Kokkuvõte meie 6-nädalasest reisist Maakera kuklapoolele

Sihtpunkt: Indoneesia (Bali saar), Austraalia (Queensland ja New South Wales), Uus-Meremaa (nii Lõuna- kui Põhjasaar) ja Singapur

Kestvus: 6 nädalat

Reisiseltskond: Ville (42), Saara (34), Felix (3) ja Bali ning Austraalia osas ka meie kallis lapsehoidja Hannah (26)

Äsja lõppenud 6-nädalane reis oli suurima ettevalmistusega reis siiani. Ma tõesti panin sinna sisse kuid ja päevi ja tunde ja muidugi ka raha. Ma ei teadnud piirkonnast ju tegelikult eriti midagi ning enne reisi lugesin sadu lehekülgi ning uurisin ikka väga mitmelt, mida nad soovitavad ja kuidas. Minu suurimad abimehed olid Google, blogid, raamatud, Instagram ja Youtube + kõik reisihuvilised tuttavad. 

Minu suurim soov oli näha Austraaliat ja Uus-Meremaad. Kuna aga Austraaliaga on meil ajavahe olenevalt piirkonnast ja suve/talveajast 7-9 tundi ning Uus-Meremaaga lausa 11, siis ei tahtnud ma ühe jutiga kohale sõita. Loomulikult ei tahtnud ma ka tegelikult nii pikki lende teha, et kohe Austraalias maanduks, seega alustasime lähemalt - käisime vaatasime ära selle kuulsa paradiisisaare nimega Bali. 

Balil olime AirBnB renditud villas Ubudis, sõitsime motikatega ringi, nautisime odavat sööki ja jooki ning muidugi ka massaaži. Kohanesime ajavahe ja kuumusega. 

Edasi sõitsime Austraalia kirdeossa linna nimega Cairns, kus veetsime paar päeva AirBnb korteris, ning kus meie Villega käisime suurt vallrahu uudistamas. Järgmiseks tegime 12 päeva matkaauto roadtrippi Cairnsist Sydneysse. Selle aja sisse jäid rannad ja kängurud ja väikelinnad ja treileripargid ja soojus ja vihm ja igasugu huvitavaid seikluseid. Sydneys olime väga uhkes kesklinna korteris luksusvaatega ümbritsevale. Sydneyst lendas Hannah otse koju. 

Meie lendasime edasi Uus-Meremaale Christchurchi, kus esimese öö olime hotellis, aga edasi jälle 9 päeva matkaautos. Sõitsime Lõunasaarel ringi, imetlesime loodust, käisime matkamas ja kohanesime jahedama kliimaga. Olime kolmekesi. Väga rahulik aeg keset mägesid, kuigi igapäevast sõitmist oli siiski omajagu. Queenstownis andsime matkaauto ära ja lendasime Põhjasaarel asuvasse Aucklandi. Aucklandis olime 1 öö hotellis ning siis käisime tegime tiiru rendiautoga. 2 ööd sai veedetud Rotoruas ning 1 jälle Aucklandi lennujaama lähedal. 

Enne kojuminemist sõitsime Singapuri, kus veetsime 2 ööd maailmakuulsas luksushotellis nimega Marina Bay Sands. Võtsime soojast viimast ning ujusime kuulsas katusebasseinis. Kojusõit kestis üle 24 tunni. 

See oli siis lühikokkuvõte sellest, mis juhtus. 

Nüüd aga õppetunnid ehk asjad, mis läksid hästi ja asjad, mis nii hästi ei läinud. Alustame nendest, mille eest ma end kiidan: 

1. Ma arvan, et sihtkohtade valik oli hea. Bali enne Austraaliat andis mõnusa sisseelamise, see 5 tundi ajavahe oli okeilt ületatav meie kõigi jaoks. Austraalias aja nihkumist 2 tundi ei tundnudki ja Uus-Meremaale sõit oli ka täiesti sujuv. Tagasisõit oli keeruline, aga ainuke viis seda lihtsamaks teha olekski olnud veel ühe nädala kusagil vahepeal peatuda. Arvan, et see 2 ööd Singapuris meid siiski aitas ja kuigi nüüd oleme juba 5 päeva kodus olnud, aga ärkame ikka enne kella 6 hommikul, siis tegelikult see on tehtav. Arvan, et tegin õiged valikud. 

2. Väga hea mõte oli võtta matkaauto reiside vahele korralikke hotelle või AirBnBsid. Matkaauto on ikkagi nii teistmoodi elamine, et pisike luksus paariks päevaks kulub ära. Kes just igipõlised matkaautofännid ei ole, nendele väga soovitan. 

3. Mu ettevalmistus vaatamisväärsuste osas oli samuti enam-vähem okei. Jah, polnud ideaalne, aga oli okei. Mul oli kaart, kuhu olid huvitavad asjad märgitud ja siis teel olles valisime neist, mida järgmiseks külastada. Uus-Meremaa osa oli eriti hästi tehtud, selle eest kiidan. Päevaplaan ja vaatamisväärsused olid kõik paigas ning igapäevaselt ei olnud ka vaja liiga pikki otsi sõita. Ainult Milford Soundi ööbimise kohta oleks võinud rohkem uurida. :D 

4. Hannahi reisile kaasa võtmine oli täiesti, täiesti täiuslik mõte. Me poleks saanud Villega üldse nii palju asju teha, kui Hannahit kaasas poleks olnud. Olgugi, et Hannah oli vaid poole reisist, siis see pool oli küll hea panus vaimsesse tervisesse. Väga kiidan end ja Villet selle otsuse eest. Andis mõnusat vaheldust ka, ülejäänud osa reisist oli jälle hoopis teistmoodi, kui kolmekesi olime. 

5. See Stokke Jetkidsi kohver!! Ma ei jõua end selle mõtte eest ära kiita. Felixil ja meil oli sellest nii palju rõõmu, nii palju kasu. Ta sõitis sellega, mängis sellega, magas lennukis osaliselt selle peal, sinna mahtusid asjad sisse. Üks paremini kulutatud 200 eurot kogu reisi peale. 

Õppetunnid ja mida järgmine kord teisiti teeks: 

1. Balil võtaks ikkagi elamise kuhugi mere äärde. Villele meri väga meeldib ja ta tundis sellest selgelt puudust. Kui Bali liiklus hea oleks, siis poleks hullu, aga 2 tundi mereni sõita on liig. Samas, tõenäoliselt me enam Balile ei lähe, seega... :D 

2. Austraalias ma oleks ilmselt Cairnsis kohapeal auto rentinud, seal piirkonnas veel ringi sõitnud ja siis lennukiga Brisbane sõitnud ja sealt matkaauto võtnud või siis hoopis olekski auto ja hotellidega olnud. Cairns-Brisbane on liiga pikk tee, et seda nii kiiresti teha ja seal vahel ei ole nii palju ägedaid vaatamisväärsuseid ka mu meelest. Meil oli liiga palju tuima sõitmist. 

3. Oleks teinud parema ettevalmistuse karavaniparkide valikul. Parkidest sõltus väga palju, sest oli neid, kus oli lastele ülihead meelelahutusvõimalused ja neid, kus oli lihtsalt igav. Just Felixi pärast oleks võinud see parem olla, kuid mõnes mõttes ka suurte jaoks. Meie parim kogemus oli see rannaäärne rahvuspark, kus sai hommikul kell 5 randa kängurusid vaatama minna. Halvimat ei oskagi valida, lihtsalt mitmed olid mittemidagiütlevad. 

4. Oleks võinud rohkem sooje riideid kaasa võtta Uus-Meremaa jaoks. Samas jälle ei tahtnud kolmandat allapandavat pagasit võtta (kuigi Felixi nimele võtsin alati ka alumise pagasi igaks juhuks). 

5. Edaspidi tean, et kui tahan 6 nädalaks reisile minna, siis ilmselt oleks mõistlik valida välja 6 sihtkohta ja 6 hotelli ning kõik seiklemine tehagi nende ümber. Iga nädal vahetad peatuspaika ja nii sobib küll. Iga päev seda teha on lihtsalt liiga väsitav. 

6. See oli küll lahe seiklus, aga matkaautoga ilmselt enam reisile ei lähe. Sai kogu eluks piisavalt. Samas ära iial ütle iial, onju? 

Okei, raha. 

Lennupiletitele kulus kokku 9256,51 eurot: 

10.10 - Tallinn - Denpasar 2884.- (4 inimest, Turkish Airlines)

19.10 - Denpasar - Cairns 804.- (4 inimest, Jetstar)

01.11 - Sydney - Christchurch 568.99.- (3 inimest, Air New Zealand)
30.11 - Sydney - Tallinn  777.94.- (1 inimene, Qatar)

10.11 - Queenstown - Auckland - 263.29.- (3 inimest, Jetstar)

14.11 -  Auckland - Singapur - 1960.25.- (3 inimest, Singapore Airlines, opereeris Air New Zealand)

17.11 - Singapur - Tallinn 1731.16.- (3 inimest, Qatar, teine lend Finnairiga ja viimane AirBaltic)

Mis sai Hannahi lennust? Mäletate, et kirjutasin, et Hannahi Oslo-Tallinn ots tühistati AirBalticu poolt ära ja kuigi piletid olid ostetud Qatari kodulehelt komplektina, siis Qatar ütles, et sinna ei saa midagi teha. Hannah oli sunnitud ostma Oslos lihtsalt uue pileti koju, kuna ka AirBaltic midagi ei pakkunud. Põhimõtteliselt mõlemad näitasid näpuga teineteise peale ja nii see asi läks. Ülinõme olukord. Hannah proovib siiani raha tagasi saada, aga kandsin talle ikka 266,97 euri ise ära selle pileti eest, mille ise ostis. 

Muidugi uurisin lennupiletite võimalusi enne väga palju. Kaalusin osta näiteks edasi-tagasi piletid Singapuri ja sealt reisida väiksemate otsadega ringi, aga see ei tulnud odavam. Samuti kaalusin nii Oneworldi kui Star Alliance ümbermaailmareisipileteid, aga ka see ei tulnud odavam. Iseenesest ma oleks needsamad lennud küll osaliselt odavamalt saanud, aga pidin arvestama ka sellega, et meil on 3-aastane, kelle heaolu on meie jaoks nr 1, seega mõni lendudest tuli lihtsalt veidi kallim valida ümberistumisaegade või lennu pikkuste tõttu. 

Kokkuvõttes ma ei teagi, kas see oli hea diil või ei. Võite kommenteerida, kes oskab. 

Majutusele ja autorendile kulus kokku 8484,45 eurot: 

Bali villa 6 ööd 750,36.-
Cairns 3 ööd 476,36.-
Sydney 3 ööd 790.-
Christchurch 1 öö 91.-
Auckland 1 öö 124,85.-
Rotorua 2 ööd 360.-
Auckland 1 öö 151.-
Singapuri 2 ööd 1196,37.-

Matkaauto Austraalias 2070.-

Matkaauto Uus-Meremaa 2245,65.-

Rendiauto Uus-Meremaa 229.-

Majutuse ja autorendi hinda ma ei oskagi kommenteerida. Ok vist? 

Söök, kütus, need üksikud riided, mis ostsime, vaatamisväärsused, moporent, massaažid ehk kõik, mis kohapeal 6 nädala jooksul kulus, läks kokku umbes 13 000 ehk veidi üle 2000 euro nädalas. 

Reisi maksumuseks kokku tuli seega 31 000 eurot. See oli umbes see summa, mida arvasingi, et kulub, seega ma olen rahul. Ei kahetse mitte midagi! Parim kingitus iseendale kogu eluks. 

Hetkel mul pole mitte ühtegi piletit mitte ühelegi reisile (välja arvatud tööreis Soome). Arvasin, et nüüd puhkan veidi reisimise teemal, kuid juba eile vaatasin mingit pakkumist. :D Ohjah, selline ma olen ja selliseks ma jään. 

Aitäh kõigile, kes reisi läbi viia on aidanud! 

Aitäh Villele, kes on imeline reisikaaslane igal ajal ja igas olukorras. Aitäh panuse eest, mille andsid, see oli väga suur! 
Aitäh Hannahile, kes meie, hulludega, ikka kaasa tuli ning vapralt koos meiega kogu Bali ja Austraali otsa läbi seikles! 
Aitäh mu kallile pisikesele mutukale Felixile tema paindlikkuse ja tubliduse eest. Me ausalt poleks seda reisi nautinud nii palju ilma temata. On inimesi, kes seda ei usu, aga just nii see on.
Aitäh Frodele, kes kodu hoidis ja kassi toitis. 
Aitäh kõigile, kes te mulle head nõu olete andnud! 
Aitäh emale, kes kirjavigadele tähelepanu pöörab!

Ja aitäh kõigile, kes te loete. Ma arvasin, et kes ikka nii pikalt (6 nädalat praktiliselt iga päev) viitsib lugeda, aga neid igapäevaseid lugejaid on lausa üle 200. Aitäh teile siiralt! See tõesti on andnud mulle väga, väga palju jõudu kirjutada. 

Nii, kõik, läbi. Järgmiste reisideni siis, onju? Seniks soovin kõigile ilusat pühadeaega, olgu see helge ja mõnus. Kohtume uuel aastal! 

Saara

Singapur, lennujaamad ja üle 24-tunnine reis koju

See kõik on olnud lihtsalt ulmeliselt väsitav, aga samas jälle nii ilus. Singapuri lennujaam, kuhu ammu minna olen tahtnud: 

Ärkasime neljapäeval Marina Bay Sandsis teadmisega, et õhtul läheme lennukile. "Õhtul" on muidugi liialdus, tegelikult oli see lausa öösel kell 2, aga pehmendasime seda teadmist enda jaoks. 

Neljapäeva hommikust reedel õhtuni oli tegelikult täielik survival mode. Nii tobe, et kauged reisid peavad alati piinarikkalt lõppema, kuid kuidas muidu koju saada? Meie eeskava nägi ette hüvastijättu Marina Bay Sandsiga, siis päevläbi kusagil konutamist (kus, oli veel ebaselge), siis öösel kell 2 lennukile minemist, siis 8 tundi lendamist ja Kataris maandumist, 3 tundi Katari Doha lennujaamas konutamist, siis veel 7 tundi Kopenhaagenisse lendamist, siis 2 tundi Kopenhaagenis konutamist ja lõpuks 1,5 tundi Tallinnasse lendamist. Võtab pea ringi käima? :D 

Mul käis pea ringi sellest päevakavast ja mitte vaadetest, kusjuures: 

Meid võttis ainult ohkama. Õnneks magasime kauem, 4:20 asemel ärkasime lausa 7:40 - suur samm ajavaheteekonnal edasi. See on lausa 1:40 öösel Eesti aja järgi. :D Hommikusöögi tegime seal samas, kus eelmisel päeval: 

Marina Bay Sands pakub õnneks mugavusi ka neile reisijatele, kes alles õhtul lennujaama minemas on. Nimelt, katusel basseini ääres saab logeleda terve päeva kuni see kinni pannakse - 00:00 siis. Nad annavad selle jaoks eraldi kaardid, saad terve päeva sisse ja välja käia. Katusel on ka vetsud ja mingi kökats duširuum. Korralikku dušši saab broneerida check-outi tehes, selleks antakse sulle hiljem päeva jooksul tasuta aega tühjas toas korraliku vannitoaga, et enne lennujaama minekut kõik valmis saaksid panna. Samuti anti meile väljaregistreerimiseks üks tund juurde ehk kella kaheteistkümneni (muidu oli väljaregistreerimine kell 11). Väga viisakas neist! 

Meie veetsime toas nii kaua aega kui võimalik ja sisustasime seda pakkimise, koristamise ja minu puhul siis blogikirjutamisega. Need vaated on ikka imelised ja andsid mulle nii-nii palju motivatsiooni juurde. See on see, kuidas mulle meeldib elada ja ma olen valmis selle nimel tööd tegema. 

Edasi liikusime Felixi suureks rõõmuks katusebasseini. Ta küsis kogu hommiku, et millal juba läheme... Uskumatu, mis muutus selle ujumisega 6 nädala jooksul on tulnud. Talle tõsiselt meeldib! Ta ei karda ja ta naudib. Ma olen nii uhke ta üle! Sama uhke kui hommikul, kui teenindaja küsis, et kas soovib veel süüa ja pärast meiepoolset tõlget ütles otse daamile: "No, thank you."  

Ville määrib näkku SPF 50 päikesekreemi, mis hotelli poolt tasuta on:

Kogu Marina Bay katus on tõesti uhke, nii ulmefilmi tunne oli. Need puud seal katusel on päris, muide. Kui palju põranda all multa on, ma ei tea, aga puud elavad ja kasvavad ja pakuvad varju. 

Lõuna 57. korrusel puu varjus, muidu tavaline, ma nautisin veel avokaado smuutit, mida ma ei tea, millal järgmine kord juua saan: 

Alguses plaanisime edasi koos sinna lillekujulisse majja ehk ArtScience Museumisse minna, kuid Ville ütles, et tegelikult ta ei hooli ja istub parem Felixiga basseini ääres. Läksin siis üksi. Meil ikka töötab see süsteem, midagi pole öelda. Mina ei nuru, et nad tuleksid ja Ville ei nuru, et ma jääksin. 

Jalutasin muuseumisse läbi poodide, siin on näide sektsioonist "Little Luxury Stars Ave", kus on siis luksusbrändide nagu Gucci, Ralph Lauren, Dolce and Gabbana jne lasteriiete poed. Singapur on lahedalt ulmeline, aga no kummaliselt fäänsutaja ka. 

Muuseumi esimese korruse püsinäitus oli nii lihtne, et sobis tegelikult lastele. Eks lastele mõeldud vist oligi, vähemalt oli neid seal väga palju. Joonistasid kalasid, mida siis seinale akvaariumipildi peale digitaalselt ujuma pandi. Ronisid mööda värvilisi kiikusid, ajasid digitaalseid liblikaid seina peal taga - noh, selline värk. Ma isegi olin veidi pettunud, et selline ongi siis või... 

Aga täitsa lõpp, kui hea näitus teisel korrusel oli. Tegemist oli ajutise näitusega, aga see oli täpselt mulle. Täpselt! Päriselt, ma oleks tahtnud ära lugeda iga viimase kui nurga ja teose saamisloo jne jne, kahjuks nii palju aega ei olnud. Igatahes, näituse sisu oli ulmekirjanduse ja Aasia religioonide kokkupuutepunktid. No kas on veel ägedamat asja? Näitus oli ühtlasi suuresti läbi naiste prisma, sest autorid olid naised ja näituse kokkupanejad samuti naised, see oli taotuslik. 

Üks lemmikteoseid oli "The House of Natural Fiber", mis oli mitme kunstniku koostöö ja kujutas Hindu jumalannat Lakshimit dharma 8-rattalises kosmoselaevas viimas kapsleid uuele planeedile, et seda terraformida. Aaaaaah, kui lahe!! Ma olen nohik, ma tean, aga no KUI LAHE! 

See on aga Mariko Mori video preestrinnast, kes riitust läbi viib. Kunstnik kutsub vaataja märkama eri maailmu: futuristlik ja küborgilik humanoid tegemas midagi, mida inimkond on teinud juba aastaid - tegelenud religiooniga. 

Kuna mingi hetk hakkas katusel siiski vihma sadama, siis Ville ja Felix käisid duši all ära ning tulid ikkagi ka muuseumisse. Felix vaatas veidi alumise korruse "mängunurgas" ringi. Lasi seal digitaalse valgusega liumäest alla (koos Villega :D) jne. 

Vihmasadu Singapuris: 

Valgusinstallatsioonid - ainsad, mis esimese korruse näitusest meeldisid: 

Siis otsustasimegi Singapuri lennujaama ära minna. Lennujaamas olin käinud varem 4 korda, kuid polnud ikkagi seda Juveeli näinud, millest omajagu räägitakse ja mida ma nii paljudel piltidel imetlenud olen. See on nii imeilus seal: 

Singapuri lennujaam on korduvalt saanud maailma parima lennujaama tiitli. See on tegelikult suur mitmekorruseline kuppel, mille alt võib leida sadu poode, magamistube, restorane, laste lõbustuspargi ja selle imelise keskmise botaanikaaia oma suure-suure purskkaevuga. Lisaks on neil ka seal varajane check-in ehk kohvrid saab tegelikult ära panna juba 20 tundi enne. Ülihea süsteem.

Makaronid, jessss!

Kuna parimad vaated olidki just selles lõbustuspargis, siis käisin seal ka. Felixit kahjuks kaasa ei saanud võtta, kuna atraktsioonide jaoks pidi mudilane olema vähemalt 110 cm pikk, Felixil jäi 5 puudu. Ville ei viitsinud, istus hea meelega rahulikult restos ja hiljem Felixit vaadates ühe väiksema mängunurga juures. Ma siis käisin üksi, vaatasin loomakujusid, kellele päkapikuriided selga olid pandud, lasin mingist torust alla. Imetlesin parte, kelle nad 7. korrusele elama olid kupatanud. 

Kõige hirmsam asi, mida tegin, oli võrgu peal ronimine. Ma ei teadnudki, miks selle pileti üldse võtsin. Mõtlesin, et äkki on äge. No päris hirmus oli 5 korrust allpool kõndivaid inimesi vaadata - võrk oli osaliselt trepikoja peal. Isegi ainult üks korrus allpoole vaadata oli veidi jube. Hakkasin hullult higistama, aga kuidagi käpuli sain lõpuni. 

Õhtupoole hakkas õudne uni peale tulema. Hotellis läksime kaks õhtut magama ikka üsna vara - 20 või 21 ajal, seega kell 21 tundus juba, et no minge metsa, enam ei jõua silmi lahti hoida. Mõtlesime isegi hotelli võtta, aga seal olid kõik kohad kinni. Samas ei raatsinud 300 euro eest Premium lounge ka minna, et hotellitoas mõned tunnid magada. Pidime kuidagi kella kaheni vastu pidama. Eks pidasimegi. Felix jäi südaöö paiku Ville süles magama, meie nokkisime niisama. 

Singapur-Katar kestis 8 tundi, millest suurema osa magasime. Felix magas kordamööda pea minu või Ville süles, jalad välja sirutatud oma kohvri peale, mille sai istmepikenduseks panna. Ülihea leiutis ikka. Viimased kolm tundi sõime, mängisime Felixiga Solitairet, puhkasime niisama. Qatar Airways oli okei vaatamata sellele, mida nad Hannahile lennupiletitega korraldasid (kokkuvõtvas postituses kirjutan lähemalt). 

Kataris ja Dohas polnud ma varem käinud, aga ei lisa seda riiki oma külastatud riikide nimekirja, sest lennujaamast välja ei saanud. Kunagi lähen välja ka, kuigi Ville pole huvitatud selle riigi poliitika pärast sinna minema. Lennujaamas jalutasime pikalt kuniks leidsin selle, mida piltidelt näinud olin - Doha lennujaama väikese botaanikaaia. Tegelikult muidugi see väikene polnud, aga me olime just Singapurist tulnud, seega mõõtkava oli sassis. Ilus ja armas koht, aias oli puhkenurki ja isegi mingid puidust telgid, kus inimesed magasid. 

Meie aga käisime Gordon Ramsey keti restoranis burgereid söömas. 30 eurot maksev burger: 

Kokku olime lennujaamas 3 tundi. Edasi sõidutas Finnair meid Kopenhaagenisse. Vaat see oli raske lend. Keegi ei maganud ja Felix oli nagu turbojänes. Finnairil olid istekohad 2 + 4 + 2 ja otsustasime Ville ja Felixi panna akna alla ning mina istusin üle vahekäigu samasse ritta. See tähendas muidugi seda, et Felix siiberdas pidevalt edasi-tagasi, rikkus teiste inimeste und, ajas mahla maha jne jne. Me olime Villega ise nii väsinud, et ei jaksanud temaga nii palju tegeleda, kui oleks pidanud ja nii see metslane toimetas. Lõpuks võtsin ta poolvägisi sülle ja mängisime mingit mängu lennuekraanilt. Ville mängis varem Angry Birdsi. 

Kopenhaagenis oli nii kodune tunne. Väravas rääkisid nii paljud eesti keelt, harjumatu kohe. Õnneks see passimine oli väike, ainult tunnike. Lend Tallinnasse kestis ka vaid 1,5 tundi. Felix jäi põhimõtteliselt kohe magama ja magas nii kaua kuniks ta Tallinnas autosse asetasime. Saime koju kella seitsmeks õhtul ja läksime pärast seda 24-tunnist teekonda kohe magama, et kell 3 öösel rõõmsalt üles ärgata. 

Nii saigi me reis läbi. Oli see vast seiklus! Lõpp oli õudne, aga see ei riku ära seda sära, mida me reisike viimased 6 nädalat südamesse on jätnud. Muutis meie elusid päris kindlasti. Kasvasime inimestena ja üks meist ka pikkusesse. Järgmiseks tuleb kokkuvõte - mis tegime õigesti ja mis valesti ning ühtlasi arvutan kokku kogu reisi maksumuse, mida kindlasti teilegi jagan. 

Singapur ja Marina Bay Sands

Ma ei teadnudki, kui palju ma Singapuri igatsenud olin enne, kui siia jõudsime. Me oleme imedemaal. 

Aucklandist Singapuri lennata oli suht piin. See on see meelepete, mis tekib, kui kolmedimensiooniline maakera panna kahedimensioonilisele kaardile - servad on kuidagi kokku pressitud. See omakorda tekitab mulje, et kõik oleks justkui väga lähedal. Tegelikult kestis Auckland-Singapuri lend 10,5 tundi. Vahemaa on pikem kui Tallinnast New Yorki... 

Need 10 ja pool tundi olid kõik muidugi ärkvel, ka Felix. Oh, mis rahmeldamine. Süüa ta muidugi ei tahtnud, elas ainult kommi ja krõpsude peal. Natuke vaatas multikaid, aga mitte eriti palju. Peamiselt tallus meie peal, tahtis, et teda pea alaspidi vahekäiku riputataks, soovis pidevalt pissile jne jne. Aga taaskord - 0 nuttu ja vinguhäält ka minimaalselt vaid. Ta lihtsalt ongi hästi elav laps, see on ainus raskus. Ei vahetaks millegi vastu küll. :) 

Tere tulemast Singapuri!

Singapuri jõudes sehkendused ei lõppenud. Kui Aucklandis check-ini tegime, siis teatas masin meile, et kindlasti peab olema tehtud travel deklaration, mille me täiesti teha olime unustanud. Ei teagi, kuidas nii, sest kõikide teiste riikide viisad ja deklaratsioonid olid mul korralikult tehtud, isegi kalendrimeeldetuletused olid pandud kuupäevaks, millal neid teha sai. Kõik korralik. Singapur aga tundus vist nii kaugel, et unustasimegi täiesti ära. Seega hakkas Ville neid kiiresti internetis tegema. 

Kohale jõudes selgus, et Ville on unustanud märkida, et mul oli varem teine nimi ja kuna ma selle teise nimega olin Singapuris käinud, siis tuligi sellest jama. Mees palus selle deklaratsiooni ära parandada. Ville hakkas siis internetis seda lehekülge lahti võtma ja mees mainis, et ei, see on vale lehekülg. Oijah... Olime maksnud üle 200 euro mingitele suvatüüpidele asja eest, mis tegelikult tasuta oli. See on see kiirustamine. Ville üldiselt selliste asjade lõksu ei lange. 

Hotelli tulime taksoga: 

Me ööbime sel korral hotellis nimega Marina Bay Sands (MBS) - Singapuri kõige kuulsam hotell. Teadsin juba reisi planeerides, et tahan siin ööbides meie seikluse lõpetada. Kui ma 8 aastat tagasi külas käisin, siis otsustasin, et MBS on hotell,  kus kunagi kindlasti olla tahan ja nüüd oligi ideaalne võimalus selleks. 

Fuajee: 

MBS on väga, väga kallis. Panin meile kinni kõige tavalisema toa, mis maksis 600 eurot öö. Absoluutselt kõige kallim hotell, kus siiani olnud olen. Miks see siis nii kallis on? Lisaks sellele, et see ongi 5 tärni hotell, on siin ka midagi, mida mujalt ei leia - üks maailma suurimaid basseine ja seda hotelli katusel. MBS kuju on väga eriline - 3 sammast ja paat selle peal. Väga kuulus, väga ilus, väga kallis. 

Hämmastav aga oli hoopis see, et saime tasuta upgrade paremasse tuppa, kui broneerinud olin. Ma ei tea, miks, aga nii see läks. See upgrade on väärt 2000 eurot. 2000! Saime toa, mis on suurem kui meie korter Tallinnas - 95 ruutmeetrit. Vaadetest ma ei hakka rääkimagi. Oleme 39. korrusel ja vaatame Singapuri kesklinna poole. Ah... Nagu ütles Liivika: "What a time to be alive!" 

Jumala eest, see hotellituba. Eraldi elutuba, suur magamistuba. Nii pehmete linade vahel polegi ma veel mitte kunagi maganud. Kardinad käivad ette nupust. Temperatuuri saad sättida moodsast keeratavast reguleerijast ja ikka iga toa jaoks eraldi. Telekapult on täisnahast vutlaris! Mõlemas toas on 70-tollised televiisorid. Vetsupott on nagu Jaapanis - pesemisfunktsiooniga ja prill-laud soojendusega. Meil on garderoobituba. Kõik on tehtud kas marmorist või täisnahast või mingist imekallist pehmest materjalist, mille nimegi ma ei tea. No tõesti imedemaa, kõige uhkem hotell siiani. Nüüd ma tean, milline näeb välja tippklassi luksushotell. 

Me olime nii sillas, käisime kõik kohad läbi, ka katusebasseini vaatasime üle (ja proovisime üle), kuigi aeg oli Uus-Meremaa järgi juba pool üks öösel! Felix läks seal kell 21 magama. 

Vaated katuselt on priimad: 

Singapur on ajalises mõttes üsna poolel teel Uus-Meremaalt Eestisse. Aucklandiga on vahe 5 tundi ja Eestiga 6 tundi. See on ideaalne peatuspaik, kus aega veidikene paremaks keerata. Esimene õhtu läksimegi magama kell 8 ja ärkasime hommikul kell 4.30. Kuidas teistmoodi, Aucklandis on kell juba 9.30 ja tavaliselt tõusime seal kell 7. Tsipa tsipa haaval Eesti aja poole. 

Hommikusööki meil hinnas ei olnud, aga läksime kohalikku buffeesse kohe, kui see lahti tehti ehk siis 6.30 hommikul. Seni sõime lennust üle jäänud komme ja nautisime tuledesära linna kohal. Sööke oli ka muidugi igat sorti. Felix leppis 1 (!) pannkoogiga. Hea, et me vähemalt tema eest eraldi tasu maksma ei pea. Meie sõime 35 euro eest per inimene nii nagu kõhud võtsid. Siin oli tõesti sööke kõigi jaoks. Aasia supid, Ameerika muna ja peekon, saiakesi, puuvilju, smuutisid nii palju, et kokku lugedagi ei oska. 

Edasi liikusime Felixiga basseini. See laps on saanud väga suureks ujumissõbraks. Olime seal katusel ja vaatasime, kuidas päike järjest kõrgemale tuleb. Proovisime mullivannin, suurte infinity basseini ja laste oma ka. Felix sai ühe nunnu vesti, millega ta pidevalt ringi toimetas. Ville puhkas sel ajal hotellitoas. Õnneks siin on veel laiem voodi kui king size ja seega Villele öösel veidi halastati, sai rohkem ruumi selle rahmeldise kõrval. 

Kui tagasi tulime, siis olime nii väsinud, et Felix jäigi veidikese veenmise peale magama. Kell oli 11 ja üleval oligi oldud juba üle 6 tunni. See on hea, et ta lõunaunele jäi, aitab õigesse aega kiiremini tagasi jõuda. Meie Villega jutustasime niisama ja siis otsustasin, et lähen vaatan Gardens By The Bay üle - üks Singapuri kuulsamaid vaatamisväärsusi. Ville tahtis nagunii kah lõunaund teha. Minu väsinud poisid. :) 

Eelmine kord ma kartsin sellel platvormil jalutada, sel korral polnudki nii hull. Kõrgusekartus on ravitav! 

Gardens By The Bayd külastasin ka eelmisel korral siin Singapuris. Selline nostalgia... Ma tean, et siin on kõik tehislik, see pole mingi mitmesaja-aastane mets, kuhu park on rajatud, aga ikkagi on see tehislik samuti ilus. See on nii ulmeliselt ilus! 

Flower Gardenis olid sel korral mingid lahedad kujukesed igal pool. Krüsanteeminäitus oli vinge. Jõulukaunistusi hakati ka üles panema. Kuulsin seal isegi Eesti keelt ja läksin julgelt "Tere, eestlased!" ütlema. Ma ikka ütlen seda, kui välismaal eestlasi kuulen. 

Cloud Forest on minu meelest aedade kõige lahedam koht - suur kasvuhoone (nagu Flower Gardengi), millesse on tehtud suur vihmametsataoline mägi koos ühe maailma kõrgeima inimtekkelise joaga. Mäe keskelt saab liftiga üles ja siis mööda vaateplatvorme alla jalutada. 

Cloud Forest oli seekord Avatari-teemaline. Mõned interaktiivsed mängudki olid püsti pandud, sain endale teha navi avatari. :D Natuke naersin, natuke imestasin ja natuke imetlesin. Äge maailm!

Nägin seal aedades Alvinit ja Merlyt, kellega nagunii õhtul kokku pidime saama. Näed siis väikest maailma. :D Merlyt tean seda kaudu, et ta on mu sõbranna Kristi assistent ja Alvin on ta elukaaslane. Alvin on pärit Singapurist (kuigi Eestis juba 5 aastat elanud) ja nad olid üle mitme aasta Singapuris käimas. Ideaalne ajastus! Jalutasime koos hotelli juurde tagasi ja jätsime jällenägemiseni õhtuni. :D 

Mina võtsin poest midagi süüa ja läksin poiste juurde. Kell oli pool kolm päeval ja Felix ikka magas. Kui unetundide arv hakkas neljani liginema, siis läksin piiluma, mis ta teeb. Oligi just üles ärganud teine ja nõudis otse loomulikult, et me läheks basseini ujuma. Eks me siis läksime. :) 

Need olid nii ilusad hetked. Felix ujus esimest korda täitsa üksi! Sellega on mul kuidagi tunne, et ta sai nii palju suuremaks. Kui inimene juba ise üksinda ujub... Okei, vest oli ka, aga ikkagi. Võib-olla aitas vaade kaasa. :D 

Fotograafiks 3-aastane Felix: 

Merly ja Alviniga kohtusime Marina Bay Sandsi kaubanduskeskuses. Piilusime sisse maailma ainukesse vee peal olevasse Apple poodi, jalutasime üle jalakäijatesilla ning läksime sööma. 

Apple pood: 

Niisama pahvikslöövaid vaateid: 

Alvin ja Merly tutvustasid meile kohalikke sööke (väga maitsev) ning rääkisime niisama juttu. Nad on siin olnud juba üle 2 nädala ja üle nädala on veel jäänud, siis tulevad nemadki tagasi meie kargesse patukahetsussügisesse nimega november. 

Pärast sööki jalutasime tagasi aedadesse ja vaatasime ära nende igaõhtuse valgusetenduse muusikaga. Jälle nostalgia. Toomasega käisime ka 8 aastat tagasi sedasama etendust vaatamas, kuigi siis olid teised nii muusika kui valgused. 

Keegi just küsis mingi aeg, et kas on koduigatsus ka? Ütlen ausalt, et ei ole. Ma võiks siin (hotellis) veel vähemalt nädala olla, ilmselt rohkemgi. Ma igatsen veidi rahulikku töötegemist ja pere ja sõpru, aga konkreetselt kodu mitte. See november ei tõmba, lihtsalt ei tõmba. Villel ja Felixil on hea meel koju saada. Felix igatseb Omaenda rahakotti, millest ta siin pidevalt räägib ja Ville igatseb voodit, kus keegi pidevalt jalgadega vastu pead ei tao. 

Meie kolm: