Rhodose hea elu

Vahel ikka mõtlen, et mida ma õigesti teen, et meil nii hästi läheb. Kuigi jah, tegelikult ma tean, mis see on. See on "sest, et tõusen vara, hästi võimlen ma ja harjutusi teen"... :D Okei, nali naljaks, meil oli eile tõesti ilus päev. 

Kuigi olime Rhodosel, hakkas mu eilne päev üsna samasuguselt kui nad koduses Tallinnaski hakkavad - Felix tõuseb mingil x-kellaajal ja üks meist saab võimaluse edasi magada, teine veab end voodist välja ja üritab Peppa saatel kuidagi üles ärgata. Hommikul kauem magamised teeme kordamööda ja täna oli Ville kord, seega ma sain meie AirBnB diivanil poisiga teki sees tšillida kuniks valgeks läks. Ka siis jätkus meie kodune elu, Felix hakkas koristama. :D 

Kahju, et ta toas asju ära panna ei viitsi… Glamuurne hommikusöök (müsli riisipiimaga ning võiku hummusega) selle segasummasuvila taustal:

Kui Ville üles oli ärganud ja mina blogi valmis kirjutasin, saimegi päeva esimese poole seiklusele minna - võtsime suuna kuulsa Seven Springs vaatamisväärsuse poole. Millegi pärast jäi kõikidest kodus valmis vaadatud kohtadest meelde eelkõige just see. Otsustasin, et ei hakka elama nii, et mõned asjad jäävad “maiuspalaks”, lapsega on see elu palju ettearvamatum, tuleb kohe ilusad kohad ära vaadata. Ja ka üldiselt meeldib mulle see elufilosoofia rohkem.

Kreeklased vastavad oma transpordiasjadega küll sellele kuvandile, mis ülejäänud maailmas neist tekkinud on. Kõik on segane, suuresti reguleerimata, “tunde järgi”. Niimoodi me neid seitset allikat ka otsisime… Google maps ja Waze on siin ka veidi kehvad abimehed, sest nad ilmselgelt ei jõua järge pidada kõigi uute teede kohta, mille sahk just kruusa sisse lükanud on ja mida sekund hiljem aktiivselt kasutama hakatakse. 

Kohale me siiski jõudsime, nagu näete. Kohal olles küsisime siiski veel teistelt turistidelt nõu ja naerdes muljetasime sakslaste ja belglastega, et kuidas ometi nii disorganiseeritud olla saab. Noh, meie naersime, nemad olid veitsa pahurad. :D 

Aga meil oli hea tuju. Kõndisime ringi ja vaatasime jõge, mille need seitse allikat moodustanud olid. Poiss oli seljakotis ja tšillis vaikselt kaasa. Sai möödakäijad naeratama. :) Ise naeratas ta nende paabulindude peale, keda siin igas nurgas näha võib. Õhtupoole nägin, kuidas kuninglikud linnud kortermaja hoovis prügi seest toitu otsisid. 

Sama vähe nagu sobivad omavahel paabulinnud ja prügi, sobisime meie kuulsast mäe alt jooksvast tunnelist läbi minema - Felix oli selle jaoks kotis liiga kõrgel. Pärast tänasime õnne, et kuidagi kummargil minema ei hakanud, teisel pool mäge tulid inimesed tunnelist välja neljakäpukil… 

Meie aga ronisime üles ja alla ja nägime vaatepilti, mille pärast ma seda vaatamisväärsust üldse näha tahtsin. 

Esmalt panen kohe ilusa pildi iseendast:

Seejärel mõõtkavapilti poistest:

Ja siis veidi metsarohelust:

Mõnus oli seal metsas niimoodi ringi tatsata. Eks mul oli lihtsam, sest ma ei pidanud ca 18kg seljas tassima, kuid ega Ville ka väga kurtnud. Vahepeal tõstsime poisi välja, et ta vees saaks solberdada. Õnneks ta hirm liiva ja kivide vastu on enam-vähem kadunud ja nüüd suudab ta ka paljajalu vees solberdada. 

Üks meie majutuskoha eelistest on see, et ta asub üsna saare keskel ja nii saame kiirelt tagasi koju tulla. Felix nimelt magab oma lõunaund ligi 2-3 korda kauem, kui ta horisontaalis saab olla, seega unede nimel proovime teha koduseid siestasid nii palju, kui saab. Kell 11.30 oligi poiss unes ja ausaltöeldes proovisin ka ise magada. Pärast suurt unepüüdmist saingi tunnikeseks sõba silmale ja hiljem muidugi kirusin kogu plaani, sest süda oli paha ja pea paks. Päevane magamine lihtsalt ei ole minu jaoks… 

Istusin rahus väliköögis ja proovisin pead selgeks saada:

Edasi läksime sööma, et ei peaks ainult müsli ja võikude peal elama. Nii lugejate rõõmustamiseks kui enda arenguks olen otsustanud, et proovin sel korral rohkem kohalikku kööki kui tavaliselt. Lõunaks võtsingi Mousaka (baklažaani-hakkliha-juustuvorm) ja Ville võttis Stifado (rebitud liha ja sibulad punase veini kastmes). Felixiga läksime kindla peale välja ja tellisime lihapalle ja friikartuleid. 

Kõik vastas ootustele. Ka vaade:

Et siin läheb kiirelt pimedaks, tahtsime järelejäänud valged tunnid kindlasti veel seiklustele pühendada. Kuna vesi ja õhk on mõlemad üle 20 kraadi, siis muidugi peab ju iga päev ujumas käima. Anthony Quinni rand oli ka mu vaatamisväärsuste nimekirjas:

No küll oli ilus. Õhtune päike, türkiissinine vesi… Käisime Villega kordamööda snorgeldamas, said ju isegi omad head full face snorgeldamismaskid ekstra kaasa võetud. Kuigi ma polnud snorgeldanud mäletamistmööda 3 aastat, ei olnud selles midagi keerulist. Need maskid on head. 

Veealune maailm oli lummav oma kalaparvede, sinise tooni ja õhtupäikesega. Eks jah, tegemist polnud Hawaiiga ja värvidest olidki esindatud vaid sinine ja beež, kuid tore oli sellegipoolest. Mul on hea meel, et ma läbi raskuste ikkagi ujuma olen õppinud. 

Snorgeldamisjärgne sära ja püksata poiss:

Edasi mõtlesime, et käime veel ringi, kuid eeltöö on siiski kehvaks jäänud ja nii me head sihtpunkti ei leidnudki. Sõitsime siis niisama ca tund aega autoga ja ega autostki on vaated vaatamisväärsed. 

Koju tulime päikeseloojanguks. Sõime kõhud kreeka jogurtit ja baklavaad täis ning puhkasime. Selles suhtes on lapsega hea, ei saa end päevaplaaniga lõhki tõmmata, sest see väike poiss jaksab ju veel vähem ja kell käib peamiselt tema kava järgi. Meile see sobib, meile meeldib niisama olla.