Icefields Parkway

(Originaal: "Kuna eile oli kehva päev, siis panen ainult pilte.")

Okei, kuna nüüd hiljem on mul veidi rohkem energiat, siis lisan teksti juurde ka. 

Alustasime eile hommikut kõigepealt ühe pika magamisega, siis rääkisime video teel kodustega ja siis võtsin rahus paar tundi, et blogi kirjutada. No me olime ikka veel päris läbi üleeilsest pingutusest. Me muidu pole kodus mingid maratonijooksjad ega jõusaalihundid, kehaline aktiivsus on meil vähene või maksimaalselt mõõdukas, kui veidi rohkem liigutame. Seega - ka järgmine päev oli raske. 

Jätsime pererahvaga hüvasti. Nad rääkisid, et teevad Bed and Breakfasti ainult selle pärast, et rahaliselt on raskeks läinud. AirBnB-d ei tee, sest sealt pidid tobedad külalised tulema, Bookingust tundub, et tulevad paremad. Huvitav, ma ise arvaks, et on teistpidi. 

Perenaine näitas meile veel oma kolme hobust ja kahte minieeslit. Nad olid kõik väga nunnud. Neil ongi kodus ülipalju loomi. Näiteks 16-aastane siiami kass, kes on tegelikult nii haige, et vajab igal teisel päeval i.v.-tilka, et elus püsida. Hobusel on tal diabeet, ei saa rohkem rohtu süüa kui 2 tundi päevas ja seda enne kella üheksat, muidu läheb rohi liiga magusaks. Ühel väikesel koeral puudub silm. Dobermann on korras. Selline huvitav elu neil. Naine oli massaažiterapeut (pensionil sellest liigeseprobleemide tõttu) ja mees arborist. Vanust ilmselt mõlemal umbes 70. 

Hommikust sõime oma vanas lemmikus kohvikus nimega Sunny Side Up. Ma võtsin taaskord sooja kausi ja Ville avokaadovõiku. Seda me veel ei teadnud, et pärast seda head söömingut oleme 8 tundi söömata. 

Meie eilne suur tegevus oli sõita eelmisest majutusest väikelinna nimega Jasper mööda maalilist teed nimega Icefields Parkway tehes omajagu peatuseid teel, mille olin kõik kodus juba valmis vaadanud ja nimekirja pannud. Ma tõesti olin selle reisi jaoks pingutanud. 

Esimesed 2 tundi sõitsime taas suht tuimalt, sest selle osa peal olid meil tähtsamad vaatamisväärsused juba vaadatud. Edasi tuli esimeseks kohaks Bow Lake, mis taaskord säras oma ilusa türkiissinise varjundiga.

Otsustasin, et hakkan rohkem nn "päriselu" pilte ka näitama, kus see rahvamass peal on, mida ma tavaliselt hoolega väldin: 

Tegime kellestki pilti ja keegi tegi meist ka pilti. 

Selles osas oli Bow Lake parem, et saime veidi kaldal ringi tatsata nii, et teised jäid maha, seega oli vaade ainult meie päralt ja nautisime veidi aega seda rahu ja vaikust ja mägesid ja sinist vett. 

Bow Lakest mitte kaugel asus aga veelgi ilusam järv, millel nimeks Peyto Lake. See oli tõesti ülimalt äge, sest kogu järve sai vaateplatvormilt näha ning need värvid lihtsalt... 

See osutus ka meie päeva ainukeseks matkaks, mis kestis 30 minutit. Ma arvan, et see oli õige otsus, sest hommikul oli mu pulss ka rahuolekus pidevalt 70-80, ma polnud ära taastunud. Tavaliselt on pulss ikka 60-70, sellist südame pekslemist üldiselt pole. See näitas, et keha oli väsinud. Ka 30 minutit olid rasked selle väikese 50-meetrise tõusuga, pulss tõusis kohe 130 peale. 

Aga see vaade oli seda väärt, muidugi. Nii arvasid ka paljud teised, seega taaskord teile üks päriselu pilt koos rahvamassiga. Otsareelingu ääres oli loomulikult järjekord pildistamise jaoks, nagu ikka. Kõik arusaadav, aga eks tekitab küsimusi ikka. 

Edasi aga läks kõik pekki. Me ei leidnud kuidagi ühist keelt ja see eskaleerus nii suureks, et oligi väga raske. Rohkemates peatuspaikades me ei käinud ja sõitsime otse Jasperisse oma AirBnBsse. Teel oli palju ilusaid vaateid, aga isegi need polnud piisavalt suured, et meid maha rahustada. Niisiis läksime oma korterisse (mis on parim majutus siiani, isegi tekikott on ja mitte lina tekiga jne), panime asjad ära ja siis läksime restosse sööma. Me polnud tähele pannud, et nii kaua söömata oleme olnud, eks see ka mõjutas. 

Aga jah, nii see õhtu lõppes. Juhtub ka parimatel.