Eile oli siis vahelduseks ainult turistimispäev. Ma tean, et on kahte koolkonda inimesi - neid, kes peavad puhkuseks raamatute lugemist, kokteilide joomist ja niisama peesitamist ning teine koolkond, kes proovib iga hinna eest vaatamisväärsuseid näha. Nagu arvata võite, siis mina olen selle teise koolkonna esindaja. Ma ei tea, kas asi on selles, et tahan tingimata midagi oma blogisse kirja saada või selles, et ei oskagi niisama olla, aga reisin ja uurin ja avastan kuni nõrken. Leian neid endassesüüvimise ja raamatulugemise hetki ka, kuid need on selgelt vähemuses. Vahel muretsen selle pärast, vahel ei.
Õnneks ka nemad tahavad seigelda:
Aga see on küll selge, et kui meile Felixit poleks tulnud, siis ega me Eestimaa peal nii palju ringi poleks käinud. Ma näiteks siiani polnud kordagi Suure Munamäe otsas käinud. Ei tea, kas olin klassiekskursioonide ajal haige või mida? Igatahes nüüd siis võtsime ette. Eestimaa kõrgeim tipp sai vallutatud!
Nägi ikka väga kaugele.
Ja jah, kas Eestimaa ongi nii ilus või?
Eks mul oli selle Munamäele tulekuga väike salamõte ka - tahtsin heasse kohvikusse sööma minna ja mitu inimest olid soovitanud Munamäe jalamil asuvat Suure Muna kohvikut. Oi, see oli hea mõte.
Kuidas küll on võimalik, et keset... no ütleme, et pärapõrgut... asub nii moodne, nii ilus ja hubane kohvik? Rääkige veel Teisest Eestist! Võiks vabalt olla nii Tallinnas kui Tartus kui Saaremaal, aga on just seal, Munamäe juures.
Toit oli priima, eriti võrreldes selle Mantelahjuga, kuigi ega sellega võrreldes on iga toit priima vist. aga toit oli tõepoolest hea ja päris eriline ka: pakuti näiteks kopralihapraadi, metsseapraadi, igasugu uhkeid kooke... Veganitele oli korralik valik. Ja see sisustus...
Me saime kõhud korralikult täis, Felix sai mängida, ilus taustamuusika kandis lõdvestusse.
Kuna mu õemees oli vägagi soovitanud Vastseliina linnuse külastamist, siis järgmisena võtsimegi selle ette. Felix, va unekott, jäi muidugi autos magama ja Ville, va Lahkus Ise, jäi teda sinna valvama, siis mina läksin üksinda tuurile.
See üksinda muuseumi avastamine oli mulle tähtis, kuigi sain sellest aru alles siis, kui juba ringi uurisin. Nagu igal inimesel, on ka minul vaja aega, et üksinda olla. Eriti aga meeldib mulle üksinda muuseumis käia. Ei teagi, miks. Ehk ma ei tunne siis survet teiste tempos püsida, mis just näituste külastamisel nii erinevad kipuvad olema? Igal juhul oli täiuslik hetk.
Vastseliina linnus oli kunagi ju Liivimaa üks uhkemaid linnuseid, mis seisis püsti mitusada aastat - 1342-1702, kui langes Põhjasõjas. Praegu saame sellest suursugusest perioodist vaid ürikutest lugeda ja lugemist muuseumis jagus. Esimese sissejuhatuse tegi meile hoopis kohalik giid, teravatipulised jalanõud jalas:
Vastseliina kindluse juurde on ehitatud ka keskaja elamuskeskus, mis räägib keskaja elust üldisemalt. Lugesin seal igasugu hämmastavat kraami nii tualettide kui sekspooside kohta, mida sündsaks peeti. Olin päris imestunud, et lausa sellist kraami jagatakse. :D Lugemiselamus 100%!
Kuna Vastseliina kindluses lõppeb ka Eesti palverännutee Piritalt Vana-Vastseliinasse, siis on sinna ehitatud eraldi Palverännumaja. Ka Palverännumajas on muuseum, kuid korraldatakse ka töötubasid ning näituseid. Mulle meeldis kõige rohkem see, et kuigi tegemist oli keskaegse õhkkonnaga, oli kõik väga puhas. Ideaalne kombinatsioon praegusest ja vanast.
Kui mina oma tuuriga peaaegu, et lõpule olin jõudnud, ärkas ka Felix üles ning Ville ja Felix tegid väikese tiiru linnuses. Pakkusin Villele võimalust lapsevalve vahetust teha, et ta samuti sisse saaks vaadata, kuid ta ei hoolinudki. Läksime hoopis autosse ja hakkasime tagasi "ülespoole" sõitma, sest Lennundusmuuseum, mida samuti külastada plaaninud olime, ootas meid. Ja kuidas veel ootas!
Kui Hedvig Hannah, meie kolmas lapsevanem, nagu teda kutsume, meile Lennundusmuusemit soovitas, siis teadsin kohe, et ka see saab meie reisi osaks. Villele meeldivad lennukid väga (meenutagem kasvõi seda Havai lennusõprade kogunemiskohta) ja ega Felixki maha jää. Jookseb teine kodus ju iga kord akna juurde, kui lennuki heli kuuleb ning kuna elame Kristiines, siis neid kuuleb ikka väga tihti. :D Seega, mõeldud - tehtud.
Muuseum ise asub Tartu külje all, üsnagi meie majutuskoha lähedal ning sisaldab endas hulgaliselt igasugu lennumasinaid - helikoptereid, hävituslennukeid, reisilennukeid, mingisugu masinajuppe, isegi neid raudlatt-konksusid, millega lennukeid mööda maad veetakse ja mis Felixit kõvasti närvi ajasid, sest ta ei saanud aru, miks kiigud ei tööta... :D Üks pool justkui tõuseks üles, aga teine pool alla ei lähe.
Teine veidi kurvem tõdemus oli see, et piloodinuppude juurde susserdama ei lastagi...
Eile meil aga vedas, sest kuna sellel nädalal on laupäeval-pühapäeval Lennunduspäevad, siis eile, reedel, tehti tänasele päris lennuetendusele kontrolletendus. Küll see oli vinge! Nägime, kuidas erinevad lennukid igasugu trikke tegid, kuidas helikopterid täiuslikult sünkroonis sõitsid, kuidas 4 lennukit taevasse mustreid jätsid. Ime-ime-imeilus!
Oh, see tõi mulle nii palju mälestusi just sellest samast tundest, mida tihti just reisidel kogen. See "kõik on võimalik"-tunne ja "ma olen täpselt siin kus olema pean"-tunne. Olen seda tundnud Malaisias ja Šveitsis ja Jaapanis ja New Yorkis. Igal pool! Nüüd ka siin samas, Kagu-Eestis, meie väikesel kodusel reisikesel.
Iseenda elu esimene klass:
Pärast Lennundusmuuseumit tulime oma AirBnB koju puhkama ja sel korral tõesti puhkasime. Jõudsime siia umbes kell 16 ning kõik järgmised tunnid kuni magamaminekuni vedelesime, sõime, mängisime vahelduva eduga Felixiga, lugesime, rääkisime juttu.
Ja näete, ikkagi sai ka sel puhkusel sellist passiivsemat puhkuse-elu kogeda. Nüüd olen täiesti rahul.
No comments:
Post a Comment