Suur Vallrahu

Suure Vallrahu ehk Great Barrier Reefi külastamisest olen liialdamata unistanud aastaid. Suur Vallrahu on suur korallikogumik Austraalia idakalda juures. Tegemist on maailma kõige suurema organismide poolt valmistatud struktuuriga, mida on näha isegi kosmosest. Suur Vallrahu on nii suur, et Eesti-Läti-Leedu moodustaksid vaid 50% selle pindalast. See on nii suur! Ja me käisime seda täna vaatamas. 

Muidugi ei näinud me kogu kompleksi, see on tuhandeid kilomeetreid pikk, aga nägime ühte väikest osa sellest, mis siiski ulatus meie oma silmapiirini. Selliseid osasid on giidide sõnul Suures Vallrahus kokku 3000. 

Startisime varakult, kell 7.15 olime juba sadamas - ujumisriided kaasas, päikesekreem peale määritud ja coca zero joodud, et veidi energiat sisse saada. Koos meiega oli katamaraanil umbes 60 inimest ja ligi kümmekond meeskonnaliiget. 

Meeskond: 

Tuuri kestvuseks oli 9 tundi. Sõitsime kohapeale, siis snorgeldasime, siis sõime lõunat, siis sõitsime teise kohta, siis snorgeldasime veel ja siis tulime tagasi. Kes soovis, võis ka sukelduda lisatasu eest. Meie ei soovinud. Ma ei ole veel sellisteks sügavusteks valmis. Ehk kunagi, kes teab. 

Tšau, Cairns!

Minnes möödusime ka Steve Jobsi kuulsast laevast nimega Venus: 

Tundsin end ise Veenusena. Nii tore on ikka kahekesi igasugu asju ette võtta. Jah, Felixiga on ka tore, aga koos on ka tore. Ma ei väsi seda ütlemast, et mulle väga meeldib meie reisikorraldus. 

Kui kohale jõudsime, siis nägime, kui suur see väike ala on, mida me näeme. See kõik on tõesti lausa hoomamatu, ma üldse ei imesta, et seda üheks seitsmest looduseimest peetakse: 

Enne esimest snorgeldamistuuri saime ka klaaspõhjaga paadiga sõita. Läksime sinna rohkem selle giidi pärast, kes igasuguseid huvitavaid lugusid jagas nagu näiteks sellest, kuidas kaheksajalg talt kunagi pakutud merekarbi vastu võttis ja selle oma urgu viis. Selliseid klaaspõhjaga paadituure pakutakse üle kogu maailma igasuguste vete ääres, näiteks Balil ja Mombasas ja Malaisias jne. Esimest korda proovisime ära. Pole muidugi pooltki nii lahe kui snorgeldamine ise. 

Snorgeldasime oma vanade heade snorgeldamismaskidega. Võtsin neilt päästevesti ka, oli mõnusam hulpida. Lestad panime jalga, mis mind alguses häirisid nagu ikka pärast pikka pausi, kui pole lestasid kasutanud, aga hiljem harjusin ära ja polnudki tunnet, et jalad krampi läheks. 

Ville sukeldumas: 

Me nägime nii palju ägedaid kalasid! Me nägime isegi haid! Jaaaaaaa! See oli küll väike (umbes poolemeetrine) ja liikus väga kiiresti, aga ikkagi tegi täitsa haile omaseid liigutusi ja see oli kõik nii põnev. Siis nägime veel 4 astelraid, meil oli Villega seal teises snorgeldamiskohas isegi selline hasart, et neid leida. See pole kerge, kusjuures, sest nad sulavad liivaga ühte ja nagu teised kaladki, on ka nemad väga ujedad. 

Astelrai: 

Samuti nägime Nemot - multikast kuulsat kalakest. Giid rääkis, kuidas tegelikult Nemod paljunevad ja usun, et see rikkus nii mõnelgi multikahelguse ära. :D Nimelt - karjas on tavaliselt 3 kala - 1 emane ja 2 isast. Kõik pojad sünnivad alati isastena ja kui ema peaks ära surema, siis muundub isane emaseks ja hakkab suuruselt järgmise isasega uusi poegi tegema. Ulme, onju! Rääkigu siis veel, et transsoolisust loomariigis ei eksisteeri. 

Väikesed Nemod, kas märkate?

 

Ville tegi ikka nii häid pilte, see sukeldumine võimaldab palju ilusamaid võtteid saada. Ma ise sukelduda ei julge, aga Ville on osav. Eks oli Ville seegi, kes mind üldse ujuma õpetas. Nüüd jõuan rahulikult kaasa ujuda ja ringi uurida, kuigi Ville on siiani ka ujumises kiirem. Mulle on tähtis, et energiat oleks ja veel püsiks. 

Tankimispaus päeva keskel, saime rootsi laua moodi lõuna, täitsa kosutav oli päikese käes vaikselt keha kinnitada: 

Pärast teist tuuri anti ka kaladele süüa, olid teised juba mitu tundi laeva juures passinud ning pidusööki oodanud. 

Suure Vallrahu teevad eriliseks kõik need liigid, mis seal elavad - nii korallid kui veeloomad. Kui kalu olin ennegi näinud igasuguseid (olen snorgeldanud ju Hawaiil ja Maltal ja Mombasas ja Kariibidelgi), siis nii ilusaid ja suuri koralle polnud tõesti varem kohanud. Väga, väga suured olid teised. 

Karp, mis varjus kokku läheb, need rohelised täpikesed on selle silmad: 

Enamik koralle on pruunid, aga mõni sinine iludus on samuti sekka sattunud: 

Tänase päeva üks erilisemaid hetki lisaks hai nägemisele oli see tunne, mida tundsin ühel hetkel, kui kalu ikka väga palju ümberringi oli, Ville parjasjagu kahe Angelfishiga koos liugles ning taimed veevoolu käes liikusid - see oli täielik National Geographic. See oli külmavärinaid tekitav hetk, see oli SEE. 

Kui natuke enne kella 16 tagasi hakkasime sõitma, olime tõesti väsinud ja ometi nägime me ju imetillukest osa sellest suurest-suurest korallide maailmast. Kui äge see maailm on ja kui äge, et seda kogeda saime. Oleme õnnelikud! 

Felix ja Hannah, muide, ei istunud samuti päeva maha, vaid seiklesid isekeskis. Hannah võttis ette ja läks selle poisiga akvaariumisse. Ah, kuidas me teda armastame. Ta on just selline inimene, kes lastega seigelda armastab. Isegi Tallinnas käib nendega muuseumites ja botaanikaaias ja kinos ja Vembu-Tembumaal. Üks põhjusi, miks ta meile nii väga meeldib. Ta on samasugune seikleja nagu me isegi. 

Felixile akvaariumikülastus meeldis ikka väga, vaatas seal hoolega kalasid ja krokodille. Raid meeldisid kõige rohkem. Võinoh, peaaegu. 

See pidi olema kõige lemmikum kala: 

Edasi seiklesid nad pannkoogikohvikusse, kus Felix robotikujulise vahvli nahka pani. Hannahiga ta nii sööb kui magab kui kõnnib kui käitub nagu musterlaps. Miks meiega seda pole, ei tea. :D Kõndis tõesti täna mitu kilomeetrit ikka ja seda veel pea 30-kraadises kuumas. 

Ka meie jalutasime pärast tuuri koju. Panime tähele, et kuigi meres ujuda ei saa, siis mere ääres saab, sest linn on ehitanud sinna suure liivapõhjaga basseini. On ikka elu, onju? :D 

See rohelus siin on lihtsalt lummav: 

Õhtul veetsin veel natuke ema-lapse aega temaga basseinis mängides. Jälle üllatas mind oma inglise keelega. "Come on, let's go!" ja "Please follow me" tulid kohe, lisaks kui mängisime, et tema on väike krabi ja mina emme-krabi, siis küsis mult mingi hetk: "Mommy-krabi, what's your name?" 

Mommy-krabi: 

Tänase päeva kõige negatiivsem asi oli päikesepõletus. Kui siiani oleme sellest enam-vähem hoiduda suutnud, siis täna saime kuhjaga. Me ausalt panime iga 2 tunni tagant seda SPF 50 kreemi peale, aga no ikka. Päris valus on: 

Nüüd oleme asjad homseks kokku pakkinud, sest homme algab meie sõit lõunasse. Tulin praegu veel kohvikusse blogi kirjutama, sest kodune internet lihtsalt... sakkis sajaga. Siin aga on vaatamata tulitavale tagumikule päris mõnus istuda ja sushit süüa. 

Ootan juba homset. Jalutangi koju, et veel ettevalmistusi teha. :) Head päeva kõigile!