Kui üle-eelmine aasta oli väga reisikidur ja eelmine mõõdukalt kidur, siis seda aastat alustame kohe suurelt - läheme Tenerifele ja mitte kahekesi või kolmekesi, vaid lausa kaheksakesi. Kambas on kaks pere ning meie kallis lapsehoidja Hannah.
Varsti mahume siia elama:
Olles nüüd juba pea 24h reisil olnud, peab ütlema, et koos reisimisel on nii omad võlud kui omad raskused. Esiteks oli reisi planeerimine veidi keerulisem, kuid samas on olnud tore proovida selle reisi peakorraldaja rolli. Klapitasime kõigile sobivad kuupäevad, leidsin võimalikult normaalse ajagraafikuga lennupiletid, võimalikult mugava majutuse jne jne. Küsimusi oli muidugi rohkem kui vaid majutus ja lennupiletid. Milline pagas võtta? Mida teha, kui Wizz Air muudab oma lennugraafikut nii, et peame terve ööpäeva järgmist lendu ootama? Kuidas autorent korraldada? Aga teel me oleme ja see on lihtsalt super.
Ma olen seda mitme perega reisimist proovida tahtnud juba mõnda aega. Meie reisiseltskond koosneb siis Aivarist ja Katrinist, nende 4-aastasest pojast Oliverist, 1-aastasest Arabellast, Villest, minust, nüüdseks 2-aastasest Felixist ja meie lapsehoidjast Hannahist. Hannah on kõigile lastele juba varasemalt tuttav, sest ta on kõigi kolme lapsehoidja olnud peaaegu nende sünnist alates. Täiuslikumat situatsiooni oleks raskem ette kujutada.
Bella ja Felix, vanusevahe vähem kui 2 kuud:
Meie esimene lend oli eile, Ryanair viis mugavalt Tallinnast Viini. Võinoh, nii mugav kui see väikelastega reisimine olla saab. :D Kui Bella ja Oliver olid rahulikult oma kohtadel, vaid veidi protesteerisid turvavööde jms üle, siis Felix oli nagu Duracelli jänes: üles-alla-üles-alla-aknaluuk-seljaklapp-eesistuva inimese juuksed-lambid-aknaluuk-seljaklapp jne jne. Õnneks suuremat kisa oli vaid tsipake. See, et tal nüüd oma tool on, on tõesti hea. Ma ei kujutaks ette, kui ta ainult meie süles peaks olema, läheks kõik tülli vist.
Viini lennujaamas olime me kõik veidi ootusärevad - kas ikka riiki lastakse? Riigi sisenemisinfos oli kirjas, et kõigil, kellel "booster" tehtud on ehk siis 3. covidi vaktsiin saadud on, saavad sisse passi alusel ilma, et peaks PCR testi tegema. Sinna kategooriasse kuulusime meie Felixiga ja Hannah. Katrin oli saanud oma buusteri laupäeval ehk 4 päeva tagasi, kuid see oli alles tema teine süst, sest esimese asemel oli tal tõend läbipõdemise kohta. Aivaril polnud aga ka buusterit ja tema käis alles hommikul PCRi tegemas, mille tulemus polnud maandumise ajaks veel tulnud. Pärast pikka vaidlemist sai Katrin lõpuks väravatest läbi, aga Aivar pidi täitma nii pabereid kui oma negatiivset testitulemust ootama jääma. Okei, mõtlesime, et mis seal ikka, eks ta tuleb hiljem järele. Selleks ajaks aga kui all pagasi kätte olime saanud, olid kohalikud kontrollijad tal need täidetud paberid pooleks rebinud ja ütlesid talle, et mine hotelli karantiini. No see süsteem ikka lonkab mõlemat jalga. Illustratsiooniks panen Felixi pildi Viini lennujaama põrandaid väisamas:
Aga noh, katsumustele vaatamata - siin me nüüd oleme. Austrias on praegu tavaline Kesk-Euroopa talv - lund ei ole, kõik on räämas, taevas hall. Sellele vaatamata on päike kõrgemal ja isegi läbi pilvede on rohkem valgust kui Eestis. Majad on ilusad, seltskond kirju. Mulle meeldib see suurlinna tunne. Meeldivad metrood. Olin seda igatsenud.
Kuigi lennujaamast hotelli jõudmine oli paras seiklus kõikide laste ja kottidega, saime siiski hakkama. Tänu taevale, et Hannahi kaksikutekäru kaasa võtsime, mille ta kunagi ekstra hoiulaste üheagseks jalutamiseks ostnud oli. Ilma oleks ikka puha võimatu. Bella ja Oliver jäid seal lausa magama, Felix nokkis ka Ville süles, kuigi üritasime teda üleval hoida, et siis hotellis magada saaks. Noh, etteütlevalt võin öelda, et ei saanud, magama jäi ainult Ville ja Felix leelotas terve aja midagi Oliverist, Bellast, Lottest ja Brunost.
Väike snäkk enne "uneaega":
Ilus hotellituba kah pildil, sellise saime ca 75 euro eest öö. Hästi ruumikas, kalasabaparketi ja suuuuure voodiga. Felixile toodi oma võrekas.
Mina aga magada ei tahtnud, sest mul oli planeeritud Viinist viimast võtta. Olin endale broneerinud Belvederi kunstimuuseumi piletid. Jeeeeeee!
Kohustuslik FFP2 mask pähe ja minek:
No nii nii ilus on see Belvederi loss. Ma juba selle lossi enda pärast tahtsin minna ja võib vist öelda, et loss ise meeldiski mulle rohkem kui kõik need teosed, kuigi ka viimaseid oli megalt palju. Belvederis on ikkagi näiteks maailma suurim kollektsioon Klimti teoseid.
Aga see loss ise oli siiski see, mille pärast tulin. Tundsin, et olen nagu mõnes 18. sajandi kohta vändatud filmis, kujutasin ette, mis tunne võis olla päriselt nendes ruumides toimetada. Nii palju õhku ja suurust ja kaunistusi ja luksust. Mul on kusagil mingi salajane luksust otsiv tassike ja täitsin selle nende kahe tunniga, mis Belvederis veetsin, täiesti triiki täis.
Kuulus üleni marmorist tehtud vastuvõtutuba, kus on sõlmitud nii mõnigi tähtis leping:
Trepihall:
Aga loomulikult tahtsin ma ka näha kunsti. Eriti seda Klimti maali nimega "Suudlus", mis nii populaarne on. Olen ju Klimti näinud varemgi, New Yorkis näiteks sai ära nähtud teine kuulus teos "Naine kullas". "Suudlusest" olin siiani aga ainult puslet kokku pannud.
Selline see siis oli:
Jah, eks oli kena küll originaali lõpuks näha. Mingit suurt ülevat tunnet ei tulnud, sest ma olin seda maali uurinud reprodelt juba varasemalt nii lähedalt kui kaugelt. Aga noh, tehtud. Teised teosed meeldisid mulle sel korral veidi rohkem, nad olid lihtsalt uuemad. Ajutise näitusena oli väljas Düreri ajastu teoseid, Klimtiaegsed kunstnikud hiilgasid oma portreede ning loodusmaalidega, 0-korrusel esitleti keskaegset Austria kunsti.
Kogu näituse lemmikteoseks sai Johann Knappi "Homage to Jacquin", kuulsa Viini botaaniku Jacquini auks tehtud töö. Vot see on teos, mille võiksin vabalt omaenda mõisa seinale panna, kui see mul oleks. Vaatasin seal neid inimesi ja kuigi nad olid ilusad, pole nad võrreldavad selle kimbu lilledega. Hakkan vist vanemaks saama.
Jah, Belvedere kunstimuuseumi külastamine oli hea mõte. Andis selle rosina Viini saiakese sisse, kuhu kogemata kukkusime. Oli hea preemia Wizz airi sigaduste eest.
Aga et teile ei jääks muljet nagu ainult kusagil barokkarhitektuuris oleksin kogu õhtu ringi rännanud, siis Viini tänavaelu pilti kah: :D
Kui Saara tagasi hotelli jõudis, olid Ville ja Felix juba söömas käinud. Koos teistega sõid nad mingis heas burgerikohas üle tee. Mina võtsin siis tänavalt falafelirulli ning minipoest mahla ja šokolaadi. Käib kah! Felix, vaeseke, oli selleks ajaks ikka täiesti löss. Ta pole pea kunagi lõunaund vahele jätnud ja ilmselgelt olid akud tühjad.
Minu poisid:
Felix jäi magama ja Ville ka, kuigi Viinis oli kell alles 20.00. Eestis 21.00. Mina läksin alla korrusele ning lugesin raamatut ja töötlesin pilte. Minu kirjanduslikud ja kunstilised ambitsioonid pääsevad esile siiski ainult reisimise ajal, tuleb seda hetke ära kasutada.
Täna siis saame sellest külmast minema nagu Ville just ütles. Pikk lend on ees, hoidke meile pöialt! Järgmine kord tervitan teid juba Atlandi ookeanis asuvalt saarekeselt nimega Tenerife.
No comments:
Post a Comment