Eilset päeva alustasime kohast, mille leidsin täiesti juhuslikult internetist, kui reisi jaoks eelinfot kogusin. Koha nimi oli Viia-Jaani labürinditalu. Keegi tuttavatest polnud seal käinud, aga kuna mulle labürindid meeldivad, siis läksime.
Ma isegi ei tea, kust seda kirjeldamist alustada. Hmmm... Ühesõnaga, talu see ei ole. Või õigemini, talu on labürindipiirkonna kõrval, ilmselt ka selle omanik, aga külastajatele mõeldud labürindiala on talust eraldi. Sellel alal on kiigeplats, väike esinemislava, palju heinamaad, künkast alla minnes jõgi ja hiiepuu ning teisel pool küngast ohvrikivi. Kõige krooniks on muidugi 5 labürinti.
Labürindid ei ole klassikalised selles mõttes, et oleks eksimisvõimalus ja peaks kusagilt väljapääsu otsima. Tegemist on pigem kividega märgistatud kõndimisaladega heinamaal. Üks nendest on küll ka elupuudest tehtud, aga enamik on madalad, mandalaid meenutavad joonised.
See koht on väga New Age. Iga labürindi juurde on kirjutatud, kust see kujund pärineb ja mida see inimese energeetikaga teeb. Pean ütlema, et sain sealt imelise hingelise kogemuse. Nendel radadel kõndimine meeldis mulle, kuigi jalad said märjaks ja Felix oli väsinud, niiet kõrvaltvaatajale võis tunduda nagu me tegeleks vaesest lapsest vaimude väljaajamisega.
Kõigele vaatamata tulin labürintidest välja uue inimesena. Kõik teie, kes te midagi hingelist otsite - soovitan.
Maisemate teemade juurde tagasi tulles oli Felixil siiski kõht tühi ja väsimus peal. Startisime me ju üsna hilja, kuna otsustasin pärast põhjalikku kaalumist siiski meie rännakuid blogisse salvestada ja see võttis omajagu aega. Ka me ise olime näljased. Felixi näljaga oli tegelikult lihtne - kaks tuubiputru naha vahele ning juba oli parem, sai teine mõnusalt autotoolis nurru lasta. Meile aga tuubiputrudest piisanud ei oleks ja ega me neid ei tahtnudki. Tahtsin hoopis minna Põlva ainukesse sushikohta - Mõnusad Maitsed. Selle on loonud mu enda beebigrupikaaslane Leaanika ning tema kätetöö nägemine oli selle reisi kohustuslikus nimekirjas.
Oi, see oli hea sushi. Ville ütles oma kalamarjasushi kohta, et see oleks justkui temale loodud. Näljased nagu me olime, võtsime 24 tükki sushit ja ühe poke-kausi ka, lootes see hiljem lapsele sisse sööta. Mõningal määral isegi õnnestus. Sushid olid igal juhul megad ja kõik, kes Põlvasse satuvad - soovitan! Saab kaasa osta ja ka koha peal süüa, kui koroona lubab. Meie sõime parkimisplatsil nagu pomšid, sest valvasime samal ajal autos magava Felixi und. Mul olid isegi plätad ja sokid korraga jalas, et ikka autentne etendus anda.
Kuna Felix on alles 1, siis enamik lõbustusi, mida lastele pakutakse, ei paku talle pinget. Meil pole mõtet võtta suunda ei Lottemaale ega seiklusparkidesse. Küll aga teadsin kohe algusest peale, et Maanteemuuseumisse tahame kindlalt minna. Pidi sobima ka päris väikestele nagu meie juntsu.
See oli tõesti hea mõte. Felix, nagu paljud teised väikesed poisidki, on ju suur autosõber. Piisab vaid autouste lahtitegemisest ning saame Villega tund aega rahu ja vaikust. Seega - mis saaks paremat olla kui suur plats täis erinevaid sõidukeid, rattaid ja roole? Mitte midagi! :)
Minu jaoks oli huvitav üllatus, et Maantemuuseum on suuremas osas ikkagi õuemuusem. Ma ei tea, miks ma arvasin, et tegemist on hiiglasliku hoonega, kus masinad ja liiklusmärgid reas on. Jah, on tõesti ka viimast, kuid näituse põhiosa on õues. Teine asi, mis mind üllatas, oli see, kui palju mulle endale kogu värk huvi pakkus. Ma tegelikult ei ole suur masinahuviline, hea, kui tean, kuidas autol kapoti lahti saan, kuid eile oleks tahtnud veel aeglasemat tempot, et kõik sildid ära lugeda. Nii palju põnevaid fakte ning lugusid alates sellest, millal täpsemalt Eestisse siis need munakiviteed tekkisid lõpetades näidetega iseliikuvatest Starship Technologies pakiautomaatidest. See on muuseum, kuhu tahan tagasi minna.
Felixi lemmikuteks olid muidugi kõik masinad, kuhu sai sisse istuda. Veetsime kokku omajagu aega autodes, bussides, mootorrataste peal. Kõik, millel oli rool, oli vaatamist väärt.
Eks oli ka kohti, kust teda eemal hoidma pidime, näiteks üllataval kombel sellest katkiläinud bemmist, mis tõmbas kui magnetiga. Tuleb tast tõesti bemmivend?
Sisealas oli palju interaktiivset. Lapsed (ja suured!) said proovida automänge mängida, teadmisi kontrollida, isegi autot disainida. Ühe automängu juures nägime Marjut ja Mattiast, keda tean samuti beebigrupist. Nii tore kokkusaamine! Kui Tallinnas ei näe, siis Lõuna-Eestis ikka. :D
Matu ja Felix, detsembribeebid:
Kokku olime Maantemuuseumis mitu tundi. Suurepärane kogemus nii väikestele kui suurtele. 10/10!
Kuigi kell oli juba 5 õhtul, arvas Ville, et võiks ikka Taevaskojas ka ära käia. Ega ma väga vaimustunud ei olnud, sest olles elanud Tartus oma 25 aastat, on see koht ikka väga läbi käidud. Aga mis seal ikka, mu tallinlastest poisid peavad ka Taevaskojas hängida saama. Felixile oli see ikkagi esimene kord.
Sel korral läksime käruga. Ega tegelikult Suure Taevaskojani käruga päris ei saanud, aga kandsime siis seda beebit ja tema käru trepikohtadest lihtsalt üle. Vahepeal hakkas veel kõvasti vihma sadama, aga see ei morjendanud meid absoluutselt. Üldse on see vihmane ja jahe päris mõnus pärast intensiivset kuumust. Ja keskkonnavahetus on ka päris mõnus pärast Tallinnat.
See päev väsitas mind ikka väga ära. Istusin õhtul meie saunamaja alumisel korrusel, vaatasin päikeseloojangut, kuulasin oma coachingu koolitust ja sõin Nutellasaia nagu vana mauk.
No comments:
Post a Comment