Megalt pikk päev on olnud ja me oleme siin Malta kodu diivanil nagu maugud reas, mitte midagi teha ei viitsi, aga ma muljetan siiski ära, sest neid muljeid on palju ja etteruttavalt võin öelda, et muljed on head.
Hommikul pärast üheksat startisime praamile. Justnimelt praamile, sest sihiks oli võetud Gozo - Malta väike tütarsaar, kuhu viib 25-minutiline praamitee. Praam käib päevasel ajal iga 30 minuti tagant, seega kella me otseselt ei vaadanud, lihtsalt sõitsime kohale. Veidi pidime järjekorras ootama, aga muidu mingeid sekeldusi ei kogenud, kõik sujus. Tallink tuli meelde... Eks see selline miniatuurne Tallink oligi oma baaride ja "päikesetekiga".
Gozo on Maltast palju väiksem, umbes kolmandik Malta suurusest. Vaatamisväärsusi on aga nii palju, et tegelikult jätkuks mitmeks-mitmeks päevaks. Meie üritasime ühega läbi saada.
Esimeseks valisime ranna nimega San Blas Bay, mida soovitati vaadete ja snorgeldamise poolest. Kaks mu isiklikku lemmikut siiski. Randa viis järsk tee ning kui jalgade ette vaatamisest korraks puhata tahtsid, siis vaatamisväärset oli päris palju - türkiissinine meri, oranži värvi liiv, kivikaljud taevasse kõrkumas...
Snorgeldamisega küll nii hästi ei läinud, kui tahtnud olime - tuul oli kogu vee sogaseks teinud ning nendes lainetes ei tulnud snorgeldamisest midagi välja. Me isegi proovisime natuke. :D Mis seal ikka, mängisime siis niisama lainete sees, hüppasime üle ja sukeldusime alt. Mul on nii hea meel, et Ville on õpetanud mind laineid vähem karta. Ma ei saa öelda, et see hirm täiesti läinud on, aga see on lihtsalt nii-nii palju vähenenud. Elu on hoobilt ilusam.
Felix vette ei tulnud, mis ei üllata nüüdseks enam kedagi. Ka ema ei soovinud ujuda, seega ehitasid nad rannal hoopis kividest majakesi. Minu tulekul soovis Felix hoopis "ehitame jalad kinni"-mängu mängida. Ohjah, lapsevanemate klassika. :D
Teine lapsevanemate klassika on igal pool osutada: "Felix, vaata, mis siiiiiiin on!!"
Olime küll liivased ja soolased, aga me ei jäänud sinna pikemaks püsima. Meil oli ikkagi vaja terve marsruut läbida. Sõitsime Gozo ainukesest linnast Victoriast läbi ning võtsime suuna järgmise ranna poole, sel oli nimeks Wied il-Ghasri.
Wied il-Ghasrit peab osa reisijuhtidest lausa Gozo kõige vingemaks vaatamisväärsuseks, sest tegu on erakordse rannaga - kahe suure kalju vahel. Rahulikel päevadel saab seal snorgeldada ning ujuda, tuulise ilmaga vette minna ei soovitata, sest lained peksavad mõlemale poole vastu kaljut, samuti kivide alla madalatesse koobastesse. Ville isegi ütles, et ta tahaks minna, aga nähes neid laineid - ei. Palusin, et ta ei läheks ja õnneks ei läinudki.
Tegime selles kaljupraos pikniku. Sõime tuk-tuki küpsiseid, cheddari ja india pähkli määret, viinamarju, pähkleid, apelsinimahla. Elu on ilus!
Eriti ilus on see siis, kui elu on nii palju erilisi inimesi:
Pärast seda atraktsiooni polnud enam küsimustki - see poiss pidi magama. Kell oli juba pea 2 päeval. Sõitsime järgmise vaatamisväärsuse juurde ning poiss jäigi tuttu. Ville oli sangarlikult taas nõus autos passima, kuigi ma pakkusin talle, et vahetame, et ta saaks ka keskaegse kinnisvaraga tutvuda, aga ta lahkelt loobus.
Seekordne kinnisvara oli keskajast pärit Il-Kastelli kindlus - Gozo keskel Victoria linnas asuv keskaegne kaitsemüüridega "vanalinn". Sissepääsupiletit polnud, saime niisama ringi jalutada. Vaated ümbruskonnale olid imelised, ilm oli imeline ja meil oli tuju hea. Nii Ville kui emaga on lausa lust reisida. Nad mõlemad on uudishimulikud, seiklusaldid reisijad. Palju toredaid vestlusi, analüüse, ümbruskonnas toimuva lahtimõtestamist. Ma tõesti armastan seda.
Kõik majad on samasugused:
Paaris muuseumis ikkagi käisime ka. Vaatasime keskaegset näidismaja ning Gozo loodusemuuseumit. Mõlemad olid tõesti ühed kökatsmuuseumid, ütleme nii, et väljapanekud olid... tagasihoidlikud. Maja oli põnevam, sai parema ettekujutuse toaplaanidest ning sellest, kuidas selles suvises kuumuses hakkama saada.
Ema oli maru õnnetu, kui nägi nende vaeste gozolaste kitsaid voodeid... :D
Felix ärkas täpselt siis, kui meil külaskäik enam-vähem tehtud sai. Hea ajastus. Ville ei soovinud linnas ringi trampida, vaid läksime päeva järgmise ja ka viimase vaatamisväärsuse juurde - Azuri aken. Viimane kujutab endast suurt kivist kaart. Seda Azuri akent tegelikult enam olemas ei ole, sest see kukkus kokku eelmisel (üle-eelmisel?) aastal, kuid maastik on ikka veel vinge ning merest tõusvad kaljud suursugused.
Sinnajõudes läksimegi kõigepealt ujuma. Ema jäi Felixiga, meie saime romantiliselt üheskoos snorgeldama suunduda. See on küll ikka õnnistus, et koos ujuma saab. Nagu vanasti, Hawaiil. :)
Sealt koopast saab tegelikult merele ujuda:
Felix viskas terve õhtu kive vette. Lihtne elu.
Enne päikeseloojangut tegime veel kiire söögi lähedalasuvas restoranis. Mina läksin comfort foodi peale ja tellisin pitsat, ema võttis kanasalati ja Ville päeva kala ehk grillitud meriahvena, mis tema sõnul ka väga hea oli.
Minu meelest oli väga hea hoopis see päikeseloojang, mida nägime. See oli kusjuures sama koht, kus Game of Thronesis Khal Drogo ja Daeneryse pulmaöö toimus. Kes teab, see teab. :D
Ah, panen lihtsalt pilte.
Praamile jõudsime tagasi pimedas. Meie olime Ingaga nii väsinud, et ei viitsinud autotekilt väljagi tulla. Ville ja Felix nautisid vaateid ning paadisõitu.
Kordaläinud päev.
No comments:
Post a Comment