Raju on ikka olnud selline omadussõna, mille all võib mõelda nii negatiivset kui positiivset. Umbes selline see päev oligi - rajult positiivne ja mingitel hetkedel ikka rajult negatiivne ka.
Ärkasime puhanutena, lausa väga. Sõime aeglaselt, kirjutasin blogi, tavaline reisielu. Küll mulle ikka meeldib, et saan sellist lauset kirjutada - tavaline reisielu. Reisimine on tõesti mu elus tavaline nähtus, aga mu südames on see alati eriline. Reisimine on ja jääb mu jaoks üheks erilisemaks osaks kõikide kogemuste seast. Isegi siis, kui vajel on rajult negatiivne.
Hommikut alustasime ujumise ja snorgeldamisega. Kogemused näitavad, et hommikune snorgeldamine on parem kui õhtune, sest vesi on selgem ja valgus parem. Kogemused ei petnud. Teisel pool Maltat, selle lõunaküljes, kuhu 30 minutit sõitsime, on koht nimega Ghar Lapsi - rand, mida just snorgeldamishuvilistele Lonely Planeti raamatus soovitati.
Ah, see oli nii vinge! Mõnus looduslik koopabassein, hea vetteminek, turvaline ulpimine eemalolevatest lainetest hoolimata. Kalu oli omajagu ning nende vaatamine pakkus rõõmu. Teiste snorgeldajate vaatamine oli kah elamus omaette.
Ema snorgeldas ka. No on tubli! Seekord oli küll vesi külmem, aga veidi surumist ja läks. Ega tal vist meiega lihtne pole, aga pärast rääkis küll kaladest suure õhinaga. :D
Felix vette ei tulnud. Kohe kahju, et ta üldse veeloom pole. Isegi jalgu ei tahtnud vette panna. Teda huvitas ainult kaks asja: kivikeste vette loopimine ja kivide vahelt prügi korjamine (suitsukonid jms väike praht). Viis seda prahti suule hoolega tükk-tüki haaval prügikasti. Selline kuiva maa loodusesõber siis. Eks ta ikka vingus seal omajagu, et tahaks juba rendiautoga sõitma minna (tõmbas loodusesäästmisele joone peale :D), aga suutis ikka ära kannatada, kui oma ujumised tehtud saime. Ja ei, ta ei olnud seal rannal üksinda, ikka keegi kogu aeg valvas. Lihtsalt, et teaksite.
Ema hommik oli selleks ajaks tegelikult veel algamata, sest ta polnud kohvi saanud. Kohe Ghar Lapsi juures asus kohvik, kus selle vea ära parandasime. Ema sai kohvi, Felix friikaid (et ta midagigi sööks), pärast võtsime jäätiseid. Maltal on häid puuvilju küllaga tegelikult, aga baarides on ikka samasugune toit nagu igal pool maailmas.
Ja kivi otsa ronisime ka. Malta on küll kuiv ja kivine, aga kivid on ka ilusad:
Edasi võtsime suuna Valletta peale, seal oli see kuulus Püha Jaani kullast kirik, mida näha tahtsin. Ma tavaliselt üritan kõige tähtsamad vaatamisväärsused kohe reisi alguses ära vaadata, siis saab nendega ühele poole ja ma ei pea muretsema, et kas ikka jõuan näha. See kirikuke oli kindel must have minu vaatamisväärsustenimekirjas.
Kirikueelne jalutuskäik Valletta vanalinnas, mis tõepoolest on imekaunis. Jutud ei peta.
Felix oli selleks ajaks autos magama jäänud nagu plaanitud ning Ville jäi teda sinna valvama. Ütles jälle, et teda tõesti see keskaegne kinnisvara ei huvita. Mis seal ikka - meid emaga huvitab küll! :D Läksime siis kahekesi. Tegelikult on see huvide erinevus ka üks õnnistus, kuna Felixiga poleks seal midagi teha olnud peale närvitsemise ja töötajate ees vabandust palumise.
Aga palun, siin on see kirik:
Saint John's Co-Cathedral, nagu Malta kõige kuulsamat kirikut kutsutakse, on ehitatud juba 16. sajandil. Malta ristiususuund on katoliiklus ning kirik on vastav. Kui palju kulda, mustreid, inglikesi... Kõik ikka selleks, et meenutada Isa vägevust ning kiriku pühalikkust. Kummaline maailm.
Kirik oli tõesti vägev. Kuulasime emaga audiogiide ja vaatasime Carvaggio maale ning kogu seda marmorit suud ammuli. Kiriku põranda all on kusjuures hauakambrid, igaüks kaunistatud käsitsi tehtud marmormosaiigiga. Mosaiikidel on kujutatud pealuid ja skelette, suht õõvastav. Ka need väikesed inglikesed ja muud kujukesed olid osaliselt õõvastavad - lapsenäoga tiivuline seismas näiteks luukerepea peal. No andke abi... Halloween on tulemas, saime tunde sisse.
Meile anti muide selgapanemiseks veel sellised paberriidest ühekordsed seelikud, kuna lühikesed püksid olid kiriku jaoks liiga vulgaarsed. Seljakotid pidid kõhu peal olema. Kirik vist ikka nii püha pole, et vargaid vaguraks muuta.
Pärast seda rikkalikku kullasära olime ikka üsna väsinud. Felix oli samuti oma kahetunnisest unest üles tõusnud ning paraku vale jalaga. Ohjah, seda jonni... Ei sobinud ei kohvik ega liikumissuund, ei sobinud ükski söök. Ausalt, millest ta elab? Õhust ja armastusest, ilmselgelt.
Meie elame ikka söögist ka. Vegantoidud olid imehead:
Edasi läks veel rajumaks. 10 minutit kemplesin temaga 1 meetri kaugusel vetsuuksest, et ta sinna sisse saada mähet vahetama. Ühtegi sammu polnud enam nõus ise astuma, ainult "issi opa" ja isegi mitte kukil. Villel olid käed krampis juba, kõigil olid tujud halvad. Lõpuks suure pahurdamise saatel jõudsime oma sihtkohta, milleks oli Upper Barrakka Gardens, kust pidid head vaated olema.
Jalutuskäik Malta tänavatel:
Õnneks nägime üleval ka muud kui selle poisi jonnivat nägu. Vaated olid tõesti imelised ja väärt ka neid õudsaid jonniminuteid.
Kuna Villel oli nii kohutavalt palav selle 15-kilose pommi tassimisest, siis otsustasime taas randa minna. Eelmise õhtu rannaskäik jäi lühikeseks ja läksime sinna samma kohta. Suur oli meie üllatus, kui nägime, et rand oli tundmatuseni muutunud. Vaikse tüüne lahesopi asemel oli üks tormine meri - lained suured, kõik kohad tuulesurfajaid täis. Väljas oli nii jahe, et isegi selle ainsa kampsuniga, mille reisile kaasa olin võtnud, hakkas külm.
Siis oli ka päeva kõige rajum jonnihetk. Felix ei olnud nõus mitte mingi hinna eest dressikat selga panema, aga kuna tal on köha, siis ei lubanud me ka ilma autost välja minna. Jauras ja jauras ja jauras... Pool tundi, võib-olla isegi kauem nuttis hüsteeriliselt autos proovides uksi lahti saada ja vihastades meie peale, et me teda välja ei lasknud. No õues oli tõesti jahe. Korrutasime pidevalt leebel ja mitte-nii-leebel häälel, et aga paneme dressika ja siis ju saab - ei. Tema ei taha dressikat, tema tahab ainult õue. Vahel lihtsalt pole sõnu.
Pärast poolt tundi nuttu asi rahunes. Dressikas sai selga ning Ville läks minu hoiatustest hoolimata suurtesse lainetesse ujuma. Tuli sealt tervena tagasi ka. Eks Hawaiil sai näha ka suuremaid laineid, aga seal ei olnud kivist randa...
Koju tulles oli meie poisikese suureks mureks, et ta ei tahtnud autost välja saada ja siis ei tahtnud koduukseni tulla ja siis ei tahtnud uksest sisse minna (hüppasime üle tema pmst). Siis keeldus ust kinni panemast, pidime selle ees istuma samal ajal, kui tänavalt inimesed otse elutuppa vaatasid. Ma väsin juba puhtalt sellest kirjutamisest. Aga no mis sa teed, selline see elu on. Kokkuvõttes on ta ikkagi nii tubli tegelane, uudishimulik ja rõõmus. Ülejäänud kuulub inimeseksolemise juurde, I guess. :)
Homme võiks olla sama ilus ilm, sama mõnusad vaated ja veidi sujuvam koostöö kõigi vahel.
No comments:
Post a Comment