Lossispaa Wagenküll Valgamaal

Suve alguses juunikuus, kui meil Villega pulma-aastapäev on, käisime seda tähistamas Wagenkülli spaas. Olin tuttavate ja vähemtuttavate sotsiaalmeediast näinud nii mõndagi pilti sellest spaast ning majast ja tundus huvitav. Koht ise ei ole võõras, sest kogu kompleksi eelmine nimi oli Taagepera loss ja oleme selles lossis isegi ööbinud - meie sõbrad pidasid seal aastaid tagasi oma pulmad. Seega - me kohtume taas! 

Loss, mis loss: 

Meil polnud kohalejõudes erilisi plaane - tahtsime rahulikult puhata, spaas aega veeta, head sööki süüa ning juttu ajada. Mida muud ühtedel väikese lapsega vanematel vaja ongi, onju? Etteruttavalt võin öelda, et kõike seda ka saime. 

Spaakompleksil on kaks maja - peamaja, mis on siis see kaunis lossihoone ning väga tagasihoidliku välimusega kõrvalhoone, kus on numbritoad. Peamajas on samuti tubasid ning peamaja keldris asubki spaa. Neid ühendab maa-alune koridor, et külalised hommikumantlitega ikka otse toast spaasse saaksid.

Võtsin meile standardse kaheinimesetoa. Tundus piisavalt hea, ei näinud vajadust preemiumi järgi. Ausalt öeldes olin isegi üllatunud, kui uhke see oli. Kuigi jah, ega öö hind just väike ei olnud - 159 eurot. Tuba koosnes seinaga varjatud magamisosast, diivaniga elutoaosast ja kardinatega eraldatud vannitoast. Tualettruum oli siiski uksega eraldatud ning asus veidi eemal. Üllatavalt palju ruumi!  

Mulle meeldis, et detailidele oli tähelepanu pööratud. No vaadake seda head stiilitunnetust, mis vannitoa detailidest läbi kumab: 

Spaa ise väga suurt muljet ei jätnud. Põrandad olid libedad ning teenindav personal passiivne, isegi oskamatu võiks öelda. Küsisin oma kirja teel broneeritud massaaži kohta, nad ei teadnud sellest midagi ning polnud väga abivalmid tegutsema uue aja broneerimiseks. Kuidagi ma selle aja järgmiseks hommikuks siiski sain. 

Keldrispaas polnud aknaid - midagi, mis mulle oleks meeldinud. Talvel on niigi pime ja kõle, soojas suurte akendega toas oleks hea olla. Kellel sellest aga suuremat asja pole, siis neile võiks meeldida. Stiililt oli huvitav, vanad puitmaterjalid, mahakooruv lubjakivist sein ning veidi luksust sinna sekka. 

Parim osa kogu spaa juures oli minu meelest lossi küljel asuv klaaskatusega bassein. Ujusime seal ja nautisime sinist taevast. Lapsi oli vähe, täiskasvanud olid vaikselt. Hea lõõgastus. Kusagilt keldrisopist sai endale ka jooke tellida, nendega võis lamamistoolil teeselda, et oled kaugel lõunamaa rannas. Mõnus täiskasvanute ajaveetmiskoht. 

Spaas tehakse praegu juurdeehitust, üritasin piltidelt ehitustandri välja jätta, aga tegelikult on hea jäädvustada sedagi: 

Lisaks välibasseinile olid spaas tavaline Soome saun, aurusaun, Jaapani vann, aroomisaun, külma veega väike karastusbassein, soojendusega ja mosaiigiga kaetud lamamistoolidega ala, puhkeala tugitoolidega jne. Selline klassikaline värk, ei midagi erakordset. Hea, et Jaapani vanni panid, seda igal pool ei ole. 

Sildirahvas, siin me oleme: 

Õhtusöögi sõime kohalikus restoranis, kuhu hea, et üldse koha saime, sest oli üsna täis. Panime pulma-aastapäeva puhul isegi veidi kenamad riided selga. Mina võtsin vuti, Ville üldse Caesari salati, olime lõuna ajal tugevalt söönud. Toit oli täitsa hea, kiidan. Ehk ainult tsipa soolane... Magustoidu oleks ise parema teinud. 

Aga sisekujundust taas kiidan, väga äge näeb välja. 

Me sattusime Wagenkülli huvitaval ajal - nende selle suve hitti - Alice Imedemaal teemaga aeda - alles pandi valmis. Suve jooksul olen näinud sadu postitusi antud aia külastamisest, kuid siis seda alles ehitati. Mõtlesime Villega, et on ikka huvitavad aiakaunistused. Nüüd siis tean, milleks need olid. :D Aga tegelikult oli tõesti väga ilus, nad on tublilt aiatöid teinud. 

Järgmisel hommikul käisin selles massaažis ka. Kahjuks ei olnud väga hea. Ilmselt olen oma heade Tallinna massööride poolt "ära rikutud", aga ütleks, et kestis liiga vähe (päriselt ka ei kestnud lubatud aega), oli liiga pinnapealne, kasutas liiga palju õli. Küüned olid massööril kaugelt liiga pikad, tegi kohati haiget mulle oma küüntega. Ma saan oma kõrgest hobusest aru, et te teaksite. See on aus tagasiside inimese poolt, kes palju massaažis käinud on. 

Hommikusöök oli täiesti harilik - võikumaterjal, saiakesed, maisihelbed piimaga, munad, vorstikesed. Söödav. Okei. Millegi erilisega silma ei paistnud. Parim spaakompleksi hommikusöök jääb siiski Vihula mõisa spaasse. 

Kokkuvõttes - ikkagi õnnelik, et külastasime. Suurim väärtus minu jaoks oli kaunis sisekujundus. Teiseks oli tore see, et väikelapsi väga ei olnud, oligi selline rahulikum aeg kahekesi. Peredega spaatajad - ausalt, väikelastele pole seal piisavalt atraktsioone, et huvitav oleks. Ühtegi lastebasseini ma ei näinud. Ei tunne, et oleks vaja endalgi tagasi minna. Käidud, nähtud, tehtud. 

Olen nüüd omajagu spaasid Eestis läbi käinud, peangi vaatama, mida järgmiseks külastada, mis siin veel käimata on... 

Kodumajutus Maaritsas, Valgesoo raba ja Sangaste loss

Ville oli mulle juba mitu aastat rääkinud, et tahaks suvel ikka kuhugi veekogu äärde puhkama minna. Vahel oli selleks veekoguks järv, siis meri, siis jõgi... Puhkuse pikkus varieerus nädalast kuni mitme kuuni. Loomulikult mahtus sinna juttudesse ka üldse oma suvila omamine. Kuna viimast minu seikluslik hing ei ihalda mitte karvavõrdki, siis teadsin, et igatsust tuleb teistmoodi leevendada ning, olgem ausad, mulle lihtsalt meeldib, kui Ville õnnelik on. 

Seega siin see on - väike saunamaja järve ääres, mille meile juba kevadel AirBnBs broneerisin. See vastas kõigile kriteeriumitele - jooksev vesi, internet (naiivne mina arvas esialgu, et kavatsen siin ka arstitööd teha... :D), 2 eraldi magamistuba - üks meile ja üks lapsele, väike toidutegemisvõimalus, saun ja loomulikult järv. Omanikul oli hulgaliselt positiivset tagasisidet. Olemas!

Oleme oma valikuga väga rahul. Elame saunamajas, omanike maja on teisel pool aeda. Omanikeks on tegelikult pereisa ja pereema, nende tütar tegeleb AirBnB-ga. Tütrel on aga umbes meievanune poeg, kellega Felix kohe esimese päeva õhtul mängima hakkas ja kui poiss tuppa läks, siis käis teda mööda aeda otsimas. Meie vanematesüda muidugi heldis seda kõike nähes. 

Tulime siia üleeile, pühapäeval. Kuna jõudsime üsna vara, kell 16, siis mõtlesime, et läheks äkki veel kuhugi seiklema ka, aga siis mõtlesime ümber. Tulime ikkagi puhkama ja sel korral ongi eesmärgiks puhata. Puhata ja magada, kui vähegi lastakse. 

Ega väga ei lasta, tuleb välja. :D Järgmisel päeval oli äratus nimega Felix varajane - tõusime kell 6 hommikul. Hea, et õhtul umbes 22.30 magama saime, aga see seitse ja pool tundi oli nagu piisk meres. Lubasime, et järgmine kord läheme veel varem. Küll aga oli asja positiivseks küljeks see, et kell 8.45 seisime Valgesoo raba alguses valmis nädala esimeseks matkaks. 

Eilne päev pidi ennustuste kohaselt kõige külmem ja vihmasem olema. Meil olid vihmariided, kinnised jalanõud, kummikudki kaasas. Kiidan meid hea ettevalmistuse eest! Kõik kulus ära. Valgesoo rabas küll ainult tibutas, kuid ilma veekaitseta oleks ikkagi päris ebamugav olnud. 

Felix astumas National Geographicu sisse: 

Valgesoo raba matkarada on lühike, umbes 2 kilomeetri pikkune ringikujuline seiklus. Laudteed on esimesel poolel korras, aga hiljem juba täiesti lagunenud, Villel oli Felix ka veel seljas, üritasime hästi hoolikad olla. Lapsevankriga sinna saanud ei oleks. 

Küll aga on väga korras Valgesoo raba vaatetorn. Viimane on ehitatud 2019. aastal ja köitis mu pilku kohe, kui Põlvamaa matkaradasid otsisin. Väga ilus metalli-puidu kooslus, vahekorrustel ei näe põrandast läbi ja puiduga koonerdatud ei ole (väga tänulik) ning 23,8 meetri kõrgusel asuv vaateplatvorm tekitab väikese tunde, sest loodus on nii suur. Ilus-ilus-ilus! 

Päeva kohustuslik matk tehtud, asusime teele Räpinasse, kus elab mu õde oma perega. Kasutasime võimalus jätta meie kõige väiksem seikluskaaslane tädi, onu ja kassidega mängima ning veidi aega omaette ringi vaadata. Kõik sujus suurepäraselt. 

Esimesena sõitsime Urvastesse, kuhu meid oli külla kutsunud Jaanus. Olime antud külastuse Jaanusega kokku leppinud juba Matsirannas, kus teda ja ta elukaaslast täiesti juhuslikult kohtasime. Ei, ma vist ei usu juhustesse ikkagi. 

Jaanusel on vana talumaja ja mitu hektarit maad, miillega ta tasapisi toimetab. Eks see kõik nõua palju pühendumist ja plaanimist ja tahet, kuid annab ka. Pärast valduste ekskursiooni istusime ja jõime teed ning rääkisime maailma asjadest. Nii teistmoodi tunne on olla maal, vanas majas, kus ei ole jooksvat vett ja autode häält ja klaviatuuriklõbinat. On vaid tee, pliiats, paber, joogamatt ning koht, kus olla. See kontrast on nii suur, et mul on raske seda sõnadesse panna. Suur ja võimas. 

Jaanusega käisime ära ka Tamme-Lauri tamme juures, mis on Eesti kõige jämedam puu. Istutusaastaks on määratud tal 1326. Tamme-Lauri tamm on ainus puu, mis oli jäädvustatud meie rahatähel - 10-kroonisel. Mida kõike on see elusolend näinud? Inimesi kündmas maad, ratsutamas hobustega, kandmas vildist jalanõusid, sõitmas vankriga, ehitamas puidust maju, tellistest maju, elektriposte, päikeseparke. Me oleme kärbse sumin ta kõrvus. 

Külaeluga kaasneb ka teataval määral eeliseid - näiteks on võimalus minna poodi, kui pood turistide jaoks suletud on ning osta kõike, mida parasjagu vaja peaks minema. Ka meie ostsime. Saime kohalikku õunalimonaadi ja Urvaste kama ja kamašokolaadi. Seal lõppesidki meie Urvaste seiklused. Tänasime Jaanust külalislahkuse eest ning soovisime peatset jällenägemist. 

Kui otsustasime, mida oma lapsevabal päeval teha, siis mõtlesime sellele, kus tal kindlasti kõige igavam oleks. Jõudsime õemehega, kes kohalikku kanti läbi ja lõhki tunneb, järeldusele, et no lossis tal vist tõesti midagi teha ei ole. Seega läksime vaatasime selle Sangaste lossi üle. 

Sangaste loss on tõesti üks suur losside kuningas siin Eestimaal. 19. sajandil valminud lossi eeskujudeks on Tudorite-aegsed lossid, muuhulgas isegi Windsori loss Inglismaal, kus Inglise kuningapere elab. Sangastesse oli planeeritud 99 tuba, rohkem ei tohtinud, sest 100 tuba oli ainult tsaaril. Selliseid huvitavaid fakte talletas mu aju siis sellest tunniajasest külastusest... :D

Aga uhke ta on. Praegu kuulub loss Sangaste vallale ning seal asub nii hostel kui hotell, saab pidada suuremaid sünnipäevi ja pulmasid, sest ruumi on: 

Käisime ära ka tornis, kust võis näha väga kaugele. Mina isiklikult pidin küll end veidi upitama, sest 162 sentimeetrit ei ole piisavalt palju, et kaitsemüürid vaadet ei segaks. Eks lapsi peabki allakukkumise eest kaitsma. :D 

Üks mu lemmikkohti selles lossis oli raamatukogu. Selle tunde pärast ma neid losse armastangi - palju teadust, teadmisi, meelelahutust ning imeilus miljöö seda kõike nautida. Mida muud sellelt elult tahta? 

Jah, on poseeritud: 

Teine lemmikkoht oli talveaed. Kui ma Sangaste lossis elaks, siis veedaks kõik vihmased ilmad oma raamatuga seal talveaias. Täiesti-täiesti ideaalne. 

Eks loomulikult oli ka palju muud nagu uhke trepp, igasugu salonge ägeda mööbliga, kaunistusi ja detaile, millest mul telefonis nüüd umbes 100 pilti on. Ühe panen veel siia ka iseloomustamaks natuke teistsuguse tundega tube: 

Selleks ajaks olid kõhud küll tühjad. Sangaste lossist vasakut kätt on endine ringtall, kus meid kostitati panini, friikartulite, viinerite ja kaljaga. Tühjadele kõhtudele sobis kõik. :) Andis piisavalt energiat, et koos tagasi Maaritsasse sõita, minul oma tähtis koolitus ära teha ning Villele veel niipalju otsa, et Räpinas lapse järel käia. 

Õhtu möödus kolmekesi mängides. 

Rõõm ja pisarad suvises Lõuna-Eestis

Ilmselt nõustub enamik eestlasi väitega, et Eestis on kõige parem just suvel, kui valgust on rohkem kui ära jõuab vaadata, kui kõik on roheline ja meres saab kasvõi natuke ujuda ja kui on lühikeste-pükste-soe. See viimane osa ei pruugi muidugi alati nii olla, ka sel aastal mitte. Täiesti mõistan teid, kes te suvel Vahemere äärde lähete. Vahel mõtlen, et ehk peaks isegi minema. :D Õnneks on õnnistatud meid ka mõne päris suviselt sooja päeva-nädalaga ja ma üritan tõesti nautida seda aega, mil Eesti on parim koht maailmas.

Eelmisel nädalal käisime Villega külas meie Valgamaa-sõpradel. Mulle iseenesest Tallinn ja Põhja-Eesti väga meeldivad, aga Lõuna-Eestis on alati soe tunne. Olgugi, et vahemaa on vaid paarsada kilomeetrit, on lõunas siiski midagi, mida põhjas pole - armas künkaline maastik. Lisaks pole nii tugevat tuult ja järvi on rohkem. Suvise Eesti suveaias sulgpalli mängida ja õues süüa - no mida muud elult vaja? :)

Kuna mõtlesime juba varem, et nagunii saavad need (kuigi mõnusad ja ilusad, aga siiski) pikad tunnid maha sõidetud, siis otsustasime, et pole mõtet kohe tagasi tulla, vaid pigem pikendame oma käiku ja lisame nädalavahetusele veel toredaid kogemusi ning põnevaid seiklusi. Seega vaatasingi Bookingus ringi ja otsisin kohta, kuhu ööseks jääda. Oleksin hea meelega Kubja spaasse toa võtnud, aga kuna Bookingus olid kõik toad otsas ja telefonile neist keegi ei vastanud (vaatamata mu korduvatele kõnedele), siis pidin alternatiivi leidma.

Broneerisin meile ööbimiskoha Võrumaale, Ööbikuorgu, 7 järve keskele. Ööbikuorus ja selle lähedal on mitmeid ööbimispaiku, aga otsustasin seekord Ööbikuoru Villa kasuks. Hinnaks 79 eurot, mis sisaldas ka hommikusööki. Mõtlesin, et ilusa suve tähistamiseks võiks võtta küll.

Ööbikuoru Villas on ametlik check-in kuni kella üheksani õhtul. Kuna aga Maarja ja teiste sõpradega läks aeg nagu lennates, siis me kella üheksaks sinna siiski ei jõudnud. Teavitasin neid ette ja nad lubasid meile võtme valmis panna. Sellega sai muidugi taaskord seda klassikalist nalja, et nad mu nime valesti kirjutasid. Pole hullu, Corneliakene, sa pole sugugi mitte ainus:

Roosa maja oli ise väga nunnu ja vääris tõesti villa nime, kujundus vastas ootustele. Meie toa kohta mul samuti midagi halba öelda ei ole: ruumikas, ilus, kahekorruseline (!) ja puhas. Teine korrus oli tegelikult magamislavats lastele, mis nägi ka väga äge välja. Voodi oli pehme, soe ja mõnus. Stiili mõttes ehk ainuke tähelepanek oligi voodi peaosa puudumine, aga mugavuse mõttes polnud vahet karvavõrdki.

Otsustasime hilisest saabumisest hoolimata jalutama minna. Olen õnnelik, et seda tegime, sest loodus oli lihtsalt imeline. Loojuv päike, järved, rohelus, piiritajate hääl. Rõuge ürgorg on tekkinud jää liikumise tõttu, on kuni 60 meetri sügavune. Ööbikuorg on Rõuge ürgoru üks lisaorg.

Kohe villa kõrval oli ka Eesti sügavaim järv - Rõuge Suurjärv. Mäletan seda veel geograafiastki. Sügavust me Villega ei mäletanud aga üldse, panime arvates saja meetriga mööda. :D Rõuge Suurjärve suurim sügavus on 38 meetrit siiski. Ville vaatas hoolega plakatitele märgitud järvest püütud kalaliike ja unistas kalaleminekust.

Kalale me siiski ei läinud, vaid ronisime sellise torni otsa. Tegemist on Rõuge vaatetorni Pesapuuga, mis valmis alles eelmisel aastal - 10.10.2016. Wikipedia ütleb, et see on kõrgeim ja silmapaistvaim torn Võrumaal. Disaini mõttes annan arhitektile Karmo Tõrale ühe ilusa priske viie, see torn on tõepoolest armas pesakene. Ja mõelge vaid, Rõuge vallal on traditsioon, et iga sündinud vallakodaniku auks värvub torni otsas olev kuppel ehk "kuldmuna" õhtuhämaruses kas siniseks või roosaks vastavalt sündinud ilmakodaniku soole. Mul juba tulid pisarad silma.

Teine kord, kus mul peaaegu pisarad silma tulid, oli siis, kui ma kogemata vaateplatvormil alla vaatasin. Ma nimelt avastasin, et mitte alla vaadata on ainuke viis, kuidas selliseid kohti külastada, sest pea kõik sellised tornid on tehtud metallvõrest, mis ikka väga hästi läbi paistab. Seega minu poliitika on kindel - vaatan kaugusesse ja mitte ühtegi korda alla. Juhtusin aga korraks dressikat kinni panema ja nii kui oma nööpe vaatasin ja "tausta nägin", olid mul jalad hetkega nõrgad ja põlvedest käis nõks läbi, sain viimasel hetkel kusagilt kinni. Vot nii nõrk olengi. Ville, mu kallis hundike, tegi oma jalgadest lausa pilti:

Meie külastusõhtul oli oru selvale ka simman püsti pandud. Vallarahvas oli kokku tulnud, et muusikat kuulata, süüa, kiikuda ja... karaoket laulda. :D Seda oli päris lõbus kuulata. Eesti suvi.

Uneajaks olime Megalt väsinud. Vaatasime umbes 20 minutit telekast ühte Game of Thronesi 6. hooaja osa ja magama me jäimegi.

Hommikusöök oli kella 8-10 vahel, mis minu jaoks on veidi liiga varane siiski. 8-11 on minu meelest täitsa hea kellaaeg, aga eks see olegi maitse ja korralduse küsimus. Ülesse me end ajasime, sest tühja kõhuga päevale vastu minna on ilmselge piin. Söögiks oli hommikuhelbeid, võileivamaterjali, muna, peekonit, veidi puuvilju ja croissantid (jee!). Kui juba sarvesaiu saab, siis suur pluss on kirjas. Topeltplussi oleks saanud, kui pannkooke oleks pakutud.

Veranda, kus hommikusööki nautida:

Ville, vana kalamees, otsustas hommikul ujuma minna. Vesi oli, nagu arvata võite, väga külm. Ville ütleks kindlasti, et ei olnud. Pika veenmise peale hüppasin ka ise korra sisse, aga minu jaoks oli tõesti liiga külm. Ootasin hoopis meie järgmist seiklust - ratsamatka. :) :) :)

Olen Villega ratsamatkale tahtnud minna juba 2 aastat. Ville ei ole väga vaimustunud olnud sellest mõttest, aga pika veenmise peale õnnestus mul ta siiski ära rääkida. Otsisingi internetist kohta, kes meile väikese loodusmatka hobustel korraldaksid. Leidsin mitmeid, aga Tamula Tallid Haanjamaal tundusid imelised (just tallide järgi ma ööbimiskoha võtsingi), sest pakkusid just sobiva pikkusega jalutuskäiku imelises looduses. Helistasin neile nädal varem ja härrasmees telefonis kõlas väga rahulikult ja mõnusalt ja nii me selle matkakese kokku leppisimegi - pühapäeval kell 11.30.

Nüüd hakkab selle jutu kõige kurvem osa. Läksime Villega kohale. Ootasime, et perenaine koju jõuaks, sest oli poodi läinud. Olin kapist välja otsinud kogu ratsavarustuse ja Villele said ka sobivad riided, mis kõik Tallinnast kaasa võetud ja selga aetud olid. Seisime seal ja ootasime. Kui naine (peaks ütlema pigem tüdruk küll) koju jõudis ja meie ütlesime, et ratsutama tulime, siis maigutas tema aga suud ja ütles, et nüüd küll ei saa, sest neil on lastelaager. ...?!?!?!?!?!? Te võite mu pettumust ette kujutada. Nad ütlesid, et homme tuleksime. Homme? Tallinnast või? Esmaspäeval või? Nagu PÄRISELT KA VÕI? Okei, sul on lastelaager, aga tõesti, kas nende talus on nii, et vasak käsi ei tea, mis parem teeb vm? Kas lastelaagri toimumine ei ole tõesti nädal aega ette teada? Ma olin nii nii nii pettunud. Ta pakkus meile veel muid talle, kuhu minna, ise samal ajal neist halba rääkides. Oleksin tahtnud öelda, et kuule sina ei ole küll inimene, kellel teiste kohta midagi halba õigus öelda on.

Ma loodan, sõbrad, et te kunagi sinna Tamula Tallidesse minema ei pea, valige ikka mingi teine koht, sest nende peale lihtsalt loota ei saa. Isegi, kui paned aja nädal aega varem. Isegi, kui sõidad 3.5 tundi, et kohale tulla. Vahel on mul isegi kahju, et ma rohkem reklaami oma blogile teinud ei ole, saaksin rohkem inimesi halbade kohtade eest hoiatada. Igatahes, levitage sõna.

Sõitsime pärast kohutavat pettumust hoopis vanasse heasse kohta Käärikul. Ville käis ujumas, täielik tagasivaade kaks aastat tagasi toimunud reisukesele. :)

Niimoodi kurvalt lõppes siis meie käik. Aga pole hullu. Ma olen juba järgmise koha välja vaadanud ja loodan, et saan ühe toreda arvustuse kirjutada. + 3 välisreisi on ka juba plaanitud! + Eesti postitusi on veel kirjutada. Põnevad ajad! :)

Seniks mõnusat suve!

Saara