Viimane päev Koh Changil

Meil kõigil hakkab jaks veidi otsa saama. See oli täiesti okei, et meil oli eile viimane päev. Uskuge või mitte, mina isiklikult igatsen jälle linnaelu ja veidi jahedamat kliimat. 30-37 kraadi on ikkagi veidi liiga palju mu jaoks. Igatsen taaskord Hawaiid oma 25-30-kraadise ilmaga aastaläbi. Aga siiski alustan ma blogi imeilusa rannapildiga otse Taist: 

Hommikusöögist teile ka real life pilti, kui lõpetanud oleme. :D Hommikusöögi lõpuks olen higistanud juba pool joodud veest välja ja kaua seal lauas istuda ei jaksa. 

Ja siis oligi aeg minna seiklema! Seekord sõitsime saare edelaossa, kus veel väga käinud polnudki. Kogesime kõige järsemaid teid ning kõige rohkem päris džunglis sõitmist: 

Eilne seiklusesihtpunkt ei olnud saare ametliku kaardi peal, aga internetis jutud ikka levivad ja nii me selle mahajäetud laeva leidsime. Veidi oli meil ka ebaõnne, sest veel kuu aega tagasi sai laevas ringi liikuda ning seda kummituselossi lähemalt imetleda, kuid paar nädalat tagasi läks see põlema ja nüüd on järel vaid pruunikas karkass, mida töömehed usinalt koost võtavad. 

Me seda karkassi kaua ei vaadanud, kuum oli, kuid tore oli ikka midagi uut vaadata, ma arvan, et Felixile jääb ka hästi meelde. 

Kuigi Felix tahtis tagasi "koju" minna ehk siis hotelli (ma süüdistan ühte teatud poemängu telefonis), siis otsustasime, et läheme parem randa ujuma. Päike siras ja oli täpselt selline õige rannailm. Randu on siin väga palju, leidsime ühe täiesti juhuslikult ja osutuski ideaalseks. 

See oli loomulikult paari hotelli "erarand", kuigi silte väljas polnud. Seal lihtsalt ujusid ainult inimesed nendest paarist hotellist ranna kaldal. Kuulsime eile palju taani keelt, ka prantsuse. Venelasi oli samuti, nendest juba ei pääse. 

Eile proovisin snorgeldada, seal oli veidi koralle. Korallid olid hästi pruunid ja kahjustatud, aga paari nunnumat kala nägin, see oli tore. Ikka linnuke kirjas. Johanna sai ka esimest korda snorgeldamist proovida, talle väga ei meeldinud, aga nüüd ta vähemalt teab, kuidas seda tehakse ja kunagi ehk on juba entusiastlikum. Noortele tuleb minu meelest võimalikult palju erinevaid kogemusi anda, rikastab nende elu ja nii sünnivad paremad valikud. Mitte, et Johanna nii väga noor oleks oma 25 aastaga, kuid minu väikeõeks jääb ta alati. 

Eile mõtlesin, et roheline värv on ikka üks toitvamaid siin maailmas. Rahustav, selgelt rahustav. Ma arvan, et rohelise puudumine on üks põhjus, miks meil talvel nii raske on. 

Helesinisest ei ütle ka kunagi ära: 

Lõunaks läksime tai restorani. Jätkasin rohelise lainel ja tellisin endale rohelise karri. Felix sai friikaid suure mangumise peale, Johanna võttis burgeri. 

See lõuna oli meil tegelikult eriline, sest Felixil tuli esimene hammas ära! Ta polnud muide sugugi esimene oma beebigrupis, osadel tuli esimene hammas juba 4-aastaselt. Felix oli väga õnnelik. Kooli ta veel ei lähe, kuid märgiline sündmus sellegipoolest. 

Trikitasime Felixi pärast sööki veel massaaži ka. Lubasime tal massaaži ajal Johanna fantaasiamängu Genshinit mängida. Õigemini mina võtsin massaaži, Johanna proovis tai vahatamise ära. Juuksur on tal samuti proovitud, lasi undercuti korda teha, sai 3 korda odavamalt kui Eestis. 

Minu jalamassaaž oli päris hea. Bangkokis oli üks naine parem, aga see oli ka mõnus. Salong ise oli siiani kõige korralikum ja professionaalsem. Ja sussid kõige naljakamad! 

Poes oli nii palju koolilapsi, kõigil koolivorm seljas ja kõik ostsid 20-bahtilist jäätist. Me ostsime taaskord uusi snäkke, mida proovida ja Johanna katsetas uut jooki. 

Siis läksime tõesti koju ära ning õhtu veetsime klassikaliselt rannas ujudes ja päikeseloojangut vaadates. Need päikeseloojangud on siin olnud üliilusad. 

Johanna vees: 

Aga Felix oli tõesti väsinud, sest ta ei tahtnud isegi tulemehi vaadata ning ei nõustunud eriti midagi sööma. Otsustasime, et proovime kiirelt selle õhtusöögiga ühelepoole saada. Felix sõi ainult banana spliti ära. 

Mina nautisin virgin mojitot, mis oli umbes 3/10, aga asjaks ikka. Ville tehtud virgin mojito on muide 10/10. 

Hüvasti, ilus rand! Ilmselt me enam ei näe, aga ei me ette tea neid asju nagu vanaemad ikka sünnipäevadel laulsid. 

Kõndisime üle järve tagasi oma hotelli ning Felix jäi juba natuke pärast kella kaheksat magama, Johanna samuti. Mina olin veel 3 tundi üleval, ilmselt on reisiärevus sees. Kuulasin oma raamatut ning töötlesin pilte. Täna on ees suur sõidupäev, et viimane öö lennujaama lähedal hotellis veeta. Hoidke meile pöialt, et ikka vasakul pool teed püsiksin, onju? :D 

Pühapäevaseid mõtisklusi

Jätkame reportaaži paradiisisaarelt. 

Meil on siin välja kujunenud juba täitsa mõnus rutiin. Felix ärkab hommikul kell 6.30, jah, ajatsoonist hoolimata sai kahe päevaga tagasi oma "loomulikku" rütmi. Siis mängib ta natuke telefoniga, kuniks tunni jooksul mina ja Johanna ka end üles saame. Kella kaheksa paiku läheme hommikusöögile. 

Hommikune krabivaatlus kuulub alati hommikusöögiteekonna sisse: 

Hommikusöök serveeritakse bufeena sellises majas. Mina jälle jälgin inimesi. Enamik on venelased - rättidega ja kitlitaoliste kleitidega vanemad prouad, kunstripsmete ja süstitud huultega nooremad. Üsna palju paare, kus on valge vanem mees ja tailannast noorem naine. Mõned beebidega sakslased, kes kindlasti pigem 40 kui 20 on. 

Siis ma kirjutan, noored ujuvad ja siis läheme seiklema. Üks asi, mida me veel teinud polnud, oli snorgeldamine. Johanna ja Felix pole kunagi snorgeldanud. Mina olen snorgeldanud väga palju. Otsustasime, et ostame endale kõigepealt snorgeldamisjalanõud. Õhh, need turistiputkad on õudsad. Felixi mõõdus jalanõusid polnud, aga Johannale saime. Ma lõpuks ei viitsinudki otsida. 

Koh Chang ei ole snorgeldamise jaoks parim koht. Lugesin artikleid, et äkki mingi koht ikkagi on ja üks neist soovitas Pearl Beachi, sinna siis läksimegi. Me kuidagi läksime siiski vist veidi valesti, sest leidsime end pooleldi prügimäe kõrval olevast kivirannast. Nagu kodune Ontika! Laineid oli ka ja kive nii palju, et kui üksinda enne teisi "luureretkele" läksin, et kalade olemasolu kinnitada või ümber lükata, siis ei pääsenud ma ei sinikatest ega haavadest. Jep, see koht snorgeldamiseks ei sobinud. Vesi oli ka põhimõtteliselt täiesti läbipaistmatu. Ma olin kohe pahane. 

Läksime siis hoopiski ühele teisele kosematkale, seekord vallutasime koske nimega Tan Mayom. Kose juurde minekuks pidi jälle piletiraha välja käima, nii umbes 13 eurot meie kõigi kohta kokku. Loodan, et nad seda siis heal eesmärgil kasutavad. 

Rada oli lühike, sinna kõndis umbes 15 minutit. Olin varem valmis vaadanud, et rada läheb ka üle jõe, seega jalanõud saavad märjaks. Valmistusime korralikult, aga ega need jalanõud märjaks ei saanudki, sest jõgi oli üsna kokku kuivanud. 

Felix sai siiski nööri küljes rippuda, seda ta ootas väga: 

Kose all olev supluskoht oli karastava veega ning jahutas nii hästi. Seekord olime Felixile ka vesti kaasa võtnud, sai seal mõnusalt ringi sulistada. Nendes "basseinides" ujusid muide need väikesed kalad, kes surnud nahka söövad ja keda sealt loodusest tasulistesse "jalaakvaariumitesse" viiakse. Tundub, et jalad on vist siledamad küll... 

Ronisime isegi veidi kivide peal, paljudel teist läheksid silmad ilmselt pahupidi, kui ohtliku "mänguväljaku" peal turnisime, aga turvasime teda eest ja tagant ja olime üliettevaatlikud. Felixil oli väga, väga lõbus. 

Minul oli taaskord imeilus modell, kellest pilte sain teha: 

Pärast koseseiklust tulime tagasi saare läänekaldale ning otsisime toidukoha. Ma võtsin vahelduseks Pad Thai, Felixi toitu võite kolm korda arvata ning Johanna võttis jälle küüslauguleivad. 

Tegin teile ekstra real life pildi sellest, kuidas laud välja näeb, kui meie seltskond kohvikust lahkub: 

Mõtlesin siis, et läheks teeks veel ühe seikluse, aga noored olid väsinud ja mõtlesin, et mis seal ikka, puhkame siis. Läksin hoopis massaaži. See tugeva käega naine oli parasjagu hõivatud, astusin kõrvalputkasse sisse. Teenindajad ehmatasid mu tuleku üle, osa neist magas parasjagu põrandal, läks kohe suuremaks sagimiseks. Mul oli ausaltöeldes isegi veidi piinlik, et neid niimoodi segasin seal. Palusin tunniajast jalamassaaži. Ei tea, kas asi oli selles, et massöör oli just lõunaunest ärganud või ongi ta pehmem, kuid massaaž oli pigem silitamine kui midagi muud. Isegi palusin tal väga ebaminulikult veidi kõvemini teha, suurt abi polnud. 

Tagasitulles läks Johanna massaaži, meie mängisime Felixiga veidi telefonimängu, kus peab poodi pidama ja siis läksime randa. Tšillisime mänguväljakul, ma tegin pilte ja täitsin manifestatsioonipäevikut, kui just parasjagu mingit osa mängust etendama ei pidanud... 

Kohalikud sõitsid jalgratastega mööda, idüll: 

Hiljem istusime rannas. Vaatasin seda poissi ja mõtlesin, kui õnnelik ma olen, et ta on. 5 on nii ilus iga, ta on nii nutikas ja naljakas ja uudishimulik ja tore. Jah, nende lõputute rollimängude mängimine on kurnav, kuid teiselt poolt annab ta rõõm jälle nii palju energiat juurde. Palun veel seda sama. 

Tegime veidi pättust ka, kui Johanna meiega liitus, läksime nimelt sõsarhotelli basseini ujuma. Okei, ma päris kindel pole, et kas see on pättus või mitte, aga seda me tegime. No nii vahelduse mõttes. :D 

Loojang oli taaskord imeline. Päike loojus küll pilvede sisse, kuid kuldne värv soojendas südant. 

Ja isegi kuu tuli välja:

Õhtuks võite kolm korda arvata, mis soov Felixil oli - loomulikult seda tulešõud näha. Läksime jälle meie tuttavasse söögikohta, tellisime banana spliti ning istusime maha. Õnneks sai ka pitsat friikatele vahelduseks ning Felix sõi isegi Johanna nuudleid. Midagigi teistsugust. 

Tulešõu oli täpselt sama: 

Hakkan vist välja puhkama, sest tunnen, et olen tegelikult valmis koju tagasi minema. Need viimased päevad kindlasti kinnitavad selle tunde veel tugevamini mu külge. Eks mingis mõttes olen muidugi ka väsinud - ei, mitte seiklemisest, vaid pigem üksinda kolme inimese eest vastutamisest. Samas ma ei vahetaks seda kogemust millegi vastu. Johanna on väga tore kaaslane ja Felix ka, ma lihtsalt igatsen Villet. Ville võtab reisides suure koorma enda kanda, praegu on see mentaalne koorem ainult minu peal. Taaskord - minu jaoks siiski parim viis puhata on midagi muud ja huvitavat teha seega ei ole vaja soovitada ei ilma lapseta seiklemist ega basseinipuhkust, lihtsalt tunnetan piiri ära, kus olen piisavalt palju midagi uut kogenud, et vana juurde tagasi minna. Kuigi muidugi, Villega kahekesi tahan samuti reisida. Valmistasin Felixi juba ette, et suvel läheme issiga kahekesi reisile ja ta jääb koju. Alguses protesteeris, aga nüüd tundub, et lepib, räägib ise sellest võtmes, et kas tead, Johanna, mis suvel juhtub? 

Täna on meie viimane päev saarel, vaatame, mis see siis toob. :)

Lemmiklaupäev

Mulle meeldis eilne päev, üsna hästi tasakaalus laupäev oli. Niimoodi võiksingi oma laupäevad veeta. 

Öösel ühtegi prussakat ei tulnud või vähemalt ei ärganud me selle peale üles. Muide, kui mõtlete, et kuidas ometi sellises kohas edasi saame olla ja miks me hotelli ei vaheta, siis kahjuks ei aita ka need 5 tärni prussakate vastu. Prussakad on midagi, millega troopikas arvestada tuleb, ja nii ongi. 

Pärast nooremate basseinitundi ja minu kirjutamist otsustasime, et seiklusaeg on jälle käes. Isegi, kui Felix ja Johanna ütlevad, et jäävad täna hotelli puhkama, siis minu kirjutamise lõpuks on nad ikka valmis tulema. Mitte, et mul kirjutamisega nii kole kaua läheks - nagu ma olen kiirpildistaja, siis olen ka kiirkirjutaja ja kui mul pildid välja on valitud, siis tekst ja kujundus ja FB/Insta läheb kokku tund. Ma olen megakiire. 

Mis veel kiire on, on Felixi seedimine, sest taaskord oli tal kõht tühi, kui hotellist välja läksime. Käisime läbi poest ja võtsime ka sularaha juurde, sest enamik toidukohtasid, massaaže ja poode tahavad sularaha. Ka apteegis käisime. Felixil on nimelt üks sääsehammustus põletikku läinud, on selle katki süganud ja nii see mustus sinna pääses. Olin üsna kindel, et Tais müüakse kõike ilma retseptita nagu Egiptuseski, kõige kohta ei tea, kuid Fucidini sain kergelt kätte. Maksis 3 eurot kopikatega. Samuti viisime pessu terve laari riideid, suur kotitäis riiete pesu, kuivatamist ja voltimist maksis 5 eurot ning 80 senti. 

Proovime ikka uusi asju proovida, vasakpoolsed rullid olid segu sefiiritordist ja porgandikoogist, parempoolne jook oli nagu jaapanlaste melon soda, aga piimaga ja ilma mullita: 

Sõitsime seekord teisele poole Koh Changi saart, mis on oluliselt vähem asustatud. Enamik majutusi ja poode on kõik saare läänekaldal: 

Meie aga läksime itta, et sealseid vaatamisväärsuseid vaadata. Ega neid siin Koh Changil ülipalju iseseisvaks avastamiseks pole, kuid midagi ikka. Eks enamik inimesi tulebki siia päriselt puhkama, sooja merd ja päikest nautima, selliseid hulle nagu meie on vähe. 

Aga see-eest on siin teistmoodi hulle. See tüüp on konkreetselt meemivääriline: 

Esialgu plaanisin minna järjekordsele kosematkale, kuid Felix jäi 2 minutit enne koske magama, seega sõitsin edasi, järgmisesse kohta, milleks oli mangroovimetsa jalutusrada. Ideaalne! Mulle need jalutusrajad hiiglama kombel meeldivad, Eestis armastan samuti rabaradasid näiteks. 

Mangroove olen elus näinud omajagu eri trippidel, aga ikka on lahe vaadata, kuidas puud vees kasvavad. See rada oli kokku umbes kilomeeter ja ringikujuline, väga hea tatsamine. Felix kõndis terve raja ise, mis oli hea tulemus. 

Raja ühes otsas oli platvorm, kust sai merd vaadata. Ainuke miinus kogu seikluse juures oli, et rada oli ülihalvasti hooldatud, palju laudu olid lahtised või augulised. Olime kõik hästi ettevaatlikud. Felix ka hõikas kogu aeg "Be careful!" Olime. 

Tore seiklus ning linnuke kirjas. Täitsa soovitan, kes siiakanti satuvad. 

Üldse on see idapoolne saar ilus. Palju loodust, vähem turistiputkasid, vaiksem, vähem liiklust. Ma oleks ju äärepealt siia isegi majutuse võtnud, aga lõpuks otsustasin ikkagi praeguse kasuks. Kui on auto, siis pole väga vahet, kus see majutus on. 

Ühte turistilõksu sattusime küll, nimelt panime tähele silti "Viewpoint" ning järgnesime sellele, loomulikult. Kui juba mõnda aega seigelnud olime ja autogi ära parkinud uhke vaate nägemiseks, siis juhatati meid sellisesse kohta. :D 

See vaateplatvorm oli tegelikult üks rootslaste poolt tehtud kalakohvik otse mererannal. Hehe... Oleks sildi järgi pidanud aru saama. Aga olen rahul selle trikiga, sest seal me lõunat sõime ning eluga võis päris rahul olla. Jah, mereande ei tahtnud, no ei suutnud kuidagi, kuid kana ja riis olid head nagu ikka. Felix sai friikaid, Johannal oli ainult eelroa isu, seega sõi küüslaugusaiasid. Menüüs olid ka muide täitsa klassikalised rootsi toidud nagu lihapallid jms. 

Piirkonda oli samuti tore näha. Meie Eestis ehitame endale nii tugevaid ja soojapidavaid maju, kui saame, siin piisab vähesest: 

Edasi tahtsime seal samas asuva kose juurde minna, aga sildid ähvardasid meid 10 000-bahtise trahviga, kui minema peaksime, seega jätsime vahele. Läksime hoopis saare kõige uhkemasse templisse. Ehk on ka ainus, ma ei tea, aga ilus see oli igal juhul. 

Huvitav on ikka vaadata seda budismi erinevat väljendust eri riikides. Siin Tais on sümboolika sarnane hinduismile, palju loomafiguure, kulda, hinduistlike jumaluste kujutisi. Nii teistmoodi kui Kambodžas või Myanmaris. 

Edasi tulime lihtsalt koju ja hullasime basseinis. Me naersime kõhud kõveras kui veealuseid pilte tegime. Panen siia ilusamad, aga uskuge mind, meil on megapalju tobedusi telefonides. Inimesed pole vees alati kõige graatsilisemad olevused... Välja arvatud Johanna, muidugi. Tema on alati graatsiline. 

Õhtupoolikul otsustasin, et võtan aega iseendale ja läksin üksinda randa jalutama. Mõtlesin elu üle järele ja vaatlesin seda rannarahvast. Siin on palju venelasi, nagu osa teist teab. Isegi hotellitöötaja küsis basseini ääres koristades mu rätiku kohta: "Tvajo?" Ühtede venelastega läksime eile tülli, sest me ei tahtnud, et nad basseini ääres suitsetavad. 

Osa inimesi luges, osa oli suppsoojas vees, osa lasi end masseerida. Täpselt nagu filmis. Rahulik. Mõnus.

Järgmine kord võtaks ise ka randa mingi majakese: 

Kui tagasi meie ranna-alale jõudsin, võtsin oma klassikalise manifestatsioonivihiku välja ja hakkasin täitma. Ei tulnud kuidagi palju mõtteid ning need ei tulnud ka hoogsalt. Ma ei tea, mul on mingi blokk peal. Aga tasapisi, tasapisi... 

Päikeseloojanguks kutsusin teised ka randa ja siis me juba pildistasime ja mängisime ja ujusime. Felixi meelitasin alguses auku kaevama, sest esialgu ei tahtnud ta jalgugi liiva peale panna, aga augukaevamine talle meeldib. Siis ütlesin, et mine pritsi Johannat, see mõte talle ka meeldis ja lõpuks olimegi kõik selle loojuva päikese taustal meres. Vesi on soojem kui nii mõneski Eesti sisebasseinis. 

Ja ma ei või, see Johanna. Nagu pildiraamatust välja astunud. 

Õhtust sõime seal samas rannarestos ja sättisime end kella seitsmeks valmis, et Felix ikka tulemehi näeks. Nägi, üks neist oli lausa laps, mis pakkus eriti suurt rõõmu (ja minule omajagu õudust). 

See oli üks väga kordaläinud päev.