Lõpuks on kätte jõudnud see hetk, kui saan teid tervitada mujalt kui Eestist. Ja mitte ainult mina, vaid ka Ville ja Felix! Oleme oma esimesel perereisil välismaal.
Nagu arvata võite, siis tegelikult lootsin, et see hetk tuleb palju, palju varem. Ega ma poleks kunagi ju uneski näha osanud, et mu ellu tuleb aeg, kus üle kahe aasta järjest kodmaal olen. Lisaks koroonale jäi sinna vahemikku ka raseduse lõpp, keerulised ajad beebiga, vaktsiinide ootus Felixile… Aga see on selge, et 2 aastat on ikka liiga pikk aeg. Juba aastagi on pikk - kevadel olin juba väga reisinäljas ja kui AirBalticu soodukas ette jooksis, siis optimistina lootsin, et sügiseks saame vaktsineeritud ning reisile. Nii oligi.
Kui ma kevadel reisi valisin, siis oleksin võtnud ükskõik, kuhu pileteid osta, olin valmis igale poole minema. Tegu on ikkagi sõltuvusega. Sõltuvuse ja lemmikhobiga. :) Ja kuigi Ville olen oma sõltuvusega juba ära nakatada suutnud, siis Felixile on see ikkagi esimene reis ja see seadis piirangud. Ma ei tahtnud öist lendu, ei tahtnud pikka vahemaandumisaega, ei tahtnud ka pikka lendu üleüldiselt. Ville aga oli Kreekast ikka omajagu rääkinud ja nii me need AirBalticu Rhodose piletid saime.
Lapsega reisimine on mulle ikka hoopis teistsuguse maailma avanud. Mida kaasa võtta? Milline majutus broneerida? Kuidas lend üle elada? :D Ma olen ikka väga põnevil igasugu uue suhtes, täielik seiklus! Juba pakkimine oli mõnus väljakutse. Mul ja Villel oli 8kg käsipagasit, Felixil 10kg alla antavat pagasit + tasuta võimalus käru kaasa võtta. Ainuke mure oli see, et lisaks kärule tahtsime ka matkakotti kaasa, seega me tegime selle oma 10kg pagasiks - toppisime augud riideid ja muid kraami täis ja kiletasime koti ära. :D Peab ikka leidlik olema.
Ville selle kiletatud kotiga meie autot vastu võtmas:
Rhodos sai suuresti valitud ka selle pärast, et sinna sõitmiseks ei pidanud kell 3 öösel üles ärkama. 9.20 lend oli ideaalne. Ah, kui tore oli vaadata, kuidas Felix seda esimest lendu vastu võtab! Uudistas teine lennukiaknast välja, lutsutas oma tuubiputru ja lutti, mille me spetsiaalselt lennu ajaks andsime, et kõrvade lukkuminemist vältida, vaatas suurte silmadega ümbrust. No imearmas, tunne oli nagu ise oleks esimest korda lennukis. Vanematena saame tõesti kõik kogemused uuesti läbi elada.
Jah, esimene lend läks ülimalt hästi. Oli vist end enne Lotte mängumaal ära väsitanud. :D
Riias oli meil aega 3 tundi. Veetsime selle kohvikus ja mänguväljakul. Mänguplats oli lahe, sai igasugu pehmeid suuri torne ehitada, nuppe vajutada, rooli keerata. Muigasin oma vana mina peale, kes arvas, et lapsega mängualas istuda on nii kohutavalt tüütu. Mis tüütu, sain sokkide väel pehmete mattide peal pikutada! See on ju lausa luksus.
Teist lendu pelgasin veidi rohkem, sest esiteks oli see pikem ja teiseks Felixi uneajal. Olin küll arvestanud, et võib vabalt olla, et ta ei magagi sellel päeval lõunaund, kuigi 1 aasta ja 9-kuuse poisi jaoks see kerge ei ole muidugi. Ühesõnaga olin kõigeks valmis! Felix aga üllatas meid pea kohese uinumisega oma issi süles. Oli teine uutest kogemustest vist nii väsinud juba. Ta magas veidi üle tunni, väga hea tulemus. Ilus kingitus nii endale kui oma vanematele. :D Ülejäänud aja sõime kaasatoodud snäkke, jalutasime vahekäigus, Felix mängis oma mänguautoga. Paremat lendu polekski tahta osanud.
Eilse päeva kõige raskem osa oli Rhodose lennujaamas oma pakkide ootamine. Palav ja umbne, eriti maskidega. Felix rahmeldas ringi ja tahtis igale poole ronida ja kuigi ma muidu olen üsna lubav (noh ei tee suurt lärmi, kui keel vahel vastu lennujaamapõrandat käib jne), siis no päris pagasilindile ikka ronida ei saa. Aga sai otsa ka see aeg ja peagi oli meil ka auto käes.
Edasi võtsime suuna meie AirBnB majakese poole. Maja broneerides oli mulle tähtis, et see oleks koht, kus EI oleks basseini, kuhu juurde saaks autot jätta ja mis ei maksaks rohkem kui 100 eurot öö eest. Lisaks pidi seal olema beebivoodi ja söögitool ja kaks magamistuba… Tee kohani, mis vastas kõikidele kriteeriumitele, oli imeline.
Ja see lõhn… Kui pilte saab vaadata ja muusikat saab kuulata ja elamusi meenutada, siis lõhn on tõesti midagi, mis jääb ainult kohapeal kogemiseks. Juba ainuüksi lõhna pärast on reisida vaja.
Majakese leidsime ilusasti üles, kuigi see asub üsna kõrvalises kohas. See on veel ilusam, kui lootsime!
Pimedaks läheb siin kiiresti, me oleme ju ekvaatorile kõvasti lähemal kui Eesti. Seega ega meil rohkem valget aega polnudki. Käisime poetuuril, sõime kodus võikusid ja jogurtit ning Felixil oligi juba uneaeg. Magama jäi ta kenasti ning meil oli võimalus ära vaadata veel üks osa Asumist - uuest ulmeseriaalist, mis Asimovi raamatute põhjal tehtud on.
Me oleme kohal, me oleme rahul ja seiklused Rhodosel saavad alata.
No comments:
Post a Comment