Ma olen seni kirjutanud neljast ratsamatkast - Arma talu, Vihterpalu, Madeira ja Hawaii omast. Ma tõesti armastan ratsamatku. Nendes on kohe nii palju head ühendatud - ilusad-ilusad loomad, soojus, looduse ja loomade lõhn, värske õhk, kiirus... Ratsamatkad on tõesti üks ägedamaid viise, kuidas aega veeta.
Mu abikaasa vennal on tütar, kes minuga selles osas täielikult nõustub. Triinuga käisime koos matkal juba eelmisel aastal Vihterpalus ja otsustasime juba siis, et see saab meie iga-aastaseks traditsiooniks. Sel aastal võtsimegi osa lausa kahest matkast, millest mõlemast ka siia reisiblogisse märgi maha jätan.
Mina ja Triinu:
Kolgaküla ratsamatkale meid kutsuti, seda kohta ei avastanud ma ise. Kolgaküla tall asub, nagu arvata võib, Kolgakülas. Tallinna kesklinnast on sinna umbes 50 minutit sõitu. Kolgaküla tallil on oma kodulehekülg ja Facebooki leht. Vaatamata nendele, ei olnud ma sellest kohast varem midagi kuulnud.
Ega nad väga aktiivselt ei tegutsegi. Nädala sees toimuvad trennid ainult suvel. Põhiliseks lõbustuseks on nädalavahetuseti aset leidvad matkad ümbruskaudsetes metsades. Ühele nendest meid kutsutigi.
Kohale jõudes hämmastas mind kohe, kui avarates boksides hobused elavad. Kõrgust on nii palju, laiust ka... Kuigi hoone on vana, on see avar ja tekitab helge tunde. Mulle meeldis seal.
Mulle määrati hobune nimega Rella - nunnu väike kollane eestlane (hobuinimeste keeles siis eesti hobune). Ma ei mäletagi, kas ja millal üldse kollase hobusega sõitnud olin. Triinu sai endale ka kollase hobuse, aga hulga tulisema. Treener Maret küsis kohe algul, et kes soovib särtsakat suksut, aga no mina see muidugi ei olnud. Teismelisena oleksin vägagi tahtnud kiirete ja uhkete hobustega sõita, aga nüüd "vanana" on aru pähe tulnud. :D Seega sain nunnu Rella, kes pidi aeg-ajalt ka ikka kiirust andma, kuid sel päeval olid kiirusetükid platsile jäänud.
Rella mulle meeldis, mõnus ja nunnu. Oh, kuidas ma armastan hobuste lõhna... Tean, et siin nõustuvad minuga ainult teised hobusesõbrad, seega tervitan teid, mu kaasteelised!
Meid oli grupis omajagu, kui piltidelt õigesti loen, siis üle kümne kindlasti. Aga sel korral oli matk väga eriline, sest kõik sõitjad olid edasijõudnud, juba aastaid ratsutamist harrastanud inimesed. Polnud muret sõita traavi ja galoppi ja takistusi ületada. Sellise seltskonnaga matkal käia on ikka üks suur-suur unistus. Jah, mulle meeldib ka oma kalli Villekesega hobustega maastikul jalutada, kuid aeg-ajalt igatseb mu süda kiirust ja julgust ja veidikest adrenaliini.
Maret ja ta tütar Karmen olid väga kogenud grupijuhid, seda oli kohe näha. Eks neil muidugi oli ka selle võrra lihtsam, et meid sai usaldada hobustega hakkamasaamisel. Veel meeldis mulle see, et nad ise olid ka päriselt fännid. Nad tahtsid proovida ja katsetada ja rõõmustasid kõikide õnnestumiste üle. Aeg-ajalt tuli matkal ette kohti, kus sai kiiresti mäest üles kapata ja kus oli teada, et hobused võtavad viimast ja kappavad "seljad sirgu". Maret ütles, et kes ei soovi, see ei pea. Ma olin üks vähestest, kes mitu korda ei läinud. On need siis kukkumised või lapse saamine, olen aastatega alalhoidlikumaks muutunud.
Võimalus liivamäest üles kimada, mida ma ei kasutanud. :D Tegutsesin hoopis hobifotograafina.
Meie tee kulges suures osas läbi männimetsade. See männilõhn... Kindlasti üks mu lemmiklõhnasid! Enamasti oli pinnas liivane, aga oli ka tugevamaid radu ja pehmet samblapõhja. Rella sõitis esialgu väga lühikest sammu ja kergendasin seal nagu segane, kuid juba mõne aja pärast oli ta end lahti sõitnud ja sain sujuvamat liikumist kogeda.
Üks matka tipphetki oli järves käimine. Olime selleks ajaks galopitiirudest juba niimoodi keeled vestile sõitnud, et suu lausa kuivas ja seda muidugi ka hobustel, seega sõitsime hooga järve ning ei hoolinud märgadest pükstest, saabastest ning sadulatekkidest. Hobused kaapisid vett kõhu alla ning meie naersime ja nautisime koos nendega. Milline elu!
Teised meeldejäävad hetked olid kõik need, kus takistusi ületatud sai. Ma lihtsalt armastan takistussõitu ja looduses takistuste ületamine tekitab tunde nagu oleksin filmis.
Kokku kestis matk 3 tundi. Ma polnud kunagi nii pikal matkal käinud. Olin lõpuks juba nii-nii väsinud. Jalad tuimad, kappasime kodu poole.
Kokkuvõte sõiduteekonnast:
Oh sa poiss, mis sõit see oli. Patsutasin Rellat, andsin talle porgandit ning kallistasin kõvasti. Tänasin ka Maretit ja Liinat, kes meid Triinuga matkale kutsus. Ja ennast ka, et ma ikka valin teha seda, mis mulle päriselt teha meeldib.
Läheksin iga kell uuesti, vaatamata sellele, et nädal aega pärast matka korralikult treppidest kõndida ei saanud. On vähe asju, mis mind nii õnnelikuks teevad, kui ratsamatkad.
No comments:
Post a Comment