Päevakruiis Helsingisse - mida teha 3-aastasega?

Ühel ilusal suvisel juunikuu reedeõhtul avastasin, et nädalavahetuseks pole meil mingeid sotsiaalseid üritusi plaanitud, mis on väga haruldane, sest enamasti on umbes maikuu teiseks pooleks kogu suvi juba broneeritud. See loob ju selliseid võimalusi! Küsisin siis sõbrannadelt, et mida nemad suvel ette võtavad lastega ja mitu tükki vastasid, et lähevad laevaga Soome või Rootsi. Tegemist oli küll veidi vanemate lastega, kuid mis siis - 3-aastasega saab ju ka minna! 10 minutiga olid mul laupäevaks piletid olemas. 

Läksime Tallinkiga, ma isegi ei hakanud muid võimalusi uurima. Tallinkiga minnes on võimalik Helsingis oldud aega väga hästi reguleerida. Kõige lühem linnas veedetud aeg saab olla 3 tundi ja kõige pikem 12 tundi. Ja kuigi meie linnuke on päris varajane, siis ei tahtnud ma päeva esimesele laevale minna - see väljus juba 7.30. Läksime hoopis 10.30 laevale ja tagasi tulime 19.30. Jah, veidi sõitis õhtusesse uneaega sisse, aga tunnen, et oli väga sobiva pikkusega päev, pikemat poleks kindlasti jaksanud ja lühem oleks liiga lühike olnud. 

Felixile oli muidugi elamus nii suure laevaga sõita. Ta on mitmeid kordi sõitnud Vormsile ja korra Saaremaale, aga Tallinki Megastar, mis meid nii sinna kui tagasi sõidutas, on ikkagi hoopis midagi muud. Suundusime kohe mängutuppa. 

Mängutuba on neil tegelikult päris väike ja isegi üsna kehvalt varustatud, peaks ütlema. Samas natuke turnida saab, natuke saab teistega pealeistutavate autode pärast kakelda ning natuke saab aknast välja vaadata. Felixil oli väga põnev, kui laev liikuma hakkas ja minul oli väga põnev seda põnevust vaadata. See tõesti on tõsi, et saame maailma oma laste silmade läbi uuesti kogeda. 

Loomulikult pidime selle 2-tunnise reisi jooksul ka Burger Kingis käima, et "prügikartuleid" (Felixi sõna friikartulite kohta ja keegi ei tea, miks) ja salatit süüa. 

Aga mida siis 3-aastasega teha? Kunagi tahaksin kindlasti Helsingi loomaaeda külastada, kuid kuna olime Tallinna loomaaias just lasteaia aastalõpupidu pidanud, siis arvasin, et ehk jääb järgmiseks korraks. Seda kiidetakse küll. Otsustasin, et läheme vaatame selle Helsingi kõige kuulsama lastele mõeldud atraktsiooni üle - Linnanmäki lõbustuspargi. Sinna oli sadamast lihtne saada ka - tramm peatus kohe sadama ees ja sõitis Linnanmäkile väga lähedale. 

"Emme, vaata, Škoda tramm!!!" - jäigi vist päeva suurimaks elamuseks. :D 

Linnanmäkis oli laupäeva hommikule kohaselt ikka hirmus palju rahvast. Piletijärjekord oli pikk-pikk... Linnanmäki on tegelikult üks Põhjamaade suurimaid lõbustusparke. Seal on üle 40 atraktsiooni, igasugu Ameerika mägesid ja karusselle. Üks asi on küll super - sissepääsupiletit ei ole, maksad ainult siis, kui tahad millegagi sõita. 

Minu sõitmised olid seekord piiratud sellega, kuhu 3-aastane kaasa sai võtta, aga sellest polegi hullu, sest ma ei naudi seda adrenaliinisööstu mu soontes. Päevapilet oleks olnud 47 eurot inimese kohta, aga ma ei hakanud seda isegi ostma, sest läksime hoopis Felixiga tasuta atraktsioonidele, mis just väikelastele mõeldud on. See Põhjamaade kultuur on ikka nii sõbralik. 

Linnanmäkis on 7 tasuta karusselli pisikestele. Kõigepealt tahtsin Felixi rongi peale suunata, aga mingil põhjusel hakkas ta viimasel hetkel ütlema, et ikkagi ei taha. Nojah, kui ei taha, siis ei taha. Võtsime hoopis jäätised siis alustuseks. 

Edasi sain ta nõusse teetassidega sõitmist proovima, kuhu läksime peale kahekesi (rongi peale oleks ta pidanud üksi minema). Ega ta just vaimustunud ei olnud, no vaadake seda nägu: 

Õnneks kolmas tasuta atraktsioon vaimustas teda nii, et käis seal lausa 3 korda järjest (trügis järjekorras ette jne, väga piinlik). Loomulikult oli tegemist autokarusselliga - istud mänguautos ja lava muudkui pöörleb ja pöörleb. Nii ta seal siis pöörles kuniks mina pilte tegin ning teisi lapsi-lapsevanemaid jälgisin. Esimesed kaks korda ei õnnestunud tal veoauto peale saada, mida ta väga tahtis, aga lõpuks ta sai ja no see  pani lapse silmad särama. Maailmas pole midagi ägedamat kui masinad, millega sõita saab. 

Edasi mõtlesin, et võiks veel tasuta mini-vaateratta peale minna, aga ilm oli väga, väga kuum ning järjekord väga, väga pikk, seega otsustasime sealt Linnanmäkilt jalga lasta. Felix ei jaksanud ka kauem ning mul endalgi võttis pildi uduseks. Ma olen täiesti kindel, et see ei jää mu viimaseks Linnanmäki külastuseks, kuid järgmine kord ma tulen tööpäeva hommikul, see on selge. Järgmine kord ostan ma ilmselt pileti(d) ka, sest Felix kasvab aina pikemaks ja saab aina rohkematel atraktsioonidel käia, kuhu lubatakse pikkuse alusel (üle 100 cm lapsed, üle 120 cm lapsed jne jne). 

Pärast Tallinna Loomaaeda rääkis Felix muudkui madude majast ja madude majast. Mõtlesin juba reedel valmis, et käime siis seal Troopikamajas ka, mis Linnanmäki lähedal on. Täiskasvanu oleks sinna jalutanud 15 minutit, meie kahekesi jalutasime vähemalt pool tundi. Eks pidin teda suures osas süles ja kukil kandma, kuna 3-aastase väikesed jalakesed olid ju... väikesed ja ilm oli kuum. Minu jaoks korralik trenn, aga kui nii, siis nii. Kärus istumine ei ole variant selle mutuka jaoks. 

Õnneks asus Troopikamaja kusagil keldris. Ausalt öeldes oli päris hirmus. :D Suurtes klaasist terraariumites roomasid suured maod, väikesed maod, keskmised maod ja igasugu muid elukaid nagu varaanid, ämblikud, sisalikud... Ma ei ole just kõige suurem madude fänn ja isegi Felix ütles varaani nähes, et emme, lähme koju ära. Tegime väikese tiiru peale ja tõesti läksimegi minema. Kes fännab madusid, selle jaoks ikka tõeline maiuspala, neid oli seal igasugu suurust ja värvi. 

Taamal paistab üks väga täissöönud boamadu näiteks: 

Üks meeletult intensiivse pilguga hiidsisalik: 

Jõudsime trammiga just õigeks ajaks kesklinna tagasi. 

Saime nimelt pool tunnikest veel Helsingi Linnamuuseumi lasteosas mängida, mis ka tasuta oli. See tegelikult sobib suurematele lastele paremini, sest läbi mängude ja mänguasjade saavad lapsed Helsingi ajalooga tutvuda. Seal on pagarimäng, talopoja maja koos "varustusega", teatritegemise koht jne. Felix jooksis niisama ringi ning peamise aja veetis mängulaevas, sest seal oli ju Rool, mida keerutada võis. Nendes jahetates ruumides oleks tegelikult kauemgi olla võinud, no tunnikese ikka. 

Meie aga läksime pitsat sööma. Kotipizza, mis muu, eksole? Ikkagi Soome klassika. Võtsime ühe suure pitsa, mille kahepeale ära sõime. Felix ütles teenindajatele hiljem nii ilusasti "Thank you", et mul läks lausa süda härdaks. Küll ma olen uhke mu väikese reisiselli üle. 

Esplanaadil sai ka jalutatud, ikkagi Helsingi ju. Vaatasime sadamat, kaatreid, kajakaid ja inimesi. Mina treenisin käelihaseid väikeste pausidega. Ilus oli sellegipoolest. Ilm oli imeline! Helsingis on ka nii teistmoodi olek kuidagi. Hoopis uus hingamine. Välismaa, päriselt ka.

Esplanaadilt sai tagasi Länsiterminaali jälle väga mugavalt trammiga - mis nii viga! Mina olin ostnud endale päevapileti 9 euro eest, Felix sõitis tasuta. See on ikkagi Soome. 

Veel viimased pildid sadamas: 

Tagasi sõitsime enamuses jälle mängutoas, ainult vahepeal käisime kooke söömas. Felix oli muidugi täiesti soss nendest seiklustest, aga vedas Tallinani välja. Mina vedasin ka, kuigi uimasus oli piisav, et oma raamatukoguraamat laeva jätta. No on lugu. 

Raha läks siis päeva peale järgnevalt: 

Laevapiletid meile kahele edasi-tagasi: 42.-
Burger King laevas: 16.40.-
Ühistranspordi päevapilet täiskasvanule: 9.-
Jäätised Linnanmäkis: 9.-
Troopikamaja pilet mulle (Felix tasuta): 15.-
Väike vahepala poest: 3.89.-
Pitsa Kotipizzas: 18.60.-
Koogid Megastaris: 13.50.-
Väike kingitus issile laevalt: 5.10.- 

Kokku: 132.49.-

Kui oleks Linnanmäkis piletid ostnud, siis oleks ca 100 euri rohkem läinud. Kui oleks kodust toitu kaasa võtnud, oleks kindlasti odavamalt saanud.

Kokkuvõttes - no imeline reis. Meie esimene seiklus täitsa kahekesi. Ma olen nii rahul! Kindlasti kordame ja kindlasti soovitan kõigile teistele ka sellist väikest välismaa seiklust, annab elule nii palju juurde. 

Järgmise korrani! 

Hüvasti, Helsingi, ja tere, Amsterdam!

Tervitustega Amsterdamist, kallid lugejad!

Kuidas ma siis nüüd järsku kohe siia olen sattunud? Amsterdami jõudmise lugu on järgmine. Nimelt, meie Maarjaga, kes oli mu kursaõde ja on praegune kolleeg, oleme koos reisimisest tegelikult juba mõnda aega rääkinud. Maarja tahtis selle ära teha ilmtingimata enne, kui ma nii-öelda tanu alla saan. :D Olime plaani kuidagi rippuma jätnud, aga augustis sai see hoo sisse ja soodsate piletite otsing alguse. Kaalusime Londonit ka, aga valituks osutus siiski Amsterdam, peamiselt jälle nende soodsate lennupiletite pärast nagu mul ikka tavaks on olnud. Lennata otsustasime aga Helsingist, sest nii on meil mõlemal töölt lühem maa.

Prelüüd sellele nunnule reisile toimuski neljapäeva õhtul Helsingis, kuhu tuli mulle "külla" ka Ville, sest olime mõelnud juhust kasutada ning Ville sõbra Villuga kokku saada. Mõeldud, tehtud. Pealegi, nii tore on oma kallist Villekest kahe tööotsa ja reisimise vahele korraks näha ka.

Helsingisse võtsime ööbimise viimasel hetkel ja valituks sai Omena hotell - hea odav ööbimiskoht (või noh, Helsingi mõttes odav), kus uksekood saadetakse sõnumiga ja kellegagi hotelli minnes suhtlema ei pea. Introvertide paradiis. :D Tuba oli lihtne ja mugav, kõik, mis vaja, oli olemas.

Ka valitud söögikoht oli kohe ümber nurga - Patrona. Villu soovitas ja broneeris meile laua. Helsingis on kombeks ikka alati broneerida.

Nagu piltidelt näete, siis tegemist oli Mehhiko söögikohaga. Ütlen ausalt, et mehhiko toit pole mul kunagi lemmik olnud, aga selles restoranis meeldis see mulle ikka väga. Liha oli just õigesti tehtud, piisavalt mahlane, sibulad mõnusalt magusad, guacamole erinevaid variante sai proovitud palju. Ainult laimikook oli veidi hädine, selle oleks ma küll ilmselt isegi parema teinud.

Prelüüd vihmases Helsingis lõppes mõnusalt ja õnnelikult, kus hotellitoas sooja tee kõrvale minikaneelisaiu sai söödud ning mõeldud, kui tore on, et sõpru on.

Sama tunne oli mul ka järgmise päeval, kui Maarjat nägin. Maarja on olnud minu sõber juba mitmeid aastaid ja on kindlasti üks parimaid sõpru ülikoolipäevilt üldse. Kohtusime rongijaamas ja vaatamata sellele, et mitu korda 3 minuti tagant väljuvatest rongidest maha jäime, saime siiski õnnelikult masina peale, mis meid lennujaama viis.

Maarja jaoks ei ole lendamine kindlasti mitte lemmiktegevuseks. Meie lend Amsterdami kestis 2 ja pool tundi ning kohale viis meid Transavia, millega ma varem sõitnud ei olnudki. Odavlennufirma, aga täitsa mõistlik, millegi üle kurta ei ole. Isegi Maarja ütles, et üllatavalt normaalne lend oli, ei kõigutanud pea üldse. Maarja nõustus minuga paaril hetkel isegi lennukiaknast välja vaatama. Vaade Madalmaadele oli seda väärt:

Niisiis jõudsimegi siia. Enamik eestlasi ütleks ilmselt, et oleme nüüd Hollandis, aga päris täpne see termin siiski ei ole, kuna Holland on ametlikult vaid ühe piirkonna nimi kogu riigist. Riigi nimi on aga Madalmaad, siin elab 16 miljonit inimest ning pealinnaks on Amsterdam, kuhu me maha potsatanud olemegi. Minule üllatuseks ei olnud Amsterdamist üldse lihtne majutust leida. Kuulsime hiljem, et see on nii, sest on september - kuna üürikorterite leidmisega on nagunii raskusi, siis õpilased ööbivadki septembris tihti airbnb-s, hostelites ja hotellides. Oleks pidanud veeeeeel varem planeerima hakkama. :) Õnneks saime kambrikese hotellis nimega Via Amsterdam, mis siiski päris viisakaks osutus ja vaatamata oma kaugele asukohale keskusest siiski mugava ja noorusliku mulje jättis.

Kohvrid hotelli jäetud, asusime kesklinna poole teele. Ja seal see oligi - Amsterdam oma kanalite ja arhitektuuri ja isegi väikese päikesepaistega vaatamata sellele, et esialgu enamasti vihma lubati. Olime kohe väga rõõmsad! :)

Meie esimene vaatamisväärsus oli Royal Palace, kuninglik palee linna keskel. Palee oli esialgu ehitatud linnavalitsuse majaks, aga kui Napoleon Bonaparte Madalmaad vallutas ja ka lossi enda valdusesse sai, siis tegi ta sellest kuningate elupaiga.

Tükike hiigelehitisest ilusa sinisetaeva taustal:

No see Royal Palace oli ikka ahhetama võttev. Kui enamik eestlasi peab Amsterdami kas läbisõiduhooviks või tossuparadiisiks, siis meie tulime Maarjaga siiski kultuuri nautima. Royal Palacest me selle ka leidsime: kassikalises stiilis kujud, kaared, suured saalid hiigelsuurte kroonlühtritega, maalid, ajalugu täis kuulsaid nimesid ja tähtsaid kohtumisi.

Lossi kroonlühtritest ongi mul kõige rohkem pilte. Tore, et see Napoleon ikka nii toretsev oli, need on ju lausa kunstiteosed:

Te tahaksite sellises majas elada?

Tohtoripreili oma kambris:

Üks magamistubadest. Siin peatuvad arusaamist mööda praegugi riigijuhid ja muud tähtsad ninad.

Edasi läksime seal samal keskväljakul asuvasse Ripley muuseumisse Believe It Or Not. Tegu oli üsnagi ehtsa turistikaga, nad olid välja pannud igasugu kummalist, mida inglane Ripley kunagi oma maailmareisidelt kaasa oli toonud. Selline lihtne ja veidi lapselik koht, aga meil Maarjaga sai nalja ikka. Me lihtsalt armastame naermist. :D Samas oli tobedate asjade nägemine ka heaks vahelduseks kõrgkultuurile.

Näiteks selline pilt. Tegu on kiiliga, kellele püha õhtusöömaaeg tiibadele maalitud. No kes, jumala eest, üldse sellisele mõttele tuleb? Vastuseks on mehhiklased:

Siin Maarja maailma pikima mehe kujuga.

Siin mina lihtsalt ühe suure Transformersi kujuga:

Pärast nii suurepärast kõrgkultuuri ja mitte nii kõrget naljakat kultuuri jalutasime tänavatel ja kanali ääres. Siin ongi täpselt selline nagu filmidest nähtud - rattad ja jõed ja paadid ja arhitektuur, mis üle kõige armastab pruuni ja halli. Tore seda kõike lõpuks ka oma silmaga näha.

Õhtu läks siiski veelgi paremaks, sest kohtusime Toomasega, kes siin blogis figureerinud varemgi. Toomas on nüüd just siinsamas riigis elanud juba aastakese ning teadis meile rääkida igasugu põnevaid lugusid kohalikust elust ja inimestest. Istusime baaris, sõime õhtust ning hoolimata reedesest üha valjenevast muusikast jagasime nalju ning lugusid. Tunne oli nagu oleks jälle ülikoolis - hängisime kolmekesi nagu kunagi Tartus. Ahhh, nii äge!!!

Nii möödus meie esimene päev - täitsa õnnelikult! :)

Kogu tõde laevadest Tallinn-Helsingi liinil

Nii, kustutan oma vana võla. Siit tuleb postitus, mida ma juba ammu lubanud olen.

Ma sõidan Tallinna ja Helsingi vahet iga nädal. On olnud aegu, kus see on olnud ka kaks korda kuus või siis kord paari kuu jooksul. Igastahes arvan, et olen saanud piisavalt kogemust, et antud "reisist" kokkuvõtva postituse teha. Mitte, et mu sõidud sellega lõppeksid. Ei, piin kestab ikka.

Kui ma ütlen piin, siis ma mõtlen seda tõsiselt. Soomes töötamise juures on palju plusse, aga Tallinn-Helsingi-Tallinn seda ei ole. Tõesti, otse öeldes ma lausa vihkan neid kahte tundi, mille Läänemerel veedan. Enamasti on tegemist mahavisatud ajaga ja ebameeldiva seltskonnaga, lisaks tahavad nad kogu selle jubeduse eest veel raha ka. Mis teha, millestki peab ikka loobuma nagu mu kursaõde ja kaaskannataja Liisa ütles.

Tallinnast Helsingisse ja tagasi sõidutavad inimesi päris mitu laeva. On ka lennuk, aga seda kasutavad vaid rikkad (:D). Laevadega sõidavad lihtinimesed nagu mina ja kõik need ülejäänud. Siin on siis reas mu kallikesed:


1) Tallink

Superstar

Firma, mida tunnevad ilmselt kõik eestlased ja millega sõidavad pea kõik Kalevipojad ja Lindatütred. Tallinkil on 2 liinilaeva: Star ja Superstar. Peagi on valmimas ka Megastar. Tallinki peamiseks plussiks on see, et tegemist on tõesti liinilaevadega - laevad väljuvad 2-3 tunni tagant iga päev ja peaaegu iga ilmaga. Vahel loksutab, aga üldiselt mitte. Tallinki laevad on suured ja seal on küllalt tegevust turistidele: erinevad kohvikud, a la carte restoran, Staris on isegi Burger King.

Stressisöömine, here I come

Samuti leidub hulgaliselt erinevaid poode: on toidupood alkosõpradele ja tax free kosmeetikapood ja kusagil nurgas müüakse ehteid ja teises nurgas on väike riietevalik. Kes harva turistina reisib, võib lausa ära eksida. Autotekil on samuti kohti piisavalt (va pühapäeva ja reede õhtud, sinna peab pileti ikka vähemalt nädal aega ette ostma).

Igaks juhuks

Reedeti on baar puupüsti täis. Võimalusel vältige reedeid. Ja pühapäevi.

Söök on halb ja rutiinne, tüütab ära kuu ajaga. Midagi uut nad välja ei mõtle, alati on sama valik - samad saiad, sama kartulipuder, samad plastkarbis salatid. Paljud einestavad buffet-restoranis, mida mina olen kasutanud vaid paar korda. Olen lihtsalt kooner :D Valik on piisav ja kõhu saab täis.

Inspireeriv esmaspäevane keskkond nädalaplaanide tegemiseks

Kajutis ei ole ma kunagi ööbinud ja selle kohta ei oska kommenteerida ka. Samas, mis sa seal kajutis 2 tunni jooksul ikka teed :D Peaks lisama, et reisin alati üksinda ;) Meelelahutusest mainiksin ära veel Superstari suure-suure aknaga (katab põhimõtteliselt tervet esikülge) amfiteatrit meenutava kontserdisaali ja loomulikult hulgaliselt mänguautomaate. Te ei kujuta ette, kui suur armastus soomlastel nende vastu on. "Raha läheb heategevuseks," on peamine, millega naabermaalased oma rahvuslikku sõltuvust varjata üritavad.

Saanud nii tavaliseks, et enam ei märkagi

Tallinki laevad sõidavad täpselt 2 tundi, aga kohal peab ilma autota olema u pool tundi enne ja autoga u 45 minutit enne. Mahaminek autoga võtab enamasti keskmiselt pool tundi. Ilma autota saab varem ukse juurde valmis minna ja siis pääseb kohe. Tallinki piletid maksavad kõige rohkem.


2) Viking Line

Näeb päriselt ka selline välja. Vb ainult veidi mustem.

Kuulsuselt ilmselt teine firma. Vikingil on 1 laev, mis liinisõite teeb - Viking XPRS. Viking sõidab 2h 30 minutit, vahel 2h 40min ehk siis on igal juhul aeglasem kui Tallink. See on ilmselt peapõhjus, miks enamik inimestest Tallinkit eelistab. Teine põhjus on ka selles, et Viking sõidab 2 korda päevas mõlemal suunal, mis teeb valiku väga kitsaks. Üldiselt võin öelda, et kuigi Vikingis on tüüpiline rõve sisustus nagu vaipkate, mustad aknad ja mõttetud kulunud beežid-sinised seinad, siis tegelikult meeldib Viking mulle rohkem kui Tallink. Ehk on ka asi selles, et ma ei sõida Vikinguga nii palju...

Disaininäide

Söök on palju parem, on igasugu smuutisid ja kookosetükke purgis ja rohkem koogivalikut.

Ohh jahh... Tavaline hommik laevas

On samuti poode ja karaokepleiss ja igasugu mänge lastele. Ma ütleks, et Viking on minu meelest isegi lastesõbralikum.

Kellele lapsed ei meeldi, siis sellesse kohvikusse ärgu mingu

Kosmeetikatooted ja alks

Baar

Taaskord ei oska kajuteid kommenteerida. Maha ja peale saab umbes sama kiirusega kui Tallinkile. Ainuke erand on Helsingis Katajanokkast välja saamine, tipptunnil on see väga raske, sest poolsaarest välja viib ainult üks kitsas tee. Seal on saadud oodata ikka päris kaua. Piletid on odavamad kui Tallinkil.


3) Eckerö Line

Ainuke mitte minu tehtud pilt. Pildi autor on Mihkel Maripuu/Postimees
Üritasin tõele truuks jääda ja mitte väga ilusat pilti valida.

Eckerö on minu lemmik suurtest laevadest. Ja üldse vist lemmik. Kui ma Helsingisse turistina läheksin, siis läheksin kindlasti Eckeröga. Eckeröl on ainult üks liinilaev - Finlandia. Sõiduk on seest ilusti kaunistatud, laeva tagaosas on suur klaasist sein-lagi, umbes nagu Superstari eesosas.

Katusel on baar, kus suvel on päris mõnus istuda (samalaadne toode on tegelikult Vikingil ja Tallinkil ka, aga Eckerö oma on ilusam). Söögid on kindlasti kõige paremad. Tavaliselt leidub ka rahulikke kohti, kus istuda ja lugeda. Kalevipojad teavad, kus magamisdiivanid on ja kui on vähe inimesi, siis on päris mõnus seal korra silm looja lasta. Tuleb tunnistada, et olen seda võimalust isegi korduvalt kasutanud :D

Toit ja värk

Meelelahutus on suures osas ikka sama, kui muudel laevadel - kontserdipaigad, mänguautomaadid, poed. Eckeröl on üks uhkem toidupood ka delikatesstoodetega. Sealt sain oma sõbrannale Erlikesele kord isegi kingituse :D Ühesõnaga, kõige talutavam laev. Isegi ilus võib öelda. Eckerö miinuseks on muidugi ainult üks Helsingi-Tallinn-Helsingi-Tallinn päevas ja sõidu kestus on 2h 15min või 2h 30min. Laeva ja maha saab päris okeilt.


4) Linda Line

Sorri, et rõve talvine pilt. Suvised on kadunud.

Viimaseks liinivedajaks on Linda Line. Linda on selles mõttes eriline, et tegelikult on tegu katamaraanidega, Lindal on kaks väikest nunnukest - Merilin ja Karolin. Linda on ausalt öeldes minu graafiku jaoks parim, sest sõidab kõige kiiremini - 1h 40min. Sellise kiirusega jõuavad Merilin ja Karolin Läänemerel ikka kõvasti tiire teha, suvel väljub Linda iga 2h tagant mõlemal suunal. Viimane sõit kell 20.00. Nagu te ilmselt juba aru saite, siis tegu on väga väikeste laevadega, kuhu autod ei mahu, seega sobib Linda ainult jalgsi reisivatele töölisturistidele.

Ma tahaks iga pildi peale ohata, lausa jube vaadata

Linda on tihti ka kõige odavam, eriti kui 10 korra kaart osta. Nagu muudel laevadel on ka Lindal 2 eri klassi - tavaklass ja Linda klass. Viimane on siis kardinaga eraldatud "esimest klassi" jäljendada üritav laevaosa, kus pakutakse tasuta juua ja paar snäkki. Kui teiste laevade business class  on kasutamata jäänud, siis Lindaklassis on ikka reisitud küll. Soodusajal 10 korra pileteid ostes on Lindaklassi piletid ainult 6 eurot per suund kallimad. Lindal, nagu arvata võite, mingit erilist meelelahutust ei ole. Väike pood mõlemal paadil, kust endale alkoholi ja naisele šokolaadi osta. 1 toitu müüv baar ja 1 jooke müüv baar.

Reede Lindas

Kõik toidud on mul juba ära proovitud - jah, valik on kesine. Linda suurimaks miinuseks on asjaolu, et nendele laevadele alati loota ei saa, eriti sügisel. Nii, kui tuule kiirus on üle 7m/s, sõit tühistatakse. Vahel toimub tühistamine nt 5h enne väljumist. Siis peab taas esimesele Tallinkile kalli pileti ostma ja mõttelist okserefleksi tagasi hoides seda 2h taluma. Mitte, et Lindas vähem okserefleksi tekiks - väikeste paatidena loksutavad nad ikka päris korralikult. Isegi mina, kellel muidu on suht suva sellest loksutamisest, olen paar korda vetsus oksendamas käinud.

Need on siis need 4 optsiooni, mille vahel valida. Linda ja Tallink on need põhilaevad ja Viking ja Eckerö on vaid erilisteks juhtudeks. Kahjuks.

Nüüd paar pingerida.

Kiiruse järgi alates kiireimast:
1. Linda Line
2. Tallink
3. Eckerö Line
4. Viking Line

Inimesed kiirustavad Tallinkis ukse juurde juba 15 min enne maalemineku algust

Odavuse järgi alates odavamast:
1. Linda Line
2. Viking Line
3. Eckerö Line
4. Tallink

Muide, odavus sõltub tihti sellest, kas sul on klubikaart/kliendikaart/10 korra kaart/S-etukortti. Kui õigel ajal osta, siis võib ühe otsa reisijapileti saada ka 14 euroga, kui valel ajal osta, siis Tallinkis maksab pilet ilma kulbikaardita vabalt 38 eurot. Autopiletid on tavaliselt vähemalt 25-30 eurot. Vahel küündivad need ka 60 euroni või rohkem. Üks ots siis.

Kauniduse järgi alates kaunimast:
1. Eckerö Line
2. Tallink
3. Viking Line
4. Linda Line

Tipptunni reisijate arvu järgi (st kui suur protsent laevast on reisijate poolt hõivatud) alates suuremast:
1. Linda Line
2. Tallink
3. Viking Line
4. Eckerö Line

Reede Lindas 2

Mainin ka seda, kust pileteid osta. Parim ostukoht on üldiselt ikka kodulehtedelt, kus saab kaardiga vabalt maksta ja piletid saadetakse e-mailile. Samas laevapiletid.ee pakub vahel soodsamaid pileteid kui otse kodulehtedelt, seega tasub uurida. Sait pakub kõiki pileteid peale Tallinki omade.

Ütlen veel igaks juhuks, et kirjutasin liinilaevadest. Kruiisilaevadele pole ma sattunud ja kui vähegi võimalik, siis ei kavatse sattuda ka, vähemalt mitte enne, kui sobivasse ikka jõuan (loe: pensionäriks saan). Samuti ei kommenteeri samade laevade poolt sõitvaid ööreise. Ka neid kavatsen ma iga hinna eest vältida.

Siin oli siis mu väike halajutt, mida ma juba aasta aega lubanud olin. Loodan vähemalt, et kellelegi tuli ka kasuks.