Oh, kuidas mulle meeldis see eelmise aasta Rhodose reis. Veel soe ja suvine, mõnus Vahemeri, ilus AirBnB. Saime kolmekesi hästi hakkama. Täiesti mõistan, miks inimesed neid suvepikendusreise teevad. Ja loomulikult - tahan ise ka veel!
Selle aasta suvepikendusreis on Maltale ja see aasta pole me mitte kolmekesi, vaid neljakesi - Ville, Saara, Felix ja mu ema - Inga. Emale on see reis juubelikingiks, mis, tõsi küll, oleks ideaalses maailmas võinud toimuda juba paar aastat tagasi, aga 2020 oli meil koroona ning Felix oli nii väike veel jne jne… Tahan emale tegelikult igal juubelil ehk iga viie aasta tagant reisi kinkida. Eelmise juubeli reis oli meil Barcelonasse, kas mäletate? :)
Ema viimane lend oli mitu aastat tagasi, sättisime enne turvaväravatest läbiminekut veel asju õigetesse kottidesse jne. Ema küsis, et kuidas me nii palju kohe teame (ilmselt veidi sarkastiliselt küll :D). Tegelikult oleme tõesti teinud seda liialdamata sadu kordi.
Kuna nüüd reisime Felixiga, siis panustan oluliselt rohkem mugavusele, kui varem ja seda eriti lennuaegade osas. Maltale tuleku plussiks on Ryanairi otselend ja enam-vähem normaalsed lennuajad. Just enam-vähem, sest eilne õhtune lend oli ikkagi täielik piin.
Felix väga ootas lennuki peale minemist:
Lend väljus kell 21.20 ja kestis 4 tundi. Kogu päev läks reisi algust oodates (meil kõigil neljal) ja kui lennujaama jõudsime, olime juba nii väsinud. Samas reisiärevust oli ka ikkagi, see hoidis üleval!
Sellest mängutoast peaks kunagi seeria "Läbi aastate" tegema:
Ema oli lisaks närvis ka lennusõidu pärast, sest kardab veidi lennata ning muretses, et ega ta midagi koju ei jätnud. Tal oli nii palju tööd kogu päeva jooksul, et polnud ju kordagi söömagi jõudnud!
Parandasime vea:
Lennuk oli täis. Malta on eestlaste seas üsna populaarne sihtkoht - ikkagi mõnus Vahemere saar, väike ja kompaktne, Euroopa Liidus ja muud mugavused.
Kaarti ka:
See 4 tundi lendu oli ikkagi keeruline, eeskätt selle tõttu, et olime nii väsinud. Felix aga sahmerdas pea kogu selle aja hüperaktiivselt ja üleväsinult ringi, kuigi kellaajaliselt oli ammu juba uneaeg. Veidi aitasid multikad, mille aegsasti Netflixist alla laadinud olime, veidi sai mööda vahekäike tuuseldatud, veidi õuna, veidi krõpsu, veidi kleepsuraamatuid.
Umbes tund enne maandumist (pool üks öösel) kustus Ville süles. Jumalale tänu, ta oli ikka täiesti soss juba selleks ajaks. Noh, meie ka. Maandumisel ärkas, kui stjuardess ta tagasi oma toolile palus panna ja turvavöö ka kinni. Meie vaprake ei nutnud kordagi. Kommenteeris ainult, et “keegi nutab”. Teised lapsed tõesti nutsid omajagu…
Kell oli küll hiline, aga rendiauto tuli võtta. See läks sujuvalt ja oma pisikese Toyotakesega jõudsime suuremate sekeldusteta 30 minuti kaugusel asuvasse AirBnB majutuskohta. Ville on hea juht, orienteeris end kohe ümber parempoolse rooliga autosse ning vasakpoolses liikluses sõitis nagu vana kala.
Kui lõpuks kohale jõudsime, hambad pesime ja kohe magama suundusime, oli Felix juba nii väsinud, et lihtsalt keeldus absoluutselt igasugusest koostööst. Tahtis meiega samas voodis magada (see juhtub ainult reisil olles, kodus mitte kunagi). Voodi on aga 160cm lai ja Felix suur sipleja, seega otsustasime kohe, et kolmekesi me seal magama ei hakka. Läksin kolmandasse magamistuppa (teises oli ema) ja nii me hommikuni magasime.
Sneak peak järgmisesse hommikusse:
Uuh, Malta, nii põnev!!
No comments:
Post a Comment