Kõige tähtsam vaatamisväärsus Rhodosel

Eile meile halastati ja kutt ärkas alles 6.50. Lapse-eelne mina seda halastuseks poleks pidanud. Tegelikult ei tea, kas lapsejärgne minagi peab... Meie päevakavaga sobis see siiski hästi, sest plaan oli loodusvaadetest väike paus teha ning vaadata üle kõige tähtsam vaatamisväärsus Rhodosel - Rhodose vanalinn. Tähtsust mõõdan selle järgi, kuidas enamik turistilehekülgi seda teeb. :D 

Ma hoian teil aga põnevust üleval ja päeva esimeseks pildiks ei panegi kõige tähtsamat vaatamisväärsust Rhodosel, tuleb hoopis tähtsuselt teine, millest räägin hiljem. Aga pilt on küll vist eilse päeva kõige kaunim:

Tegelikult näeb Rhodose vanalinn väljastpoolt välja selline, vaade kivimüüridele: 

Meie majakesest on Rhodose kesklinna umbes 40-minutiline sõit. Kuna saime juba veidi pärast kaheksat liikuma, siis üheksaks olimegi kohal. Leidsime lausa parkimiskoha! Rhodose linn on tihedalt asustatud ning autosid on, nagu ikka, palju. Kui nüüd väike kõrvalepõige loodushoidu teha, siis sellega see saar just väga ei hiilga. Prügi ei sorteerita, see visatakse tihti hoopis maha või põõsasse. Pole küll nii hull nagu Kagu-Aasias, aga Eestist tulles ikka hakkab silma. Restoranis suitsetatakse igas lauas, eraldi suitsetajatenurka pole. Poes selliseid päikesekreeme ei müüda, mis koralle ei rikuks. Ja autosid on palju. 

Kellel pole autot ja väikest poekest, sellel on paat (millel on väike poeke):

Miks see Rhodose vanalinn siis nii kuulus on? Google ütleb, et Rhodose vanalinn on Euroopa vanim keskaegne linn, kus siiani elatakse. Ma täpset daatumit ei leidnud Rhodose vanalinna kohta, kuid eks ta peab Tallinna vanalinna lähedale jääma ajalises mõttes.  

Rhodosel oli muide üks antiikaja seitsmest maailmaimest - suur tõrvikuga sadamavaht, kindlasti olete piltidelt näinud (või 7 Wonders mängust!). Seda ime muidugi enam säilinud ei ole, kivimees langes maavärina tõttu 226 BC. Suurt ime kutsusti Rhodose Kolossuseks ja suuruselt oli ta sama hiiglaslik nagu Vabadusesammas Ameerikas.

Moodne, väike ja roosa kolossus: 

Meie valisime esimeseks külastuspunktiks aga siiani säilinud suursugususe - Rüütlite Suure Meistri Palee, mis pidi omakorda Rhodose vanalinna kõige tähtsam vaatamisväärsus olema. 

Palee oli tõesti imeline. See 20 eurot, mida me kolmepeale külastuse eest maksime, oli vägagi seda väärt. Tegemist oli suure-suure ruudukujulise hoonega, keskel, nagu ikka, oli hulgaliselt ruumi siseõues joosta. Felixi käru pidime sissepääsu juurde jätma, seega jooksmisega see laps seal tegeleski. Natuke vaatasime "onusid" ka. 

Terve teine korrus oli muuseumi päralt. Imekaunid suured toad, kõrged laed, keskaegne mööbel. Tunne oli, nagu oleks Troonide mängu stseeni sisse astunud. Väga huvitav oli tunnetada, kuidas kliima mõjutas juba keskajal seda, millise tundega me maju ehitasime. Paksud müürid, vähe valgust, et kuum päike sisse ei pääseks. Samal ajal on Rhodese Palee selgelt võimu projetseeriv nagu teisedki keskaegsed ehitised mujal Euroopas. Mulle täiega meeldis see külastuskäik! 

Mõned toad olid hilisemas stiilis: 

Siiski peab mainima, et ega see ainult lust ja lillepidu ei olnud. Antud vaatamisväärsuse uurimine on siiani olnud meie reisi kõige raskem ettevõtmine selle väikese poisiga. Või peaks ma ütlema... metsalisega? See tüüp oli täiesti pöördes, jooksis ja ronis ja kilkas ja kui keelata, siis tagasi ei hoidnud. Ja ei, tal ei olnud ei kõht tühi ega uneaeg. Felix lihtsalt on selline aktiivne inimene. Käru puudumine muidugi raskendas meie toimetamisi, sest polnud teda ju kuhugile kinni panna. Maskid pidid ka 100% ajast ees olema, higistasime nagu loomad. Me olime ikka väga läbi selle külastuse lõpuks. Aga isegi vaatamata monkey businessile teeks sama teekonna uuesti läbi, see Palee on lihtsalt seda kõike väärt. 

Edasi jalutasime niisama vanalinnas ringi. Tunne oli sama, kui Tallinnas, ainult lõunamaine. Turistid luusisid laisalt tänavatel, igasugu pudi-padi ja ehteid ja särke ja mida kõike veel võis kokku osta nii palju, et ületaks iga lennufirma pagasilimiidi. Vanalinn oli tore vaadata, kuid ega palju ei viitsinud, oleme seda ennegi näinud. :D 

Kallithea randa olime ka enne näinud, nimelt üleeile, kuid sinna läksime ikkagi uuesti tagasi. Tahtsime värskendust ja snorgeldada. Mulle jäi ikka kripeldama see selge vesi ning võimalus põnevaid kalu avastada. Mõeldud-tehtud! Vahelduseks eilsele olid lõunaks friikartulid ja kana gyrod (gyrosed?) - pita leiva sisse mähitud kanasalat. Elu peab ikka tasakaalus olema, onju? 

Kalu nägin ka ja imelist valgusemängu, mida vesi ja päikesekiired koos tekitavad. Vahemeri on nii soolane, et kannab hästi. Ei pea ise pea üldse pingutama, et pinnal püsida, nagu ujumisvestiga ujuks. Hõljusin ja pildistasin seal ikka üsna kaua. Kalu väga pildile ei saanud, sest nad olid sama värvi kui korallid - hallid, kuid valguse sain ikka. 

Koju sõites hoidsime Felixit meelega üleval, et ta meile jälle oma 3-minuti une trikki ei teeks. Õnnestus. Felix jäi magama ja meie tšillisime mitu tundi niisama. Lugesin oma raamatut ja võtsin klaasikese veini. Viimane oli küll selge viga, õhtuni olin uimane. See alkohol on ikka saatanast... 

Õhtupoole mõtlesime, et jõuame veel poole tunni kaugusele Lindosesse sõita ja selle acropolise üle vaadata, kuid sinna jõudes tõdesime, et me ikka ei jõua. :D Turiste oli palju ja teekond üles tundus... ületamatu. Kuigi jah, ilus tempel mäe otsas tundus ahvatlev küll. Äkki järgmistel päevadel? 

Läksime hoopis randa. St Pauli rand oli kohe acropolise nõlval. Vesi oli nii sinine, nii sinine... Kahjuks hakkas päike juba mägede taha vajuma ja snorgeldamise jaoks head tingimused kaduma. Ville läks enne ja nägi rohkem päikest. Ütles isegi, et kõige parem snorgeldamiskogemus siiamaani. Kui mina sinna jõudsin, polnud valgust enam väga järel, kuid huvitavaid kalu ja muid elukaid nägin ikka. Merisiile oli näiteks palju, rohkem värvilisi kalu. Mõtlesin seal endamisi, et äkki hakkan kunagi ikka loodusfotograafiks. See oleks tõesti üks unistuste eludest. Unistasin ja uudistasin seal vees täpselt nii kaua, kui merepõhjas ussi nägin. :/ Vaatasin veel, et ei tea, kas on madu või angerjas, aga lõpuks tuli hirm ikka niimoodi nahka, et lihtsalt ujusin tagasi üritades adrenaliini lahustada. Nii palju siis minu loodusfotograafikarjäärist... 

Ujusin ühest otsast teise ja tagasi:

Need kaks gyrost ja friikartulid olid meid päris kaugele viinud, kuid selleks hetkeks läks küll kõht tühjaks. Leidsin mapsist kreeka söögikoha ja tellisime endale hulgaliselt head ja paremat. Mina võtsin tzaziki (jogurtidipp), saganaki (juustu-singivõie) ja küüslaugusaiad, Ville lihavaliku (kana, lammas, peekon, lihapallid ja värske salat sinna kõrvale). Felix sai margarita pitsat ning kõike, mida vähegi meie taldrikutelt tahta võis. Toit oli hea ja kõhud said täis. 

Ma muide proovisin ekstra eile ka Kreeka magustoitu tellida, milleks oli lihtne kombo kreeka jogurtist, meest ja kreeka pähklitest. Lihtsalt tahtsin teada, kuidas see siin Kreeka kohvikus maitseb, kas on samasugune nagu kodus. Ei olnud, oli parem... :) 

Eilne päev oli nii intensiivne, et täna olen kohe väsinud ja selles pole ma mitte üksi. Eks näis, kas midagi üldse teha jõuame või jagan homme pilte ainult võrkkiigest ning diivanipatjadest.