Maltal elamise kiirkursus

Jumal, kui väsinud me hommikul eilsest olime. Meil oli kokku lepitud, et kell 11.30 läheme külla ja enne seda oleks võinud ju kuhugi randa minna, aga me passisime niisama toas nagu kudenud kalad. Lihtsalt olimegi väsinud. Kirjutasin hoolega eilset postitust. Lõpuks jäime hiljaks ka veel. :D

Felix viis titale kingituseks küünlad:

Aga meid oli külla kutsutud!! Ah, nii põnev. Läksime külla ühe mu sõbranna õele, kes juba 10 aastat siin Maltal elanud on. Kutsun teda edaspidi A-ks. :) A-l on Malta mees ja väikene laps ning hulgaliselt jutte, mida Malta ning maltalaste kohta rääkida. Oi, meil oli lõbus. 

Malta on tegelikult ikka väga väikene, siin on ainult 400 000 inimest, kellest umbes 200 eestlasi. A rääkis, et vahel nad eestlastega ikka saavad kokku ka, näiteks tähistavad jaanipäevi. Maltal pidi isegi Eesti restoran olema, kus pakutakse musta leiba ja seljankat! Äge! 

Rääkisime pikalt ja laialt Eesti ja Malta erinevustest. Mingite asjade peale naersin ikka kõht kõveras. Malta on Eestiga võrreldes väga traditsiooniline riik, eriti ühiskonnakorralduse osas. 60% naistest on kodused ja kasvatavad lapsi. Ega muud võimalust polegi, kuna lastehoid on lahti vaid 8.00 - 13.00. Koolikohustus tekib neljandast eluaastast. A on nüüd küll isegi lapsega kodune, aga juba varem oli ta mehe perekond väga üllatunud, et ta üldse tööl käib. See justkui näitas meest halvast küljest, et ei anna naisele piisavalt raha. Muidugi ei sobi naistel kunagi restoranis ega poes maksta (kui koos sinna minnakse), meestel jällegi ei kõlba üksinda toidupoes käia ja lapsega tänaval vankriga jalutada. See on ikka nii järgmise leveli traditsioonilisus. Kuigi jah, tegelikult ju eelmise. :D 

Vaade A ja ta pere korteriaknast: 

Maltalased hommikusööki tihti ei söögi, kui siis tee piimaga ja mingi väike küpsis vms. Päeval süüakse vähe ja õhtul siis korralikult. Eks restoranidki tehakse ju lahti alles kell 7 või 8 õhtul. Meie hakkame selle aja peale juba magama sättima. :D Siin on muidugi enamuse osa aastast päeval väga kuum, seega normaalselt saabki elama hakata alles siis, kui päike looja läheb. 

Selline eestlaslik dipivaagen pole neil kombeks, meie aga nautisime: 

Enamik majasid on kehvas seisus - hallitavad. Kütet neil vaesekestel ju ei ole... Kui talvel on 9-10 kraadi sooja, siis see ongi nii ka siseruumides, sest kütta ei saa. A ja ta mees olid muretsenud õhksoojuspumba, aga enamik maltalasi seda siiski ei oma. Malta ei oma ka mitte ühtegi järve ega jõge, absoluutselt mitte ühtegi ei ole terve saare peal. Kõik magevesi tehakse selleks merevee desoolastamise abil. Joogivett saadakse ainult poepudelitest. Hallitav maja, kus kraanivett juua ei saa oleks vist iga eestlase õudusunenägu, maltalaste jaoks tavaline elu. 

Kõik need majad tõenäoliselt hallitavad seest: 

A-ga rääkides sain aru, kui väga meil ikka vedanud on selle ilmaga. Päev enne meie tulekut oli vett kallanud nii palju, et jätkus poolde säärde. Äravootorude peale pole Malta väga panustanud, neid lihtsalt pole, seega suurema vihmahoo ajal ongi vett ligi meeter, osa rahvast tööle ei saa, kedagi on ka helikopteritega autokatustelt päästetud. Meie ilmad on täiesti täiuslikud olnud, nii mõnusad ja soojad, mitte mingit vihma pole... Samas on näha, et millalgi on tulnud, sest maa on rohelust täis, muru jälle kasvab ja lilled õitsevad. Aitäh Sulle, Ilmataat! 

Pärast mitut tundi jutuajamisi oli aeg edasi sõita. Aitäh, A! Nii tore oli. Meie Felix pidi selleks ajaks magama minema, seega võtsime ette pikema sõidu randa, mida soovitati, aga kus me veel käinud ei olnud - St Peter's Pool. 

Kuna Felix magas autos, kui sinna jõudsime, siis otsustasin, et olen ise seekord lapsevalves, Inga ja Ville said ujuma minna. Mina lugesin Kristi blogikokkuvõtteid 2,5-aastasega reisimisest esimese ja teise lapse puhul ning sain aru, et mitte Felix pole keeruline laps, vaid iga on keeruline. Jah, see on olnud meie reisidest temaga kõige raskem, ta on nii tujukas ja samas nii kindlameelne. Nagu üks 2-aastane ikka. Samas jälle, ilma temata ka reisida ei tahaks. See rõõm ta silmis, uute kogemuste suured silmad - hindamatu väärtus. 

Oma heietustest autos äratas mind Ville sõnum, mis ütles: "Kuidas kulgeb? Siin suht ok aga mu ujumisindu vähendas tublisti vees ulpiv surnud jänes. Keda kalad ahnelt sõid." 

Surnud jänes nägi välja siis selline: 

Teisi inimesi vist üldse ei häirinud, hüppasid seal vette nagu homset poleks: 

Kui Felix ärkas, läksime ise ka randa jalutama. Ujuda selle jänesega väga ei tahtnud. Ville ütles pärast, et ka teine jänes ulpis, pool kolpa juba kalade poolt ära söödud. Võeh... Tegime niisama rannas pilte. Mul oli ikkagi esimest korda selle reisi jooksul kleit seljas! Ja maastik oli nagu mõnest mu ulmeraamatust. 

Edasi otsustasime, et vaatame üle selle Golden Bay ranna, mida ka palju soovitati. A ütles samuti, et see on ta lemmikrand. Saan täitsa aru, miks - ilus liivane, kaljud ümberringi. Kerge randa pääseda, ei pea kilomeetreid ronima.

Jõudsime just siis, kui päike hakkas loojuma. Tahtsin kangesti, et ema saaks SUPi proovida, seega laenutasin veel kiirelt 2 SUPilauda ning läksime sõitma. Ma ütlen, emal ei ole kerge minuga. Ütles, et ma olen üks hull laps. :D Aga hakkama sai! Tõusis isegi püsti. 

Juba kolmas imeline päikeseloojang siin saarel. 

Felix pani ka esimest korda varbad vette, jehhuu! Kui siin iga päev käiks, siis ehk hakkaks meeldimagi. 

Selle aja peale olid kõhud muidugi tühjad, A juures sõime liibanoni toitu, oli teine lõpuks lahtuma hakanud. Siin Maltal on portsud ikka nii-nii suured. Pole ka ime, kui nad ainult 1-2 korda päevas söövad.

Jäime sinna samma Golden Bay randa sööma, jalad liivas ja puha. Mõnus oli olla. Ema tegeles Felixiga, meil oli isegi nagu väike deit.