Viimane, mis ei taha kuidagi lõppeda

Jah, ma ei taha kuidagi seda reisi ära lõpetada. Tunne kestab veel!
Mu viimane päev Zürichis oli mõnus. Ärkasime hilja, nautisime hommikusööki ja läksime jalutama. Sain oma SIM-kaardid lõigatud iPhoneklinikus, mis oli päris tore. Rääkisime müüjaga juttu ja tuli välja, et ta on filipiino. Zürich on üldse sihuke rahvusvaheline koht, mitte-saksa-keelt kõnelevad inimesed on igapäevane asi. Veitsa nagu Singapur. Selline rahvusvaheline aasta on vist käimas :)
Hommikupäike Triinu juures:

Edasi jalutasime linna peal. Tahtsime kohvikusse minna, aga see oli lihavõtete puhul kinni pandud. Veetsime siis niisama aega.
Varakevadine jõekallas, kus pilte tegime:

Triin mind pildistamas:

Mina pildil:

Triinuga on alati nii lõbus pilte teha. Ta teeb igast nalja, ma täiega naeran nende juttude peale, mis ta räägib, pärast tulevad alati eriti rõõmsad pildid. Mõni üksik tõsine satub ka sekka. Seekord osutus tõsine mu lemmikuks. Igatahes ma ütlen teile, et kui teil on vaja fotograafi, siis Triin Uudam on see, inimene, kelle poole pöörduda ;)
Aa, ja see ka, et pildistamise ajal kakas lind meile peale. Mõlemale. Jagasime Triinuga linnukakat, kas pole mitte naljakas :D
Pärast pildistamist ja vinget paaditaksot jõel krahmasin omad asjad ja suundusime taas raudteejaama. See ei olnud kaugel, sest Triin elab praktiliselt raudteejaama kõrval.
Nii raudteejaam, kui kõik muud mitte-nii-uhked poed on ilusatelt tänavatelt maa alla viidud:

Triin tuli minuga lennujaama kaasa. Seal oli metsikult rahvast ja kõik lennukid olid täis. Triin oli nii tore ja viitsis minuga pagasi äraandmist oodata. Järjekorras oli kindlasti oma 50 inimest, kui mitte 100. See pühade ajal reisimine on ikka veitsa keeruline ka. Helsinkisse jõudsin umbes tunni hiljem kui olin plaaninud.
Päikeseloojang lennukiaknast:

Kergetele lennureisiraskustele vaatamata oli mul megatore reis. Ma olen väga tänulik Triinule, kes mind majutas ja minuga hängis ja mulle igast uusi nippe õpetas (kuidas telefoni ja iPadi hääletu peale panna nt :D). Ma olen väga tänulik inspiratsiooni eest! Võtsin selle kõik endaga kaasa. Olen näiteks ka kaks päeva järjest smuutit teinud. Oliverile ütlen ka seltskonna ja mõtlemisaine andmise eest suure "Aitäh"-i. Hea kodune tunne oli. Zürich on metsikult kodune koht. Juba näen ennast seal tagasi.

Kokkkuvõte kah siis.
Zürichi plussid:
1. See on väike armas linnake. Ei ole prügi ja kõrghooneid ja modernismi, ometigi on kõik olemas ja seda veel eriti nunnus koduses võtmes.
Üks "Kõik on olemas"-pilt:

2. Zürichi kõrval on kohe mäed. Ainult tunnike ja juba oled ideaalsel matkarajal ideaalsete vaadetega.
3. Keegi ei vaata sind põlastava pilguga, kuigi oled välismaalane. Kõik on sellega harjunud :)
4. Sinna ja sealt edasi on väga lihtne pääseda, ikkagi keset Euroopat. Ainult paar tundi rongiga ja oled Austrias, tunnike lennukiga ja oled Saksamaal või Itaalias. Nädalavahetus Pariisis on nii lähedal.
5. Te peaksite kõiki neid kooke ja šokoolaade nägema. Maiasmokkadele parim koht igastahes!

Zürichi miinused:
1. Hind. Eriti pärast seda, kui šveitsi frangi ja euro kurss muutus, on see mingite andmete järgi kõige kallim linn maailmas hetkel. Nt kolmekäigulist lõunat alla 30 euro on ilmselt väga raske leida. Rongid on kallid. Üürihindadest ma ei hakka rääkimagi, ma vist ei vingu enam kunagi soome korterite üüri üle.
2. See on külmemal ajal hästi vaikne. Suvel toimub palju, aga talvel läheb linnake väikesesse talveunne :)
3. Saksakeelne piirkond. Kõik oskavad inglise keelt, aga igal pool inglisekeelseid silte ei leia. Oskaks ma ometi paar sõnagi saksa keelt, oleks ilmselt ägedam olnud. Aga see on muidugi detail. Ilma saab ka kenasti hakkama nagu läänemaailmas ikka.
Paar naljakamat pilti siis lõpetuseks ka.
Lutt suust ja jooma:

Päevane jalutuskäik jõe ääres:

Comfort Hotel:

Kevadralli:

Igatahes, Zürichile ütlen "Peatse kohtumiseni" ja hakkan oma uut reisi planeerima.
Aitäh kõigile lugemast ja kaasa elamast! Tulge jälle :)

Mäed ja šokolaad

Eile oli täiesti täiesti suurepärane päev: käisime Triinu ja Oliveriga matkamas. Mäed on eestlaste jaoks ikka midagi eksootilist olnud. Suured ja aukartustäratavad, eksole? Minule igatahes tundub küll nii. Ükskõik, kui palju ma mägesid ka näinud ei oleks, ikka on nad midagi täiesti erilist.
Hommik algas rongis. Veidi udune ja hall, aga change of scenery mõjus lummavalt:

Edasi jõudsime Walenstadti. Väike linn, kust meie 11-kilomeetrine matk alguse sai. Mis tunne oleks küll elada mägede all? Midagi nii võimsat pea kohal kõikumas. Turvaline? Väike? Rahulik? Ühegi kohalikuga seekord juttu ei rääkinud.

Vaatasime isegi kirikusse sisse:

Matk ise oli sellise lameda maa peal kõndima harjunud inimese jaoks nagu mina ikka väikestviisi pingutus. No tegelikult, ma olin suht läbi. Tõus võttis võhmale, niiet selg oli läbimärg. Liikusime muidugi üsna aeglaselt. T ja O rääkisid, et kui suunaval sildil on kirjas, et raja läbimiseks läheb 3 tundi, siis meil läheb vähemalt 5. No nii umbes juhtuski :) Šveitslased on väga heas vormis, isegi vanainimesed liikusid kiiremini kui meie :D

Ja siis see vaade. Roheline rohi ja lumes puud taustal. Kui kaunis... Alguses oli päris hall, mis tekitas sellise mõnusa sumbuse tunde, hiljem tuli päike ka välja ja mägesid nägi paremini. Lihtsalt eriti eriti ilus. Mul tekkis kohe tunne, et minu ettekujutus tüüpilisest šveitsist saab kinnitust.

Järvekesest sõitsime üle paadiga, mis andis meile suurepärase vaate tagasi matkarajale. Ma olin täiesti joovastuses selleks hetkeks. Ilusilusilus!

7 tundi matka algusest hiljem olime Zürichis tagasi. Otsustasime end premeerida hea ja paremaga ja teha õhtusöögiks midagi mõnusat.
Makroonid pidid siin paremad olema kui mujal. No see oleneb küll maitsest, aga minule isiklikult meeldisid väga. Proovisin kõigist ühe:

Triin valmistas meile kana- ja seenekastmega pasta. Pidulik õhtusöök ootas:

Pärast oli meil valikus kas taas filmi vaadata või niisama olla ja juttu rääkida. Valisime viimase. Hea valik, vestlesime tunde ühel kõige põnevamal teemal: kust tulevad haigused? Ütleme nii, et "mõttemustrid", "joogaülikool" ja "prootonpumba inhibiitorid" olid märksõnadeks. Väga huvitav arutelu, ma olen nii tänulik toredate ja tarkade vestluskaaslaste üle. Intellektuaalne vaidlushimu sai selleks õhtuks täielikult rahuldatud.

Nagu tsiviliseeritud vestlusõhtlule kombeks, jõime meiegi jutu kõrvale paar kokteili, see oli veel mingi eriline šveitsi jook, mille nime mul kahjuks meeles ei ole. Ilus punane igastahes:

Pärast paari ringi kõikide lemmiklaulude kuulamist youtube'st läks Oliver koju ja meie vajusime rampväsinutena oma vooditesse. Milline suurepärane päev.
Nüüd siia Soome tagasi jõudnud, vabandan, et aeglane postitaja olen. Homme teen viimase postituse ja kokkuvõtte. Taaskord - stay tuned!

Kodune Zürich

Eile sadas kogu päeva. Mitte just parim puhkuseilm, eks? Sellest hoolimata oli tore. Kuidagi kodune tunne. Alustasime oma päeva Oliveri juures pannkooke süües. Vikerraadio mängis ja meie saime turgutust oma hommikutundele. Üleeile oli siiski pidu, eksole...

Blogikirjutamishetked:

Edasi olime asjalikud ja läksime linna. Triinu vaene beebike vajas tervendust, seega iPhoneklinik oli meie sihtpunkt. Ainult 40 minutiga saimegi asja korda. Lisaks sain ka ise endale midagi. Uue telefoni nimelt.
Operatsioonisaal:

Päeva kõige vingem hetk oli Kunsthause külastamine. Reis ilma muuseumikülastuseta on minu jaoks ikka täiesti midagi, mida ei peaks olemas olema. See annab nii palju juurde. Mul on kohe tunne nagu oleks midagi õigesti teinud. Ja alati tuleb just muuseumides nii palju häid mõtteid, imelik küll.

Vaatasime näitust 19. sajandi Pariisi kunstnikest ja nende suhetest Jaapaniga. Jaapan oli sel ajal üks suur inspiratsiooniallikas. Näitus ise oli suurepäraselt kokku pandud: Monet, Gauguin, Van Gogh ja teised + jaapani maalid nende kunstnike enda kodumuuseumitest. Hea terviklik tunne tekkis. Priidu Beierile olen päris tänulik, kunstihuvi jääb vist igaveseks.

Mina ja Monet:

Mina ja Toulouse-Lautrec:

Lapselapsed oma ratastoolis vanaemaga, kes neile kunstist räägib:

Pärast käisime poes õhtusöögi jaoks kraami hankimas. Šveitsi poodides on palju magusat, ka näiteks hiiglaslik rosinasaiabeebi:

Õhtusöögiks oli meil raclette - keedukartulid juustuga ja lisanditega. See on tavaline šveitsi toit. Juust haiseb küll jubedalt, aga toit oli suurepärane. Kõrvale sõime tomateid, paprikaid, ploome, sinki, peekonit. Kogu juustusulatamine oli ka üks äge tegevus. Selline masin võiks endalgi olemas olla :)

 

Triin ja Oliver joovad mõlemad palju erinevaid smuutisid. Nad tegid omavahel väikese võistluse ka, ma siis silmad kinni otsustasin, kelle oma on parem:

 

Õhtu lõppes ühe eriti nunnu Pixari filmiga "Big Hero 6". Muidu ma multikaid ei viitsi vaadata, aga Triinu ja Oliveriga - vabalt. Eriti Triin, aga ka Oliver on tehniliselt väga kursis kõigega. Vahel mul on tunne nagu oleksin sattunud koolitusele "Elu kaasaegse tehnikaga", 10/10 igal juhul. On nii palju, mida ma ise ei tea, nii palju uusi lahendusi, mis elu lihtsamaks teevad ja uusi võimalusi annavad. Just igapäeva-asjades. Igal juhul naudin täiega uue õppimist. Tore, et on, mida õppida :)

Ilus ilm, ilus linn ja ilusad inimesed

Ärkasin eile üles imeilusas parkettpõranda ja valgete seinadega ning kõrgete lagedega magamistoas vaatega jõele. Zürichi kesklinnas. Elu on ikka väga huvitav. Ja muidugi - imeline. Triinu korter siin on korralik. Korralik šveitslaste mõttes, kes, kui midagi teevad, siis teevad seda täiuslikult. Kõik on viimase peal. Ka hommikusöök, mille Triin mulle valmistas. Smuuti ja munad!
Mõne aja pärast liitus meiega Oliver, Triinu sõber. Läksime kolmekesi linna jalutama. Päike paistis nii soojalt ja ma tundsin, kuidas kogu soome hall surutis vaikselt õhku hajub ja ma jälle hingata saan.
Kevad on juba kohal:

Zürich ise on väga nunnu. Armas, väikene, keskaegseid maju täis. Ainult üks kõrghoone, rohkem pole lubatud. Kohalik poliitika... Väga üllatav, kui arvestada linna tähtsust maailmas: börss, ettevõtete peakorterid ja kõik jutud. Väga huippu, aga samas väga kodune.
Mina ja Triin ja linn:

Tegime hästi palju selfisid :D Nt üks Triinu ja Oliveriga:

Siis üks Triinuga:

Viimane selfi on vist üks kallimaid. Nimelt, pärast selle tegemist kukkus Triinu beebike, iPhone 6 maha ja ekraanile ilmus ämblikuvõrk... Parandamine ei ole odav. Eriti siin. Siin ei ole üldse midagi odavat. Ka mitte traditsiooniline bratwurst ja õlu, mida lõunaks sõime:

Pärast jalutasime veel ringi. Olime juba unustanud, et tegemist oli siiski Suure Reedega:

Seda on muidugi võimatu unustada, et Šveitsis oled:

Hiljem näitas Oliver meile oma töökohta - Zürichi ülikooli. Oliver on nimelt post-docis ja uurib RNAd. On siin juba aasta aega elanud. Ei imesta ka, arvestades seda, kui kaunis nt kasvõi ülikoolihoone seest välja näeb:

Oliver laboris:

Külmutasime Oliveri ja Triinuga ühe hiire testise ära vedelas lämmastikus, mis hiljem viiludeks lõigatakse ja mikroskoopuuringuteks valmis pannakse. Oliver üritas meid veidi suruda, et kätt vedelasse lämmastikku panna prooviksime, me Triinuga ei julgenud. Lõpuks salaja ikka proovisime. Olgem ausad, polnud absoluutselt halb. Okei, aitab laborijuttudest.

Triinust ka. Triin on mu põhikooli üks pinginaabritest, seega juba pikemaaegne sõber. Taassõprus algas tegelikult paar aastat tagasi, kui Tartus Vanemuise tänaval juhuslikult kokku põrkusime. Nüüd on Triin elanud siin 2 kuud. Elab imelist elu imelises kohas. Töötab programmeerijana. Ta sobib siia tegelikult suurepäraselt olles tark ja osav ja omades superstaari välimust. Inspiratsiooni sajab kaela nagu lund soomes. Erinevalt viimasest on see muidugi ülitore.

Õhtu lõppes tüdrukute õhtuga, sest Triinu töökaaslased ja muud sõbrad jäid millegipärast tulemata. Sellele vaatamata oli ülitore, me naersime ja rääkisime ja naersime veel. Käisime baaris. Koju jõudsime kahe paiku, sest ega siin baarid kauem lahti ei olegi. Väga sätitud ja mukitud, tundsin ennast nagu tõeline Lääne-Euroopa daam.

Küsisin Triinu ja Oliveri käest, et mis postituse lõppu kirjutada. "Elu on ikka nii vinge," oli soovitus. See oli mu esimene lause, kui siia jõudsin. Mu arvamus pole muutunud.

Lendamine

Niisiis. Mu teine reis sel aastal hakkas eile pärastlõunal kell 3, kui olin oma viimase patsiendi suuremasse haiglasse saatnud.
Seekord suundusin lennujaama. Vihma sadas, muidu oli hall, aga meel oli küll jube rõõmus. Nende talviste soome pilvede all võib vahel täitsa ära manduda. Katus vajub kokku :)

Lennujaamas ootas mind aga üllatus. Kohvrit ära andes ütles mulle lennutädi, et lend Frankfurdist Helsinkisse jääb hiljaks ja seega ka Helsinkist Frankfurdi hilineb lend tunni ja seega ei pruugi ma oma Frankfurt-Zürich lennule jõuda... Või nii. Seisin piletivahetamisjärjekorras umbes tunni. Õnneks minule pakutud lahendus (erinevalt teistest vaesekestest) oli lihtne - lendan Stockholmi kaudu. Jõuan ainult 15 min hiljem Zürichisse kui varem plaanitud. Ideaalne. Polegi varem sellist kogemust olnud. See on mul esimene kord ;)

Stockholmis oli väga palju rahvast ja mõnusalt sagiv õhkkond. Päike loojus. Lennukist välja vaadates ja neid pikki varje imetledes mõtlesin, et ma olen ikka põhjamaa inimene. See videvikuaeg on parim. Aga okei, tegelikult midagi head peab lihtsalt põhjamaades leidma, sest olgem ausad, halbu asju leida on üsna lihtne.

 

 

Stockoholmis treatisin ennast hea ja paremaga:

 

Seekord sai lennatud siis SAS ja Swiss Airlines lendudega. Midagi halba pole ütelda. Teenindus oli hea, lennukid puhtad. Inimesed viisakad. SAS oli peaaegu täiesti tühi, Swiss puupüsti täis. Mängisin Sudokut ja lugesin oma National Geographicut.

Zürichis ootas mind Triin, mu ammune sõber põhikoolist ja lihtsalt üks eriti eriline inimene. Ütlesin endale, et sel aastal inspireerivad mind kõik inimesed, kellega kohtun.

No Triin teeb seda topelt. Kui rõõmus ma olen! Vestlesime Triinuga eile veel tunde. Väsinuna kukkusin voodisse ja magasin üle pika aja väga väga sügavalt.

Aga nüüd on asi niikaugel, et lähen uut päeva avastama. Imelisest korterist, linnast ja tunnetest siis hiljem.