Ma tegin täna 389 pilti

Ärkasime Brisbanes ja kuigi see on esmapilgul ilus linn, siis sinna me kauemaks jääda ei tahtnud. Villele üldse linnad ei meeldi, eriti veel siis, kui selline loodus meid ootamas on: 

Brisbanes on ilusad lillade õitega jakaranda puud, aga on ummikud ka: 

Me ei saanud muidugi Brisbanest lahkuda ilma nende kõige tähtsamat vaatamisväärsust vaatamata. Selleks on Lone Pine Koala Sanctuary ehk kodu loomadele, kes looduses enam hakkama ei saa. Ühtlasi on seal päris tugev uurimiskeskus. Täiuslik! Oleksin meile broneerinud kohe koalade paitamise sessiooni, aga kõik olid välja müüdud juba nädal aega ette. 

Läksime sinna kolmekesi - mina, Hannah ja Felix. Ville aga läks taaskord rendiauto esindusse, sest eile oli üleeile oli mootorituli lambist põlema läinud keset sõitu. Õnneks kustus küll ära, aga vajas kontrolli. Teiseks oli meil parema peegli külg kuidagi katki läinud ja suunatule pirn samuti, see vajas päriselt vahetamist. Kogu meie koaalavaatluse aja tegeles Ville sellega, aga korda sai ja meie kõige suurem hirm - auto vahetamine - ei saanud teoks, jumal tänatud. Me oleme end nii korralikult lahti pakkunud siia autosse, et siis oleksime pidanud taksoga Ville juurde minema ja tal seda autot kraamima aitama. Aga hea, saame veel nädala lõpuni oma ratastega kodus olla. 

Meie uurisime vahepeal loomi. Loomulikult olid seal vabana need suured sisalikud, mis tegelikult aeg-ajalt päris hirmutavad tunduvad. Lisaks sellele olid seal paar krokodilli, ägedaid papagoisid, dingod (keda me ei näinudki) ja, mis kõige ägedam, nokkloom!! Jah, eile oli päev, kui nägin esimest korda elus nokklooma. Pilti mul sellest ei ole, sest vaatluspaik oli siseruumides ja pimedas ning ta käis oma urust väljas vaid 2 kiiret korda, kuid ma nägin teda. Ma olen nii rahul. Ma olen näinud koaalasid, känguruid ja nokklooma. Austraalia on mega ka siis, kui muid kogemusi ei oleks, nii palju armastan neid loomi. 

Kookaburra!!

Känguruid sai jälle sööta. Vaatasin Felixit seal tegutsemas ja mõtlesin, et ma tõesti, tõesti olen uhke selle üle, et me saame talle sellist maailma näidata. Kirjeldamatu rõõm. Kui õnnelik ma selle üle olen!

Lisaks loomade vaatlemisele tegelesin ka inimvaatlusega. Palju ameeriklastest turiste, palju inglasi (aksentide järgi) ja palju austraalia koolilapsi. Viimased olid lihtsalt nii nunnud oma koolivormide ja mütsidega. Täpselt nagu filmis. 

Otsustasime, et teeme täna veidi lühema teekonna, et jõuda kuulsasse Byron Baysse. See kulus ära. Kuigi meie seiklus on väga vinge, siis autoga sõitmisest on meil tõesti kopp ees. 

Byron Bay nime teavad ilmselt kõik austraallased ja väga paljud välismaalased. Tegemist on "Kodus ja Võõrsil" tüüpi väikelinnaga, kus püsivalt elab küll vaid umbes 6500 inimest, kuid mida külastavad turistid kogu maailmast. Byron Bay sai kuulsaks kuuekümnendatel, kui surfarid selle koha "avastasid". Kaheksakümnendatel tulid hipid ning kuigi nüüdseks peab osa turiste seda kohta liiga külastatuks ja "rikutuks", siis toimetab siin siiani suur hulk surfareid, kunstnikke, new age suuna esindajaid, joogaõpetajaid jne. Meile soovitati antud kohta mitmest allikast ja kuidas me siis lihtsalt mööda saame sõita? Ikka tuleme kohale! Üks karavanipark oli juba täis, teisest saime eelviimase koha. 

Kohe, kui auto ära parkisime, sättisime end matkale. Ville oli praktiliselt kogu päeva autoroolis olnud ja korralikku matka polnud juba ammu teha saanud. Meie suunaks sai poolsaare tipus olev majakas. 

See seal taamal: 

Valisime tee läbi metsa, mäeharja peal. See oli korralik trenn ja aeg-ajalt tundus, et mu võhm ei ole ikkagi vist nii hea kui Villel. :D 

Inimesi näete?

Kui lõppu jõudsime, siis ei suutnud ma oma silmi uskuda - kas tõesti on nii ilus või?? Ilma irooniata sel korral. Kogu see matk oli lihtsalt nii ulmeliselt ilus, et Austraalia sai mu südames praegu teise koha Hawaii järel. 

Lained ja kaljud olid nii-nii hüpnotiseerivad, et mingi hetk kadusin neisse täielikult. 

Tagasi tulles oli päike juba loojumas. Kui ilusad värvid... 

Kuna eile oli ka väga tugev tuul, siis terve selle aja, kui mere ääres jalutasime, puhus tuul meile soolast merevett ja aeg-ajalt ka liiva vastu kehasid. Alla jõudes olime nii, nii higised, märjad ja soolaga kaetud, et polnudki muud teha, kui vette hüpata. Lained olid suured ja üle puusade vette ma ei läinudki, sest südames neid lained kardan siiamaani. Õnneks Villega koos on turvalisem ja niimoodi me koos hulpisime seal. Ideaalne jahutus. Keha jäi soolaseks, kuid vähemalt sai jahutatud. Jalutasime ujukatega mööda randa tagasi kämperipargi poole.

Enne, kui päris koju jõudsime, pani Ville veel ette sööma minna. No miks ka mitte, me olime just 2 tundi rasket füüsilist tööd teinud. Mõnus oli aega kahekesi veeta. See on üks selle reisi lemmikosasid, et saame nii erinevat viisi reisimist kogeda - perega, lapsega kahekesi, omaette kahekesi, üksinda. Kuna meie reis on nii pikk, siis vaheldus on vajalik. 

Valisime Mehhiko söögikoha, kus tellisime lihtsalt imehead quesadillad. Värske quakamole ka veel ja limps... Nii hea, no nii hea! 

Hannah ja Felix olid samal ajal poes käinud ning ringi toimetanud, neil oli kõik hästi. Ainsa tõrvatilgana tegi Felix ühe Hannahi ostetud suveniiri katki, kuid ka see on tavaline, et Felix ringi laamendab. Vaadates mind ja Villet, siis ma ei usu, et midagi tulevikus ka suuremalt muutuda võiks. 

Ikkagi oli täiesti ideaalne päev.