Head aega, Kanada!

Eile oligi meie viimane päev Kanadas. Ei olnud väga kurb, oleme puhanud, seigelnud ja valmis koju oma poja juurde minema. Ilmselt kunagi tuleme Kanadasse tagasi ka, aga ma pole kindel, et kas siia piirkonda. Kui kunagi kuhugi põgenema peaks (ma loodan, et see ongi vaid selle ajastu mõte ja ei midagi muud), siis Calgary sobiks ilusasti. Saaks uuesti Royal Tyrell muuseumis käia ning iga aasta Stampedel rodeot ja karjaajamist vaadata. 

Meie aga pakkisime asjad kokku ja läksime korterist minema. Enne seda pidas Ville omanikule veel väikese loengu, kuidas mõistlikumalt korterit kuivana hoida ja mitte nii palju elektrit raisata, aga noh, Kanadas on elekter nii odav, et ilmselt teda ei huvita. Nagu Marii rääkis, siis maju köetakse gaasiga ja soojustus on nullilähedane, kuigi talviti on 30-40 kraadi külma. Neil on ressursse lihtsalt nii palju, et õhku kütta pole mingi mure. Süsinikjalajälg on ka väike tegelikult, sest neil on hiiglama palju maad ja vähe inimesi. Nad saavad seda enale lubada. 

Hommikusöök vanas heas Sunny Side Up-is: 

Kuigi mul oli eilseks palju plaane, siis ükski neist ei täitunud välja arvatud ainult lend Seattlesse. :D See oli okei, saime rahus suveniire otsida (mitte meile, vaid perele, nagu ikka) ning veidi Calgarys ringi vaadata. Tahtsin kuhugi torni otsa minna, et Calgaryst suuremat pilti saada. Mul on kohe vajadus seda igas linnas teha, muidu nagu polekski külas käinud, kui linna pea tervenisti ei näe. 

Calgary on väike linn, mis sest, et siin elab üle miljoni inimese. Lihtsalt tunne on väiksem. Ja jah, Tallinn on küla, mitte suurlinn nagu kolmandik eestlastest arvab. Päriselt suurlinnad on minu silmis London, Tokyo, New York jne. Ma ei teagi, kust see piir jookseb mu jaoks, aga kindlasti mitte miljonist elanikust. Reisides saavad perspektiivid ikka paremini paika, hakkan asju nägema kogu Maa vaatepunktist, mitte tillukese maalapikese nimega Eesti omast. 

Teel Calgary Toweri juurde: 

Eks selle suure reisimisega jääb maailm ka väiksemaks. See kõik on siinsamas, 10-11 lennutunni kaugusel kodust, kui otse lennata. On see siis nii kaugel? Jah, Uus-Meremaa on tõesti kaugel, aga Kanada on samal poolkeral, siia saab lennata üle Arktika, pole nii suur tee. Kui Ida-Kanadasse minna, siis see on hoopis lähemal. 

Calgary Toweris oli klaasist vaateplatvorm, no ikka väga hirmutav, aga pildi nimel võtsin end kokku: 

Kui postituse alguses näitasin pilti rohelisele Calgaryle (mida on enamus linnast), siis siin pilt "linnasemale" Calgaryle. Suht väike pilvelõhkujate osa. 

Kanada on nii mitmegi aspekti osas väga veider, ma mõtlesin, et selle postituses kohe jagan teile neid aspekte. 

Esiteks - nii vähe on liikumisanduritega iseavanevaid uksi. Ikka pead ise tõmbama või lükkama. Kohe harjumatu näiteks toidupoest niimoodi välja minna, et puudutad veel ust ka. Või bensiinijaamast. Või muuseumist. Kogu nende puhtuse juures (prügi ma ei näinud ei tänaval ega looduses mitte ühtegi korda) tundub see nii ebahügieeniline, et meie Villega lükkasime neid uksi lahti vaid küünarnukkidega. Tõmbamine oli vastik. Meil tõesti pole mingit OCDd, aga oleme teistmoodi harjunud. 

Stampede stiilis kaunistusi olid kõik restoranid täis, muusikast mängiti vaid kantrit ning ettekandjatel olid kauboikübarad peas:

Teiseks - see jootraha jätmine. Kuigi Kanadas on normaalne palk ka teenindajatel (erinevalt USAst), siis ikka pakutakse igal pool, et äkki soovid tippi jätta. Isegi bensujaamas letiteenindajale! No tule taevas appi. Marii ütles, et tema sellistes kohtades ei jäta, aga ma jätsin igal pool, piinlik on ju muidu. Ma saan aru, et restoranis, aga mingis suvalises Subways ja kütsijaamas? Milleks? 

Kolmandaks - need tobedad prill-lauad. Miks see auk peab seal olema? 

Otsisin emale ilusat postkaarti, aga kõikide pildid olid nagu üheksakümnendatest - halva prindi ja nõmeda stiiliga. Mingisuguse siiski leidsin ning pärast pikka postkontori otsimist sain selle ka teele pandud. 

Neljandaks - jumala eest need voodilinad... Siinmail on nimelt kombeks mitte kasutada tekikotti nagu normaalsed inimesed, vaid panna tekikoti alla lina, mille all sa siis magad ja selle räpase teki (räpane ainult meie peas küll, nähtavalt räpaseid tekke me ei näinud) vajadusel peale tõmbad. Loomulikult läks see süsteem öö jooksul sassi ning ikka avastasime hommikul, et magame ilma tekikotita teki all, mille all on maganud ilmselt sadu inimesi. Kahes kohas neist mitmeteistkümnest oli tekikott kasutusel, aga tavaline praktika oli nii kodumajutustes kui hotellides, et on see va lina ja see räpane tekk. 

Calgary oli nunnu, kahjuks me ei jõudnud ei vabaõhumuuseumisse ega kunsti vaatama, aga see on okei. Õues oli üle 30 kraadi kuuma (Eestis saab siis vihma nautida) ja see võttis energia suht nulli. Viisime Mariile ja Taavile karusprei tagasi ning lisasime sinna asju, mida me lennukile kaasa võtta ei saanud, kuna meil on ainult käsipagas.

Viies veidrus - need vilkuvad rohelised tuled! Kui võid vabalt vasakule keerata ja kellelegi teed andma ei pea, siis roheline tuli vilgub. See pole nagu Eestis, et hakkab kollaseks minema. Ei, ta kogu aeg vilgubki! Väga kummaline. 

Lennujaama läksime igaks juhuks vara kohale. Kunagi ei tea, kuidas selle tolliga läheb, kas peedistatakse, vaadatakse sõnumeid ja postitusi või mitte. Õnneks see vist juhtuski ainult selle norrakaga, meil oli kõik okei. Turvakontroll ja tollist läbiminek võtsid kokku vist 15 minutit, kui sedagi. Saime rahulikult lõunat süüa. 

Ma võtsin üle pika aja kreeka toitu, Ville piirdus Burger Kingiga: 

Kuna mul oli kuidagi ärevus peal ja ma ei leidnud Netflixist ühtegi sarja, mis poleks liiga tõsine ega liiga kurb, siis otsustasin, et teen erandi ja ostan endale raamatu (muidu ainult laenutan või kasutab Audible krediiti). Valisin ühe paljukiidetud värske ulmeka, mida ma juba mõnda aega lugeda olin plaaninud. 

Lend Seattlesse läks kenasti. Ega siia ongi ju ainult 1,5-tunnine lend, easy peasy. Kohale tõi meid vana hea Westjet. 

USAsse sissesaamisel ei olnud mingit passikontrolli. Ilmselt selle pärast, et tulime otse Kanadast ja seal juba kontrolliti. Üllatav oli igal juhul. Hotell oli ka üllatavalt hea, ainult 10 minutit lennujaamast jalutamist ning oluliselt parem kui see, kus esimest korda Seattles olles ööbisime. See andis ikka hotelli mõõdu välja oma ilusa fuajee ning hotellitoaga. Saime 6. korruse toa, nii tore. 

Õhtust sõime otse hotelli vastas olevas liharestoranis. Võtsin selle reisi esimese hamburgeri, mis oli nii suur, et jätsin poole järele. Kartulitest sõin ära ehk vaid 20%. Alkovaba kokteil papaiaga oli kaugelt liiga magus mu maitsele. Aga muidu oli hea toit. :D

Pärast seda pugimist tegime väikese jalutuskäigu ümbruskonnas, kuna ilm oli ilus - päike paistis ja sooja oli üle 25 kraadi. Jalutasime seal ja mõtlesin, et ameerikalik kultuur on ikka nii kodune. Siin kohe on kodune tunne. Jah, siin on räpane ja robustne, aga mitte võõras. Peale Eesti ja Soome on USA riik, kus olen veetnud kõige rohkem aega. Ville on siin lausa elanud. Suuremat rolli mängib minu jaoks siiski üheksakümnendatel üles kasvamine ning kõigi nende filmide ja muusika kogemine. Inglise keel on nii kodune. Mind häirib, et mu sõnavara pole nii hea, kui eesti keeles, aga keelestruktuur ja viis, kuidas asju öeldakse, on väga omane. 

Vanad head prügised tänavad: 

Kaua me jalutada ei jaksanud, olime kuumusest väsinud. 

Hotellis lugesin oma põnevat raamatut edasi ja läksime vara magama. Oh, kuidas eesti aega tagasi tulemine mind ärevaks teeb. See ajavahejant on ikka reisi üks raskemaid asju. Õnneks on olemas tsopikloon ja solpideem, ostan veel melatoniini ka juurde, ilma nendeta ilmselt hakkama ei saaks. Vähemalt mina mitte. Aga järgmine postitus siis Euroopast juba. 

Hotelliaknavaade Washingtoni osariigi kõige kõrgemale mäele nimega Mount Rainier: 

Washingtoni osariiki tahaks küll kunagi lähemalt uurida. 

Kanada, siit me tuleme!

Tere, lugejad! Paar kuud on möödas viimasest reisist, seega on õige aeg alustada uut. Nagu pealkirjast aru saate, siis sel korral on sihtupunktiks Kanada. Ja see on reis, mille Villega kahekesi teeme. Poiss on 5, paras aeg esimest korda kahekesi 2-nädalasele reisile minna. 

Alustuseks üks ilus linnavaade, kas arvate ära, millise linna? 

Teekond Kanadani on pikk ja isegi seda postitust ma veel Kanadas ei kirjuta. Sain nimelt soodsad lennupiletid Stockholmist Seattlesse ja ülejäänud asjad korraldasin selle ümbes. Nüüd mõtlen küll, et oleks võinud need kallimad lühikesed lennud võtta, aga no mis ma teen... Pole veel piisavalt samasse ämbrisse astunud ilmselgelt. :D 

Esimene lend Ryanairiga oli Tallinn - Stockholm. 

Stockholmis ootasime lausa 6 tundi, aga mul ei õnnestunud paremat graafikut valida. Tegime siis oma viimaseid tööasju veel, ma olin lubanud sotsiaalmeedia postitusi teha jne. Mõnes mõttes oli hea ka, sai rahulikult lahtised otsad kokku tõmmata, et reisil tööga tegelema ei peaks. 

Ilm oli muidugi vastik ja lootsime suuresti, et sõidame ilusamasse ilma. No vaadake seda vesist õudust, läheme lõpuks Kopenhageni lennule: 

Aga kui Kopenhagenis hotelli juurde minema hakkasime, kus öö veetsime enne järgmise päeva mammutlendu, siis avastasin, et mul pole hotelli kinnituskirja meilboksis. :O Otsisin ja otsisin ja läksin lausa paanikasse. Ja teate - ei olnudki! Esimest korda elus juhtus mul selline asi. Kuigi meie reisiplaanis oli hotell ja selle aadresski kirjas, siis päriselt broneerinud ma seda polnudki. Pole aimugi, kuidas see võimalik on. Eks broneerisime siis lennujaamas kell pool kaksteist õhtul uue koha. Maru kallis oli ka, saime lõpuks tagasihoidlikuma majutuse 220 euro eest öö. Lennujaama kõrval asuvad hotellid olid 310-350 eurot, no ei tõuse mu käsi sellist raha välja käima. 

Tagasihoidlik Taani hotellike: 

Meie Kanada lõppsihtkohaga on ajavahe Eestist 9 tundi, seega tegin juba ettevalmistusi ajavahe ületamiseks. Üritasin magamaminekut edasi ja edasi lükata, aga ega väga ei õnnestunud. Tund pärast südaööd magasime nagu kotid ja hommikul ärkasime puhanuna. 

"Merevaatega tuba" nagu Bookingus reklaamiti: 

Lennujaama sõitsime metrooga. Hea, et see ühistransport neil nii hea on ikka. Kopenhageni lennujaam ise on ka väga mõnus ja korras, vaikne. Meeldib! 

Hommikusöök. Mul siin taaskord mingi väike toidukatsetus käimas, mille hiina meditsiini arst mulle määras. Üritan süüa nii, et ei söö piimatooteid, nisu, kaera, rukist ja suhkrut. Ega keeruline on, midagi pole öelda. Hommikuks siiski midagi leidsin, leiba ja võid ei söönud: 

Ja siis me juba alustasimegi teekonda maailmajao poole nimega Ameerika, mandri poole nimega Põhja-Ameerika ja riiki nimega Ameerika Ühendriigid. See lend kestis 9 tundi ja 45 minutit ning oli nagu need pikad lennud ikka - ebamugav. Proovisin küll magada nii palju, kui võttis, et ajavahet kiiremini ületada, aga no ei õnnestunud eriti. Lennukitoidus tegin väikese erandi menüüsse ja ikkagi sõin seda kana, mis võikastmesse oli pandud. Leibasid ja kooke jms ei söönud, nosisin kaasavõetud pähkleid jms. Eks vaatab, kui kaua ma niimoodi suudan, aga nii palju kui saan, nii palju ma jätkan. 

Lugesin lennukis raamatu läbi (Heinlein "Taeva orvud") ning vaatasin Texas Cowboy Cheerleadersitest seda sarja, mis Netflixis jookseb. Istusime keskmises reas ja aknast ka väga välja ei näinud. Aga noh, elame üle, ma polnud nõus 20 eurot per koht maksma selle eest, et akna alla istuda. Tegin siis kaugelt pilti:

 

Ja lõpuks pärast seda 10 tundi me Ameerikasse jõudsimegi. Oo USA, sa vaipkatete maa! Tundsime mõlemad kohe uksest sisse astudes, et jaa, vana hea ameerika lõhn. Olime jõudnud osariiki nimega Washington, mis, kui Alaska välja arvata, on USA kõige loodepoolsem osariik. Maandusime Washingtoni kõige suuremasse linna Seattlesse, kus elab 800 tuhat inimest ning kust on pärit näiteks Jimi Hendrix ja Nirvana. Rääkimata sellest, et Seattles toimub kogu Grey Anatoomia tegevus. :D Ikka tähtsad faktid, onju!

Õhkkond oli koheselt mõnus. Palju helgem ja kodusem kui teised osariigid, kus käinud olen. Washington on mul 8. osariik, mida külastan. Veel olen käinud kohtades nimega New York, New Jersey, Connecticut, Illinois, Florida, California ja Hawaii. Aga Seattles on siin rohelust ja õhk on hingatav ja kujundus on valge ning igal pool polegi vaipkatet! 

Seekord võtsin hotelli samuti lennujaama kõrvale nagu eelmine kord USAs olles Miamis tegin. Sel korral vaatasin välja ka, kui kaua sinna jalutab, kõigest 36 minutit. :D Selle tee me jalutasimegi. Võinoh, kõigepealt proovisime minna rongiga, aga siis tulime sellega tagasi ning läksime ikkagi jala, tuli väike arusaamatus. 

Ville ja vana hea Dennys: 

Majutus on väga tagasihoidlik. Väga USA. Sama lõhn nagu igal pool nende majutustes, vähemalt sellise hinnaklassi omades, kus mina olnud olen. Täitsa okei, kui midagi suuremat ei otsi, üheks ööks kõlbab küll.

Tegelikult oleks kohe pärast maandumist tahtnud hotelli magama minna, sest Eesti aja järgi oli südaöö, aga me pidime kuidagi veel üleval olema, sest no ei ole mõtet kell 14 magama keerata ja siis nende aja järgi kell 00 jälle üles ärgata. Seega panime oma kohvrid ära ja läksime linna peale ringi vaatama. Hotelli jäädes poleks suutnud voodiahvatlusele vastu panna. 

Ja siin töötab isegi ühistransport, kae imet! 

Seattle kõige kuulsam vaatamisväärsus on 1962. aasta maailmanäituse (EXPO) jaoks valmis tehtud vaatetorn nimega Space Needle. Sellest on saanud omamoodi isegi Seattle sümbol ning loomulikult tahtsin isegi seda tornikest vaatama minna.  

Vahepal väike paus läätsesupi ja kookoseveega, sobis ideaalselt mu normide sisse: 

Space Needle on nii lahedalt kosmoseajastu hõnguga. Olen just selliste ulmekate lugemise lainel, mis samal ajal kirjutatud ja kohe täitsa äge on kogeda. Üles saab liftiga ning seal on kaks vaateplatvormi - üks on väljas ja avatud, teine on sees, aga pöörleb ning sellel on klaaspõrand. 

Aga mis mul öelda, ma ikka kardan seda kõrgust. Väga raske oli seal kuidagi rahus ringi vaadata, kuigi vaadata ju oli. Seattle on nunnu linnake, veidi pilvelõhkujaid ka, aga enamik linna asub puude vahel roheluses. Meri on kohe siin samas, järgmine suurem linn selle lahe kaldal on Vancouver. Sadam on üks USA suuremaid, aga praegu kahjuks maru vaikseks jäänud, sest poliitikas on palju muudatusi tehtud. 

Ville nautis lõbuga, talle sellised meelelahutused meeldivad. :D 

See torn on külastamist väärt, näeb linna ja saab veidi adrenaliini ka kogeda.  

Lisaks käisime ära kohe torni kõrval asuvas klaasimuuseumis, kuhu samuti kindlasti minna tahtsin, sest see oli juba piltide peal nii ilus. Muuseumis oli palju ilusaid töid ja kunstnikuks Chihuly - Washingtonist pärit geenius. Ah, kui lahedad ta tööd olid! Oleks mul vaid see loss, mida kujundada: 

Selle käiguga meie õhtused seiklused lõppesid. Me olime no niiiii läbi sellest 10 tundi pikendatud päevast, et vähe pole. Ma jäin juba rongis magama, kui hotelli tagasi liikusime. Kell 20:30 kukkusid silmad lõplikult kinni ja muud ma ei mäleta, kui öösel unerohu võtmine, et edasi magada suudaks. Aga täna siis - Kanada!