Wednesday, December 29, 2021

Kokkuvõte Küprose reisist

Küprosele minek tuli meil üsnagi eksprompt ja selles suhtes ega meil suuri ootusi ka polnud, igal juhul oli eesmärgiks ringi seigelda ning selles osas täitus kõik imeliselt. Kui me oleks läinud suvel või muul soojemal ajal, oleksid ka muljed teised olnud, kuid nende nelja päeva kohta, mille detsembris seal veetsime, on kokkuvõte järgmine. 

Küprose plussid: 

1. Ilus sinine meri. Ilus vaadata nii talvel kui suvel, palju toredaid randu, kus päevitada ja ujuda. Soojaga saab snorgeldada, jahiga saab sõita, surfata. Rannapuhkuseks on väga hea asukoht, eriti kevadel ja sügisel, kui päike lagipähe ei paista ja vesi mõistlikult 20+ kraadi on. 

2. Üllatavalt odav. Kagu-Aasiaga võrrelda ei anna, aga Eestiga küll. AirBnBd on odavamad, kütus on odavam, söök on odavam. Vähemalt on see nii madalhooajal, st talvel. Ütleks isegi, et odavate lennupiletitega tuleb nädalane puhkus Küprosel mõistlikuma hinnaga kui see Eesti spaas veeta. Meil läks inimese kohta see nädalavahetusereis kokku alla 500 euro kindlasti, kuigi käisime mitu korda uhketes söögikohtades ning majutus oli ka pigem luksuslik. 

Boonuseks päike ja imeilus vaade: 

3. Sinna viivad otselennud ja see on lähedal. Otselendude osas ei ole Eestil just palju, mille osas valida, kuid Küpros see on. Ryanair on tubli vedaja ning pakub konkurentsivõimelist hinda. 

Vaade lennukiaknast: 

4. Ilus loodus. Mäed, suured rohelised aasad (jah, tõsi küll, ainult vihmahooajal, suvel on näha hulgaliselt beeži). Matkata on tore. Kui oleks kauemaks jäänud, oleks kindlasti palju erinevaid matkaradasid proovinud, meil oli nendest terve nimekiri. 

5. Mõnus vahemere toit. Liha ja salat, palju kastmeid, Küprose enda puu- ja köögiviljad. See on see soojas elamise võlu, et igal aastaajal saad kohalikku värsket kraami süüa. 

6. Teenindav personal rääkis väga head inglise keelt. Eks see loomulik ole endise Inglise koloniaalmaa kohta, kuid olime väga positiivselt üllatunud. 

Küprose miinused: 

1. Jahedamal ajal minnes peab arvestama, et ega neil seal mingeid soojapidavaid majasid ei ole. Hotellides on ilmselt teised lood, aga AirBnBs köetakse toad soojaks konditsioneeriga. Marmorpõrandad on külmad ning sussid või plätad kuluvad igati ära. Meie saime toad soojaks paari tunniga. 

2. Suvel on liiga palav ja talvel üsnagi vihmane. Seega päris aastaringi seal mõnus ei ole nagu Kanaaridel või Hawaiil. Peab mõtlema, mida kogeda tahad. 

Jopega rannapuhkus: 

Kultuurikogemiseks täiesti normaalne kliima: 

3. Ikka üsna räpakas on ka, majad lagunevad ning paljud teed on korrast ära. Kui võrrelda Larnacat, turistipiirkonda vana kesklinnaga, ja Tallinna vanalinna, siis hoolduse ja puhtuse koha pealt on küll nagu öö ja päev. Oleme ikka tõelisteks Põhja-Eurooplasteks saanud, armastame korda ja puhtust. 

Ja vahel oli ikka väga kummaline ka: 

4. Turismimaailm on keskendunud peamiselt paketireisijatele. Omal käel minnes nägime, kuidas vaatamisväärsused olid hooldamata - Kuningate Hauakambrites sai müüride peal ronida, tule taevas appi...   Sinna sadas vihm ja neid murendasid taimed. Ometi on see UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Selliseid asju Põhja- või Lääne-Euroopas ei juhtuks. 

Roni, kus tahad: 

5. Vasakpoolne liiklus ikkagi ka. Mul on hea meel selle kogemuse eest ja edaspidi poleks probleemi jälle vasakul sõita, kuid ega see kerge ei olnud. :D Ma olen jätkuvalt tänulik, et sain õppida ajal, kui turiste oli vähe. 

Hea, et mul ikka oidu oli see automaatkäigukastiga auto võtta: 

Küprose reisi suurim pluss oli tegelikult minu jaoks see vabaduse tunne, mille seal leidsin. Võib olla, et asi oli selles, et polnud pärast lapse sündi ilma lapseta reisil käinud (nagu vanasti), võib olla, et asi oli ka milleski muus, kuid vabadus ise oli ekstaatiline ja see muutis midagi mu sees. Elu läks veelgi paremaks, kas siis, kui päevi järjest kodus olen. Sain mingi osa iseendast tagasi. 

Kas me kunagi Küprosele veel uuesti läheme? Ei tea, võib juhtuda. Samas tuleb tunnistada, et need 4 päeva jällegi nii palju mõju ei avaldanud, et nüüd kohe tagasi tahaks minna. On ka palju muid kohti, mida avastada. Igal juhul olen tänulik Maarjale, et koos käia saime, meie reisid on alati väga toredad. Villele olen ka tänulik, et kogu koduse elu mõistvalt enda peale võtab ning sealjuures absoluutselt mitte kordagi ei ütle, et tal raske on (kuigi ma tean, et raskeid hetki on alati). 

Aasta 2021 on tegelikult ikkagi väga edukas olnud. Saime oma vaktsiinid kätte ning reisimine võis alata. Küprosel andsime muide PCR testi ka veel pärast maandumist, see oli kohustuslik kõigile. Riik saatis meile siis u 5h pärast sõnumi, mis vastus oli. Oleks positiivne olnud, oleks pidanud sinna 10 päevaks karantiini jääma, seega riski me võtsime. 

2021 kostitas meid siis kokkuvõttes ägeda karavanireisiga, mõnusa puhkusega Kagu-Eestis, esimese välismaise perereisiga Rhodosel ning selle sama Küprosega. Kaugetes kohtades ei käinud, kuid rõõmu oli palju. Järgmisel aastal loodan naasta oma endisesse takti - 4 välisreisi aastas. Ma olen üsna kindel, et õnnestub. 

Head vana aasta lõppu, reisisõbrad, ning seiklusrohket uut aastat kõigile! 

Monday, December 20, 2021

Paphose vahelduv pilvisus

Pühapäeval ärkasime vihmasajuga. Sadanud oli praktiliselt kogu öö ning kuna Küprosel paistab olevat trend, et aknaid väga tihedateks ei ehitata, siis tundus meile mõlemale, et justkui polekski teisi ees olnud - nii kõva oli see vihma ja autode mürin. Enam-vähem saime siiski välja magatud ja ärkasime ikkagi hea tujuga - päeva seiklused ju ootasid. :) 

Hommikul avanes aknast veidi trööstitu vaade tegelikult - majad räämas, kõik vihmamärg. Ega see Küpros mingi uhke ilus lõunamaa ei ole, pigem on tegu tavalise vaesemapoolse Lõuna-Euroopaga, kus kõik justkui toimiks, kuid ilu sinna pildile enam ei mahugi. 

Hommikusöögi sõime kohas nimega Omikron. Jah. :D Me lihtsalt ei saanud sinna minemata jätta, lisaks pakkusid nad ka toredat hommikusöögimenüüd, seega Omikron - siin me oleme. 

Söök oli täitsa mõnus, võtsime jälle kahepeale nii soolase kui magusa, ainult ühte süüa poleks tahtnud ja mõlemad kahte võtta oleks ilmselge liialdus. Nende pannkookide vahel oli veel värskeid maasikaid... Ostsin maasikaid üleeile poest ka, no täiesti imeline, värsked marjad, täpselt õige maasikamaitsega. 

Pühapäevaks oli meil tegelikult 2 suurt soovi - osta paar suveniiri kodustele ning käia ära kohas nimega Tombs of the Kings ehk Kuningate Hauakambrites (kuhu küll kuningaid ei maetud, aga noh, see selleks). Mõtlesime, et oleme siis vahelduseks veidi kultuursemad ka ja samas saan siis oma raamatusse "500 parimat sihtkohta" ära märkida, et see koht on vaadatud. Nimekirjahull nagu ma olen... 

Kuningate Hauakambrid kujutavad endast suurt maa-ala, millelt on avastatud hulgaliselt hästisäilinud matmispaiku, kuhu maeti ülikuid ja rikkaid 400-300 eKr. Vikipeedia ütles, et kaevamistööd käivad ka praegu. Kogu ala on võetud UNESCO kaitse alla ja osade arvustuste põhjal on kogu Küprose kõige tähtsam kultuuriline vaatamisväärsus. 

Arvestates kõike, mida nüüd kirjutanud olen, võiks ju oletada, et vaatamisväärsus on hästi hoitud, korralikult hooldatud ja märgistatud jne jne. Ei... Lohakus, ainult üks suur lohakus ja korralagedus valitseb seal. Korralikku kaarti pole, iseloomustavad sildid on kulunud või katkised. Kividel võis ronida nagu ahv, piiravaid nööre oli ülivähe. Kui sama koht oleks näiteks Saksamaal, siis ei võiks seda ilmselt sõrmeotsagagi puudutada. Kummaline, kummaline maailm. 

Meie nautisime Maarjaga ägedat maastikku ning ägedat valgust, mõned sambad avaldasid ka muljet. Osadesse kambritisse ronisime sisse ja vaatasime ringi, kuid oli ka nurgataguseid, kust me hea meelega eemale hoidsime. Kuna rahvast oli taaskord ülivähe, siis saime üsna privaatselt uudistada. 

Tegelikult oli meil siiani ilmaga ikka väga vedanud. Detsember on ju ametlikult ikkagi vihmahooaeg, meie aga käisime kaks päeva päikesepaistes ringi. Eile siis saime veidi vihma ka. Vihm tuli kusjuures just nende hauakambrite külastuse ajal. Egas midagi, läksime siis hauakambritesse vihmavarju. Milline iroonia. :D 

Tegelikult oli tuul tõesti tugev ning lained suured. Surfaritele oleks meeldinud (välja arvatud see külm vesi ehk...). Maarja nägi isegi kohalikust ajalehest, et anti tormihoiatus. Üsna tormi moodi nägi välja ka: 

Õnneks üks suveniiripood oli ikkagi lahti ja nii saime kodustele postkaardid ning veidi nänni. Nüüd on mul ikkagi pojake, kellele reisilt kingitus tuua. Villele sain Kreeka baklavaad, mis talle nii väga meeldis. Õepojale särgi, nagu ikka. Endale ma midagi ei ostnud, ei näinud mingit vajadust. Vahel ikka mõtlen, et äkki oleks tore midagi koguda, kuid ei. Minu kogumikuks on need jutud ja pildid siin reisiblogis. 

Kuna lennule minekuni oli veel aeda, siis käisime vaatasime kiirelt üle ka Paphose Arheoloogiapargi, milles leidus varemeid nii hellenistlikust, roomlaste, Ottomanide kui varakristlikust perioodist. Kuna meil nii palju aega polnud, et kõik läbi käia, siis läksime otseteed kõige tähtsama vaatamisväärsuse juurde. Kogu pargi kõige tähelepanuväärsemad "vana kivid" olid Dionysuse templi mosaiikpõrandad. Need nägid tõesti väga head välja - hästi säilinud ja hästi hoitud - nende kohale oli lausa varjualune-maja ehitatud. 

Vahel ikka leian end mõtetelt, et vanasti elasid inimesed vaimuvaest elu, rügasid muudkui tööd teha ning suurte mõtete mõtlemiseks aega ei olnud. Sellised paigad tuletavad meelde, et oli ka inimesi, kes said suuri mõtteid mõtelda, kahjuks polnud neid palju, aga ikkagi piisavalt, et kultuur säiliks ning ideed püsiks. Piisavalt, et oleks ilu. 

Lõpetasime oma külaskäigu paludes teistelt turistidelt ühispilti. Tegime selle ühe väiksematsorti amfiteatri ees. Tore sümbol - peategelased omaenda loodud elus, nii nagu see olema peabki. Oleme õnnelikud ja tänulikud, et saame elada just sellist elu nagu alati tahtnud oleme. 

Enne lennujaama jõudmist meie õnnis tunne siiski katkes. Olles lennujaamast 5 kilomeetri kaugusel, ei läinud pärast tankimist auto enam käima, just nagu seal kahtlasel kirikuplats-laadal. Lihtsalt ei käivitunud, kuigi kõik tuled hakkasid põlema ja käik oli P peal jne jne. Proovisime uuesti helistada, ootasin kaua kõnejärjekorras. Ka kütusepoiss ei saanud meie autot käima. Lõpuks pärast 10-15 min proovimist ja ootamist saime selle kuidagi uuesti käima. HUH! Sõitsime kiirelt lennujaama ja tagastasime auto koos kõigi kommentaaridega. Sixtis vaadati meid väga kummaliselt, aga kui nad just peatunud autot ka ise käima ei saanud (!), hakkasid meid lõpuks tõsiselt võtma. 5 meest kogunes auto juurde ja nii nad seda uurima hakkasid. Meie läksime lennule. 

Terve lennukitäis eestlaseid sõitis koju tagasi. Seekord otsustasime, et raatsime kulutada need 34 eurot ja istume kõrvuti. Kolmandat inimest meie kõrvale ei tulnudki ja saime lausa 3 istet kahepeale. Kolmas kulus ära, panime sinna sööki ja laadijad ja raamatu ja joogipudelid jne jne. Vaatasime jälle kord 4 tundi filme, mängisime mänge, mina lugesin Maarjalt laenatud raamatut. Vaatasime aknast välja. 

Tallinnasse maandusime kell 19.30 täielikku pimedusse ja lumesajju. Äge! Nii tore on tagasi tulla, kui vahepeal ära käinud oleme. Kõik on kohe ilusam ja mõnusam. 

Nii lõppes meie väikene nädalavahetusereis. Lähipäevil teen kokkuvõtte ka ja panen kirja kõik õppetunnid, mis saime. Seniks - häid viimase minuti jõuluettevalmistusi teile! :) 

Saturday, December 18, 2021

Valed valikud, mis viisid õigete asjadeni

Vastuolusid täis päev, veidi nagu eilegi, aga meelde jääb igaveseks. 

Tunnistasime endale eile õhtul, et ettevalmistus selle reisi jaoks oli siiski ebapiisav olnud. Me polnud korralikult läbi mõelnud, et kus linnas võiksime ööbida ja kuidas see soovitud vaatamisväärsuste asupaigaga ikkagi kokku läheb. Nimelt, meie ööbisime linnas nimega Larnaca, kuid suur osa huvitavatest kohtadest olid meist kaugel. Kui eile tegime ringi lähedalasuvate iluduste juurde, siis täna oli plaan vaadata Paphose ümbrust. Lisaks, millega me majutust broneerides ei arvestanud, oli fakt, et pole see Küpros sugugi mitte nii väike kui esmapilgul tundus. 5 korda väiksem kui Eesti, jah, aga autoga siin mägede vahel annab ikka sõita. Mõtlesime umbes kümme korda ümber, kuidas tänast päeva kõige optimaalsem kujundada oleks, aga lõpuks jõudsime ikkagi järeldusele, et võtame endale Paphosele teise ööbimiskoha, et nii palju sõitma ei peaks. 

Head aega, meie ilusa sinise merevaatega Larnaca penthouse

Larnacast lahkumist ei saanud tähistamata jätta. Loomulikult alustasime päeva taaskord ilusa hommikusöögiga. Ausalt, see on vist üks mu lemmikumaid osasid kogu päevast. Selgi korral sõitsime autoga vanalinna ning tatsasime esimeste klientidena hommikul kell 8.15 kohviku uksest sisse. Kuigi keegi pesi seal alles põrandaid ja pärast lauda istumist tuli teenindaja veel pindasid desima, oli õhkkond siiski mõnus, makil mängisid Maarja lemmiklaulud ja päike paistis soojalt. 

Hommikusöögi üle ei saanud ka täna kurta. Võtsime kahepeale soolase sõõriksaia ning lahendasime ära selle suure hunniku šokolaadipannkooke. Teadsime, et meie järgmine korralik söömaaeg saab olema alles õhtul, seega kõik kalorid kulusid ära. 

Head aega, Larnaca, sa veidi räpane mereäärne kuurortlinn:

Üks koht, mida ma tõesti näha tahtsin, oli Küprosel asuv amfiteater. Ma ei tea, miks mulle need vanad ehitised sel korral sümpatiseerisid. Kui mul oleks olnud oidu tellida endale Lonely Planeti Küprose raamat, siis oleks ehk midagi muud valinud, kuid nüüd vaatasin lihtsalt pilte ja mõtlesin, et kas tuleb tunne, et minna tahan või ei. Kuigi Lonely Planeti raamatu mittetellimine oli viga, viis see ikkagi õigete kohtadeni, sest kõik, mida valmis vaatasime, oli täpselt see, mida külastada tahtsimegi. 

Küll aga õnnestus meil esimene kord Google Mapsi vale amfiteater sisestada. Leidsime end hoopis Limassoli linna promenaadi äärest. Kuidas sinna see amfiteatri märge sattus, ei tea. :D Tore oli jällegi see, et saime Limassoli linna tunnetada. Kui ma Küprosele elama tuleks, siis seda kohta ma elamiseks isegi kaaluks - moodne, ilus, roosad majad, roheline rohi ja palmipuud. Meenutas veidi Honolulut. :')

Aga okei, jõudsime ikka õige kohani ka, milleks oli siis Kourioni varemed (mh ka amfiteater). Kourion oli iidsel ajal üks tugevamaid kuningriike Küprosel. Näiteks see amfiteater ise ehitati mitusada aastat enne Kristuse sündi. 

Kas me kunagi elame taaskord samamoodi? 

Lisaks amfiteatrile ja imeilusatele loodusvaadetele olid seal ka iidsed linnavaremed ja moodne katus, mis neid kaitses. Väga huvitav kooslus ja äge vaatepilt. Maarja on kah äge: 

Mosaiikpõrandate ilu: 

Edasi me sõitsime ja sõitsime ja sõitsime. Jõudma pidi peaaegu, et Küprose teise otsa, läänekaldale, hoolega valitud matkarajale. Õnneks tee sinna oli ka vaatamist väärt - mäed, meri, rohelus ja ilusad külad. Tegime nii mõnigi kord eksprompt viewpoint peatusi, mille peale meile ka tuudutati. Jep, oleme turistid. 

Aga vaated on ju seda väärt või mis? 

Matkarajale jõudsime varem kui plaanisime, aga see oli super, sest ka matkarajal läks meil kauem, kui plaanisime. :D Matk oli kokku 7,5 kilomeetrit ning mitmed matkalised kirjutasid, et nad tegid selle umbes 2 tunniga ära. Noh, meil läks 3, aga nii saigi kauem nautida. Seda ilu, mis sellel Aphrodite matkarajal oli, ei tasu patta panna. 

Matk ise oli omajagu võhmale võttev, kuigi mu vorm on tugevasti paranenud pärast pilateses käima hakkamist (tervitusi imeheale treenerile Marjule!). Pluus sai siiski higiseks ning jalad kõvasti trenni. Tõusime kokku 300 meetrit. 

Kui me kohe alguses oleks teadnud, et meie sihtpunktiks on päris mäetipp, oleksime küll ära kohkunud. Vaatamata miljonile peatusele ja hingetõmbele just sinna me jõudsimegi. No küll oli ilus! 

Kaamera tegi pilti ja polnud kedagi, kes poose ning juukseid juhendanud oleks. All natural:

Alla tulime juba kergema sammuga ning ka maastik oli muutunud. Saime tennised korralikult punase mudaga kokku, aga see meid suuremat ei häirinud. Kuulasime linnulaulu ja vaikust ja teineteise mõtteid taaskord igasugu meditsiiniga seotud teemade kohta. Hehe, see viimane oli liialdus, enamasti rääkisime hoopis mingeid muid jutte ning tegime palju-palju nalja. :D Mina nautisin looduse lõhnasid, Maarja kahjuks mitte, sest lõhnataju on tal paraku koroonajärgselt nõrguke. 

See 3 tundi matka on siiani Küprosel kogetust parim olnud ja ilmselt parimaks see jääbki. Mind ei huvita need poed, sel korral isegi mitte muuseumid, ei huvita kivihunnikud, ei huvita parimad restoranid. Mind huvitab see, et saan olla looduses, sooja päikese käes ümbritsetuna rohelistest taimedest ning lillelõhnast. Inimesi ka polnud, mis mulle meeldis. Ainult umbes 5 seltskonda nägime, neist 2 olid eestlased - üks eesti pere ja teine paarike. Seega oli hea ja vaikne. Hakkan vist vanemaks saama. 

Koju sõites hakkas hämarduma ja selle saare ilu tuli taaskord uue nurga alt esile. Eksprompt peatuspaigad jätkusid. 

Üks mu lemmikhetki oli see, kui vaatasime, et taaskord maru ilusaks läheb, võtsime tee äärde seisma ning hakkasime pilte tegema. Meie kõrval pingil istusid noored ning neil mängis makist nii kohutavalt hea muusika, et midagi mu sees liikus. Maailm on kõikjal sama, noorus on sama. Linnatuled on samad. Kõik on üks. 

Uus AirBnB on mõnus, üsna sarnane eelmisega. Sisenedes oli taaskord külm, kuid õhksoojuspump küttis toad kiiresti soojaks. Suurtest akendest paistavad need samad linnatulukesed. Voodid on suured ja mugavad.


Selleks ajaks polnud me muidugi juba pea 10 tundi söönud, sest neid kummikomme ja paari puuvilja ei saa normaalselt söögiks lugeda. Otsisin seekord meile ise koha, kuhu minna, ainult 450 meetrit meie majutuskohast. Oli palju suurem urgas, kui Maarja valitud kohad, kuigi mõnusalt autentne. Mulle need urkad ikka meeldivad, kuidagi ehtsam tunne. Maarjale meeldis ka enam-vähem, kuigi "loomad elutoas" absoluutselt mitte. :D 

Toit oli hea ja toitu oli palju. Võtsime traditsioonilise meze ning neid käike ja sööke toodi meile nii palju, et tõesti ei jõudnud äragi süüa. Viimased 3 rooga jäid minust küll täiesti puutumata. Aga kiidan ennast selle eest, et enamik toitudest sai proovitud, isegi need jubedad oliivid, mis Maarja sõnul päris head olid. Ega ennast väga punni tegelikult süüa ei saanud, olime nii kitsastesse oludesse surutud, et muidu poleks laua tagant püstigi tõusta saanud. Toidu jaoks pani kelner lausa ühe minipingi laua kõrvale, et kõik ära mahuks. Lisaks toidule oli ka muidu kultuuriline kogemus. 

Igasugu kahtlase väärtusega valikuid on ikka tehtud, kuid lõpptulemus on hea.