Kuidas me rendiautoga Rhodose saarele tiiru peale tegime

Eilne päev oli meie kõige intensiivsem siiani ja mul on telefonis mitusada pilti, millest üritasin blogi jaoks väikese valiku teha. Ei olnud kerge! 

Kuna meie majutus on Rhodose lõunaküljel ja suur osa vaatamisväärsustest asub samuti kas lõunas või siis kirdes, Rhodose linnas, polnud me Rhodose põhjaküljel veel käinudki. Põhjaküljel oli vaatamisväärsusi, mida näha tahtsime, täpselt kolm ning selge oli see, et ühekaupa neid vaatama minna oleks olnud mõttetu, aga rohkem korraga ei saa, sest siis ei jõua lapse uneajaks tagasi. Seega tegime otsuse - võtame ühe päeva ja vaatame üle need 3 kuulsat kohta + veel 2, teeme sellega tiiru saarele peale ning ongi tehtud. Felix saab siis magada seal, kus parasjagu juhtub. Lapsepiinajad, onju? :D 

Varahommikune pere:

Meie esimeseks peatuspunktiks viiest oli Liblikate Org - mõnus matkatee oja ääres puude all. Nime järgi võiks arvata, et nägime ka palju liblikaid, aga kahjuks siiski mitte, sest liblikad lendavad selles orus vaid suvisel ajal, talvel pole kedagi (peale kasside ja kitsede, nagu ikka). Meid see ei morjendanud, sest ka niisama matkamine teeb alati tuju rõõmsaks. 

Siia vahepeale tahan jälle tänada Riinat, kes meile selle matkakoti laenanud on. See on muutnud meie elu, päriselt ka! Ma ei kujuta üldse ette, kuidas me viimased ca poolteist aastat üldse liikuma oleksime saanud. Kes Riina reisidest (ja matkakoti seiklustest) veel pilte tahab näha, kiigake ta Instagrami, need pildid on sõltuvusttekitavad. 

Liblikate Org oli tõesti tore - see sügisene jahedus (Kreeka stiilis ehk siis 18-kraadine vm), tõusev päike ning kargem õhk olid ideaalsed. Kohtasime kassi, kelle endale oleks võtnud, kui siin oleks elanud. Jooksis teine meiega pikalt kaasas, tahtis pai ja Ville sülle. 

Ville telefonist leidsin isegi sellise pildi: 

Enamik matkast möödus rahus ja vaikuses, turiste nägime vaid siis, kui juba tagasiteel olime. Üldse oleme siin massidest ees, sest jõuame kohale 9-10 paiku, massid aga ca kell 11. Suht hilja, kas te ei leia? Meie tegime kell 11 ühes Liblikaoru kohvikutest juba oma esimese lõuna, Ville võttis omleti ja meie jagasime Felixiga järjekordset gyrost:

Esimene tehtud, 4 veel! Tagasi teele: 

Päeva järgmiseks punktiks olid Kamirose linna varemed. Taaskord mingi kivikuhi, jah? :D Põhimõtteliselt küll, aga päris äge kivikuhi siiski. Kamirose linn ehitati juba ammu-ammu, esimesed osad olid vanemad kui 2600 aastat. Seal oli kunagi Ateena tempel, veehoidla 400 (!) perekonna vee jaoks, elumajad, saunamajad, teine Ateena tempel, purskkaev ja mida kõike veel. Enamik linnast hävines selles samas 226 eKr toimunud maavärinas, kus see maailmaime, Rhodose sadamas paiknev mehekujugi. Pidi ikka suur maavärin olema! 

Linn oli samuti suur, kauguses paiknevaid inimesi näete?

Päris tore jalutuskäik oli. Kamirose varemed ei olnud mul üldse alguses nimekirjaski, kuid Kristi soovitas ning turistileheküljed ka, seega mõtlesin, et panen ikka. Olen rahul. Suutsin seekord kuidagi paremini sinna olustikku sisse minna ning tõsimeeli ette kujutada, kuidas seal mäe otsas elada oleks. Kui jõudsin arusaamani, et tõenäoliselt oleks mul 10 last ja peaksin nad kõik ühes kitsukeses tagatoas ilmale tooma, lõpetasin selle ettekujutuse. Elu Maal pole kunagi nii hea olnud kui praegu ja kuhugi minevikuaega tagasi minna ma ei igatse. 

Naudin hoopis praegust hetke. 

Felix nautis ka, kohe nii väga, et kustus esimese 15 minuti jooksul ära ja magas oma 45 minutit selle reisikoti sees. Tõstsime koti Ville seljast maha ja võtsime endale ühed mahlad, kuniks poisi und valvasime. Ma plaanisin alguses lihtsalt vett võtta, aga siis tuletasin endale meelde, et proovin kohalikke toite-jooke ning valisin hoopis sidrunimahla - midagi, mida ma Eestis kunagi ei telliks. Suht okei oli. Selline veidi kibe, aga talutav. Mingil määral isegi hea. 

Felix oli ärgates päris tujust ära - ei saanud ju oma tavapärast 2-3h lõunaund teha... Otsustasime, et teeme päevakavasse pausi ja istume natuke aega mere ääres. Ville ujus, mina ujusin, Felix mängis kivide ja rannatoolidega neid kokku pannes ja lahti võttes. Taustaks kostus lainekohinat, mida teisel pool saart põhimõtteliselt ei olegi - nii tüüne on see vesi. 

Esimene "Hot dogs or legs?" pilt sellel reisil: 

Rannakohvikust (igas rannas on kohvik muidugi) tellisime sõidu peale toitu kaasa, võtsime pitsa. Kohale toodi neli! :D Okei, okei, 4 minipitsat. :) Kui nad alguses küsisid, et mitmeks tükiks lõikame, siis 4 tundus mõistlik, ma ei arvanud, et nad 4 minipitsat teevad. Oligi lahedam!

Selleks hetkeks oli kell alles 2 ja meil oli ära vaadatud ka alles 2 vaatamisväärsust. 6 tundi teel ja 2 vaatamisväärsust, no püha juudas... :D Okei, läksime aga teele. Järgmiseks sõitsime veidi sisemaale tagasi, sest vaja oli käia Rhodose kõige kõrgemas tipus - Attavirose mäe otsas. 

Seda punkti ei olnud kusjuures ühelgi turistileheküljel, vaid selle võtsin kavva taaskord sealt samast Kristi blogist. :D Tänks, Kristi! Ainult selle sama väljasõidu pärast otsustasime rentida ka veidi kõrgema auto, mitte väikese valge miniauto nagu pea kõikidel teistel turistidel oli. Kusjuures, kuni eilseni arvas osa minust, et pingutasime auto  valikult üle, aga ausalt, me po3leks sinna tippu ilma oma Renaultita jõudnud. 

Mis masinatega nad need tuulikud sinna vedasid, pole tõesti aimu ka: 

Attavirose mägi on 1200m kõrgune, täitsa okei tõus tunniajase autosõiduga (Hawaiil sai 4 tunniga 4200m tehtud...). Enamus teest on asfaltteeritud, aga üsna pikk lõik on selline, mis ei ole ja see lõik on reaalselt ko-hu-tav. Oli hetki, kus arvasin, et ega me sinna üles ei jõua. Augud, kivid, lahtine kruus... Pole ime, et nad turiste sinna sõitma ei julgusta. Väikeste valgete autodega poleks siin midagi teha. 

Tipp paistab, autotee sinna ka:

Tänud, Renault, vedasid siiski välja: 

Tipus olla oli tore. Tuuline, aga tore. Felixile meeldis, et oli palju kivisid, mille peal ronida - meie väike kaljukits ikkagi. :D Mulle ja Villele meeldis, et nägi kaugele-kaugele. 

Üks õnnelik pere: 

Alla tulles korjasime hääletajad peale - jah, hääletajad! Kaks austria tüdrukut olid mäe tippu roninud ja plaanisid rahulikult teiselt küljelt tagasi kõndida, aga mingil hetkel said aru, et tee on ikka liiga pikk. Viisime nad mäejalamile tagasi ja lühendasime nende teed umbes 4 tundi. 

Vahepeal tegin akendest palju pilte. Nii tore, et Ville ei pahanda, kui ma järjekordselt "Stop! Ma teen pilti!" hüüan, vaid proovib auto võimalikult kiiresti ja turvaliselt peatuma saada. 

Meie neljanda vaatamisväärsuse juurde sõites hakkas see väikemees juba täitsa ära väsima. Kell oli ka juba pool viis õhtul, olime teel olnud 8,5 tundi. No aga ei saanud seda neljandat vaatamat jätta, te ju nõustute, eks? 

Monolithose Loss on 100-meetrise mäe otsas asuv järjekordne "kivihunnik" - 1480. aastal rüütlite poolt ehitatud kindlus, mis nüüd on küll juba varemetes, kuid millelt avanevad siiski ilusad vaated. 

Kartsime Villega, et tuleb veel mingi pikk matk teha selle vingerdisega seljakotis, kuid õnneks nii hull polnud. Üles saime umbes 10 minutiga. 

Preemiaks palusime perepilti: 

Vaated olid tõesti megad. Loojuv päike oli õigel pool saart, kauguses nägime Türgit. Rhodose põhjakülg on nii lopsakas ja roheline, hoopis teistsugune kui kivine ja kuiv lõunakülg. Ilus kontrast. 

Pärast selle 4. vaatamisväärsuse külastuse saime aru, et toss on väljas ja seda mitte ainult Felixil, vaid meil endal ka. Viimane peatuspaik oleks olnud saare edelatipp nimega Prasonisi, kuid sinna oleks üksinda sõitnud juba üle tunni ja siis veel 1h15min koduni ka. Eip, jääb ära. Hakkasime hoopis kohe kodu poole sõitma, aga need 15 minutit võtsime küll lisaks, mis meid ümber saare läänekülje viisid. Nautisime väga seda teistsugust mereäärset õhkkonda, hirvesid oliivisalude vahel ning loojuvat päikest. Meenutasime teisi saari, kus elu jooksul käinud oleme ja võrdlesime tundenüansse. 

Felix istus kivisilmadega ja kuulas Cocomeloni muusikat, mida Spotifyst lasksime. Koju jõudes tõdesime, et olime ära olnud 11 tundi. Küll me olime väsinud... Läksin Felixit magama panema ja jäin ise ka kohe. Magasime Felixiga mõlemad järjest kõik teel oldud tunnid tasa - neid tuli samuti 11. Huh, kui intensiivne! Huh, kui võimas päev.