Kodumajutus Maaritsas, Valgesoo raba ja Sangaste loss

Ville oli mulle juba mitu aastat rääkinud, et tahaks suvel ikka kuhugi veekogu äärde puhkama minna. Vahel oli selleks veekoguks järv, siis meri, siis jõgi... Puhkuse pikkus varieerus nädalast kuni mitme kuuni. Loomulikult mahtus sinna juttudesse ka üldse oma suvila omamine. Kuna viimast minu seikluslik hing ei ihalda mitte karvavõrdki, siis teadsin, et igatsust tuleb teistmoodi leevendada ning, olgem ausad, mulle lihtsalt meeldib, kui Ville õnnelik on. 

Seega siin see on - väike saunamaja järve ääres, mille meile juba kevadel AirBnBs broneerisin. See vastas kõigile kriteeriumitele - jooksev vesi, internet (naiivne mina arvas esialgu, et kavatsen siin ka arstitööd teha... :D), 2 eraldi magamistuba - üks meile ja üks lapsele, väike toidutegemisvõimalus, saun ja loomulikult järv. Omanikul oli hulgaliselt positiivset tagasisidet. Olemas!

Oleme oma valikuga väga rahul. Elame saunamajas, omanike maja on teisel pool aeda. Omanikeks on tegelikult pereisa ja pereema, nende tütar tegeleb AirBnB-ga. Tütrel on aga umbes meievanune poeg, kellega Felix kohe esimese päeva õhtul mängima hakkas ja kui poiss tuppa läks, siis käis teda mööda aeda otsimas. Meie vanematesüda muidugi heldis seda kõike nähes. 

Tulime siia üleeile, pühapäeval. Kuna jõudsime üsna vara, kell 16, siis mõtlesime, et läheks äkki veel kuhugi seiklema ka, aga siis mõtlesime ümber. Tulime ikkagi puhkama ja sel korral ongi eesmärgiks puhata. Puhata ja magada, kui vähegi lastakse. 

Ega väga ei lasta, tuleb välja. :D Järgmisel päeval oli äratus nimega Felix varajane - tõusime kell 6 hommikul. Hea, et õhtul umbes 22.30 magama saime, aga see seitse ja pool tundi oli nagu piisk meres. Lubasime, et järgmine kord läheme veel varem. Küll aga oli asja positiivseks küljeks see, et kell 8.45 seisime Valgesoo raba alguses valmis nädala esimeseks matkaks. 

Eilne päev pidi ennustuste kohaselt kõige külmem ja vihmasem olema. Meil olid vihmariided, kinnised jalanõud, kummikudki kaasas. Kiidan meid hea ettevalmistuse eest! Kõik kulus ära. Valgesoo rabas küll ainult tibutas, kuid ilma veekaitseta oleks ikkagi päris ebamugav olnud. 

Felix astumas National Geographicu sisse: 

Valgesoo raba matkarada on lühike, umbes 2 kilomeetri pikkune ringikujuline seiklus. Laudteed on esimesel poolel korras, aga hiljem juba täiesti lagunenud, Villel oli Felix ka veel seljas, üritasime hästi hoolikad olla. Lapsevankriga sinna saanud ei oleks. 

Küll aga on väga korras Valgesoo raba vaatetorn. Viimane on ehitatud 2019. aastal ja köitis mu pilku kohe, kui Põlvamaa matkaradasid otsisin. Väga ilus metalli-puidu kooslus, vahekorrustel ei näe põrandast läbi ja puiduga koonerdatud ei ole (väga tänulik) ning 23,8 meetri kõrgusel asuv vaateplatvorm tekitab väikese tunde, sest loodus on nii suur. Ilus-ilus-ilus! 

Päeva kohustuslik matk tehtud, asusime teele Räpinasse, kus elab mu õde oma perega. Kasutasime võimalus jätta meie kõige väiksem seikluskaaslane tädi, onu ja kassidega mängima ning veidi aega omaette ringi vaadata. Kõik sujus suurepäraselt. 

Esimesena sõitsime Urvastesse, kuhu meid oli külla kutsunud Jaanus. Olime antud külastuse Jaanusega kokku leppinud juba Matsirannas, kus teda ja ta elukaaslast täiesti juhuslikult kohtasime. Ei, ma vist ei usu juhustesse ikkagi. 

Jaanusel on vana talumaja ja mitu hektarit maad, miillega ta tasapisi toimetab. Eks see kõik nõua palju pühendumist ja plaanimist ja tahet, kuid annab ka. Pärast valduste ekskursiooni istusime ja jõime teed ning rääkisime maailma asjadest. Nii teistmoodi tunne on olla maal, vanas majas, kus ei ole jooksvat vett ja autode häält ja klaviatuuriklõbinat. On vaid tee, pliiats, paber, joogamatt ning koht, kus olla. See kontrast on nii suur, et mul on raske seda sõnadesse panna. Suur ja võimas. 

Jaanusega käisime ära ka Tamme-Lauri tamme juures, mis on Eesti kõige jämedam puu. Istutusaastaks on määratud tal 1326. Tamme-Lauri tamm on ainus puu, mis oli jäädvustatud meie rahatähel - 10-kroonisel. Mida kõike on see elusolend näinud? Inimesi kündmas maad, ratsutamas hobustega, kandmas vildist jalanõusid, sõitmas vankriga, ehitamas puidust maju, tellistest maju, elektriposte, päikeseparke. Me oleme kärbse sumin ta kõrvus. 

Külaeluga kaasneb ka teataval määral eeliseid - näiteks on võimalus minna poodi, kui pood turistide jaoks suletud on ning osta kõike, mida parasjagu vaja peaks minema. Ka meie ostsime. Saime kohalikku õunalimonaadi ja Urvaste kama ja kamašokolaadi. Seal lõppesidki meie Urvaste seiklused. Tänasime Jaanust külalislahkuse eest ning soovisime peatset jällenägemist. 

Kui otsustasime, mida oma lapsevabal päeval teha, siis mõtlesime sellele, kus tal kindlasti kõige igavam oleks. Jõudsime õemehega, kes kohalikku kanti läbi ja lõhki tunneb, järeldusele, et no lossis tal vist tõesti midagi teha ei ole. Seega läksime vaatasime selle Sangaste lossi üle. 

Sangaste loss on tõesti üks suur losside kuningas siin Eestimaal. 19. sajandil valminud lossi eeskujudeks on Tudorite-aegsed lossid, muuhulgas isegi Windsori loss Inglismaal, kus Inglise kuningapere elab. Sangastesse oli planeeritud 99 tuba, rohkem ei tohtinud, sest 100 tuba oli ainult tsaaril. Selliseid huvitavaid fakte talletas mu aju siis sellest tunniajasest külastusest... :D

Aga uhke ta on. Praegu kuulub loss Sangaste vallale ning seal asub nii hostel kui hotell, saab pidada suuremaid sünnipäevi ja pulmasid, sest ruumi on: 

Käisime ära ka tornis, kust võis näha väga kaugele. Mina isiklikult pidin küll end veidi upitama, sest 162 sentimeetrit ei ole piisavalt palju, et kaitsemüürid vaadet ei segaks. Eks lapsi peabki allakukkumise eest kaitsma. :D 

Üks mu lemmikkohti selles lossis oli raamatukogu. Selle tunde pärast ma neid losse armastangi - palju teadust, teadmisi, meelelahutust ning imeilus miljöö seda kõike nautida. Mida muud sellelt elult tahta? 

Jah, on poseeritud: 

Teine lemmikkoht oli talveaed. Kui ma Sangaste lossis elaks, siis veedaks kõik vihmased ilmad oma raamatuga seal talveaias. Täiesti-täiesti ideaalne. 

Eks loomulikult oli ka palju muud nagu uhke trepp, igasugu salonge ägeda mööbliga, kaunistusi ja detaile, millest mul telefonis nüüd umbes 100 pilti on. Ühe panen veel siia ka iseloomustamaks natuke teistsuguse tundega tube: 

Selleks ajaks olid kõhud küll tühjad. Sangaste lossist vasakut kätt on endine ringtall, kus meid kostitati panini, friikartulite, viinerite ja kaljaga. Tühjadele kõhtudele sobis kõik. :) Andis piisavalt energiat, et koos tagasi Maaritsasse sõita, minul oma tähtis koolitus ära teha ning Villele veel niipalju otsa, et Räpinas lapse järel käia. 

Õhtu möödus kolmekesi mängides.