ei peaks iga päev erinevas voodis magama, siis selle võib ka plussiks lugeda - see tõesti annab mingi stabiilsuse. Rahalises mõttes ma ei usu, et väga palju odavam tuli võrreldes sellega, kui oleks võtnud tavalise auto ja lihtsalt karavanipargi majakestes või üldse hotellides või Airbnb-des ööbinud. Matkaauto võtab nimelt kõvasti rohkem kütust kui tavaline auto - 15-17 liitrit / 100 km. Lisaks on selle rent muidugi ka kordades kallim + karavaniparkide pilet läheb juurde (see oli vahemikus 15-60 eurot öö kohta, enamasti kuskil 40 eurot). Suure reisi kokkuvõttes kirjutan veel kuludest kindlasti eraldi ka. Tavaline auto oleks andnud lisaks selle eelise, et oleksime saanud Felixi ja Hannahi majja jätta ning ise kuhugi kaugemale matkama sõita. Nüüd saime autoga ainult siis sõita, kui kõik kaasa tulid. 

4. Austraalia on odavam, kui ma arvasin, aga seda selle tõttu, et Eestis on hinnad viimaste aastatega nii palju tõusnud. Kolmekesi korralikku restoranitoitu süües läks umbes 60 eurot, neljakesi pitsakohas samuti. Ma olin valmis ikka tunduvalt kallimateks hindadeks. Jah, veidi on kulukam, kui Eestis, aga mitte metsikult. Kütus on kusjuures odavam, seda umbes 17%. 

5. Nagu juba mainisin, siis võtsime kaheks nädalaks liiga pika vahemaa sõita. Oleks tahtnud rahulikumalt, näiteks, et iga teine päev ei sõidaks üldse. Nähtud sai muidugi palju, selle üle on mul hea meel, aga teistele soovitaks kas pikemat perioodi või üldse näiteks kohe Brisbane sõita ning sealt kahe nädalaga "alla" Sydneysse kruiisida. 

Ma arvan, et sellega mu Austraalia kokkuvõte praeguseks lõppeb. Kindlasti pean veel seedima. Eks näis, mida koju tulles meenutan ja mis kogemused kõige sügavamad jäljed jätavad. Seda ma aga tean, et tahan veel vähemalt kaks reisi oma elu jooksul Austraaliasse teha. Üheks neist võiks olla Sydney-Melbourne ja kõik, mis sinna piirkonda jääb (+ Tasmaania) ning teiseks Austraalia läänekallas. Kas tuleb ka muid reise, seda näitab aeg. 

Praegu aga oleme juba lennujaamas, et Uus-Meremaale sõita. Paar pilti tänasest ka. 

Hommikul ütlesime "Tšau!" oma imeilusa vaatega Sydney kesklinna korterile. See oli kallis, aga hea valik ja no nii vajalik pärast seda kämperielu: 

Kuna meie lend läks alles kell 6 õhtul, siis oli hommikupoolikul aega veel linnas jalutada ja postkaarte posti panna: 

Need pilvelõhkujad lummavad mind, eriti palmipuude taustal: 

Otsisin tegelikult veel raamatupoodi, sest tahtsin osta raamatu blogijalt, keda olen üle 10 aasta jälginud ja kes täitsa mu hinge kasvanud on. Nägin kusjuures tema tehtud reklaampilti ühe kämperipargi seinal, selline soe tunne tuli peale... Igatahes - raamatupood oli Sydney raamatukogu küljes ja raamatut ma ei leidnud. See-eest piilusime korra lugemissaali ja see oli lausa lummav: 

Tagasi jalutasime läbi palju kiidetud botaanikaaia. Roosid palmide ja pilvelõhkujate taustal, väga eriline: 

Veel viimased vaated nendele ilusatele jakarandadele. Küll meil vedas, et just nende õitsemise ajal siia sattusime!

Lennujaama jõudsime ilusasti, Felix jäi Uberis magama ja sai oma 20-minutilise powenapi. Nad on Austraalias ikka nii sõbralikud laste osas. Meid lasti Felixiga kohe igas järjekorras ette spetsiaalselt lastega peredele mõeldud ritta, saime ka lennukisse esimesena jne. Felix pole ju isegi mingi tita, päris askeldaja teine, kuid sõbralikkus on sama. Väga äge! 

Esimene kord maailma parimaks lennufirmaks tunnistatud Air New Zealandi peal: 

Tšau, Austraalia!

Ja tere, Uus-Meremaa! 14 kraadi ja udu, jee! :D Meil kusjuures väga vedas, sest kohe meie taga sõitev Qantasi lennuk ei saanudki enam udu tõttu maanduda ja pöördus tagasi. 

Egas muud midagi, kui jätkame Uus-Meremaalt, minu 46. riigist. Felixil on see 10. riik ja Ville kohta ma ei teagi, ta ei viitsi lugeda ka, seega las see jääb. Homseni! 

Mis tunne on Sydneys elada?

Ma ärkasin eile sellise väsimusega, et mõtlesin, et ma lihtsalt ei viitsigi mitte midagi teha. Sydney oli sama ilus nagu ikka. 

Ma olen siin Austraalias näinud nüüd loomi ja loodust, randu ja mägesid, rääkinud kohalikega, vaadelnud inimesi ja ühiskonda, aga üks teema, millega ma veel kokku polnud puutunud, on põlisrahvas. Põlisrahvas on Austraalias väga suureks arutelupunktiks olnud juba sadu aastaid. Soovisin sellesse punkti natuke rohkem sisse vaadata ja selleks otsustasin põlisrahva kunsti vaatama minna. Küll aga ei saa seda mugavalt teha meie aktiivse 3-aastasega. Selle tõttu otsustasimegi, et Ville ja Felix lähevad külastavad Sydney paljukiidetud loomaaeda ja mina külastan kunstimuuseumi, mida selle reisi jooksul veel kordagi teinud ei olnudki. Väga ebatavaline mulle. 

Felixile meeldis loomaaeda mineku puhul väga ka see, et sinna sai praamiga. Praamid sõidavad Sydneys tihedalt ning need on osa ühistranspordisüsteemist. Liivika ja Roel rääkisid eile, et nende töökaaslasedki sõidavad kodust praamiga tööle - palju kiirem viis, kui autoga ummikutes istuda. 

Loomaaed, mida nad külastasid, kannab nime Taronga Zoo ja seal on ühe 4000 looma üle kogu maailma, väga palju ohustatud liike ka. Vaatamata sellele, et Ville ja Felix veetsid seal tunde, ei jõudnud nad ikkagi kõike ära näha. Küll aga nägid nad kaelkirjakuid ja sebrasid ja lõvisid ja igasugu madusid ja sisalikke ja linde ja keda kõike veel. 

Ma ise olen nii õnneli, et ka Villel õnnestus nokklooma näha. Mul oli enne päris kahju, et tema ei näinudki seda müstilist ürgimetajat, aga nüüd said nad Felixiga korralikult jälgida seda, kuidas ta ujub ja toimetab. Palju kauem, kui meie Brisbanes. Nii  lahe! 

Tagasi tulles oli Felix kukkunud ja küünarnuki ära löönud. Väsimust tundis ta samuti ja nii juhtuski, et Ville jõudis korterisse tagasi magav Felix süles. Õnnes saidki nad kohe lõunaund magama minna ja korralikult hommikusest seiklusest välja puhata. Ville magas ka. 

Mina aga samal ajal kirjutasin esialgu blogi ära. Kiidan ennast selle töö eest, ma olen nii tublisti iga päev blogi kirjutanud. Ma ei arvanud, et nii kaua nii palju jõuan, aga olen suutnud. Eks see on hea mõtteharjutus ka, umbes nagu kirjanduslik november või kuidas iganes nad seda nimetavad. Kuna tegemist on nii pika reisiga, siis on see kirjutamine ka hädavajalik, muidu ma enam detaile ei mäletaks, sest nii palju kogemusi tuleb peale. Jah, ma olen uhke enda üle!

Edasi sõitsin Uberiga New South Walesi Art Gallerysse. See kunstimuuseum koosneb kahest majast - vanast ja uuest. Läksin kõigepealt vanast majast sisse, oli teine ikka väga uhke. 

Putkast küsisin piletit. Noormees vastas naerdes, et muuseum on kõigile tasuta. Kui lahe! Kõik saavad näha maailma kuulsaimate kunstnike töid täitsa niisama. Selline inimkond, selline ühiskond mulle meeldib. Kõik saavad heast asjast osa ja asja väärtus sellega ei vähene. 

Küll aga ma ise vana maja headusest osa saada ei tahtnudki. Vanas majas oli igasugust kraami ja seda peamiselt Euroopast. No mida ma ikka siia van Gogh-d ning Paul Cezannet vaatama tulen? Nende meistrite jaoks ei pea lendama teisele poole Maad. Tulin siia Austraalia enda pärast ja eriti põlisrahva kunsti pärast. 

Seinal oli väga lahe animatsioon erinevate rahvaste ühisest teekonnast Uus-Meremaalt Austraaliasse, kuidagi liigutas: 

Vaatasin põgusalt ka muud moodsat kunsti, näiteks meeldis mulle väga ühe ameerika kunstniku Kathleen Ryani "Bad lemon (lichen)", mis peegeldab nii traditsioonilist kunsti vaikeluga, kui kunsti ja elu kaduvust - sidrun ikkagi mädaneb. Kõik see on kokku pandud taaskasutusest ostetud poolvääriskividest. Nii palju kihte, onju? 

Teine huvitavam teos oli Kimsooja "Archive of mind", mis koosnes suurest lauast ning savipallidest, mida külastajad laual meisterdada said need sinna jättes. Peegeldus kollektiivsest teadlikkusest: 

Kõige huvitavam oli ikkagi Austraalia põlisrahva kunst. Mul läks isegi nii hästi, et juhtusin just siis sinna jõudma, kui tasuta giidiga tuuri pakuti, see andis väga palju juurde. Giid näitas meile eri piirkonna põlisrahvaste kunsti, rääkis juurde lugusid ja pööras tähelepanu detailidele. Austraalia on ju nii suur, põlisrahvas pole kaugeltki mitte üks ühine mass inimesi. Mõtelge näiteks Euroopa peale: vanade eestlaste kombed on hoopis erinevad vanade prantslaste omast. Osa teoseid oli tehtud hõimuvanemate poolt, teised noorte kunstnike poolt, kelle elu meie omast väga ei erinegi. Osa teoseid oli lõuendil, teine osa looduslikel materjalidel või taaskasutatud - näiteks oli maalitud vanade teesiltide peale. Selle jaoks, kusjuures, küsiti hõimuvanemate käest eraldi nõu, kes pidasid taolist taaskasutust mõistlikuks ja loodust abistavaks. Osa teoseid oli tuttavas täpitehnikas, teine osa must-pruunid sirgete veevoolu meenutavate joontega. 

Väga ilus näitus oli ja väga sügav ka. Põlisrahva erinevaid probleeme peegeldasid enamik töid. Eriti jäi mulle meelde üks klaaskujude installatsioon - lakke oli riputatud 2000 klaaskuju, mis sümboliseerisid muuhulgas ka 1950-ndatel tehtud tuumapommikatsetusi piirkonnas, kus kunstniku Yhonnie Scarce perekonnaliikmed elasid. Must pilv levis üle Austraalia ja kahjustas väga paljude elanike elusid, kõige rohkem küll põlisrahva omi. 

Ma loodan, et põlisrahva elu Austraalias ikka tasapisi paremaks läheb. Alles oli siin suur hääletus põlisrahva õiguste kohta, sellega edasi ei mindud, sest see hääletati maha, osaliselt ka põlisrahva enda poolt, sest polevat piisav. See on kõik väga keeruline probleem. 

Järgmise kokkusaamise peatuspaik:

Mina aga jätkasin palju helgemal lainel - sain kokku vana tuttavaga Elleri muusikakoolist - Kariniga. Karin on siin Austraalias elanud juba 10 aastat. Esialgu tuli ta siia popp-jazz tšellot õppima, hiljem õppis ka eelkoolilaste õpetajaks. Nüüd on tal oma tšellokool! Siin Austraalias ei ole selliseid muusikakoole nagu Eestis on ja milles meie Kariniga mõlemad käisime. Ainuke võimalus muusikat õppida on eratunde võtta. Ka riiklikku toetust pole võimalik saada ega taotleda. Hästi teistmoodi... Austraallased ei defineeri end läbi muusika nagu eestlased seda teevad, ilmselgelt. Kummaline maailm. Taksojuht küsis mul teel muuseumisse hoopis, et missugust sporti te Eestis teete? Kas pole mitte imelik küsimus? 

Lõpuks me ei läinudki sinna vanaaegsesse restosse, vaid nautisime ilma välirestos:

Kariniga oli nii tore jutustada. Meenutasime vanu aegu ja rääkisime muusikast. Karin töötas kusjuures pikalt Sydney Sümfooniaorkestri juures ja tegeles piletitega. Kas teadsite, et siin on müügil ka hooajapassid? Passid ostetakse teatud koha peale ehk ostadki ühe koha, millel terve hooaja istuda. On inimesi, kes on aastakümneid samal kohal istunud ja hiljem pärandavad selle koha kellelegi lapsele edasi. Hooajapass muidugi odav ei ole, me räägime ikkagi tuhandetest dollaritest (ja ka eurodest). Enamik passiomanike on 60-80 aastates daamid kusagilt rikkast linnaosast. 

Karin rääkis mulle nii palju huvitavaid lugusid. Küll on ikka tore, kui niimoodi siseinfot saab Austraalia ja Sydney ja siinse ühiskonna kohta. Mulle väga meeldib kohalikke eestlasi kohata. Niisama kohalikke ka muidugi. :) 

Pärast vestlust Kariniga ja "ehk kümne aasta jooksul jälle näeme" ütlemist tulin koju, et koristada. Meil oli nimelt tähtis hetk ees - meile tulid külalised! Okei, need olid Liivika ja Roel, aga siiski. Reisil olles elame nagu põrsad paraku (ohjah, ka kodus tihtipeale) ja enne teiste külaskäiku tahtsin, et oleks enam-vähem okei. Õnneks oligi. Liivika ja Roel, kes töötavad meie kortermajast praktiliselt üle tee, tulid vaatasid selle "villa" üle, nautisid vaateid ja imestasid, kui Slumdog Millionaire elu meil on. :D Kämperist penthaussi! 

Pärast villatuuri jalutasime ringi. Selle piirkonna nimi, kus praegu oleme, on The Rocks ja see on Sydney kõige vanem piirkond. Maju on igasugu erilisi ning kontrastid suured - vanaaegsete müüride taustal kõrguvad klaasist pilvelõhkujad. Roel ja Liivika rääkisid meile, kus nad siin söömas käivad, kus jõulupidu peavad, mis on sydneylaste tavalised hobid ning harjumused. 

Näiteks selle maja ees tehakse tavaliselt pulmapilte, eriti teevad seda asiaadid. Millegi pärast peavad nad seda väga ilusaks majaks. Ei mõistnud seda ei meie Villega ega Liivika ja Roel, kuid nii see on. 

Veel kauneid vaateid. Siin Sydneys on neid tõesti väga palju. 

Ka õhtusöögi sõime vaatega Ooperimajale. Meil oli vist nii nälg (ja nii huvitavad vestlused), et oma rebitud sealihaga tacodest ei jõudnudki pilti teha. Meil tõesti olid huvitavad vestlused. Liivika ja Roel on väga targad, haritud ja kogenud inimesed, meil on palju, millest rääkida. Nalja sai ka muidugi! 

Hiljem tulime ja istusime siin meie juures edasi ja juttu jätkus kauemaks. Järgmine kord, kui näeme, on suvel, kui nad taas Eestisse tulevad. Noh, meie suvel - nende talvel. On, mida oodata! 

See oli üks eriline õhtu. Mul on nii hea meel, et tean nii paljusid inimesi üle kogu maailma. Mul on nii hea meel, et ma tean Roeli ja Liivikat.