Chicago -> Kopenhaagen

Eilsest: alustasin oma päeva süües Igoriga Chicagos hiina toitu ja arutades, mis tunne on Nõukogude Liidu järgses riigis üles kasvada ning lõpetasin õppides Kopenhaageni kesklinnas svingi tantsima. Oh, no milline päev! Kestis ligi 48 tundi.

Viimane suvepäev

Hommikul pakkisin asjad kokku, käisime söömas ja jätsingi Igoriga hüvasti. Ma võiks siia arvatavasti terve romaani kirjutada sellest, kui hea inimene ta on, aga mis seal ikka, kui kunagi Chicagos CouchSurfite, siis võtke temaga ühendust!

Suurem patrioot kui
ameeriklased ise

Sõitsin ligi 2 tundi lennujaama kasutades viimast võimalust linna näha - tegin ringi metrooga, õnneks on osa sellest maa peal ka, seega sain aknast välja vaadata ja nautida. Lennujaama läksin seekord liiga vara. Mõtlesin, et igaks juhuks, aga no 4 tundi enne viimast check-ini on ikka liig, mis liig. Pidin päris kaua ootama. Õnneks hakkasin Sebastianiga rääkima, tema oli seal juba 6 h olnud. Sebastian on üks saksa poiss, kes Chicagos praktikal oli. Nüüd läks koju tagasi. Jagasime oma kogemusi Ameerika kohta ning tegime niisama nalja. Tunned end üksildaselt? Pole põhjust, inimesi on mustmiljon.

Öine lend

Mulle küll väga meeldib lennukiga sõita, aga see kord oli päris raske. Lennuk väljus kell 10 õhtul ja maandus Kopenhaagenis 1 päeval, kokku kestis sõit 9 tundi. Tuled kustutati muidugi ära, kõik magasid või üritasid magada. Mina üritasin ja väga välja ei tulnud. Istudes on peaaegu võimatu magada, kõik kohad jäävad kangeks, verevarustus saab häiritud... 

Varsti näeme, Chicago!

Taani maanduda oli juba teine tunne. Kõikjal on inimesed, kes näevad välja peaaegu nagu ma ise - blondid, väga heleda nahaga, rahulikud. See kõik algas tegelikult juba Chicago rahvusvahelises väravas, polnudki enam ameerikalik. Taani lennujaamas on parkettpõrand, palju heledaid pindu - skandinaavlaste värk. Metroo teises otsas tuli mulle vastu Meeli (:

Vaade korteriaknast

Ja ülejäänu on juba puhas rõõm - pesin, puhkasin, sõime, jalutasime läbi vihma, tantsisime svingi, rääkisime ta koolikaaslastega, jõime õlut. Väga hästi veedetud aeg. Nüüd üritan sellesse ajavööndisse sisse elada ning jälle eesti keelt rääkima õppida. Esialgu oli küll nagu pudru ja kapsad, pidevalt läks sassi, automaatselt hakkasin inglise keeles rääkima. Täna on juba veidi parem.

Rahvusvaheline maja

I'd rather be a comma than a full stop

Andke andeks, et taaskord inglisekeelne pealkiri sai. Nad justkui ise kukuvad siia. (:

Jesus Saves

Mu reisike hakkab lõpule jõudma. Jah, veel on aega, aga siiski. Tunnetan muutust. Ehk on see sügis? Chicagos oli eile väga külm päev ning täna samuti, mul on lausa kahju, et ma oma paksu jaki Oslosse unustasin (esialgu unustasin selle niisama maha, läksime veel ekstra Tartu tagasi Erlikese ja Mihkliga, aga ju siis pidin ilma selleta reisima). Tegelikult oli kraade umbes 15, aga see tuul... Ega Chicago hüüdnimi ilmaasjata "The Windy City" ei ole. Samas päike paistis, selline väga sügisene päike, mis mu jaoks alati tähtis on olnud.

On, jah?

Eile hommikul jalutasin ringi, päeval ka ja õhtul ka. Jalutuspäev, mõnus tuuline laupäevake. Tunnen end siin nii vabalt. New York oli meeliülendav, Los Angeles soe ja Chicago vaba. Ja huvitav, millest see tuleb, et alati mõtlen, et võiks siin elada? Mõtlesin seda sama igal pool mujal, olen alati mõtelnud. Mainisin juba enne, et tunnen end väheke eksinuna, see ei ole midagi halba iseenesest. Ma tunnen end lihtsalt täiesti vabana, mitte midagi ei ole, mis mind kinni hoiaks. Ja mida rohkem reisin, seda selgemaks see saab.

Kena naabruskond, eksole?

Igori juurde tuli paar Hispaaniast, kes on reisinud juba 4 kuud ja 2 on veel minna. Nad on mõlemad 35, töötavad Hispaanias politseinikena ning nende plaan näeb välja järgmine: kaks kuud koha peal ja 6 kuud reisimist. Eelmine kord olid nad Suurbritannias ja nüüd on Kanada-USA. Mul on väga hea meel neid tunda: nad on rõõmsad, eluterved, huvitatud maailmast ja inimestest (ning mitte nii palju turistiatraktsioonidest). Inglise keele õppisid selgeks reisides. Igor õppis selle näiteks teisi CouchSurfereid võõrustades, see oli veel siis, kui ta Usbekistanis elas. Oh, tahaks kõik huvitavad lood üles kirjutada, aga seda ei jõua ma elu sees teha ning teie ei jõuaks neid kindlasti lõpuni lugeda.

Eva, Igor, Sam

Rannas

Täna jalutasime hispaanlastega mööda linna, jälle üks jalutuspäev. Tegelikult ongi see täiuslik viis oma viimast päeva USAs veeta - head inimesed, ilus linn, toredad vestlused. Olen nii õnnelik, ma ei väsi seda ütlemast. Homme lendan tagasi Euroopasse.

Metroojaam

Igor teeb tatraputru, lähen söön. Varsti näeme (:

Veits vihmane, süda on soe

Taaskord suurepäraselt veedetud päev.

Hommikul pakkisin oma kotid kokku (jälle see megaraske töö) ja sõitsin kesklinna. Otsisin siis parasjagu postkontorit, suur seljakott seljas ja carrier ja puha, kui leidsin toidupoe. Head toidupoodi on kesklinnas tegelikult raske leida, suured kauplused asuvad kõik kusagil äärepeal. Jälle midagi, mida Eestis väärtustada... Aga jätkame. Ostsin toidupoest mahla ja küpsiseid ning leidsin ühe ilusa väljaku, kus neid rahulikult nosida. Rahvast oli üsna palju, keegi pidas kõnet. Esialgu ma väga ei kuulanudki, aga siis sain aru, et nad räägivad rahust. Täna oli siis teatavasti ülemaailmne rahupäev. Kuulasin ja kuulasin ja mind hakkas see kõik järjest enam huvitama. Nägin inimesi lippudega seismas, läksin lähemale. Seal oli eesti lipp! Panin oma kotid ära ning astusin lippu hoidva tüdruku juurde öeldes: "Tere!" Tema vastas: "Excuse me?" Jah, ta polnud eestlane. Ta oli Rebecca, vabatahtlik lipukandja. Kui ta kuulis, et ma olen Eestist, siis ta pakkus seda kohta mulle. Olin nii tänulik! Väga uhke oli kõndida eesti lipuga lavale ja öelda: "Peace in Estonia". Mul tulid lausa pisarad silma.

Rahu Eestis, rahu maailmas

Ma arvan, et suur osa turistidest ei taipa, et välismaale minnes jätavad nad mingi mulje Eestist ka. Kõik, mida räägin, mida arvan, kuidas käitun - enamik inimesi ei ole eestlasi ju kunagi näinud, seega see ongi nende ainuke mulje ja arvamus. Olgem siis ikka viisakad, kaasmaalased. Ma ei räägi võltsviisakusest või oma riigi mõttetust ülistamisest, aga lihtsalt - oleme kenad. Vähemalt üritame, juba see on midagi. Mõneti on mu jutt ikka totaalne tühisus, eks ma tean seda ise ka, aga samas - ehk peabki nii olema?

Immigrandi elu

Igoriga tutvusin täna. Tegelikult ei olegi ta venelane, vaid hoopis Usbekistanist ja rahvuselt ukrainlane. Päris kodune tunne on siin, korter on suur ja räämas, ka tema pole juba päris pikka aega koristanud - mulle meeldib. Mõneti on see segadus ikka 100 korda mugavam kui piinlikult puhas ja ettevaatust nõudev uhke elamine. Nojah, kuidas kellelgi. Taaskord on mul oma tuba, jagan seda trenažööride ja mõne tööriistaga.

Korterikaaslased

Õhtul sõitsime ta rattale järgi, see asus 50 miili linnast väljas. Õigemini läksime seda ratast ära ostma, Igor on nimelt rattamehaanik, kõigest 22, aga peab end ilusasti üleval. Ta põgenes USAsse 2 aastat tagasi, õpib üldkolledžis, omab õpilasviisat, maksab arveid ja õppemaksu. Elu on sada korda ilusam kui Usbekistanis. Päris äge oli võrrelda meie riikide rahvaid ameeriklastega, arutleda tõsiste teemade üle ning laulda vene keeles "Sinist vagunit". Peaaegu nagu kodus.

Öine Chicago

Töine päev

Vikram õpib ülikoolis füüsikat, ta on 20 ja järgmisel nädalal alustab ta oma 3. aastat. See on lausa kummaline, kui palju ma tunnen temas ära iseennast 20-aastasena. Ka minu jaoks oli kõige tähtsam asjade ja olukordade defineerimine ("without reasoning there's nothing, you can't know anything"), kõike mõistusega võtmine, lahenduste "välja mõtlemine". Oh, Saarake, elu on nüüd palju ilusam, eksole? Nüüd, kus ma enam definitsioonidest ja filosoofiast kui teadusest ei hooli. "Miks?" on asendunud "Kuidas?"-iga ning õnnetu õnnelikuga. Jehhuu!

See ei ole piip

Alustasin oma turistielu kell 11 hommikul. Tänane eestmärk oli The Art Institute of Chicago külastamine, mis on siis suuruselt teine kunstimuuseum USAs. See oli tõesti suur! Kui Ermitaažis käisime, siis jooksime mõlemal korral kõige tähtsamad tööd kiiruga läbi ja eriti nautida ei saanudki. No nüüd oli mul siis aega. Veetsin seal kokku vist üle viie tunni. Lõpuks ma enam lihtsalt ei jõudnud. Mihkel ütles mulle ükspäev, et "Minu arust oled sa alati sihuke linnainimene olnud, kes oskab linnas hästi aega veeta, kultuuri nautida ja muud sellist," aga isegi mul on piirid. Usun tasakaalu.

Mäletate? See oli õpikus ka.

Alustasin kõige tähtsamast - impressionistid. Mitte, et nad mulle endale kõige rohkem huvi pakuks, aga Chicago kunstimuuseum on lihtsalt kuulus just oma impressionistlike tööde kollektsiooni poolest. Olen alati tahtnud Seurat maali "Pühapäeva pärastlõuna Grand-Jatte'i saarel" näha, nüüd siis on see nähtud. Nähtud on ka hulgaliselt Monet ja Renoir' ja Degas' teoseid. Jah, nad on tõesti ilusad. Hea meelega riputaks mõne oma kodu seinale tulevikus. Ei, ilma naljata. Ma alati mõtlen, et jah, see teos on küll kuulus, aga kas ma tahaksin seda oma seinal näha. Kõike ikka ei tahaks küll. Näiteks Salvador Dali maale ma elusees oma koju ei tooks, lihtsalt liiga võikad mu jaoks.

Populaarne

Jätkasin euroopa keskaegsete teoste uurimist, siis vaatasin üle folkloorkunsti, jaapani ja hiina ja indiaanlaste kausid, potid, iluasjad. Uurisin India vanu Buddha-kujusid, kõndisin ringi raudrüüde keskel ja imetlesin suurepärast miniatuurtubade kollektsiooni. Viimane oli, kusjuures, eriti ilus. Millegipärast armastan ma väga miniatuure, need on nii armsad. Minu üks lemmikpaiku oli aga moodsa kunsti maja, nägin lõpuks oma salaarmastuse Magritte töid ja imetlesin teise salaarmastuse Kandinsky teoseid. Jess!

Õnn on minus eneses, ainult naeratus jäi koju

Pärast tuhandet kilokalorit McDonaldsis ja 2 miili linnatänavatel olin kutu mis kutu. Tulin tagasi Vikrami korterisse ning nüüd istume taaskord nagu kaks läänekat kunagi - mõlemad oma arvuti taga. Täna me ei viitsinud isegi väga rääkida, ta on natsa noor ka ja keskendub suhtedraamale oma hiinlasest tüdruksõbraga. Haha... ka need ajad on mul möödas. Koristasin ta kööki ning õpetasin ettevaatlikult, kuidas selle eest hoolt kanda. Jah, ma tean, mul oli 20-selt kõik sama sassis ja isegi praegu tegelikult, aga teiste juures on nii mõnus koristada. Homme liigun jälle edasi, seekord venelasest Igori juurde.

University of Chicago, University of Life

Ärkasime hilja, sest surfasime eile netis kella viieni hommiku, uhhuu... Teised läksid tööle/kooli/linna, mina uurisin Chicago ülikooli, ühte maailma parimatest. Chicago ise on hinnatud oma arhitektuuri poolest, seda ilu nägin nüüd oma silmaga ka. Ameeriklastel pole nii vanu hooneid kui meil Euroopas, jälle midagi, mida eurooplased väärtustada võiksid. Ja muidugi enamik ameeriklastest turiste tahavad tulla Euroopasse just nende vanade varemete pärast, mis ikka veel Itaalias ja Kreekas alles on. Imelik, kas pole? Massipsühhoos?

Unitaarlaste kirik

Külastasin Chicago ülikooli raamatukogu, sain isegi ekstra külastajapassi sealt, astusin mõnedesse korporatsioonihoonetesse sisse... See linn on natuke teistmoodi oma ajakasutuse poolest ka. Kõik on kuidagi aeglane. Inimesed kõnnivad tänaval nii rahulikult, täiesti lõdvestunult. Tõesti, nad on aeglased isegi minu jaoks ja ma ei ole just kõige kiirem kõndija. Inimeste suhtumine on teine. Rafaeli ja Nathani suust kuulsin mitu korda fraasi "Don't worry too much." See ülikooli-linnaosa osa meenutab natuke Tartut.

Lugemissaal

Hiljem pakkisin oma kotid kokku ja kõndisin seitse blocki edasi uue hosti juurde. Vikram on Nepaalist, ma ei tundnud enne kedagi sellest piirkonnast ja selle pärast talle kirjutasingi, tahtsin uusi kogemusi. Oleme rääkinud nüüd järjest 5 tundi, taaskord tänan ennast, et selle reisi ette võtsin. Maailmas on nii palju erinevaid inimesi ja erinevaid kultuure ja ma võin neid lõpmatuseni uurida raamatuid lugedes või filme vaadates, aga kõige selle kogemine on hoopis midagi muud. Kuulame india muusikat segamini Chopini ja Radioheadiga ning lahkame filosoofia põhiküsimusi.

Nii palju asju, mida kokku pakkida

Hotell, mis nüüd on korterelamu

Mõned asjad jäävad siiski samaks. Läänemaailmas tulevad noored õhtul koju oma arvuti ette ja räägivad sõpradega Facebookis juttu, kuulavad sama muusikat ning vaatavad samu filme, söövad õhtusöögiks pitsat (kes lihaga, kes ilma). Maailm muutub üha väiksemaks. Aga samas on sellest üsna raske aru saada, kui kogu aeg oma toas istuda. Niimoodi mõtlevad inimesed ikka, et näed, ei tea, mis seal teisel pool maakera küll tehakse, kõik on teistsugune, muru on rohelisem ja inimesed ohtlikumad. Rääkimata siis naabritest kõrvaltoas...

Vikram ja mina - tavaline õhtune lääneinimeste elu

Hah, olen ületanud nii mõnegi alateadliku hirmu. Nii pidi minema. Ilmselt on mul seda tulevikus vaja.

Mustrid

Ma ei tea, miks, aga mul on tekkinud CouchSurfingus muster, mis hõlmab toakaaslasi ja mehhiklasi. Juba mitmendat korda saan paremini läbi hostide toakaaslastega kui nende endiga ja juba päris mitmes kord on toakaaslaseks mehhiklane. Kas põhjuseks olen ma ise? Või on see maailm? Juhustesse ma enam ei usu.

Täna käisime Nathani ja tema emaga mööda linna turiste mängimas. Nathani ema on siin teist nädalat, muidu elab ta Mexico Citys. Alustasime hommikusöögikohast, kus ka president Obama söömas käib. Edasi jalutasime Magic Mile-l, seal oli väga palju tuntuid poode. Siis läksime pilvelõhkujasse ja edasi ühte araabia restosse lõunat sööma. Pärast mõningast jalutuskäiku tulime koju tagasi. Ei teagi, mis veel teeme. Film? Eile vaatasime "The Shiningut", olin seda enne näinud muidugi, aga tore oli ikka üle vaadata.

96. korrusel

Chicago on nii erinev Los Angelesest ja New Yorkist ka. Siin on õhku, tänavad on laiad, inimesi vähe. Kõik on kuidagi puhas ja korralik, ühistrasport töötab suurepäraselt. Natuke euroopalik tunne tekib. Samuti meeldib mulle ilm: jahe ja tuuline. Kuigi kandsin topeltsärki ja kampsunit, siis hakkas mul täna isegi natuke külm. Nathani ja ta ema jaoks on muidugi väga väga jahe, sest Mehhikos on temperatuurid hoopis teised. Nathan ootab talve, sest pole enne kunagi talvel USAs olnud, andsin talle mõningaid nõuandeid sooja riietuse kohta.

Nathan ja ta ema

Inimesed peaksid rohkem reisima. Suur hulk rahvast lihtsalt elab linnas, kuhu nad on sattunud või kus nad üles kasvasid. Mis oleks, kui hakkaksime valima, hakkaksime hoolega kaaluma, kus meile elada meeldib? See tooks ellu rohkem kirge, sest kui oled valiku teinud, siis arvatavasti ka panustad rohkem. Valin linna ja olen teadlik oma valikust, elan rõõmuga. Või hoopis valin maapiirkonna või teise riigi. Patriotism? Ma pole seda vist kunagi pooldanud, kuigi tean, mis tunne see on.

Tänavakunst on suurepärane

Mõnikord tunnen, et olen kuidagi eksinud. Eksinud erinevatesse arusaamadesse, võimalustesse, mustritesse... Ei tea, mis on õige. Samas olen rõõmus, et kõik on avatud ja midagi ei takista mind õppimast. Õpin läbi kogemuste ja rõõmustan iga päev ja iga hetk, maailm on ilus.

Los Angeles -> Chicago

Brett, mina, Derrick, Susan, Bruce ja Dodger

Öeldakse, et harjumuse tekkimiseks läheb 2 nädalat, mina olin Los Angeleses 3. Ma olin nutma hakkamas, kui Bruce ja Susani poolt lahkusin. Nad on nüüd osa minu perekonnast. See oli neist nii kena, et nad mind enda hoole alla võtsid, vaatamisväärsusi näitasid, enda juures elada lubasid. Ja muidugi saatsid nad hulgaliselt kraami Eestisse, Susan andis mulle isegi ekstra kohvri, carrieri, mida nüüd lisaks oma suurele seljakotile kaasas kannan. Aga see on seda väärt. Lubasime kohtuda Marcina ja Oscari (Timi vanavanemate) kuldpulmas, aga kuna see on alles 7 aasta pärast, siis ehk varem. Tahan neid uuesti näha, kas siis Los Angeleses või Eestis. Kindlasti Skypes. Oh kallikesed, varsti näeme...

Hector ja Tommy tantsumasinal

Öine minigolf

Oma viimase öö Los Angeleses veetsin Rocio pool, sest ta elab lennujaamale lähemal. Saime jälle kokku Rocio, Hectori ja Tommyga - Sekvoiapargi seltskonnaga. Äge! Nemad meeldivad mulle ka, väga väga! Rocio ja Hectori vanemad olid samuti seal, mängisime lauamänge ja sõime krõpse, kui nad lahkusid, siis ütles Rocio ema oma kehvakeses inglise keeles: "Our home is your home," mis on minu meelest lihtsalt kõige armsam asi, mida ütelda. Ma vastasin samaga ja kutsusin neid Eestisse. Hiljem läksime minigolfi mängima ning veetsime aega arcade-mängutoas... Enne kui Hector ja Tommy ära läksid, kinkisid nad mulle äraminemiskingituseks ühe lauamängu ka, mida ma väga armastan. Ma olin liigutatud. Nad on vist inglid. Ma olen tõesti liigutatud.

Jällenägemiseni, Los Angeles!

Hoopis teine õhkkond, eksole?

Mul on tunne, et teen reisimises kui tegevuses edusamme. Lennujaamas teadsin täpselt, kuidas kõik töötab, isegi Chicagosse jõudes ei olnud mingit paanikakübetki. Pakitagastus, metroosüsteem, võõrastega rääkimine - olen valmis! Ma ise arvan, et seda kõike tegi New York. Kui juba nädalakese selles kiirusemekas veeta, siis ei kohuta sind enam miski. Mind ka mitte ;)

Professionaal

Chicago on suurepärane. Sügis, jeeeeeeeee. Siia võiks veel 1000 "e"-d panna. Vihm. Sain Rafaeli, mu uue hosti käest isegi vihmakeebi, kui pitsal järel käisime. Deep dish pizza on nüüd ka järele proovitud, see on ju Chicago üks "firmamarke". Teksad, värvilised lehed, ülikool, normaalne ühistransport (pidin selle sõna google translationi abil järgi vaatama, kuu aega Ameerikas hakkab tunda andma...) - lõpuks ometi. Los Angelese kuumus oli tore, aga siin on kodusem. Olen õnnelik, olen väga õnnelik.