Oeh, küll on mulle ikka raske see passiivne puhkamine. Kogu aeg on tunne, et midagi peaks ikka nägema ja tegema ja uurima ja pildistama, et oleks, millest kirjutada jne jne. Selle pärast ma isegi mõtlesin, et äkki ei kirjutaks sel korral blogi. Samas kuna puhkus on minu jaoks juba aastaid tähendanud oma lemmikhobiga tegelemist, siis ilma on ka kuidagi mannetu. Igal juhul - otsin tasakaalu.
Eilne hommik hakkas uduselt. Üleeile oli nii aktiivne päev, et ma olin kohe kuidagi väsinud. Ville aga pani ette, et läheme käime hommikusel tiirul ja tuleme lõunaks koju (heh, “koju”) tagasi ning laseme lapsel vahelduseks voodis lõunaund magada. See tähendaks meile aga paari tundi niisama puhkamist, kirjutamist, lugemist.
Mõeldud-tehtud! Ville oli meile valmis vaadanud mingisuguse loomatalu, kuid kohale jõudes öeldi, et neil on loomade näitus ainult ettetellimisega. Okei, läheme siis järgmisele atraktsioonile.
Järgmine nimekirjas oli Tilleoru matkarada. See Tilleoru asub tegelikult kohe Maanteemuuseumi juures, seega tee oli tuttav.
Järgmiseks pidime muidugi otsustama, kuidas ja millise lõpp-sihiga me matkale läheme. Matk ise oli ringikujuline ja 4,8km pikk. Kärumatka seal võpsikus teha ei olnud võimalik, seega Felixi pidime seljakotiga võtma. 4,8 kilomeetrit seljakotiga on aga päris intensiivne… Otsustasime, et kõnnime ojani, mis on umbes 1/3 teekonnast ning siis mõtleme edasi.
Kuna me tavaliselt matkame rabades (mõnus laudtee, rabalõhn, valge jne), siis oli päris huvitav vaheldus matkata ikka korralikus tihedas metsas, oja ääres ja niitudel. Linnud laulsid, oli soe ja niiske.
1/3 rajast tuli ruttu ja me ei tahtnud peatuda. Lubasin Villele, et kannan vahepeal ise seda põnni ning tammusime edasi. Selle lapse kandmine ei ole muide üldse mingi naljanumber, ta kaalub 13kg ja kott kaalub ise veel paar. Vähemalt 15-20 piimapakki seljas, võtab ikka läbi. Ville on muidugi tugev ja eks ma ise pole ka enam täitsa makaron.
Laps muidugi tegi seal kotis igasugu tükke. Küll tiris ta juustest, kõigutas end küljelt küljele, tiris kõrvadest, kriiskas, naeris, kriiskas veel… Õnneks enamuse matkast oli ikkagi heatujuline kaaslane. Mida aeg edasi, seda mugavam temaga matkata on.
Edasi, edasi!!!
Lõunaks tulime koju nagu kokku lepitud oli. Felix läks tuttu ja meie hakkasime “puhkama” - Ville vastas töömeilidele, ma kirjutasin blogi, vastasin oma meilidele, korraldasin mingeid muid asju. Kaasavõetud Asimovini ei jõudnudki… On veel, mida õppida siin elus. Samas ma ise naudin tunnet, et mu projektid jooksevad, muresid ei ole, olen graafikus… Niimoodi on lihtsam puhkusel olla ka.
Pärastlõuna veetsime sõpradega. Peeter, Ville endine klassivend, ja tema pere suvitavad Elva lähedal. Peeter ja Claudia ja Amanda ja Karl olid kõik väga armsad ja aeg lausa lendas nendega koos olles. Vestlesime tunde alustades söögist lõpetades erinevate haiguste ravimeetoditega ja ikka jäi tunne, et nii palju jäi rääkimata. Nagu Peeter ütles, siis vaja oleks vähemalt kahte päeva, et üldse midagi räägitud saaks. Täpselt nii ongi.
Mul oli nii põnev, et jõudsin ainult ühe pildi teha:
Pärast vestluseid ja nalju ja laste haldamist ja söömist ja joomist ja mõtisklusi oli aeg koju minna. Nagu ikka noortel vanematel - graafiku määrab laps. Meie laps oli valmis minema, seega nii oli ja head aega me ütlesime. Järgmise korrani, kõik see pere!
Küll aga tahtsin enne koju minemist veel Mariini ja Mihkli juurest ka läbi astuda. Mariini tean juba aastaid, kuigi päriselus oleme näinud ainult mõned korrad. Küll aga jälgin ma aktiivselt Mariini ja Mihkli Instagrami kontot kodu loomisest. See on nii põnev! Vaadake ise SIIT.
Maja on tõesti ilus. Mariin ja Mihkel kolisid sinna alles hiljaaegu, aga nad on juba nii palju ära teha jõudnud. Mitmeid asju teevad nad esimest korda elus, kusjuures. Vaatavad juhendvideo üle youtubest ja hakkavad peale. Nii tublid, ma sain kõvasti inspiratsiooni proovida samuti midagi uut teha, mida ma kunagi varem teinud ei ole.
Mariin ja Mihkel näitasid meile ka oma loomakaamerat, see oli tõeliselt lahe! Kaamera pildistab kährikuid, kitsesid ja rebaseid, kes söögikohta jooma ja sööma tulevad. Vahel tekib tõesti tunne, et tahaks ise ka midagi sellist kogeda. Ma tean, et ma pole veel elu selles etapis, aga põnevust tunnen ikka.
Aitäh vastu võtmast, pererahvas! Kavatseme mingi hetk uuesti tulla, olge te siis hoiatatud. :D
Koju sõitsime õhtupäikeses. Et Felix autos magama ei jääks, laulsin ma talle igasuguseid lorilaulukesi ja tegin tobedaid nalju. Lapsega on ikka hea, tema ei vaata sulle otsa pilguga, et... "Imelik oled või?" :D Võib vabalt lolluseid teha, teine ainult naerab ja naerab. Ja siis teeb vastu ka!
Õhtu möödus coachingu koolitust tehes ja Netflixist "Katlat" vaadates, nagu ikka. Võib täitsa rahul olla küll.
No comments:
Post a Comment