Kuidas päriselt Egiptuses puhatakse

Ma üritan ikka pidevalt heasse tundesse saada. Mitte hakata jälle kusagil kellegagi vaidlema ega laskuma sellesse lõpmatusse eneseõigustamise spiraali. Mitte hakata õiendama nendega, kes muulil kalu salvrätiku sees hommikusöögilt kaasa võetud Kellogsitega toidavad. Ei tule alati välja, aga üritan, üritan... "Wanna change your life? Get sick and tired of getting sick and tired." Kas ma olen jõudnud sinna punkti? Kas mul on lõpuks piisavalt sellest "võitleja" tundest? See on see tunne, mille pärast maailmas veel sõjad eksisteerivad. Mida vähem seda tunnet, seda rahumeelsem maailm. "Probleeme ei lahendata kunagi, need unustatakse," nagu Osho ütles. 

Eelmine öö oli täitsa talutav. Jah, palav on, sest konditsioneeri me tööle ei jäta, aga okei. Kodus magame kindlasti paremini. Eriti ema, kellele isegi voodilinad olid liiga libedad ja kes lõpuks froteeräti peal magama pidi. 

Unised, aga positiivsed: 

Hommikusöögimiljöö:

Kohe pärast hommikusööki tahtsin kohaliku korallieluga tutvuda. Siinpoolsel rannaribal on päris suur tuul ja muul kõikus korralikult. Laineid oli omajagu. Ema kartis väga, et minuga midagi juhtub seal vees, kuigi üritasin selgitada, et vees on palju lihtsam, kui muulil, sest vee all on rahulik ja seda loksumist peaaegu, et ei tunnegi. 

Isegi tuulega sain vee pealt ilusa pildi kõige suuremast "puffist" ehk Stellate Pufferfishist, keda kunagi näinud olen. Kellogsite peal kasvanud ilmselt: 

Siin pole nii ilus snorgeldamiskogemus, kui teises kohas, aga ilus on ikka. Ikkagi on ilusam kui mujal, mida näinud olen. 

Edasi - ikka laste liutorud! Ma ju nii tahan Felixile pakkuda seda rõõmu liutorudest ja lastebasseinidest ja veega hullamisest. Nali on muidugi minu kulul. See poiss ei armasta ei vett ega külma ega pritsimist. Paar päeva tagasi vanas hotellis keegi naine sulistas muulil istudes jalgu vees, Felix sai märjaks ja ütles talle selle peale "No!! No, don't PRITSI!" 

Õnneks on siin vesi madalam ja soojem, seega päris beebide basseinis natuke luusis ringi ja paar korda lasi isegi liumäest alla meie suurel õhutusel. Kui koos sinna suuremale atraktsioonile läks, siis hakkas kisama, kuna veepritsmed tulid ju lausa pähe ja keegi peksis jalgadega basseinipõhjas. Ja oli ju nii KÜLM. Siin on 27 kraadi, muide. 

Minu elu pähklikoores: 

No mida ma piinan sellest poisist? Mulle on varasemalt öeldud, et ma piinan poissi teisele poole maakera viies ning muudkui ringi väntsutades, kuid ausalt - ta oli tunduvalt rohkem rahul selle ringiseiklemisega kui siin hotellis liutorude vahel. Teda lihtsalt absoluutselt ei huvita. 4-aastane on ehk veidi vara ka selle jaoks? Kuigi teise temavanuseid vaadates nagu pole. See vist ikkagi on iseloom. 

Lõunaks Felixile friikad ja salat, mulle mingi kana köögiviljadega ja ema sõi üldse suppi. Magustoiduks mulle Lähis-Ida magusad koogid, Felixile šokolaadikook ja emale ka mingi koogike. 

Vahemere restoran: 

Siin hotellialal on ka poodlemistänav. Eile käisime siis pärast lõunat huvi pärast vaatamas, et mida seal ka pakutakse. Ostsime kodustele mingit musta köömne seepi, Villele musta teed. Müüja oli väga lahe kutt, tegi nalja ja mitte halba. :D Naeris südamest meie naljade üle ka, kuidagi saime hästi jutule. Üritas meile muidugi kogu poodi maha müüa, aga eks me oleme sellised pirtsakad. "Kadedad," nagu ütles üks kaupmees turul. Ostsime ainult seda, mida ise tahtsime. 

Felixile tutvustati ka kätekreemi: 

Kõik maailma kaubad: 

Väsinud meesterahvas naistega poes: 

Apteegis käik oli omaette seiklus. Mida kõike nad apteegis ei müü... Ja veel ilma retseptita. Kõik maailma antibiootikumid, vererõhuravimid, uinutid, diabeediravimid jne jne. Küsisin huvi pärast Ozempicit, aga seda polnud, see-eest pakkus mulle Saxendat. :D Kõrvalt ostis vene daam 3 karpi tsopiklooni. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, onju? 

Valik antibiootikumidest, veidi klaritromütsiini kellelegi? Ei peaks enam kunagi arstilt "välja nuruma"!

Õhtupoolikul juhtus ime. Sattusime oma tavalise jäätiseringi käigus basseini juurde, mis oli küttega. Seal oli Felix nõus olema! Tõin talle kähku toast vesti ja niimoodi me basseinis hullasime. 

Ema generatsioon tegeleb veel päevitamisega, meie põlvkonnas ma õnneks väga ei näe. Sama on suitsetamisega. Ema mul ei suitseta muidugi. 

Felix oli õnnelik, me tegime pilte ja nalja ja helistasime basseinist isegi Villele koju. Ilusad, ilusad hetked. 

Emal oli aga selle nädala ainuke ekskursioon plaanitud. Linnatuur! Venelastega, muidugi. Kui ta mulle täna neid muljeid jagas, siis naersin nii, et kõht oli krampis. Jumala eest, noh. Käisid mingit maailmarahu monumenti vaatamas, siis farmaatsiatehase juures, siis seal samal turul, kus esmaspäevalgi käisime, siis mingis kalarestoranis ja lõpuks Soho väljakul, mille puhul põhimõtteliselt on tegemist raudkujude väljanäituse ja tuledega purskkaevuga. Väga venemeelne muidugi. Vene muss, tümakas selline, mängis Soho väljakul, venelased üürgasid kaasa laulda. Ühe suure karukuju kohta kommenteeris mammi: "Etu medjvjed mõ vasmjom i atnisjom b Rassiiju!" Enne oli see sama mammi suured kotitäied õlisid ja kreeme sealt farmaatsiatehasest ostnud ning nende kottidega poetrepil ninali lennanud, küüned tagurpidi. Pärast lasi bussis leevenduseks igast lõhnapudelist surtsu peale. Ema tegelikult väga häiris selline vene värk. Ta on seda muidugi palju rohkem näinud kui mina oma elus, häid mälestusi ei ole. 

Meie Felixiga puhkasime natuke aega oma toas. Vaatasin seda põnni rõdul friikaid nosimas ja õunamahla söömas ja olin lihtsalt õnnelik. Ta oli ka, ütles veel, et "naudib nüüd oma mahla". Hoolimata sellest, et see paketikas pole tal kindlasti lemmikreis, on mul ikkagi hea meel, et olen ta siia toonud. Ja et üldse olen talle maailma saanud näidata. Ma kindlasti tahaks teda viia veel Aafrikasse safarile, Disneylandi, Legolandi, ühele korralikule suusareisile Tatratesse või Alpidesse... Et ta läheks ellu kogemustepagasiga. See, mida ta sellega ette võtab, see on juba ta enda teha. 

Minu tore õhtusöögikaaslane: 

Felix tahtis kindlasti jälle lastefilmi vaatama minna. Läksime. Film oli muidugi vene keeles peale loetud. Boše moi, ausalt. 

Jäime seekord ka lastediskoni. Alguses Felix ütleb, et tahab sinna lavale kargama minna, aga kui sinna jõusime, siis hoidis kõrvu kinni, et nii kõva hääl on. Ütlesin, et tantsime siis tagareas, aga seal ta istus lihtsalt maha. Eks oli väsinud. Oli nõus paari minutiga tuppa tulema. 

Ema jõudis koju umbes kella 23 ajal. Jätsime talle voodi peale selle kauni rätikuju, millega meid päeval üllatati. Mäletasin varasematest Reisihullude postitustest, et selline kunst siin kombeks on, aga olin täitsa unustanud ja eelmises hotellis seda ei pakutud. Felix naeris nii kõvasti, helistas kohe issile ja näitas talle ka. Ema ehmatas korralikult selle looma peale. :D Kunst, mis kunst. 

2 reisi ühe hinnaga!

See on kommentaar, mille mu ema andis hotellivahetusele. Et saame justkui kahte hotelli kogeda sama raha eest. :D No ei olnud nii mõeldud, ausalt... Ei tea muidugi, kas nad nii pakuksid, et pool ja pool. Iseenesest oleks tore, saaks rohkem kogeda. Aga nii mõtlen ilmselt küll ainult mina, sest teised ei viitsiks tõenäoliselt elusees. 

Mul on hea tuju, me oleme uues hotellis. Eilne hommik oli muidugi veel ärev, sest me ei teadnud, kas ikka saame ja kuidas saame ja kuidas uus hotell on jne. Ema ikka tegi nalja, et küll me jõuame veel ühe korra vahetada hotelli. 

Viimane hommikusöök Reef Oasis Beach Resort hotellis: 

Otsustasime hommikul veel rannas käia, see oli ikkagi parim koht kogu selles hotellis. Hommikune vesi oli nii selge, no tõesti, imekena.

Ujusin väga suure ringi. Tegin pilte ka viimase korra puhul ja videosid. Instagramis on juba uus reel, kuigi materjali mul nendeks on olemas väga palju. Proovisin ka pilte teha: 

Ema ja Felix vaatasid ujuvalt muulilt niisama kalakesi. Hiljem käis ema madalas vees snorgeldamas, sai veel ühe kogemuse. Mul on ikka nii hea meel, et ta nendest kogemustest haarab. Jah, okei, ma ikka survestan ka väga, aga tema on lõpuks see, kes "Jah" ütleb. Elus on nii palju ilusat, kui mugavustsoonist välja astuda. 

Küsisin Coral Travelilt, et palju maksaks takso uude hotelli? Nad pakkusid 30 dollarit. No hallooo... Teadsin, et saan hotelli ukse juurest takso 5-10 euroga. Lõpuks kõikide kottidega lasin hotellist tellida ja nad pakkusid 20. Ah, võtsime siis selle. Uude kohta oli 20-minutiline sõit. 

Kogu taksosõidu osas mõtlesin ühe tuttava sõnadele, et mul on nii suur eelarvamus Egiptusest, et ma juba eos suhtun sellesse kehvalt. Jah, see on tõsi. See tõesti on tõsi. Aga kuidas ma ei saaks? 86 protsenti abielunaistest Egiptuses vanuses 15 kuni 46 on läbi teinud protseduuri nimega FMG (female genitale mutilation), mis sisuliselt tähendab seda, et neilt lõigatakse kliitor ära, et nad ei saaks mõnu tunda. Egiptus on riik, kus seda kõige rohkem tehakse maailmas. Ma olen sellele samale faktile mõelnud absoluutselt iga päev kui siin olen olnud. Võiks muidugi millelegi muule mõelda. Muidugi on selles ühiskonnas ilusaid asju ka, ma lihtsalt pole leidnud. Ma olen nii kinni selles faktis. Mu sõbranna Kristi näiteks kogu demokraatia nõrkuse ja inimõiguste rikkumise pärast ei taha põhimõtteliselt tulla Egiptusesse puhkama. Eks ma saan aru. Naised ei ole siin võrdsed ja see hakkab lihtsalt nii vastu. Eks muidugi on raske vaadata ka metsikut suitsetamist ja räämas tänavaid, kuid see meeste-naiste küsimus on kõige teravam mu peas. 

Aga näete, ma ikka tulen. Tulen, sest tahan sooja ja uusi kogemusi. Vean lapse ja emagi kaasa, raiskame loodusressursse siia sõites. Jah, turismirahadega aitame veidi võrdsustada seda Läänemaailma vs muu maailma tasakaalu, kuid loodust rikume samal ajal omajagu. 

Selles õigluse ja õigsuse mängus ei saa võita. Ükskõik, mida teed või arvad, keegi ikka arvab, et tegid valesti. Shakespeare ütles Hamletis: "There is nothing either good or bad, but thinking makes it so." Abraham-Hicks ütleb, et mu elu oleks lõpmatult palju parem, kui ma ei suhtleks inimestega, kes seda fakti ei tea. Aga siis poleks mul pea mitte kellegagi suhelda. Nad ilmselt soovitaks mul mitte jagada, lihtsalt nautida omaenda elu täiel rinnal. Siis mul läheks elus kindlasti paremini ka, kui ei jagaks. No pagan võtaks see edevus ikka. Ma ei suuda lõpetada jagamist, sest see on justkui looming mu jaoks. Kunstiliik. Ja edevus. Kui lõpetaks jagamise, siis tuleks mul mingi identiteedivahetus teha. Ma peaks iseendast teistmoodi mõtlema hakkama. 

Okei, aitab filosofeerimisest. Uus hotell on väga ilus. Palju uuem, värskem, korda tehtum. Ei ole mingeid püstiste naeladega puitkarkasse kusagil. Juba vastuvõtusaal on hiiglaslik. Sellest saalist tuleb ilmselt ka nimi: Pickalbatros Palace. Pickalbatrosse on siin muidugi palju, see on kuulus 5-tärni hotellide kett nii siin- kui sealpool Punast merd. 

Toas on Felixile oma voodi. Hehe, no eks saab näha. :D Kahtlen sügavalt, et ta seal magab. 

Erinevalt Reef Oasist on siin palju erinevaid restorane, kus söömas käia. Ja meile anti lausa kaart, kus oli kirjas, mis kus on! Reef Oasis visati QR kood ette, kuigi internet tuppa ei jõudnud. Praegu kirjutan seda teksti meie uues toas, ei pea kusagil aulas istuma. 

Lõuna ühes itaalia restoranis: 

Selge on see, et snorgeldamine on tõenäoliselt kehvem kui Reef Oasis. Samas inimesed ikka snorgeldasid omajagu. Hästi väike piirkond on snorgeldamiseks avatud küll. Eks kaitseb kalasid... Ühed tobedad venelased toitsid seal kalu saiadega, et saaks paremaid pilte telefoni. Ffs ausalt. Läksin siis politseina kohe ütlema, et ei tohi teha. Nad ei teinud teist nägugi. Okei, ma ei peaks end sellistesse situatsioonidesse panema. Milleks? Endale ma sellega küll head ei tee. 

Käisime kogu hotelli territooriumi läbi, võinoh vähemalt suurema osa sellest, ei teagi, see on ju hiiglaslik nagu ikka. Rannas oli mõõn. 

Felixil oli mitmeid mänguplatse, jeee! Kakat ei olnud. :D Isegi mängutuba on siin, kuhu saab lapse jätta mingiks ajaks. Jätsin siis Felixi nõusolekul pooleks tunniks, aga istusin kohe ukse taga väljas, sest tahtsin värskes õhus oma manifestatsioonipäevikut pidada. Iga päev tuleb ikka uusi ideid, väga viljakas reis selles osas. 

Õhtusöögi sõime Vahemere restoranis. Ma sain imehead kanakebabirulli. Imehead! Felixil olid friikad ja salat ja ühe kotleti sain ka sisse talle. Magustoiduks sõime koogitükke, mis polnud nii tehisliku maitsega kui Reef Oasises. 

Siin on igal õhtul kell 18:45 lastele suur välikino, viisime siis Felixi sinna. Paraku nägin, et ega ta ei jaksa kaua, pidin ikka ära lõpetama selle pulli, viisin ta tuppa ära ja ei jõudnudki 20:15 algava lastediskoni. Ema jäi sinna ja ütles, et see venekeelne kisa oli õudne. Õhtujuhid ärgitasid rahvast üles "davaiii, davaaiii!!" saatel. Kell 21.00 esines pool tundi kõhutantsija, ema vaatas ka selle ära. 

Felix jäi magama oma voodis, aga kolis keset ööd minu kõrvale tagasi. 

Enesearengupäev

Eilne öö oli täiesti kohutav. Felix ärkas kell 3 üles ja põhimõttelised järgmised 2 tundi veetis istudes, nuttes, nuutsudes, õnnetu olles. Palav oli ja kui akna lahti tegin, siis tulid sääsed ja Felix hakkas neid paaniliselt kartma. Tahtis, et tuled põleks, et saaks sääski näha. Me olime hommikuks nagu jahukotid. 

Ei tea, kas raskest ööst või kõigest muust kokku, igatahes mul oli tuju ikka kohutavalt paha. Mõtlesin, et kas vahetada see hotell ära või ei. Vaatasin, et kui palju maksaks 4 ööd siin lähedalasuvates 5-tärnikates nagu eestlaste poolt armastatud Pickalbatrossis (mis oli mu teine valik hotelli valides ja mida nüüd nii kahetsen) ja see oli 800 eurot. Kui Rixorisse tahaks minna, siis 4 ööst peaks maksma 2000 eurot. Ei ole seda väärt minu meelest. 

Mõtlesin siis, et äkki saan reisifirma kaudu. Neid oli raske kätte saada, nende antud SOS-number ei töötanud, Whatsappi kaudu sain selle tuurimüüja käest mingi info, aga ka lihtsalt soovituse helistada. Lõpuks helistasin hotelli retseptsioonist. Selle peale läksid kõik muidugi paanikasse. Praeguse hotelli juhtkond kutsus mind nendega kokku saama, et põhjendaksin, et mis ei meeldi. Väga kena neist muidugi, kuigi ma seda üldse teha ei tahtnud. Rääkisin siis, et kaka oli mänguväljakul ja lastebasseini kõrval suitsetatakse ja liumägedega bassein oli jääkülma veega ja muusika rannas on hiiglama vali jne jne... Eks nad proovisid end kaitsta ja ma ise jäin ka viisakaks, ütlesin, et see on ka minu süü, mul oli eeltöö tegemata, ma oleks pidanud paremini ette valmistuma, et milline siin on ja mida 4-tärnine hotell tähendab jne jne. Ütlesin, et saan aru, inimesi on erinevaid ja lihtsalt meile ei sobi. Hästi tagasihoidlikult. Nad ütlesid, et nad ei taha, et ma lahkuks siit halva enesetundega, ma tänasin neid, et nad üritavad asju paremaks teha. Pakkusid meile isegi tasuta upgrade. Ei, ma sooviks siiski uut hotelli. 

Felixi sain lõunaunne eile, suur asi, tavaliselt ta ei maga. Mina ajasin terve selle aja seda hotellivahetusasja. Ema magas ka ja siis parandas oma matemaatikatunnikontrolle. :D 

Pärast mängisime vetsus vaikselt Triominot, nii tore oli! 

Tegelikult ma ei saa aru, kas asi on minus või ei. Jah, Hicksid ütlevad, et muidugi on. Muidugi! Ja ma sügaval sisimas tean, et see on mu enda manifestatsiooni küsimus. Ma olen viimasel ajal liiga palju kusagil sügavustes aega veetnud. Mõttetult vihastades ja kartes ja kogu aeg negatiivsele keskendunud. See on mu enda süü. See on see tasakaal parima poole pürgimise ja siiski teekonna nautimise osas. Loen "Suurelt mõtlemise maagiat", see kihutab paremuse poole pürgima ja on minu meelest üks paremaid raamatuid enesearengu osas. Teeb julgeks ja uudishimulikuks. Samas see ei saa tulla rahulolu arvelt. 

Seda kõike mõtlesin alles pärastlõunal rannas olles. Reisikorraldaja lubas tagasi helistada, aga ta polnud seda teinud ja olin juba valmis käega lööma. Istusin seal rannas ja täitsin oma manifestatsiooniraamatut. Tahtsin, et see reis aitaks mind tagasi hea tunde järjele saada ja mu kallis raamat on seda teinud juba aastaid. Täidan usinalt iga päev nimekirja asjadest, mida oma ellu soovin. Ma ütlen küll asjadest, aga enamik neist muidugi asjad pole. Asju kui selliseid on üldse alla 10%. Pigem soovin tundeid ja kogemusi.

 

Eile oli väga palav päev, täiesti lämmatavalt kuum. Müts maha nende inimeste ees, kes siin suvel elavad. Kuidas ometigi... Nüüd läheb kliima järjest soojemaks ka veel, see on ulme. Mere ääres oli veidi kergem.

 

Eile käisin snorgeldamas ilma kaamerata, tahtsin lihtsalt nautida. Ujusin suure ringi ja ütlesin tere kõikidele suurematele ja väiksematele kaladele. Siin on see meri lihtsalt imeilus. Tõesti, tõesti parim snorgeldamiskogemus elus. 

Tegin läbi vee mõned kalapildid ka, tutvustan teile. 

See "siniste prillidega" on Triggerfish, täpsemalt Picasso Triggerfish, kes Punases meres tavaline. Triggerfish on muide Hawaii rahvuskala ka, kõrval hall emane Parrotfish (vb on ka noor isane, ei tea): 

See on Butterflyfish, sinna perekonda kuulub kokku üle 120 liigi, Punase mere kõige tavalisem on Red Sea Raccoon Butterflyfish: 

Teine tavaline on Threadfin Butterflyfish: 

Kõige julgema kala tiitli saab kindlasti Sohal Surgeonfish oma kollaste uimedega, tuli põhimõtteliselt inimeste jalgade juurde, kui nad vette tulid. Felix ütles, et ta lehvitab talle kollaste uimekestega: 

Olime rannas mitu tundi. Jalutasime, nautisime jahedat õhku ja seda mahedat õhtut. Need roosad värvid ravivad kõik hingehaavad. Ma lihtsalt nautisin seda gradienti ja värvigammat, lasin selle kõik endasse. 

Mingi hetk tuli sõnum, et pakuvad meile Pickalbatros Palace kusagil mere ääres. Sõnumite vahetamise teel selgus, et midagi juurde ei pea maksma (!), ainult peab allkirjastama mingi paberi, et olen nende teenusega rahul. See on siis Coral Traveli teenusega, mitte hotelliga minu suureks rõõmuks. Sest valetada ma ei tahaks. 

See tegi mind rahulikumaks. Tuju oli väga palju parem. Õhusöögil juba nautisin ka õhkkonda, sest teadsin, et on viimane õhtusöök seal. Sõime küünlavalgel selles soojas Egiptuse öös. 

Seekord pilt juustuvaagnast: 

Selline see elu on. Homme siis juba kolimine, mille pärast ka pabistan ja ema üldse ei saa aru, miks seda kõike vaja on. Erinev generatsioon, I guess. Tema isa ütles talle paljude asjade kohta samamoodi. Aga seekord on nii.