Eile oli lihtsalt nii hea päev, et… Ei oskagi sobivat võrdlust leida.
Kui me Malta sihiks võtsime, siis ausaltöeldes ei oodanud ma paljut. Lootsin nädalat mõnusalt soojas kliimas, veidi ujumist ja niisama perega aega veetmist. Eilse päevaga ületas Malta kõik mu ootused.
Päev algas paadisõiduga väikesele Comino saarele. Comino asub Malta ja Gozo vahel, kus eile käisime. Paadid, mis sinna viivad, on väikesed, autoga Cominole ei sõida. Paadisõit ise on aga ülivinge! Eriti tore oli näha, kuidas Felix nautis. Vaatas muudkui ringi, suu kõrvuni. Ema oli mul ka samasugune ja ega isegi, ausaltöeldes. Sõita paadiga päikese käes, ilusa sinise vee peal, taustaks mõnus muusika ja naeratused pereliikmete näol. Kõlab nagu liiga hea, et olla tõsi, aga ometi oli see vägagi tõsi. See oli taaskord üks nendest hetkedest, mil nii selgelt tundsin, et elu on elamist väärt. Ei jäänud viimaseks korraks sel päeval.
Enne meie sihtkohta jõudmist näidati meile ka koopaid. Isegi koopad armastavad elu, kas näete?
Meie sihtkoht oli Sinine Laguun. Seda laguuni soovitasid kõik Malta reisijuhid, see oli kõikides toppides. Saan täiesti aru, miks. Tegemist on Comino saarekeste vahel asuva lahesopiga, milles on täiesti ideaalselt läbipaistev türkiissinine vesi.
Loomulikult on selline lahesopige snorgeldajate paradiis ja seega ka meie, sest ka meie armastame snorgeldada. Panime oma kotid kahe renditooli peale, mille eest koos päikesevarjuga maksime kokku 25 eurot. Silm ka ei pilkunud, lihtsalt maksime. Ilma toolideta oleks seal kivisel rannal raskeks läinud ja kuna üks meist kolmest täiskasvanust peab alati Felixiga olema, siis mugavus on vajalik. Felix, teadagi, ei soovinud vette tulla. Unustasime talle isegi ujumisriided kaasa võtta. :D Nii harjunud oleme me selle kuiva maa loomaga. Aga tal oli liiva ja kividega ka piisavalt tegemist.
Peamised snorgelduskohad olid tegelikult meie istumistoolidest üle lahe, see tähendab, et sinna pidi enne ujuma. Ema oli mul väga kahtlev, et kas ta saab. Mina aga kihutasin takka, et muidugi saad, mis sa räägid, see on soolane vesi ja see ei ole ju üldse kaugel.
No ikka sain ta sinna vette. Läksime esimesena, Felix ja Ville jäid randa friikaid ja kanašašlõkki sööma, sest Felix andis kohe randa jõudes teada, et tal on kõht tühi.
Lahesopis oli päris tugev hoovus, aga saime ilusasti teisele poole ja hakkasime aga nautima. Ema oli väga tubli.
Nii ilus vesi! Nii ilusad kalad! Parim snorgeldamiskogemus Maltal siiani. Proovisin seekord veidi kalaliike ka pildile püüda.
Saddled seabreami parv:
Kõige rohkem oleme siiani näinud kalu nimega Brown Cromis:
Lisaks nägi ema ka merisiilikut, nägime mitmeid meduuse, põhjakoristajaid, suuremaid kalu, mida pildile ei saanud ja määrata ei oska.
Olime teisel pool lahte ja puhkasime, käisime veidi seal olevas koopas snorgeldamas ning siis tulime tagasi. Siis juhtus eilse ideaalse päeva kõige vähemideaalsem asi - emal tuli lahe keskel paanikahoog. Talle tundus, et ta ei liigu edasi, hoovus muudkui kannab teda ära ja tal pole õhku. Alguses ma ei saanud aru, kas ta teeb nalja või mitte, aga siis mõistsin, et asi on naljast kaugel. Vot see on situatsioon, mille pärast ei tasu kunagi üksinda snorgeldama minna. Palusin, et ema võtaks must kinni ja hakkasin teda rahustama. "Vesi on soolane, ta kannab sind hästi. Su mask töötab, ma kuulen, kuidas sa hingad. Hinga rahulikult sisse ja välja, lase lõdvemaks. Ma ise ujun meid teisele poole, ära muretse, näed, kallas on kohe siin." Jne, jne. Eks sellises vees ongi raske progressi näha, kui liivane põhi on kogu aeg sama, mitte ühtegi kivi või taime või muud orientiiri pole, arusaadav, et tuleb paanika peale. Nagu arvata võite, jõudsime edukalt teisele poole. Kallistasin ema ja läksime koos toolide juurde, kus ema rätiku ümber sai ning rahunema hakkas. Pärast ütles ta, et adrenaliin andis tunda veel päris kaua. Hiljem tegi mulle kokteili välja "elupäästmise" eest. :D Õnneks see halb kogemus ei rikkunud ta hommikupoolikut ära, ütles, et jääb mäletama ikkagi ilusat veealust maailma.
Meie aga Villega läksime kohe tagasi, ma selleks ajaks polnud veel väsimustki tundma hakkanud. Ville on mu ujuma õpetamisega head tööd teinud ja ma ise olen head tööd teinud regulaarselt mitu korda nädalas trennis käimisega. Ikka uuesti üle lahe teisele poole. Villega ujusime kiiremini, kauem ja julgemalt. Vaatasime kalu, uurisime sügavaid kivikoopaid. Kõige ägedam oli läbi selle sama koopa ujumine, mida postituse alguses näitasin. See oli nii pime! Ma olen nii uhke enda üle, et julgen pimedas vees ujuda. Ah, see oli lihtsalt nii-nii-nii äge!
Felixi uneaega arvestades läksime saarelt ära 14.30 paadiga. Õnnelikud ja nii paljude kogemuste poolest rikkamad. Niimoodi reisida, niimoodi elada on õnn. See ongi õnn.
Mis aga õnn ei ole, on tõdemus, et su AirBnBs pole pesumasinat ja sa pole piisavalt riideid kaasa võtnud, et nädalaks kestaks. Okei, laundrimat it is. Nagu NewYorkis oleks. :D Pesime endale portsu pesu, et ülejäänud nädala vastu pidada.
Pärast nii intensiivset hommikupoolikut olime muidugi väsinud. Kui Felix üles ärkas ja pesu pestud oli, otsustasime ikkagi, et läheme veel ühele seiklusele ja see oli muidug parim mõte. Olin endale kirja pannud, et võiks Dingli Kaljusid vaatama minna ja kuna need asusid kaguküljel, siis oli see ka ideaalne koht päikeseloojangu jälgimiseks. Mõeldud-tehtud!
Tegime emaga palju eri pilte. Ville aga tegeles kangelaslikult Felixiga, kellel kahjuks pärast ärkamist väga hea tuju polnud. Enam ei kõlvanud astuda sammukestki ja ei sobinud ka kukil olemine, ainult "issi opa". Nii nad seal siis läbirääkimisi pidasid.
Vahepeal sõitsime veel veidi edasi, et kaljudele ja päikesele teist vaatenurka leida. Jälle hea mõte. Selles uues kohas vaatasimegi loojangu lõpuni. Kui kaunis kingitus... See Malta on ikka nii palju ilusam, kui ma arvasin, et see on. Ville tegi timelapsi, meie emaga pildistasime. Felix otsis tigusid. Tavaline elu.
Olin meile välja vaadanud ühe õhtusöögikoha Mdinas, kuhu mu sõbranna Liisa just õhtusel ajal minna soovitas. Oi, sinna oli raske saada. Kõik, absoluutselt kõik parklad olid autosid täis. Ville oli juba loobumas, aga veensin ta ära sellega, et lubasin terve õhtu ise lapse järel joosta (mida ma ka tegin! + sõitsin ise autoga koju, et Ville õlut saaks võtta). Huh, õnneks ikka saime mingi eriti kauge koha, kuid siiski. See koht nimega Yana's oli lihtsalt 5/5. Milline hea teenindus, hea õhkkond, taustaks Yann Tierseni Amelie soundrack, sekka veidi Vivaldit. Absoluutselt täiuslik Lõuna-Euroopa õhtusöök. Ma ütlesin sel õhtul nii mitu korda, et ma olen nii õnnelik ja see kõik on nii täiuslik.
Aitäh, Kosmos, selle päeva eest. Ma armastan elu.
No comments:
Post a Comment