Kella poole kümneks olime siiski nii valmis, et oli söödud, kirjutatud ja Felix oli saanud multikaid vaadata. Enne kella kümmet olime meie järgmist ettevõtmist alustamas - selleks oli matk Tsampika mäe otsa. Õnneks-õnneks sai enamuse matkast autoga teha ja kõndida jäi ainult kõige ülemised 300 trepiastet. Te võite naerda, aga see 14-kilone sell on ikka omajagu koorem, eriti, kui ta samal ajal juustest ja kõrvadest juhtub kiskuma. Üheks suureks plussiks lapsega reisimise puhul on kindlasti see, et trenni saab kõvasti teha. :D Ei pea jõusaali minemagi...
No vaadake neid trepiastmeid. Ville oli väga tubli.
Tsampika mäe otsas asub tegelikult kirik, kuhu lisaks ilusatele vaadetele ka palverännakule minnakse. Eriti palju pidid seal käima naised, kes polnud seni rasedaks jäänud, kuigi väga tahtsid. Ütlen kohe, et õnnistuse saamine polnud minu eesmärk. Mina olin ikka vaadete (loe: piltide) peal väljas.
Felix oli ronimise peal väljas:
Nagu näete, siis oli, mida pildistada. Ümber kiriku sai kõndida ja nautida mägesid põhjas ning ilusat sinist Vahemerd lõunas. Ida ja Lääs olid täis kaunist rannajoont. Kuna Kreeka on mu meeltes alati pigem kuivanud ja kõrbelise loodusega olnud, siis on mul hea meel, et saan sinna lisada ka rohelist. Vihmahooaeg küll alles hakkab tuure üles võtma, kuid värsket rohelist on juba siin-seal näha.
Mõtlesime Villega, et see oli ikka õige valik, et just sügisel Rhodosele tulime. Juba see 300 astet mäkketõusu oli ikka paras pingutus, me olime mõlemad kiriku juurde jõudes higised ja väsinud (ja mul polnud ju muud seljas kui pooltühi seljakott). Ma ei kujuta ette, kuidas seda matka saaks teha kesksuvel 40-kraadise kuumusega. Jah, suvel me Vahemere äärde reisida ei soovi.
Kuna kell hakkas 11 saama ja eelmisel päeval oli Felix ära vajunud kell 11.30, siis otsustasime, et sõidame need 15 minutit autoga koju tagasi, võtame kerge eine ja siis saavad Ville ja Felix uinaku teha. Felix aga, vana unekott, jäi umbes 3 minutit enne kojujõudmist unne. Nii, kui traksid lahti tehti, tulid silmadki lahti ja ei läinud kinni isegi mitte selle tunni aja jooksul, mil Ville teda magama üritas panna. Keeras teine hoopis esimest korda elus oma joogipudeli korgi pealt maha ja maru õnneliku näoga kastis sellega kogu beebivoodi märjaks. #parenthood
Meil polnudki midagi muud teha, kui kõige lähedamasse restorani sööma minna, sest kõhud olid tegelikult tühjad ning poiss ei tundunud üldse unine. Meie lähim restoran oli kalaresto. Ma võtan ikka seda endale seatud väljakutset päris tõsiselt! :D Ma jah muidu kalarestorani ei läheks, aga kui millegi uue proovimine käsil on, siis tuleb sellele ka pühenduda. Olgu siis kala.
Restoran oli hästi ilus oma valge sisustusega. Ilus, aga tühi. Kogu restorani pidas ainult üks mees, kes oli korraga nii kelner, kokk kui koristaja. Tellisime mõlemad ühe kala, Villel oli meriahven ja minul mingi teine kala, mille nime me kumbki ei teadnud, lisaks söe peal grillitud köögivilju, värske salati ja pita leiba. Felix sõi pea kõike meiega koos, mille üle vanemana ma hästi uhke olen (kuigi see ilmselgelt pole minu teene, mis talle maitseb ja mis ei). Ma ise poleks väiksena kindlasti söönud ei kala ega balsamico kastmega salatit, grillitud köögiviljadest rääkimata. Tubli, Felix! Ja toit oli imehea. Maksime selle eest küll omajagu (57 eurot kõik kokku), kuid oli seda väärt. Lihtne ja tervislik toit, nii me peaksimegi igapäevaselt toituma.
Järgmine punkt päevakavas - tagasi järgmisele unekatsele. No ei saa seda põnni päris ilma uneta ka jätta, juba söögitoolis olid need ilusad sinised silmad kahtlaselt klaasistunud. Kodus ta ka kohe magama ei jäänud, alles poole kolmeks sai sõba silmale. Samal ajal, kui eile juba üles tõusis. Jah, üks selge miinus lapsega reisimise juures on see ettearvamatus. Sina võid plaane teha, aga ei naera mitte Jumal, vaid su oma ihuvili.
Mina otsustasin, et ei maga sel korral, vaid loen ja mediteerin ja mõtlen niisama elu üle järele. Keskkond selleks oli ideaalne:
Muide, ma polegi Rhodosest endast eriti kirjutada saanud. Rhodos on siis Kreeka saar, täpsemalt suuruselt neljas Kreeka saar ja asub üsna kagus, Türgist lahutab teda vaid paarkümmend kilomeetrit. Suuruselt on ta poole suurem kui Hiiumaa, aga väiksem kui Saaremaa ja inimesi elab Rhodosel umbes 115 tuhat, veidi rohkem kui Tartus. Põhiliseks majandustegevuseks on turistide eest hoolitsemine ja see on kirjade järgi Rhodost kõvasti arendanud võrreldes ülejäänud Kreekaga. Enne Covidit olevat Rhodosel käinud iga-aastaselt 2,3 miljonit turisti, aastal 2020 oli selleks arvuks vaid umbes 600 tuhat.
Siin ta on, see meie Rhodos:
Eks turistide vähesust on ringi sõites näha ka. Kohvikud on unaruses ja tühjad, turiste oleme üldse meie piirkonnas kohanud vaid vähesel määral. Võib muidugi olla, et tegemist on juba veidi hooajavälise ajaga ning see nädal pole ka (vähemalt Eestis) veel koolivaheaega, seega põhjused on mujal, kuid tõsi ta on, et maha jäetud hooneid on pildil ikka omajagu.
Ka mina tundsin eile end veidi maha jäetud olevat, kui kella neljaks polnud poisid veel üles ärganud. Suurest igavusest jäin ise ka magama. :D Seda küll kauaks ei jätkunud, kella poole viieks olid kõik üleval ja valmis päeva teise poole seiklusteks. Taevas hakkas küll juba roosaks tõmbuma, kuid otsustasime, et läheme siiski kaeme üle need Kallithea allikad ja ranna, kus ujuda saab. Pildilt oli meelde jäänud, et see on veidi kivisem rannaala väikeste "basseinikestega" laste jaoks. Suur oli mu üllatus, kui seal tegelikult suur termide kompeks otsa vaatas:
Termide ümber oli imeilus aed ja rannas äge restoran. Rahvast enam palju polnud, sest päike oli vajunud mäe taha. Samuti ei leidunud seal sobivat kohta vette minekuks. Jalutasime läbi aia tagasi ja otsustasime, et läheme kõrvalasuvasse randa, mida samuti Kallithea rannaks nimetatakse. Ka sealt oli suur osa inimesi ära läinud, sest päikest ei paistnud. Niimoodi me seal olime - need hullud põhjamaalased. Üks vanem paarike istus jaki ja salliga ning vaatas merd. Meie võtsime end paljaks ja mis veel hullem, võtsime ka selle 1-aastase paljaks ja asusime nappide ujumisriietega vee poole teele. Felix küll asjast midagi ei arvanud, ei sobinud talle isegi ta autokujuline ujumisrõngas. Ilmselt oli tal ikkagi liiga külm. Ma küll ei vaadanud, aga arvan, et vanapaar vangutas seal omaette pead ja mõtles, et niimoodi me selle lapse ära külmetame.
Meie siiski Villega käisime ja vesi oli eestlase jaoks ikka väga soe. Mina lausa snorgeldasin ja suur oli mu rõõm, kui selget vett ja palju erinevaid kalu nägin. Isegi Trumpetfish oli või midagi väga selle sarnast sirge nõelataolise sabaga. Veidi meenutas Hawaii Two Stepsi, kuigi jah, vähemate värvidega.
Felix aga rõõmustas kõigi nende kasside üle, kes parkla kõrval asuvas varjupaigas elasid. See õnnis naeratus, selle nimel tasub elada.
Kogu Kallithea piirkond on tegelikult täis hotelle, üks suurem kui teine. Mõnel olid kuldselt 5 tärni sildi peal, mõni uhkustas kauni eesaiaga. Mõtlesime Villega pikalt, et mis olukorras sooviksime ka ise paketipuhkusele tulla. Ega me tõttöelda midagi väga ei leidnudki. Me juba oleme sellised iseliikujad. Mitte, et paketipuhkus otseselt halb oleks, lihtsalt kui valida puhkuse ja põnevuse vahel, siis me valime alati viimase. Aga mine tea, mis elu toob.
Päeva viimane külaskäik oli Lidlisse. Oleme siiani käinud muudkui väikestes "supermarketites". Oleme küll otsinud neid suuremaid supermarketeid, kuid google maps ei näita neid millegi pärast kaardi peal, seal on ainult minikioskid eesliitega "super" ja "mega". Seega Lidl it was. Ostsime suure portsu toitu ja sõitsime koju tagasi. Felix muudkui korrutas "pime-pime"... Tegelikult oli ilus.
Ja kuigi jah, ega selle põnniga reisides on raskeid hetki ka (nagu praegu, kui kirjutan ja ta lihtsalt keeldub sinna söögitooli istumast ning Ville temaga muudkui kempleb), siis see on ikkagi äge. Meie igapäevane elu kodus on piisavalt stressivaba, et lapsega reisile tulla ja seda veel nautida ka.
No comments:
Post a Comment